|
|
|
Veel rahuliku 1932. vana-aasta
õhtu ärasaatmise idüll, Lydia koos abikaasaga.
|
Ühest jõulupildist
valgustatud elu
tekst: Kristin Aasma
fotod: Monika Suursoho erakogust
Läinud
sajandi teise kümnendi tuntuim fotograaf Haapsalus oli Johannes
Grünthal, kel oli ka oma õppestuudio. Seal õppis
nii noormehi kui tütarlapsi, nende hulka kuulus ka meie loo
peategelane Liidia
Paas.
Haapsalu
oli läinud sajandi esimesel poolel fotograafide meka –
eriti suvel, mil meri ja muda meelitas linnakesse suvitajaid,
tsaariajal keisripere liikmeidki. 19. sajandi algul alanud kuurordielu
edenes ning 1920.–1930. aastatel kihasid Haapsalu promenaadid,
kaldapealsed ja kuursaalid batisakstest, kes oma suvemälestusi
ja endid nendes meeleldi jäädvustada lasid. Haapsalust
kõneldi kui tulevasest Eesti Veneetsiast, teoksil oli Paralepa
arenduskava, suviti valiti rannakuningannasid, 1920. aastate lõpul
ilmus tantsusaalidesse uus moetants tšarleston ja tavaks
olid saanud vabaõhukontsertid. Fotograafide töö
väljus ateljeehämarusest kaldapealsetele, kus valmis
lugematul arvul rõõmsate ja rahulolevate suvitajate
grupipilte.
Haapsalu tuntuimaid fotograafe läinud sajandi teisest kümnendist
alates oli Johannes Grünthal.(1
Grünthalil oli oma õppestuudio, kus õppis nii
noormehi kui ka tütarlapsi. Nende hulka kuulus ka selle loo
peategelane, neiu Liidia Paas, kellest sai Grünthali fotograafiaõpilane
1919. aastal.
Liidia (või nagu ta ise kirjutas – Lydia) oli sündinud
Haapsalus 4. oktoobril 1904. aastal postiametniku Kaarel Paasi
ja tema naise Mari kuuenda lapsena. Tal oli viis õde ja
kolm venda. 15-aastaselt otsustas Lydia minna õppima ilupiltnikuks,
hiljem ühines temaga ka noorem õde Valentina.
|
1920.–1930. aastatel kihasid
Haapsalu promenaadid, kaldapealsed ja kuursaalid suvitajatest,
kes endid meeleldi jäädvustada lasid, esiplaanil
Lydia Tarem.
|
Mälestusi
vähe, pilte palju
Mälestusi Lydia
õpingutest ja neiupõlveajast on pärimusekandjaini
– lähisugulasteni – vähe säilinud. Samuti
pole palju teada tema hilisema elu üksikasju, sest nagu paljude
teiste tema saatusekaaslaste – Siberi-teele saadetute –
puhul, kõneldi Lydiast hiljem sosinal või lausa
vaikimisi, et hoida teavet lapsesuu või kurja keele eest.
Tema põlvkonnakaaslased on juba Toonelas. Nii on enamus
eluseiku jäänud mälestustesse katkendlikuna. Siinolevad
põgusad killud põhinevad Lydia Taremi õetütre
Monika Suursoho meenutustel.
Õnneks on tänu Lydia Taremi elukutsele ning sugulaste
alalhoidlikkusele ja julgusele säilinud suur hulk fotosid
(osa nendest korralikult albumitesse kleebituna), mis mälestustekatkeid
omal kombel ühendavad, olles loomulikult läbinud nii
professionaalse pilgu kui tõenäoliselt ka hilisema
aja nõuetest tuleneva valiku.
Neiu Lydia foto viib mõtte sellele, et tollastel rannakuninganna
valimistel oleks ta võinud teistele preilidele tublit konkurentsi
pakkuda. Neiu näib ka tahtekindla, ettevõtliku ja
söakana, sellisena, kes 20. sajandi alguse tütarlapse
tavamudeli piire julges ületada.
1928. aastal abiellus Lydia Martin Taadleriga (pärast nime
eestistamist Tarem). Nende kohtumise lugu me kahjuks ei tea ja
elust sõjaeelsetel aastatelgi on säilinud üksnes
fotod.
Krimmisakslasest Martin Taadler töötas Haapsalus Lääne-Saare
prefektuuris kriminaalpolitsei assistendina. Abielupaar asus elama
Karja tänava majja nr 27, kus asus ka noore proua fotoateljee,
mis varem oli kuulunud fotograaf Grünthalile.
1920.–1930. aastate fotodelt õhkub rahulikku elukulgu,
tüünet väikelinna- ja pereelu, mis suviti elavamaid
pöördeid võttis. Korraldati väljasõite
loodusesse ja teistesse linnadesse. Suur osa oli seltsielul perekonnasõprade
ja sugulastega ning muidugi suvituselul. Mängiti malet ja
kaarte. Perepea maleseltskonda kuulunud Hans Alver (Haapsalu linnapea
1929–1941) ja lähemate peresõprade sekka Jaan
Poska tütar, arst Ksenia Poska.
Suur hulk fotosid pärinevad 1933. aasta suve pikematest väljasõitudest
Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva ja Viljandi. Käidi Viljandimaal
Parveotsa talus sugulastel külas. Ehkki pereelu saladusi
hoiti tollal võõraste pilkude eest kiivalt varjul,
ei puudu siivsad jäädvustused kahest lähedasest
eluseltsilisest magamistoaski.
1930. aastate keskpaiku ollakse taas kodukesksemad. On suviseid
pilte Haapsalust koos vanematega, Eesti Skautide Maleva 3. suurlaagrist,
mis toimus Paralepas 10.–20. juulini 1936, hulgaliselt olmefotosid
ja muidugi traditsioonilised jõulupildid.
1938. aastal ilmub albumisse Saaremaa-teema – abikaasa suunati
tööle Kuressaare politseijaoskonda. Lydia oli hiljem
jutustanud mingitest ebameeldivatest kogemustest Kuressaares,
mille tõttu ta jäi edasi Haapsallu. 1939. aastal töötas
Martin Tarem Noarootsis.
Omaette peretraditsioon oli perepildi (vahel ka koos külalistega)
tegemine jõulude ajal. 1939. ja 1940. aasta jõulud
olid tujuküllased. Fotodel säravad õnnelikud
näod, kuid Lydia ja Martini murrangulise saatuseaastani olid
jäänud loetud päevad.
|
Viimane pilt jõuludest
1939, koos abikaasaga. See Siberis kaasas kantud foto andis
Lydiale hingesoojust ja lootust raske aja üleelamisel.
|
Siber, kaotusvalu,
koduigatsus
1941. aasta juuniküüditamisel
saadeti kriminaalpolitsei assistent Martin Tarem Kirovi vanglasse.
Kuuendat kuud lapseootel Lydia jäi teel Siberisse ilma oma
kauaoodatud lapsest – pojast – ning ei puudunud palju,
et temagi oleks surnud. Tänu hoolitsevale kaasvangile ta
siiski paranes. Pärimus vestab, et naine nägi und, milles
teatati tema mehe surmaaeg ja koht. Martin Tarem suri 17. oktoobril
1941 Sverdlovski oblastis Sevurallagis.
Lydia Taremi uueks elukohaks sai Slobodskoi linn Kirovi oblastis.
Sõjaaegseid katsumusi, nälga ja kaotusvalu olevat
ta suutnud ületada, tohutut koduigatsust aga mitte. 1946.
aastal põgeneti kolmekesi – peale tema veel Asta Nöör
ja Asta Kaju – Eestisse. Lydial õnnestus elada mõnda
aega Haapsalus vanematekodus (Kalevi tn 32), kuni temast võimudele
teada anti ning veebruaris 1947 tagasi Siberisse saadeti.
Lydia ülejäänud Siberi-aastatest pärineb juba
arvukalt fotosid. Taas üksi võõrsil, tegeles
ta lastega, asutades Slobodskoi koolis fotoringi. Kaadrisse on
jäänud lapsi, töökaaslasi, naabreid, loodust.
Kaamera ei unustanud teda ennastki – taas elurõõmsa,
kohati naerusuise ja alati sirgeselgsena. Ta katsetab ka värvifotoga.
Lydia vabanes juulis 1954. Kuna kodulinnas elamine oli talle keelatud,
sai uueks koduks Pärnu – taas üksi, kuid omastele
lähemal.
Tollest ajast on tema õetütrel vähe rääkida.
Vahel kohtuti, käidi üksteisel külas. Tädi
elanud üksi, teeninud elatist kudumisega ja kaevanud liigesevalu.
Elu lõpul lubati tal elada Haapsalus. Lydia Tarem suri
4. augustil 1979 ja on maetud Haapsalu surnuaeda.
Pool elu, kõik Venemaal oldud aastad oli ta endaga kaasas
kandnud seda jõulupilti.
1) (Läänemaa muuseum: Talis Vare,
Ilupiltnikud endisaegses Haapsalus, http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10883).
|
|
|
