Kultuur ja Elu 1/2007


Kultuur ja Elu 4/2006

 

 

 

 



Nii nägid välja Börsihoone ja raekoda, u 1930ndatel. Päevapiltinik Joh. Triefeldti ülesvõte. Foto Kuuskemaa kogust.

Tartu Ülikool Narva linna vastu

tekst: Jüri Kuuskemaa

Tundub uskumatu, ent viimaste aastate kõige kahetsusväärsem muinsuskaitseline pahandus on põhjustatud Tartu Ülikooli poolt, mis ju ise valmistab ette tulevasi arhitektuuriajaloolasi ja muinsuskaitsjaid!, leiab Jüri Kuuskemaa.

Muinsuskaitse on plahvatusohtlik valdkond. Alles see oli, mil UNESCO eksperdid käisid Tallinnas kaemas, kas „Viru poeg” ja muud kinnisvaralised uuendused vanalinnale ja selle vaadetele liiga ei tee. Kultuuriüldsust jahmatas ka Vana-Vigala nooruke naispastor, kes võttis isetegevuslikus korras käsile XVII sajandi altari ja kantsli kitšlikult lihavõttemunaliseks värvimise, olemata õpiajal kuulnudki, et ajalooliste kunstiväärtuste hooldamisel tuleb erialainimeste poole pöörduda.
Kui kinnisvaraarendajatest ja nende kasuliku pinna ruutmeetrite lisandumise arvestustest võib pragmaatiliselt mõeldes arugi saada, siis raskem on mõista juhtumeid, mil meie hariduse lipulaevadeks olema pidavad institutsioonid ja asutused muinsuskaitsest ei taha aru saada ja oma firma huvides avalikkuse avaramaid huve tikuvad jalge alla tallama.

Esimesel hetkel võib tunduda lausa uskumatu, ent viimaste aastate kõige kahetsusväärsem muinsuskaitseline pahandus on põhjustatud Tartu Ülikooli poolt, mis ju ise oma ajalooteaduskonnas valmistab ette tulevasi arhitektuuriajaloolasi ja muinsuskaitsjaid! Meie ajalehis – Eesti Ekspressis, Eesti Päevalehes ja piirkondlikus Põhjarannikus on alates sügisest korduvalt juttu olnud Tartu Ülikooli Narva Kolledži modernistlikest ehitusplaanidest.
Vastuseks ehitusloa taotlusele hääletas Narva linnavolikogu eitavalt ning linna vastuses Tartu Ülikoolile loetleti kokku 14(!) punkti, millega olemasolev projekt ja selle esitamise viis lähevad vastuollu detailplaneeringu ja muinsuskaitseliste eritingimustega. Tõsi, sealhulgas on formaalsusi, mis on asjajamise käigus leevendatavad projekti ennast sisuliselt muutmata.
Tartu Ülikool teatas omakorda Narva linnale, et annab asja kohtusse ja nõuab ehitusloast keeldumise korral kahjutasu niihästi projekteerimistööde kui ka tunamullu toimunud arheoloogiliste kaevamiste läbiviimise eest lähikonnas. Tegemist on 100-miljonilise suurusjärguga.
Professor Mart Kalm, kes osales praeguse projekti heakskiitmiseni viinud konkursi žüriis, sõnas Eesti Päevalehele, et projekti vastu on „rahvuslik-konservatiivne diskursus, kes takistab Narva integreerumist Eesti ja Euroopaga”. Ränk süüdistus, kas pole?
Äsja teatas Narva linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin Eesti Muinsuskaitse Seltsile, et Tartu Ülikooli hagi Narva KolledŸi ehitusasjus on nüüdseks Narva jõudnud. Koos lisadega on toimiku paksus viis sentimeetrit. Selle läbinärimine saab juristidel kenakesti aega võtma. Millal kohtuprotsess ise algab, pole veel teada.

