Kultuur ja Elu 1/2007


Kultuur ja Elu 4/2006

 

 

 

 



Kagebiit: Aleksei Natalitš (1945)
/.../ Korterisse nr 7 koliski nüüd KGB nooremleitnant Natalitš. Nõnda oli ta realiseerunud oma programmi esimese osa – saanud hiigelsuure korteri. Selles oli 7 tuba + muud ruumid, kokku 180 m².

Kagebiidid ja ohvrid

tekst: KALJO - OLEV VESKIMÄGI

Okupatsioonivägede sissemarss tähendas venelaste nõudmisi, mis pidevalt suurenesid. Muuhulgas taheti Tallinnas omada terveid linnaosi. Kirjeldab Kaljo-Olev Veskimägi.

Kevadel 1940, kui Pihkvas ootas Eestisse saatmist NSVL NKVD Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse (edaspidi lihtsamalt – kagebee või KGB) operatiivgrupp, rääkis üks selle liige Aleksei Natalitš kaaslasele nõnda: “Kohe, kui õige aeg saabub, sõidab meie operatiivgrupp Eestisse. Eesti on Balti riikidest kõige rikkam. Kui sinna jõuame, siis need, kes oskavad ennast sisse sättida, hakkavad elama paruni elu. Elamiseks tuleb võtta omaette maja, hankida hea mööbel, võtta enesele kõikvõimalikke riideid, kellasid ja aasta möödudes tagasi Ukrainasse sõita. (Natalitš oli tulemas sealt. Aga lubatagu küsida – miks aasta pärast tagasi? K. V.) Selleks avanevad meil head võimalused, sest kohe Eestisse jõudes hakkame seal inimesi hulgi (vene k.: patškami) arreteerima ja välja saatma. Vabanevaid kortereid kõige sisustusega ei tohi lasta kaotsi minna, vaid tuleb enesele võtta.” Kes arvab, et need jõhkralt avameelsed sõnad panin kagebiidi suhu mina, vaadaku järgi endises EKP KK arhiivis Tõnismäel (ERAF, f 1, n 114, s 88, l 34-39; sama põhjalikumalt: A. Natalitši toimik – ERAF, 1 SM, n2, s 8367 2 köidet.).
Jätame viivuks Natalitši ja vaatame, mis toimus Tallinnas enam-vähem täna 67 aastat tagasi, suvel 1940.

Trumm (riik) oli läinud, pulgad (majad ja inimesed) läksid nõnda

Okupatsioonivägede sissemarssi juhatanud kindral Meretskov andis kindral Laidonerile 17. juunil Narvas teada venelaste tahtmisi, need suurenesid üha; muuhulgas tahtsid ära võtta Tallinnas terveid linnaosi. Nii läkski: sõja- ja merevägi ees, kohe nende kannul kortereid nilpsamas kõik teised tulnukad, kagebiidid esirinnas. Vabariigi valitsusel jäi vaid üle oma otsustega 17. juunist ja 21. juunist Vene nõudmisi kinnitada (Vabariigi valitsuse otsus 17. juuni 1940 – ERA, f. 31, n. 2, s 938; otsus 21. juuni 1940 – samas, s. 942.) Ja edasi sissetungijate järel käies nimekirju teha, kes millal kuhu sisse kolis: 17. juunil lennuvägi “Dvigateli” tehase territooriumile, “Volta Tehased” mereväele ja Hipodroom tankibrigaadile. Aga hotelli “Palace” akendest võisid lenduriülemused vaadata, kuidas platsil selle ees riiki kukutati, sest nemad kolisid sinna just 21. juunil. Kuid kõige suurema noosi Tallinnas sai punane laevastik – tema staabi- ja tagalateenistuste pealikutele korteriteks majad Raua, Kreutzwaldi, Kunderi, Roosikrantsi tänavas jm. Koos laohoonete ja kõige muuga, mida ühel laevastikul kuival maal tarvis läks, võttis omale 92 maja. Arvatavasti punalaevastiku luure tegi aegsasti – alates 1939 sügise baasideajast – kindlaks, mida võtta ja kellele anda, sest kuidagi liiga sujuvalt läks see protsess suvel 1940.

Sest ega nad iga maja tahtnudki. Muidugi pidid need olema uued, kivist, ehitatud 30. aastate keskpaigast, tolle aja arusaama kohaselt kõigi mugavustega: keskküte, soe vesi, vannituba. Vanalinn neile huvi ei pakkunud. Kuid oli spetsiifilisi nõudmisi: maja ei tohtinud asuda elava liiklusega magistraaltänaval, sest sellist oli raskem valvata; selles ei tohtinud olla kauplusi, kohvikuid vm (jälle raskusi valvajatel): pidi olema võimalikult suur – nii tundsid uued peremehed ennast kindlamalt ja julgeolekul oli jällegi hõlpsam uusi peremehi jälitada ja pealt kuulata. Nõmme, Pirita ja Merivälja veel huvi ei paku, sest seal majad väiksemad ja asukate transportimine keerukam. Kõige paremini sobisid vaiksed tänavad kesklinna naabruses – hea ligi tööl käia (vrd Raua tänava või Kadrioru kaugust Uuest sadamast).

Lihtsalt ja revolutsiooniliselt

Aga kuidas oli lugu ülevõtmise seaduslikkuse või vähemasti selle riismetega? Suuremad majad (Tallinnas pinnaga üle 220 m², mujal 170 m²) natsionaliseeriti alles 31. oktoobril, sinnamaani ei oleks tohtinud nendega midagi teha (ENSV Ajutise Ülemnõukogu presiidiumi seadlus 31. okt. 1940, ENSV Teataja, 1940, 37, 743.). Tõsi küll, 11. septembril tegi kohalik Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) otsuse võtta järelevalve alla suuremad majad (Tallinnas brutotuluga aastas 3600 krooni, mujal väiksem (RKN otsus 11. sept. 1940 – ERA, f. R-2, n 1, s 4, lk. 7), selle põhjal andnuks majaperemeest punases suunas pitsitada, ent kõige magusamal korterite tühjendamise ajal juulis-augustis polnud sedagi otsust kattevarjuks ees hoida.
Tegelikult käis inimeste väljatõstmine lihtsalt ja revolutsiooniliselt. Ametkonna esindaja (kas EKP KK, NKVD vm), kes väljavalitud maja omale pidi saama, otsis üles majaperemehe (või selle esindaja) ja soovitas pungitavat rahataskut demonstreerides üürnike üürilepingud päevapealt üles ütelda. Kui üürnik jonnima hakkab, maksku peremees leppetrahvi, kuid korter olgu tühjaks tehtud inimestest ja majakraamist 24 tunni jooksul. Edasi pidi majaperemees korteri remontida laskma ja võtmed viima linna korteritoimkonda (uusmoodustis, asus Uus t. 14) (Kirjavahetus korterite vabastamise küsimuses 1940, ERA f. R-2, n 1, s 398, lk 9). Kui meie ei usu majaperemehe tegude priitahtlikkust, miks peaksime arvama, et president riigi äravõtmisel oli teistmoodi seisus?


Kagebiitide ohver: pangandustegelane August Kuben.
“Sakala korterist väljatõstmise järel sõitis August Kuben Viljandisse. 14. juunil 1941 küüditati ta koos abikaasa Maria ja juristist poja Juhaniga. Teisel päeval pärast küüditamist suri rongis.”

Kes võttis ja kes said?

Tulnukate korterisoove katsus omavahel kooskõlastada RKN alles 28. augustil (RKN otsus 28. aug. 1940, ERA f R-2, n 1, s 4, lk 3). Tänapäeval pakub määrus huvi selle poolest, et paberil näitab, kes olid peremehed – esimeheks küll Kommunaalmajanduse rahvakomissar Orest Kärm, kuid liikmed niisugused: EKP Keskkomiteest F. Okk ja P. Baumann; NSVL RKN voliniku esindaja Issakov, NSVL NKVD esindaja Mirotshmitsenko, Baltimere laevastikust Moskalenko, punaarmee poolt Belotelov. Siit näeb ilusasti, kes võttis ja kes said.
EKP pani oma Leningradist tulnud abilised – kes sõjamundris piki maanteid marssinud või lennukiga toodud alates 17. juunist – kõigepealt Sakala 37. (Sakala tänava algus põles märtsipommitamises, praegu elab see maja nr 7 all.) Siia kolis N. Karotamm, partei Tallinna linnakomitee sekretär F. Okk ja palju keskkomiteelist prügikala nagu August Sipsakas, Hans Piilman, Arnold Raud jt. Natuke hiljem leidis Karotamm peenema seltskonna Tui tn 16 (nüüd tänavanurgal silt: Tuvi) ühes majas Karl Säre ja Johannes Lauristini perekonnaga. Neid kolis Tina 17, Tehnika 15, Pärnu mnt 40 jm.

KGB-lastele läinud elumaju nii lihtsalt kindlaks ei tee, sest ankeedid jätavad elukoha üksmeelselt märkimata. Saab nimetada vaid üht, kuid see maja viib meid selle loo algustegelase Natalitši juurde. See asus Sakala 30 (praegu Sakala 4), projekteeritud arhitekt E. Kuusiku arhitektuuribüroos, valmis sai 1936, omanik Maapank; neli korrust, igal korrusel vaid 2 suurkorterit. Selles majas elasid ja töötasid 1939/40 aadressraamatu järgi vandeadvokaadid Ed. ja V. Mühlberg, sise-, südame-ja kopsuarst J. Bartels, kurgu-, nina- ja kõrvaarst G. Lepasoon koos hambaarstist abikaasaga. Korteris 8 elas Riigivolikogu liige ja EW viimane siseminister August Jürima, korteris nr 7 Eesti Maakrediidi Seltsi direktor August Kuben.
Korterisse nr 7 koliski nüüd KGB nooremleitnant Natalitš. Nõnda oli ta realiseerunud oma programmi esimese osa – saanud hiigelsuure korteri. Selles oli 7 tuba (loe ja imesta – seitse tuba!) + muud ruumid, mis selle juurde kuulusid, kokku 180 m².

Ohvrid KGB pikal lindil

Ametisse sai ta 1. juulist ENSV NKVD Riikliku Julgeolekuvalitsuse (kui see jaanuaris 1941 sai iseseisvaks, siis ENSV NKGB) “teise, poliit-salajase osakonna 1. jaoskonna ülemaks”, ütleb EKP KK protokolli eestikeelne variant teda 6. juunil 1941 oma nomenklatuuri võttes, “Eesti rahva kannatuste aasta” (1943) tõlgib sellesama segase osakonnanime “salaluure poliitiline osakond”, kolmas autor kolmat moodi. Kuid tühja nimest. Igatahes tegi see osakond seda, mida arvame julgeolekule igiomaseks. (KGB 1. osakond luuras välismaal, aga ENSV omal oli 1940/41 tööd vähe, tema eest tegi töö ära NL oma.) 2. osakonna ülem on alguses vanglakommunist Andrei Murro, tema märtsis 1941 siseasjade rahvakomissariks saades saab uueks ülemaks Sergei Roštšin, varem vormiliselt asetäitja, sisuliselt luuretöö juht. Teine osakond võitles “nõukogudevastaste parteide ja organisatsioonidega”; tegeles natsionalistliku elemendi registreerimisega, imbumist sellesse agentide ja informaatorite abil, kirjavahetuse kontrollimisega, lendlehtede autorite ja levitajate selgitamisega, direktiivorganite informeerimisega rahva meeleoludest jpm. See osakond ei arreteerinud, tema ainult urgitses; kogutud andmed andis üle 3. eriosakonnale, kes inimese kinni võttis, läbiotsimise tegi ja arreteeritu vanglasse viis ülekuulajate kätte. Nõnda liikusid ohvrid KGB pikal lindil. 1940. juunis arreteeriti 28 inimest, juulis 121, 1940/41 kokku 8000 ja 1941. juunis oli küüditatuid 10 861 (Valge raamat, Tln., 2005, lk 24). Natalitš oli ahela tähtis lüli.

Sisevastuluuret tegi Natalitš juba alates 1937 (enne seda oli väike “seksot” = salakaastööline), 1940. alguses tõusis Orjoli oblasti Julgeolekuvalitsuse 2. osakonna jaoskonnaülemaks, oli püüdlik ja juunis komandeeris ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ta Eestisse. Koos temaga kolis Sakala 30 veel 2. osakonna jaoskonnaülemaid, auastmeilt nooremleitnandist vanemleitnandini. Arvatavasti siia sai korteri ka Aleksei Škurin (vanemleitnant, sai siseasjade rahvakomissari B. Kummi esimeseks asetäitjaks) ja Sergei Kingisepp, Viktori poeg, jällegi leitnant, kes erinevalt isast oma nime ka “saksa” tähtedega kirjutas ühe “essuga”).
Võimalikule lugejale, kes peaks imestama, et Moskva saatis siia nii väikesi kagebiidi-kilusid, kes naljalt üle leitnandi ei käinud, tuleb teha üks selgitus: kagebeelane oli hunt lambanahas – petuks kandis üks-kaks numbrit väiksemat aukraadi kui temaga võrdne punaarmeelane. KGB-seersant võrdus punaarmee nooremleitnandiga, nooremleitnant vanemleitnandiga, vanemleitnant majoriga jne.

Sakala endiste ja uute elanike elusaatusest

Sakala 30 endiste ja uute elanike tee läks risti vastupidi. August Jürima kolis pärast Sakalast väljaajamist Vaestepatuste tänavale, aga tal oli veel suvila Meriväljal. Seal ta 5. oktoobril arreteeriti ja toimetati Keskvangimajja (Patareisse). Vahistamise ja läbiotsimise orderi on vigases eesti keeles täitnud 3. eriosakonna ülem Sergei Kingisepp. Jürima esimeseks ülekuulajaks oli Škurin. Saadet i Kirovi oblastisse, kus sealne oblasti julgeolekuvalitsuse erinõupidamine mõistis ta surma 10. jaanuaril 1942.
August Kuben oli pärit Viljandimaalt, 1902–1919 oli Venes pangandustegelane, 1919 asutas Põhja Panga ja oli selle direktor panga liitumiseni Krediitpangaga; mitme ettevõtte asutaja (ms ka OÜ ALKO), 1928 asutas eksportfirma “Kuben ja KO”, 1931 määras majandusminister ta Eesti Maakrediidi Seltsi direktoriks – see oli 1802 asutatud Eestimaa ja Liivimaa Maakrediidiseltsi 1919 peremeheta jäänud järeltulija (Eesti riigi-, avaliku-ja kultuurielu tegelased 1918 – 1938, Tln, 1939). Sakalast väljatõstmise järel sõitis Viljandisse. 14. juunil 1941 küüditati ta koos abikaasa Maria ja juristist poja Juhaniga. Teisel päeval pärast küüditamist suri rongis. Ta oli küllalt eakas (68-a) ja teadis, mis teda ees ootas. Üks allikas arvab, et ta tappis enese. Tema surnukeha tõsteti maha Puka raudteejaamas. Kui venelased välja aetud ja sõda üle läinud, maeti ta ümber Viljandi maakoguduse surnuaeda. Matusetalituse viis läbi õpetaja Jaan Lattik (“Sakala”, 17. nov. 1941). Niisugune on meie elude lugu.
Aga Sakala uuselanikel läks hästi, töö mõttes ehk liigagi hästi. Škurin oli nõukoguliku terrorisüsteemi peaehitajaid Eestis, Kaitseliidu hävitaja, juuniküüditamise peakorraldaja. Nii agar, et oskas enese vastu häälestada EKP Keskkomitee, nii et Karotamm 1942 enam ei taha teda oma õukonda (s.t aparaati) tagasi võtta. Sama nimega Aleksei Škurin esineb A. Solženitsõni “GULAGi arhipelaagis” sõja ajal ja järel julma laagriülemana kusagil Siberis. Ehk oli sama? Sergei Kingiseppa arvatakse üldiselt laevaga põhjaläinuks 1941. a augustis. Ometigi olen EKP KK paberites kohanud 1945 Sergei Kingiseppa endiselt julgeolekukomissari asetäitjana.

Natalitši 1. jaoskonna ülesanne oli luure- ja jälitustegevus. Tema ülemus, 2. osakonna pealik S. Roštšin loeb üles tema tegusid 4. juunil 1941: “Natalitš on loonud korraliku agentuuriaparaadi, mille abil likvideerinud terve rea kontrrevolutsioonilisi formeeringuid endiste vapside ja kaitseliitlaste, aga ka noorsoo seas. Likvideeris grupi “Sinimustvalge” (12 liiget), paljastas 11 lendlehtede levitajat. Töötab isiklikult agendiga (varjunimi “Utoopia”) vapside illegaalsesse organisatsiooni imbumiseks.”(ERAF, 1 SM, n 2, s 8367, lk 22). Saab teada, et 1. jaoskond peab vähemalt kahte konspiratiivkorterit kokkusaamiseks agentidega, üks kusagil Narva maanteel, teine Tõnismägi 5-17. Teisalt saame teada veel ühe agendi varjunime, see on halvustav “Švabrin”, kuid edasi tuleb ilmsiks üks resident koos varju- ja õige nimega. See on “Rindemees” (“Frontovik”), seda kannab Aron Taub, Abrami poeg, kohalik suurkaupmehe pärija. Tema oli Eesti ajal nõukogude luure resident, alates 1940 suvest agent.
Nüüd tuleb teha põige KGB terminitesse (Kontrrazvedõvatelnõi slovar, M. 1972). Linn ja maa kihas nuhkidest (peenemalt informaatoritest, vene k “seksot”), nemad jälitasid meid eemalt, ennast sõbraks ei teinud, käisid pinnimas naabreid jm. Kui midagi teada said, jooksid teadust viima residendile. Aga see tähendas KGB-keeli kahte asja: 1) “organite” mittekoosseisuline salajane kaastöötaja, kelle ülesandeks on informaatorite grupi juhtimine. Resident värvati NLKP liikmete hulgast, kuid ei tohtinud olla juhtival kohal; 2) luure kaadritöötaja või luureagent, kes juhtis agentuuri vastavas riigis või selle osas. Aron Taub oligi see.


Kagebiit: Aron Taub, 1934, foto välispassist.
“Agent varjunimega “Rindemees” (“Frontovik”), seda kannab Aron Taub, Abrami poeg, kohalik suurkaupmehe pärija. Tema oli Eesti ajal nõukogude luure resident, alates 1940 suvest agent.”


Informaatoriga võrreldes oli KGB agent peenema töö peal. “Agent peab omama töödeldava isiku usaldust” – s.t tegi end sõbraks, oli teil alati nina all keerlemas, jutustas kahtlasi anekdoote (näiteks) ja muudkui vahtis, kuidas reageerite. Agent ei tohtinud olla valitavas parteiametis. Nii informaatorite kui agentide puhul räägitakse nende vabatahtlikkusest, kuid antakse teada, et neid võib värvata ka sunnitult. Annavad vande hoida saladuses koostöö fakti ja täidetavate ülesannete iseloomu. Mõlemaid “kinnistatakse” mitmel viisil; loetletakse, et selleks sobib allkiri raha vastuvõtmise kohta, fotografeerimine informatsiooni üleandmisest. Agent ei ajanud asja residendi, vaid KGB operatiivtöötajaga salakorteris.
KGB ajalugu, jah, oli olemas niisugune õpik KGB kõrgema kooli kursantidele (Istorija sovetskih organov gosudarstvennoi bezopasnosti, M. 1977, lk 307), ütleb, et 1939 ÜK(b)P KK käsul alustati tšekistide õpetamist Balti riikide kodanikest ja 1939/40 loodi 40 uut välismaist residentuuri 242 residendiga. Aron Taub (s. 1910 Tallinnas), hakkas NL luure residendiks (= juhtis luure agentuuri “vastavas riigis või selle osas”) ajavahemikus 1934, kui oli käinud N Liidus, kuni 1938 lõpukuudeni, kui oli tagasi jõudnud Hispaania kodusõjast. (Märkus: Kohalikud venelased ja juudid olid 1940 ehk mõnevõrrra keerulisemas seisus kui eestlased. Venelaste hulgas oli üksjagu valgekaartlasi Judenitši armeest, aga ka kaupmehi ja majaomanikke; juutide hulgas samuti ärimehi, paljud põgenenud punaselt Venemaalt. On märgatav jõukamate juutide soov istuda kahel toolil, eriti alates 1934. või 1936. aastast, lastes poegadel aegsasti punaseks minna, et säästa vanemaid. Okupandid võtsid neid kõhklevalt, aga väliselt meelsasti vastu – oskasid eesti keelt, tundsid kohalikke olusid. Neid kasutati RO-s, miilitsas, julgeolekus, parteitööl. Kõige edukama karjääri tegi Pika Hermanni tornist 21. juunil Eesti riigilipu maha tõmmanud Leo Aisenstadt, saades rahanduse rahvakomissari asetäitjaks, tema isale kuulunud majad jäid natsionaliseerimata.

Ei natsionaliseeritud ka Aron Taubi isale kuulunud maja Viru tn 7.) Oleks liiast nõukogude arhiivipaberitest loota leida jälgi sellest, mida Taub tegi residendi või agendina. Igatahes tegi seda vabatahtlikult, sest sõdis Hispaanias hästi, tõusis ruttu reamehest leitnandiks ja sealt kapteniks; õppis selgeks diversanditöö, astus Hispaania kommunistlikku parteisse ja sedakaudu oli 1940 siin juba samuti parteilane. 1940. suvel peab petutöökohta Tervishoiu rahvakomissariaadis 1. eriosakonna juhataja asetäitjana ja mobilisatsiooniosakona inspektorina. Muuseas, see ministeerium asus mõni maja eemal Natalitši elukohast (Sakala 36), samasse osakonda pani Natalitši oma Venemaalt järgi jõudnud õe. Ent nüüd, suvest 1940 kuni sõjani 1941, on endine resident – ikkagi peen amet – täielikult oma suguvenna Natalitši tõmmata-lükata. Veel enam, ta aitas Natalitši programmi hiilgavalt täita.

Natalitš – tšekistist mustervaras

Oma hiigelkorteri täitmiseks võttis Natalitš Taubilt igasuguse raha ja allkirjata 8 pehmet tooli, 3 lauda ja kirjutuslaua, puhveti, peegelkapi, trümoopeegli, tugitooli, kusheti, kaks lühtrit ja lõpetuseks kaks suurt õlimaali. Narva maantee konspiratiivkorteri sisustamiseks loovutas Taub oma Wilmsi tänava korterist diivani, 2 tugitooli, 4 pehmet tooli, lühtri ja laua. (Märkus: Aron Taubi lõpp on mõistatuslik. Saksa okupatsiooni aegse Eesti Julgeolekupolitsei ja SD Tallinna B IV osakonna Era-sse jõudnud hajapaberites (ERA, R-64, n 1, s 126) on säiliku erinevatesse osadesse sattunud nimekiri 4 lehel pealkirjaga “Soomes langevarjuga alla hüpanud eestlaste nimestik!” Selles on 46 nime ja kõige esimesena hüppasid 30. juunil 1941 (NB! Jätkusõja 4. päeval; Saksa-Vene sõja 9. päeval) Aron Taub ja keegi H. Karu. Soomlased andsid kinnipüütud diversandid sõjakohtu alla, enamik lasti maha; Taub 26. juulil 1941. “Eesti rahva kannatuste aastas” (Tln, 1943, 1. Kd, lk 98) on seda lugu mainitud seoses langevarjumehe Viktor Feigini tabamisega Soomes; kättesaadavates Soome jätkusõda käsitlevates raamatutes seda episoodi ei mainita. Taubi isikut kõrvale jättes tuleb imestusega küsida, kuis nii ruttu täiesti tavalisi tsiviliste diversantideks koolitati? Isegi langevarju selgeks õppimiseks kulus rohkem aega. Või oli tegu mingi varasema plaaniga ja õigus Viktor Suvorovil (“Jäälõhkuja: kes alustas Teist maailmasõda”; Tln, 2000)? Või on ERA-sse maandunud paber üks võlts asi? Kuid kuhu jäi siis Aron Taub, sest Saksa okupatsiooni ajal mõrvatute nimestikus teda pole. Igatahes pidi tema kommunistlikku entusiasmi vähendama kokkupuutumine tegelikkuse ja Natalitši-taolise tegelasega, seepärast otsustaski alata uut lehekülge?) Ent Sakala 7 korter tundus ikka tühjavõitu. Nüüd toob endisest EW Siseministeeriumist Toompea lossist 2 nahktugitooli, 6 tooli, laua, voodi, kaks serviisi.

Tuleb eristada mitut nõukoguliku varguse liiki. Esmalt niisugust, kus kagebiidid vedasid arreteeritute liikuva varanduse oma ladudesse, seal võeti see arvele. Jaotati uutele peremeestele RKN Asjadevalitsuse äranägemisel, kuid mitte päriseks, vaid “vastutavale hoiule”. Nii võttis EKP KK propagandasekretär Algus Raadik vastutavale hoiule 16 paari siidisukki, 20 triiksärki, lisaks tammise kabineti, söögi- ja elutoa- ning valge magamistoamööbli. Sellest saab lugeda 2006 ilmunud raamatust “Kuidas valitseti Eesti NSV-d”.
Teine varguse liik oli lihtlabane varastatu äravarastamine. Seda tegi Natalitš ja seda pani partei pahaks. Natalitši varastatud esemete loetelu jätkub: 3 käekella, 1 kuldtaskukell, kuldsõrmus, 2 sulg- ja 2 villast tekki, 3 meeste ülikonda, 2 naiste kostüümi, 5 meestepalitut, 3 naistepalitut, palju mitmesuguseid kangaid, vaipu, gobelääne, raadioaparaat, õmblusmasin, jalgratas, edasi loetakse üles saapa- ja kingapaarid, naisele ja sugulastele määratud esemed. Niisiis, paruni elu jooksiski kätte? Ei veel. Mees peab teenijat (80 rbl kuus), palkab naisele ja pojale saksa keele õpetaja (200 rbl kuus). Teenija ütleb, et on näinud igasuguseid saksu, aga niisuguseid õgardeid mitte. Teised sama maja kagebiidid arvavad, et Natalitš on kuskilt suurema rahasumma läbiotsimisel kõrvaldanud, sest nad kõik said alguses 360 kr kuus, septembrist novembri lõpuni 1450 kr, detsembris juba rublasid 5707 kuus, aga Natalitš lööb nad kõik üle. Rida kaebusest: “Joob harva, aga hästi, ütles: eile jõime kodus jälle prantsuse šampanjat, oli päris maitsev.” Nainegi levitab halba juttu, pihtides naabrinaisele: “Meie ostsime veel kaks puuda riisi, tuleb varuda veel teisi produkte, sest ka Eestis kaovad varsti toiduained ära nagu Nõukogude Liidus.” (ENSV NKGB kaastööline Sahharov – NSVL NKGB eriinspektsioonile 5. mai 1941, ERAF, 1 Sm, n 2). Kogu kokkukuhjatud kraami jõudis sõja puhkedes Ukrainasse saata, nagu tõotanud oligi.

Sõja ajal oli punalaevastiku vastuluures (Smerš), kus torkas silma sellega, et hankis kahed toidukaardid. 1944 alguses KGB-keeles “teenindas ENSV valitsusasutusi Jegorjevskis, Moskvas ja Leningradis”, s.t nuhkis nende järel; septembris tõuseb kohaliku KGB 2. osakonna ülemaks ja kolib koos perega jällegi Sakala 30-7. Jälle mingid segased lood ja 1946 leiab koha sõjavangilaagris nr 286 (asus Endla tn) jaoskonnaülemana, varastab kambriagentidele määratud toiduraha ja teeb muid sigadusi. Vangilaagrite sulgemise järel 1949 maandub Patareisse ülema asetäitjaks operatiivalal ja jälle varastama: müüb vangla küttepuid, laseb rätsepatööd tundvatel vangidel omale ja perele tasuta riided õmmelda. Aga sedasama lasevad teha ka teised Patarei vangla pealikud.

EKP KK administratiivosakond, see pidi valvama ka KGB üle, tahab 1951 Natalitši parteist välja heita, selleks puhuks kirjutatud õiendis ongi tema tumedad teod ette võetud, aga asi mängitakse partei ja KGB vahel viiki: Natalitš lastakse ametist erru, kuid parteisse jääb alles. Saab 42-aastase majorina pensionile ja elab kuni surmani (1977) ikka Sakala 4-7.
Kas nii avalik varas-tšekist oli üks erandkuju? Ei usu, sest vargus oli ENSV tipus levinud. Sest kus on Raadiku allkiri selle kohta, et ta 16 paari siidisukki parteile tagasi andis? Kui juba EKP KK esimene sekretär Nikolai Karotamm ajas Kadrioru lossist oma koju president Konstantin Pätsi kirjutuslaua, mis teistest tahta?


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv