Kultuur ja Elu 1/2007

Kultuur ja Elu 4/2006

Me oleme ühehäälselt “uue jeesti keele” poolt.

Eesti keele tulevik?

“Kuigi eesti keel on kuulutatud meil riigikeeleks, kogeme pea iga päev, et see ei ole nii. Tugevalt on hakatud peale pressima, et Eestis peab olema kaks riigikeelt (muidugi ka nullkodakondsus). Arvestades meie rahva kogemusi, võib kindlalt öelda, millist keelt me sellisel juhul rääkima peame...” leiab Jüri Liim.

Kuid siin on olemas veelgi võimalusi, et eesti keel hakkab ümber kujunema või hakatakse seda ümber kujundama …ja üpris omapärasel viisil. Ka selles osas võime täheldada vastavaid ilminguid. Sellest ainult mõned näited, milliseid olen üles märkinud meie igapäevaelust, antud juhul siis näiteks täikakallakuga Balti jaama turult. Kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et ainult seal esineb “uut eesti keelt”.
Müügilettidel võib täheldada nii mõndagi veidrat, kummalist ja isegi naermaajavat. Ilmselt teil kui ostjatel on selles osas olemas ka omad kogemused. Nüüd siis näited mainitud turult.
Mida ütlete, kui hakkate ostma küpsit (peaks olema küpsis), biskvitit, niisugust asja nagu piruk (pirukas), magus masikat, varikat, limonatti? Saadaval on magus mandarini, apelsini, banani. Jaama vorstiletis võib täheldada kaupu nimetustega: Supiste vorst (suupiste), vorst sea, vorst looma. Või ka täiuslikumas vormis nagu naturaalne sea vorst, vastavalt ka looma oma ja samuti naturaalne. Kerkib küsimus, kellele need vorstid on, kas seale, loomale, või seda süües muutud seaks või loomaks?

Saadaval on olnud taga sink, sulase pekiga vorst. Või isegi midagi päris naturaalset nagu vorst Doktori naturaalsetest sooltest. Neid kahte sööma asudes peaks küsima: ega ma neid nosides inimsööjaks ei muutu?
Enne uue eesti keele näite juurde minnes meenutaks mõnda vana episoodi. Esimesena olukorda, kus ka eestlased ei mõista vene keelt ja tekitavad koomikat. Tooksin selles osas esile ühe lõbusalt lustliku episoodi nõukogude perioodi eesti televisioonist. Seal pidi hakkama linastuma film Ukraina metsavendadest, keda venelased muidugi nimetasid ja nimetavad siiani bandiitideks. Film oli Karpaatides peale sõda tegutsenud bandeeralastest (pealik oli Stepan Bandera, selle järgi siis ka võitlejate nimetus – bandeeralased). Naisdiktor Talvik kuulutas kauni naeratuse saatel: Nüüd tuleb film ukraina banduuralastest.
Bandeeralased ja banduuralased aga on absoluutselt erinevad tegelased. Kuigi ei saa välistada, et ka bandeeralased musitseerisid peaaegu tšellosuurusel keelpillil, millist näpiti nagu kitarri.

Juba taastatud Eesti Vabariigi ajal, kui tegutses veel öösiti venekeelne telekanal “Orsent”, näidati seal ka filme. Tol ajal, kui vene filmides vängelt väljenduti, siis meie hellahingelised panid tõlkesõnade asemel algustähe, kriipsud või lõputähe või tõlgiti üldse ära päris omamoodi. Tollest ajast veel üks näide, kuid mitte roppus. Venekeelses filmis räägiti sõnu “svetskaja semja” – püha või õnnis perekond. Seda pühadust aga tõlgiti eesti keelde nii lustlikult nagu “rootsi perekond”. Vene keeles on Rootsi “Švetsija”.
Jüri Kuuskemaa on mulle rääkinud ühe toreda loo nõukogude lõpuaastatest. Seisis minu nimekaim vorstisabas. Letil oli saadaval kaup nagu: Lastevorst, Doktorivorst ja Stepivorst. Sellega sortiment piirdus. Kuuskemaa hakkas letti jõudes vene keelt rääkivalt müüjalt vene keeles pärima: “Ma saan veel aru ja võin arvata, millest on tehtud Laste ja Doktori vorst. Aga stepi vorst? Stepis peale suslikute muud midagi ju ei ole!!” Müüja jäi tükiks ajaks tummaks, pungitas silmi ja siis prahvatas kunstiteadlasele vastu: “Sam tõ suslik (ise sa oled suslik)!” Sellega saigi selgeks, millest oli tehtud stepivorst.

Kuid ka kaasajal võib kogeda midagi toredat, antud juhul koomikat filminduses. 2002. aastal jõudis maailma ekraanidele (laenutatakse ka meil) ajalooline seiklusfilm “Tulp Fanfaan”. See on komöödia seitsmeaastasest sõjast. Usun, et vanemad inimesed veel mäletavad viiekümnendatel aastatel Prantsusmaal vändatud filmi “Tulp Fanfaan”, kus peaosa mängis efektselt prantslaste iidol Gerard Filippe. See film oli ja on 2002. aasta omast palju parem, kuid jutt ei ole sellest paremusest.
Kaasaja mainitud filmis jagatakse nekrutitele värbamise- ja palgaraha “pistoolides”. Meie tublid tõlgid aga panevad korduvalt palgaks “püstolid”. Lause “Armastan sind igavesti” aga tuleb esile nii tähenduslikult nagu: “Armastan sind igavikku”.

* * *

Kas uus eesti keel?

Eesti keele uudsuses on olemas nii naerma kui nutma ajavaid näiteid. Sündmus sai teoks Rae vallas, Lagedi alevikus ja firma AS EKSO laoplatsil 2005. aasta oktoobrikuus, mille kohta kirjutati raport 19. kuupäeval. Kui seda üllitist esmakordselt lugesin, oli väga raske jääda tõsiseks. Asi oli raportile tuginedes järgmine.
See on raport, millise üle võib ainult rõõmu tunda seetõttu, et taoline tekst peaks kuuluma “Meelejahutaja” varasalve kui absoluutselt omanäoline.
Huvitav, et sellisele meistriteosele kirjutas lahedalt alla ka tegevdirektor, kui ta just ise seda teksti valmis ei vorpinudki...
Selline ilmselt saabki tulevikus olema kakskeelse Eesti riigi eesti keel, millega kaasuvat nimetatakse integreerumiseks.

Valvataval territoriumile öösel 14-15 oktoobril tungimise fakti järgi meiega oli tehtud ameti juurdlus ja tuvastatud järgmine.
14 oktoobril, kella 17:00, valvepostil, saabus valvur Muravjev A. Ta tegi territoriumi ringkäiku, millest kirjutas päevikus. Tagantjärele tegi Muravjev ringkäikuid igal tunnil, nagu juhandi kohaselt.
Pärast pidemiku tulekut lülitas valvur valvesignalisatsioon, paigaltud tara ümbermõõtul. Kella 02:00 tegi valvur järjekorse ringkäik ja ei märkinud midagi kahtlast. Kella 02:10 töötas signalisatsioon. Sellel ajal oli valvur putkas. Ta jooksis välja ja nägi tundmatu inimest, kes veeretas ROHLAT. Tundmatu inimene nägi valvurit, viskas rohlat ja varjus. Muravjev teatas juhtunust Alumira kordapidaja. Kordapidaja saatis patruli objektidele, missugune ole saatnud kohale 7-10 minuti pärast. Koos nad silmestasid territoiumi ja avastasid, et mantee pool ole võtnud tara sektsioon maha. Selle ava kaudu varjus tundmatu.
Valvur patruliga silmistas läheduses asuva objektile territorium, aga mitte midagi, vaid kedagi ei saanud avastada.
Pärast selgitas valvur, et kuuritegija oli pika kasvu, sportliku kehaehitusega, riietud tumedas rides. Seisnud kuhagi lähedal auto valvur ei ole märkinud. Tundmatu varjas metsas. Lisaks valvur ei saanud määletada, kui palju täpselt rohlat oli kontori juures, kui ta astus vahetuse peale. On vaja märkida, et valvesignalisatsioon tara perimetril, paigaldatud meiega, ei vasta turvalisuse nõudele väikese raadiusi tõttu (kuni 10 m).
Tara sektsioonid on võimalik võtta kiiresti lahti, aga vajatakse spetsiaalset võtti. Tara sektsioon oli võtnud lahti tara keskmisel, kaugusel mittesaavutav andurile. Sellest on võimalik järeldust teha, et kurjategijale oli tuntud objekti territorium ja valve süsteem.
Hommikul 15 oktoobril valvekorda üle andmise valvurile Sütilasele jooksul märkis Muravjev, et Sütilas pole kaine. Muravjev teatas sellest kordapidajale ja kohale sõitis patrull. Patrull oli nõus, et Sütilas tuli tööle alkohooli joobetunnustega. See oli puhkepäev ja muuta kohe valvurit pole võimalik. Muutmine oli tehtud kella 11:00. Saabunud valvur Rütikainen silmistas territooriumi, tugevdas tara sektsioon. Hommikuni, tema sõnades, sündmusi pole.
Hommikul 16 oktoobril Muravjev vahetab Rütkaineni. Ülemineku jooksul nad märkasid, et kontori seinalt, kus varem oli klimaator, viiner on katkestanud. Rütkainen ei saanud täpselt öelda, kas oli või pole nii eelõhtul. Muravjev kinnitas, et tema vahetuse jooksul kõik oli korras. Juhtmina oli tehtud juhtumist järeldusi ja edaspidi püüab samasugust juhtumit ei luba.

Lugupidamisega
Andrus Vassa
OU Alumira Holding Turvateenistus
Tegevdirektor

Kommentaar:
Keeleinspektsiooni nõunik, filoloogiakandidaat Hele Pärn:

Teksti on kirjutanud inimene, kelle ettekujutus eesti keele grammatikast ja sõnakasutusest on üsna ähmane. Tõenäoliselt on tal olnud ees mõne seletuskirjas nimetatud valvuri venekeelne selgitus ning mõni samasisuline eestikeelne dokument, millest on ümber kirjutatud paar suhteliselt arusaadavat ja normikohast lauset, kuid sedagi ei ole suudetud veatult teha (nt lause Pärast selgitas valvur…) .
Tekstis on väga palju vene keelt kõnelevale inimesele iseloomulikke õigekirja- ja vormimoodustusvigu. Kuid kirjavigadest enam raskendab teksti mõistmist eesti keelele võõras lauseehitus. Mõnest lausest on võimalik aru saada alles pärast seda, kui see on sõna-sõnalt vene keelde ümber pandud:

Seisnud kuhagi lähedal auto valvur ei ole märkinud
Ñòîÿâøóþ ãäå-òî ïîáëèçîñòè ìàøèíó ñòîðîæ íå çàìåòèë.

Kuid alati ei ole ka sellest abi, sest sõnavaralünki on kirjutaja püüdnud korvata omaloominguga. Kuidagi ei õnnestunud välja selgitada, mis asi on sündmuse kirjelduses olulist osa mänginud rohla (või rohlat), mida veeretati ja visati, kuid millest ei ole täpselt teada, kui palju seda kontori juures oli. Sama lugu on sõnadega pidemik, klimaator, viiner jpt).
Omaette veatüübi moodustavad vales tähenduses kasutatud sõnad, mis tuleb sellest, et kirjutaja on tõlkesõnaraamatust võtnud sõnaartikli esimese tähenduse esimesena esitatud vaste, mis aga antud konteksti ei sobi, nt juhtimina pro juhatus vn óïðàâëåíèå, ümbermineku jooksul pro ringkäigu ajal vn îáõîä.
Seletuskirjast arusaamine nõuab suurt pingutust ja vaevalt see üldse võimalik on ilma vene keele oskuse ja kõnealuse valveobjekti tundmiseta.
Kahjuks ei ole sellistes tekstides midagi erakorralist. Keeleinspektsioon on samasuguste „eestikeelsete” tekstidega kokku puutunud tootemärgistuses ja avalikus teabes (nt mõne asutuse veebilehel). Analoogilisi vigu kohtab ka venekeelse gümnaasiumi lõpetajate eesti keele riigieksami kirjalikes osades. Seega annavad nad tunnistust eesti keele teise keelena õppe viletsast seisust.