Selsamal ajal on tähelepanuta ja vastuseta jäänud Narva Raekoja platsiga seotud asjus meie kultuuriministrile ja Eesti Muinsuskaitseametile läkitatud rahvusvahelise muinsuskaitseorganisatsiooni EUROPA NOSTRA presidendi Andrea Schuleri kiri. Teatavasti käis mullu novembris Europa Nostra Norra osakonna president Thomas Willoch ise Narvas ning pakkus võimalust leida finantsabi armetus seisundis oleva raekoja taastamiseks Norra riiklikest vahenditest. Isegi sellele pakkumusele pole reageeritud! Ei tasu vist lisada, et „tuulestviidud” katusega uusehitise püstitamise idee ei meeldinud Norra eksperdile rohkem kui Itaalia eksperdile „Viru poja” idee Tallinnas. Kahju küll, kui meie riiklikud struktuurid, mis peavad lahendama kõige põhimõttelisemaid muinsuskaitselisi küsimusi, on suu vett täis võtnud, ei reageeri isegi mitte abi pakkumisele ning jätavad Narva linna Tartu Ülikooliga omapead kemplema.
Mul oli mullu juhus Vana Narva Seltsi palvel läbi vaadata Narva Kolledži ehitusambitsioone puudutav dokumentatsioon, mille alusel kirjutasin vastulause.

Põhjuseks näib olevat... institutsionaalne edevus

Refereeriksin siin intriigi, mis paljudele kõrvalseisjatele võib kommenteerimatult jääda täiesti arusaamatuks.
Teatavasti on Tartu Ülikooli Narva Kolledž iseenesest üks tore ja kiiduväärne õppeasutus. Praegu paikneb see raudteejaama lähedal, endise kutsekooli hoonete kompleksis. Siin on 6700 ruutmeetrit kasulikku pinda, samal ajal kui uude õppehoonesse tuleks ainult 5700 ruutmeetrit. Praeguses asukohas on olemas üliõpilaste ühiselamu ja ja staadion, samuti soodsad parkimistingimused, mida vanalinnas Raekoja platsil pole ega saa ka tulla. Olemasolevate hoonete senisele korrastamisele on juba kulutatud kenake summa ning nende täielik kohandamine või laiendamine kolledŸi vajadusteks tuleks igal juhul odavam kui uusehitis. Miks siis Narva kolledž eesotsas oma noore tarmuka direktrissi Katre Raigiga koos ülikooli äsjase rektori Aaviksooga nii innukalt nõuab ümberkolimist funktsionaalselt märksa ebasoodsamasse paika? Põhjuseks näib olevat... institutsionaalne edevus.
Narva vanalinn, eriti Raekoja plats, on prestiižne isegi praegusel kujul. Siit oma kabineti aknast välja vaadata oleks mõistagi nooblim kui kuskil raudtee kandis. Kolledž otse vana raekoja kõrval saaks visuaalselt Tuhkatriinust printsessiks – kõige tähtsamaks institutsiooniks Narva linnas! Ilmselt viitab sellele ka professor Mart Kalmu utreeritud sõnastusega tsitaat: nurgatagusest kolkakoolist saaks uuel asukohal strateegilise tähtsusega objekt! Narva raekoda on ju osake Euroopast ja naaber saaks selleks samuti!
Asjaolude kokkusattumise läbi on Tartu Ülikoolil õnnestunud Euroopa fondidest välja kaubelda raha uue õppehoone püstitamiseks oma kolledžile Narvas. Kui nüüd ja kohe ei hakata ehitama olemasoleva projekti järgi, minevat hulk tasuta saamaraha raisku. Oh häda!
Minul kui Tartu Ülikooli vilistlasel pole kerge hakata oma alma mater´i rahamasinale kaikaid kodaraisse loopima, nõnda et euromiljonid tuulde läheksid.

Ent millised on põhilised vastuväited muinsuskaitseliselt?

Kuigi Narva vanalinn lauspurustati 6. märtsil 1944 nõukogude pommirünnakuga ning varemed (peale raekoja ning kahe XVII sajandi elamu) lammutati hiljem, on praeguse murukamara ja tänavate asfaldi all valdavalt säilinud vanalinna nullkorrus – keldrid, mis jäid maa sisse. Juba nõukogude aja lõpul levis ja kinnistus idee, et vähemasti Raekoja platsi hoonestus ja Peetri maja tuleb uuesti vanal kujul üles ehitada. Seda hoiakut asusid pooldama mitte üksnes vähesed ellujäänud sõjaeelsed narvakad, vaid ka venekeelsed uusasukad. Esimese sammuna selles suunas kaevati lahti Börsihoone ja Peetri maja alusmüürid. Paraku tuli siis peale režiimivahetus ning taasiseseisvunud Eesti riigil oli Narvas kõige põhilisemaks probleemiks ära hoida eriautonoomia ja liitumine Venemaaga. Arheoloogide poolt lahtikaevatud Peetri maja ning Börsihoone keldrite müürid jäid unarusse ning hakkasid murenema, kuni need lõplikust hävingust päästmiseks liiva täis aeti.
Linna volikogu esimees Stalnuhhin on väitnud, et nüüd, mil Eesti ja Narva majanduslik olukord on tõusujoonel, on paras aeg Narva Raekoja platsi ja Peetri maja vanal kujul ülesehitamine käsile võtta. Selleks on muide abiks üksikasjalik projekt sõjajärgsetest aastatest Peetri maja kohta. Börsihoone eksterjöörist on piisavalt fotosid, mille alusel oleks võimalik kavandada täpselt vanadele alusmüüridele sobiv hoonekarp koos torniga. Interjöörid olid siin tarbeliselt lihtsad ja neid oleks hõlbus ümber planeerida uutest vajadustest lähtuvalt, kahjustamata hoone väliselt originaalikohast, sajanditetagust üldmuljet.
Börsihoone ülesehitamise järel tuleks järg Raekoja platsi teise külje kätte, kus asusid elegantse barokkpaviljoni vormiga vaekoda ning piklik kodanikuelamu, mille ühes otsas paiknes sõjani Vana apteek. Sellel hoonel oli kunstipärane raidkivist portaal päikesekellaga selle kohal. Enne vanade ehitiste taastamist tuleks sellelt küljelt maha lammutada kaks silikaltsiittellistest „hruštšovkat” ja leida nende elanikele uued korterid. Midagi põhimõtteliselt võimatut selles poleks. Lihtsam on Raekoja platsi idaküljega, kus pole ühtki sõjajärgset uusehitist.
Paraku on sellel taastamisplaanil jumet üksnes kompleksse lahenduse korral. Kui ei ehitata Börsihoonet vanal kujul vanadele alusmüüridele, vaid püstitatakse kolledži tarbeks moodne uusehitis Börsihoone asukohast tahapoole, nagu taotletav lahendus ette näeb, siis saab Raekoja platsi ajalooline ansamblilisus purustatud. Uudse kujundusega kaasaegse hooneploki paigutamine suvalisele asukohale võtab ära võimaluse edasiseks ehitustegevuseks ajaloolist tänavate ja kvartalite struktuuri järgides. Kaotab mõtte ka teiste ehitiste taastamine vanal kujul. Kõik uus, mis seejärel sigineb, ütleb end lahti ajaloolisest taustast, ignoreerides seda niisamuti nagu nõukogudeaegsed „hruštšovkad” 1950.-60. aastatest. Seni oleme võinud olla tänulikud 1970.-80. aastate Narva linnaarhitektidele, kes on hoidunud ehitustegevusest vanalinna alal, säästes võimalust millegi taastamiseks.

Maketeerimine – ebaloominguline ja ebaeetiline ajaloo võltsimine?

