Kultuur ja Elu 4/2006


Kultuur ja Elu 3/2006

 

 

 

 


 

Keel, rahvas ja riik

tekst: Holger Kaljulaid

Eestlastest peab saama riigirahvas – selleks läheb vaja rohkem sallivust ja vähem kannatlikkust, sest muidu me tulevikku läbi ei murra, arvab Holger Kaljulaid.

Poole tuhande aasta pärast, kui inimkond on ühtmoodi kena palge ja virsikuvärvi nahaga, ehk räägib ta siis samavõrra kaunist keelt. Miks mitte (ka) eesti keelt?
Viis tuhat aastat tagasi ei olnud sel maal praeguse eestlase ilmega rahvas. Too erines omakorda kaks tuhat aastat hiljem siin olnust. Raske on samastada me oma välimust isegi 200 aasta taguste esivanematega. Hulk on hõime siit läbi käinud, kultuure vahetunud, aga ühisnimetaja, mis kõiki seob, on vaimne – meie keel. Vanimad sõnad, nagu ‘neem’, ‘higi’ või ‘sugu’, on siinsamas püsinud ja meid üle seitsme tuhande aasta ühte vaimulõime põimind.
Muinasaja lõpuks oli siin paljukultuurne, ristuvate kaubateede ja rahvarohkusega sooduspaik. Ei läinud siit mööda ka antiiksed maadeuurijad, vaid pidid meid juba IV sajandil eKr nimetama. Meie saadikud on otsinud ja leidnud sõprust Rooma keisriga. Ning on võimalik, et VI sajandil pKr leidus Rooma-Gootide keskel meie keelt mõistvaid isikuid. Nii viitab idagootide Rooma keisri Theodericu nimel tema konsuli Aurelius Cassiodoruse poolt koostatud kiri aestide hõimule. (Lennart Mere järgi lähtus Publius Tacituse Aestiorum gentes AD98 sõnast ‘tuli’ – tuleäärne rahvas, kuna kreeka maadeuurija Pythease 320 a eKr ära märgitud müstiline Thule saar ühtis Saaremaa ehk Tulesaarega). Ses kirjas võib näha Rooma ja eestisugu hõimude diplomaatilis-kaubanduslike sidemete rajamist tollasel moel (AD520).

Maa ja rahvas

Kuigi olime hõimuühiskond, riikliku korralduse ja kõrgkultuuri algmeteta, oli meil Raikküla kärajate näol oma kihelkondade-ülest, Taarakonda/Maavalda hõlmav demokraatia. Lõime kaasa teiste sõjaretkil, nii et me lipud 941. a lehvisid Konstantinoopoli müüride all. Korraldasime ise sõjaretki ja hävitasime Sigtuna (1187), mis andis ülemerenaabrile põhjust oma uue pealinna Stockholmi asutamiseks.
Kaubateede üle rivaalitseva läänetsivilisatsiooni eelsalku üllatasime vapra vastupanuga ja lootsime mereteil rahu hoida Taani ja Ojamaa naabritega lepinguid sõlmides. Ja saabuvale ristiokupatsiooni lainele panime vastu paar kümnendit, nii jõudsalt, et ka vabadusvõitluse kaotuse järel säilis meie majanduslik ja ühiskondlik vabadus. Alistuti tingimisi, lepingutega võitjate ja võidetute vahel.
Mõned ülikuist, keda värsked läänihärrad pidasid õigeks värvata oma ridadesse, sinna sulasidki ja veri nende soonis suurt ei lugenud. Saja aastaga suurenesid pärisrahva koormised ja viisid Jüriöö ülestõusule, mille läbikukk hävitas talupoja isikliku vabaduse pea sootuks.
Niimoodi etnogenees soikus. Kus puudub tõhus müütiline või ajalooline tagapõhi ja rahvuslikke ideolooge esile ei kerki, seal jääb rahvaski tulnukate alamaks. Võõraile olime õigusteta mittesakslased, endi jaoks maakeelt kõnelev maarahvas. Olime sajandeiks hõimurahva seisusse surutud, saades õige vähe osa läänekristlaste tsivilisatsioonihüvest.
Ent kui mitte muu, mida rahvale tollal kirikuringkonnist pakuti, siis pidi vähemalt Forselius oma koolmeistrite seminari kaudu mõningaid iseteadvuse idusid rahva hulka levitama. Talupoja sünget taevaalust hakkas valgustama mõni läänest lähtuv vaimuelu-sähvatus. Ja opmanite, kirikuteenrite kingseppade pojad tõstsid XIX sajandil alul eestluse esimest häält. Viimaks oli laulupidudel kuuldu ja nähtu ju midagi, mis pani tunnetama rahvuslikku kokkukuuluvust. Olime keeltpidi laulurahvaks loodud!
Lõplik rahvuslik äratus kaasnes rahvaluule kogumise massiüritusega XIX sajandi teisel poolel. Oma tõelise ajaloo kirjutamiseni jõuti küll XX sajandil. Eestlaste 100% kirjaoskus kinnitas kultuurrahva läve ületamist.

Maarahvas – linnarahvas – riigirahvas

Mõni ime, et saksa vaim siinseis linnades sajandivahetusel enesekindlust kaotama hakkas. Eesti element kasvas ja sammus kultuuriliselt kiiresti edasi, asudes mitmel alal end võõra eestkoste alt vabastama. Aasta 1904 oli pealinnas pöördeline – saksa linnavalitsus pidi maad andma eestlastele, linnavõimu tegelikuks juhiks sai Konstantin Päts.
Ärkamisaja harjalt oli hoogu saanud historiseerumisprotsess – tee müütilisest Kalevi-minevikust pärisajalukku, mis alles meie iseseisvusvõitluses ja omariiklust luues sai küpsustunnistuse. Tartu ülikool muudeti mõne aastaga eesti õppeasutuseks. Avaaktus 1. XII 1919 toimus sõjarinnetelt kostva kahurimürina saatel. Pööret märkis peaminister Jaan Tõnisson oma tervituskõnes: “Nüüdsest peale ei pea eestlane olema ainult vastuvõtja, vaid ka andja.” Aeg näitaski, et vaimseist jõuvarudest, mis iseseisvuse algusega valla pääsesid, jätkus nii XX sajandi vaimse Eesti püstihoidmiseks kui võõrastele jagamiseks otse globaalses ulatuses.
Riigirahvaks pürgimine tähendas ka, et aastaks 1935 oli 85% loenguid meie ülikoolides eesti keeles, kuigi iseseisvuse eel eesti kõrgharidust veel polnudki. Enne II maailmasõda oli miljoniline Eesti suuruselt IX raamatutootja Euroopas.
Aga omariikluse paari kümnendi järel suruti rahvas poliitilisse varjusurma. Iseseisvusajal sündinud põlvedele jäi EW siiski vaimseks emaks, kelle eest tuli võitlusse astuda, nagu maailmasõja keerises juhtus. Nagu see metsavendluses jätkus. