|
|
Olid nad vabastajad?
tekst: toivo kallas
foto: Kristo Nurmis/ Essti
Päevaleht
“Mis
alusel võidakse meilt nõuda, et peaksime Punaarmeed
vabastajaks? Millise õigusega nimetatakse meid fašistideks,
kui meil mingis küsimuses on veel järel oma arvamus?”
küsib arhitekt Toivo
Kallas.
Rahvusraamatukogu
7. korruse lugemissaali avariiulil on väike raamatuke. See
on Tallinnas Kirjastuse “Valvur” poolt 1925. aastal
väljaantud J. Saare “Enamlaste riigipöörde
katse Tallinnas 1. detsembril 1924”. Tagasihoidlikus
raamatukeses, mille tegelik autor on 1946. aastal N. Liidu vangilaagris
surnud eesti ajakirjanik ja ühiskonnategelane, jurist Eduard
Laamann, on kirjutatud, et enamlaste lehed üritanud enne
tolle aasta detsembrit rahvast uskuma panna, “nagu oleks
fašistlik väljaastumine oodata”.”
Nõukogude aja lõpus,
1987. aastal Tallinnas kirjastuse “Valgus” poolt välja
antud ENE 2. köitest saate märksõna fašism
alt teada, et see (itaalia keeles fascismo < fascio,
side, liit, ühendus) tähendab poliitilist voolu, mis
väljendab imperialistliku kodanluse reaktsioonilisema ja
agressiivseima osa huve. Fašistide võim tähendab
kõige tagurlikumate monopolistide terroristlikku diktatuuri,
mille eesmärk on säilitada kapitalistlik kord. End fašistideks
nimetanud tulid Benito Mussolini juhtimisel Itaalias võimule
1922. aastal, Adolf Hitler tõusis Saksamaal 1919. aastal
alguse saanud Natsionaalsotsialistliku Töölispartei
juhiks 1921. aastal ning üritas Münchenis 1923. aastal
tulutult võimu haarata.
Tulutuks
jäid ka 1919. aasta alguses Berliinis toimunud tööliste
relvastatud väljaastumine, kus osales Rosa Luxemburg, ning
Hamburgi relvastatud ülestõus Ernst Thälmanni
juhtimisel. ENE varasemas, Gustav Naani toimetatud väljaandes
võib märksõna kommunistlikud fraktsioonid Riigikogus
alt lugeda, et esimene kommunistlik fraktsioon seal moodustati
04.01.1921 Tallinna Ametiühingute Kesknõukogu nimekirjade
alusel I Riigikogusse valitud kommunistidest, ning märgitakse
ära, et “fraktsiooni tegevust juhtis ja suunas V. I.
Lenini juhendite ja Kominterni otsuste alusel EKP KK, otseselt
Viktor Kingissepp. Selgitatakse, et II Riigikogus moodustasid
kommunistid taktikalistel kaalutlustel kaks rühma: kommunistliku
ja Eestimaa Töörahva Partei rühma, mis tegelikult
oli ühtne kommunistlik fraktsioon. Eestis 1924. aastal mingit
enamlike lehtede ennustatud fašistlikku väljaastumist
ei toimunud. Toimus hoopis kommunistlik relvastatud riigipöördekatse,
mis lõppes samuti tulutult, nagu ka Saksamaal. Eesti merepiiri
taga teistsugust tulemust oodanud N Liidu sõjalaevadel
ei õnnestunud praktikas järele proovida Ludri, Dušenovi,
Aleksandrovi, Issakovi ja Jakimitševi poolt välja töötatavat
“väikesõja” teooriat ega etendada Eesti
“töölisklassi, talupoegade ja töötava
intelligentsi“ kapitalistlikust orjusest vabastaja rolli.
ENE (köide 2, Tallinn, Kirjastus “Valgus” 1987)
järgi kujunes kodusõjast kodanluse poolel osavõtnute
huvide kaitseks 1929 asutatud organisatsioon Eesti Vabadussõjalaste
Keskliit 1930. aastate alguses fašistlikuks parteiks Eesti
Vabadussõjalaste Liit. Neil olevat ENE väitel olnud
sidemeid Saksa fašistidega ning saanud nendelt toetust. EVL-i
võimuletuleku nurjas Pätsi-Laidoneri sõjaväeline
riigipööre 12. märtsil 1934. Seega Eestis ühtki
parteid, mida saanuks nimetada fašistlikuks, iseseisvuse
hävitamiseni 1940. aastal ei eksisteerinud. Teadaolevalt
polnud ka Saksa natsionaalsotsialistlikul parteil saksa okupatsiooni
ajal Eestis 1941–1944 eestlastest liikmeid.
Verevalamine
Poolas Hitleri-Stalini ühise asja eest
23. augustil 1939 N
Liidu ja Saksamaa vahel alla kirjutatud, Molotovi-Ribbentropi-(mujal
Stalini-Hitleri) paktiks nimetatud, mõjupiirkondi fikseeriv
leping võimaldas Saksamaal ja N Liidul asuda Poolat jagama.
Endastmõistetavalt põhjendas Poolat Saksamaa järel
17. septembril rünnanud N Liit seda Poola territooriumile
jäänud valgevenelaste ja ukrainlaste toomise vajadusega
N Liidu rahvaste perre ning muidugi Poola töölisklassi
jne vabastamise vajadusega. Operatsiooni eduka lõppemise
tähistamiseks Varssavis Saksa-N Liidu vägede ühisparaadi
korraldamisel ideoloogilisi lahkarvamusi ei esinenud, märgiti
ära, et nii saksa kui nõukogude sõdurid valasid
oma verd Hitleri-Stalini ühise asja eest. Poola Euroopa kaardilt
kustutamisest oldi N Liidus suures vaimustuses ning ei peetud
paljuks irvitada ka Rahvasteliidu üle. Seda kinnitavad mõned
Rahvusraamatukogus veel allesolevad, “Pravda” omal ajal
populaarse lisaväljaande “Krokodil” numbrid 1940.
aastast.
Soome “vabastamine”
Kui Soome 1939. aasta
lõpul ei nõustunud vastu võtma temale N.
Liidu poolt peale surutavat baaside lepingut, asuti teda “vabastama”.
Alustuseks hakati N Liidus formeerima seal elavaist soome keelt
kõnelevaist meestest koosnevat, hetkevajadusteks loodavat
väekoondist ning otsima sellele Punaarmee omast pisut erinevat
riietust. Sakslaste eeskujul Mainilas lavastatud intsidendi järel
rünnati Soomet ülekaalukate jõududega 30. novembril
1939. Kui rünnak soomlaste visa vastupanu järel takerdus,
tehti nendega 13. märtsil 1940 ebaõiglane rahu. Selle
sõlmimise järel, 29. märtsil 1940, toimunud NSV
Liidu Ülemnõukogu istungjärgul süüdistas
tolleaegne Rahvakomissaride Nõukogu esimees ja välisminister
Vjatšeslav Molotov Soome kodanlust lõpuks relvade,
suurtükkide ja lennukitega abistanud Inglismaa, Prantsusmaa
ja teiste maade imperialiste ning Ameerika Ühendriike, kes
sel viisil teinud lootusetuid ponnistusi sõja lõppemise
ja rahu taastamise vältimiseks. Euroopa sotsialistlike liidrite
mõtteavaldusi nimetas ta jampsiks.
Baltimaade
“vabastamine”
Peale nõukogude
okupatsioonivägede sisenemist Baltimaadesse 1940. aasta juunis
viidi juba juulikuus läbi Leedu ja Läti seimide ja Eesti
riigikogu ennetähtaegsed valimised, mida V. Molotov vähimatki
piinlikkust tundmata nimetas demokraatlikeks. Okupatsioonivägede
kontrolli all teostatud valimised näidanud, et Leedu,
Läti ja Eesti valitsevad kodanlikud klikid ei väljendanud
oma rahvaste tahet, et nad olid kitsa ekspluataatorite rühma
esindajad. Rahva poolt juulis valitud esindajad teinud üksmeelselt
oma otsuse nõukogude korra kehtimapaneku kohta ja Leedu,
Läti ja Eesti astumise kohta Nõukogude Sotsialistlike
Vabariikide Liidu koosseisu.
Pärast rahu tegemist Soomega, Saksa vägede edu Lääne-Euroopas
ja N. Liidu okupatsioonivägede sissemarssi Balti vabariikidesse
esitas V. Molotov oma välispoliitilisi mõtteavaldusi
veelgi kristalliseerunumal kujul 1. augustil 1940 toimunud NSV
Liidu Ülemnõukogu Seitsmendal Istungjärgul peetud
kõnes. Kestvate kiiduavalduste vahel tehtud mõtteavaldustes
ta ei nimetanud Saksamaad kordagi fašistlikuks, vaid
ütles hoopis: “Saksamaa on sõjas liitlaste
vastu saavutanud suurt edu, kuid ta ei ole veel lahendanud oma
peamist ülesannet – sõja lõpetamist temale
soovitavail tingimustel… Olles ustav rahu- ja neutraliteedipoliitikale,
Nõukogude Liit ei võta sõjast osa. Meie suhted
Saksamaaga, milledes peaaegu aasta tagasi toimus pööre,
püsivad täielikult sellistena, nagu need on kindlaks
määratud Nõukogude ja Saksa leppega… meie
arvates pole Nõukogude Liidu ja Saksa heanaaberlikeks ja
sõbralikeks kujunenud suhted rajatud mitte juhuslikele
konjunktuurilise iseloomuga kaalutlusile, vaid on tingitud NSV
Liidu ja Saksa riiklikest põhihuvidest.”
Peatudes N. Liidu suhetel Ameerika Ühendriikidega, ütles
ta kohe, et nende kohta “pole ütelda midagi head.
(Naer.) Meile on saanud teatavaks, et Ühendriikides mõnedele
ei meeldi Nõukogude Liidu välispoliitika edu Balti
riikides. Kuid õigupoolest meid huvitab see asjaolu vähe
(naer, aplaus), sest et me oma ülesannetega saame toime ka
ilma nende rahulolematute isandate abita. (Naer, aplaus.)…Imperialistlikud
apetiidid ei kasva mitte üksnes kauges Jaapanis, vaid ka
Ameerika Ühendriikides, kus leidub küllaldaselt neid,
kes püüavad oma imperialistlikke kavasid varjata reklaamitseva
“hoolitsemisega” kogu “Läänepoolkera”
huvide eest… Kõik see sisaldab endas sõja edasise
laienemise ja edasise õhutamise ohtu koos selle muutumise
ohuga ülemaailmseks imperialistlikuks sõjaks. Neis
tingimusis peab Nõukogude Liit ilmutama veelgi suuremat
valvsust oma välispiiride julgeoleku ja kõigi oma
sisemiste ja väliste positsioonide kindlustamise suhtes…
Meil pole vähe uusi saavutusi, kuid me ei kavatse saavutatuga
rahule jääda.”
Tõepoolest ei kavatsenudki. Soome töölisklass
jne olid vabastamata. 30. juunil 1940 olevat N Liidu välisasjade
rahvakomissar V. Molotov öelnud Leedu välisminister
Krevé-Mickaeviciusele: “Te peate olema sel määral
realistid, et mõistate väikerahvaid tulevikus kaduvat.
Teie Leedu koos teiste Balti rahvastega, Soome kaasa arvatud.”
Soome luure rootslastelt, sakslastelt, inglastelt, jaapanlastelt,
leedulastelt ja ühendriiklastelt saadud andmete kohaselt
täheldati nõukogude vägede liikumist Baltimaades.
Saadud teadete kohaselt olevat vägesid ka Odessa sõjaväeringkonnast
saadetud Leningradi sõjaväeringkonda. N Liidu Soome
tarvis mõeldud kavade realiseerimiseks otsiti toetust 22.
mail Helsingis asutatud “Soome-Nõukogude Liidu rahu
ja sõpruse seltsi” nimeliselt ühenduselt, mille
eestvedamisel hakati Helsingis klassirahutusi organiseerima. Kuigi
soome rahvas oli Talvesõjast kurnatud, suuremad rahvahulgad
nendega kaasa ei läinud ning N Liit uut sõjalist avantüüri
ei alustanud.
Katõni
massimõrvarid – müütilised “vabastajad”
1940. aasta varakevadel
lasti nõukogude okupantide poolt Katõnis maha suur
hulk poolakaid, esmajoones ohvitsere. Mahalaskmisel oma väeosaga
osalenud N Liidu siseasjade rahvakomissariaadi väge pole
tänaseni keegi kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutanud.
Ta kuulub lahutamatu osana müütiliste vabastajate hulka
ning seda, nagu paljusid muidki küsimusi, ei tohtivat keegi
vaidlustada. 14. juunil 1941 viidi vägivaldselt N Liiduga
liidetud Balti riikides läbi suurküüditamine. Mitmeid
kümneid tuhandeid inimesi, lastest raukadeni, pandi loomavagunitesse
ja saadeti külmadesse ja väheasustatud Siberi piirkondadesse.
Õigus oma arvamusele
Mõeldes end tagasi 1941. aasta
juunikuusse, mil Balti riikidest veeresid küüditatutega
täidetud kaubarongid Siberi poole ning N Liidu liitlane Poola
jagamisel – Saksamaa – veel polnud N Liitu rünnanud,
küsin ma: mis alusel võidakse meilt nõuda,
et peaksime Punaarmeed vabastajaks? Millise õigusega nimetatakse
meid fašistideks, kui meil mingis küsimuses on veel
järel oma arvamus? Millise õigusega võttis
Baltimaid okupeerinud imperialistlik suurriik tuhandeid aastaid
sel kohal asunud rahvailt õiguse omale arvamusele?
|
|
|