Lood Narvaga on muutunud võrreldes 1980. aastatega tunduvalt keerulisemaks muinsuskaitseliste hoiakute muutumise tõttu Tallinnas. Siin on Muinsuskaitseametis saanud valdavaks meie arhitektide poolt propageeritud seisukoht, mille järgi on mõttetu hävinud ajalooliste hoonete ülesehitamine vanal kujul. Nad nimetavad seda põlglikult „maketeerimiseks”, mis olevat ebaloominguline ja ebaeetiline ajaloo võltsimine. Võitlusse „uue vana” vastu on astunud ka osa muinsuskaitsjaid, kes väidavad, et eetiline on vaid konserveerida ajaloolist ehitussubstantsi, mitte aga lisada midagi uut vana vormi kohaselt.
Mina ei leia, et erandjuhtudel oleks „maketeerimine” kurjast. Kümnetes sõjas purustatud Saksamaa linnades on seda soliidselt tehtud, samuti Varssavis ja Gdanskis. Lätlaste uuesti ülesehitatud Mustpeade maja Riias on esialgu värvikriiskav, kuid oodakem, kuni see veidi tahmub. Sestap leian, et Tallinnas oleks põhjendatud Harju tänava läänekülje ning Vaekoja ülesehitamine sõjaeelsel kujul mõistlik. Niisamuti samalaadne tegevus Narva Raekoja platsil. Küllap leevendub „maketeerimise” vastane hoiak peatselt ka Eestis.
Ent praeguste muinsusteoreetiliste hoiakute võitlust kajastasid ka Narva KolledŸi õppehoone konkursi eel koostatud kaks erinevat alusdokumenti. Vanema põlve arhitektuuriajaloolane Jevgeni Kaljundi kirjutas konservatiivsed muinsuskaitselised eritingimused, mis selgesõnaliselt nõudsid Börsihoone ülesehitamist vanal vundamendil ja väliselt vanal kujul, sealhulgas torn; muudatusi oli lubatud teha vaid ruumide plaanilahenduslikus jaotuses. Teised eritingimused konkursist osavõtjatele olid modernistlikumalt laialivalguvad ja lahkemad – taastatagu vaid kunagine hoone maht ligilähedase meenutusega ajaloost.
Konkursi tulemus ongi „ligilähedane meenutus”, ei liha ega kala, pealegi ekstravagantse, poolenisti „ärapuhutud” katusega, mis vististi peab meenutama „ajalootorme”, vastandudes Börsihoone kunagisele tasakaalukale hollandlikule barokile. Too armastas sümmeetriat. Konkursi tingimuste vastu, leebemaidki eritingimusi arvestades, on eksitud ka muus – uusehitise katusejoon ei järgi raekoja oma jne.
Kui me ka jätame projekti arhitektuurse lahenduse arvustamata, siis on põhiline vastuolu ajaloolise Narvaga ometi karjuv. Koguni kahes punktis:

1) Uusehitis ei paikne vanadel alusmüüridel ega järgi linna ajaloolist plaanistruktuuri.
2) Uusehitise maht ei ole kooskõlas Bõrsihoone mahuga.

Me ei tohi olla ühepäevaperemehed. Tänase euroraha pärast ei tohi ära solkida võimalust edaspidi asuda Narva Raekoja platsi üles ehitama terviklikult ajaloolise plaanilahenduse alusel. Me ei tohi võtta ära võimalust ehitada vana Narva üks tähtsamaid ehitisi – Börsihoone – üles ajaloolisel kujul. Kui see takistab Tartu Ülikooli Narva KolledŸi soove, siis peab loobuma kolledž ja seadma en sisse kuskil mujal või jääma senisesse asukohta..
Narva kolledž pole Narva vanalinna „A” ega „O” ega pea selleks saama. Narva linna „A” ja „O” on Narva raekoda koos Raekoja platsiga, moodustades ansambli, millest osa on hetkel küll maa all, kuid siiski olemas, ooodates oma taassünni tundi. Narva KolledŸ võib olla Raekoja platsil teretulnud vaid sel juhul, kui ta selle ajaloolisust purustama ei tiku. Hetkel näib, et kolledž on veel liiga noor ja selleks liiga napi kultuurikihiga, et osata valutult sulanduda keskkonda. Eks jäägu siis mujale. Euroraha tulemata jäämine osutub koolirahaks kultuurikihi nappuse eest.
Börsihoone võiks autentse ülesehitamise korral saada algse idee kohaselt pigem kaubanduse vahendajaks Venemaa, Rootsi ja Soomega. Iga hoone on parim oma algses funktsioonis. Küllap ka Narva raekoda oleks parim raekojana, mitte laguneva mälestusena pioneeride paleest, nagu praegu.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv