Kultuur ja Elu 4/2006


Kultuur ja Elu 3/2006

 

 

 

 


Mingu koju trummi lööma!

Elame nagu miškad – nii öeldakse, kui elu mõnus tundub. Vaadates tagasi möödunud aastale, elame priskelt: ehitame uusi elumaju, remondime vanu, sööme head eesti toitu, ostame-valime riideid ja teeme reise ümber maailma. Mida veel hing igatseb! Anna ainult minna, tee tööd ja raha muudkui tuleb. Suvigi oli mõnus ja soe, sügis samasugune takkajärgi. Elu tõesti nagu miškal!

Päris miškadel, venelastel siin Eestis, on tänu eestlastele samuti hea elada. Igal juhul ollakse mitu korda paremal elujärjel kui oma kodumaal – Venemaal. Kui see nii poleks, oleks nad ammu kadunud – koju tagasi. Baas paremaks eluks oli siin algusest peale olemas: eestiaegsed majad, eestiaegsed kombed, töökus ja esimese vabariigi aegsed seadused, eeskujud ja inimesed. Venemaal pole seda kõike ju olnud.

Klenski-Lebedevi-Iljaševitši miškabänd aga taob trummi: kõik on paha, kõik on paha, kõik on paha; kiusatakse, sunnitakse peale kohalikku keelt, kangutatakse vene soldatit.

Hing on läinud täis meie miškadel, kadedus purskub trummipõrinana kaane alt. Mida paremini meil läheb, seda tigedamini trummi taotakse.
Ju siis oleme tublid olnud ja head tööd teinud?

Meie neid siia külla kutsunud pole ja armastama ei pea. Kel siin ei meeldi, mingu minema. 50 aastaga meid lõplikult paljaks koorida ja venestada ei õnnestunud, midagi jäi alles ja fööniks tõusis tuhast! Nemad mingu oma koju trummi lööma, tehku lausa oma trummiarmee!

Karavan liigub edasi ja ainult edasi!

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv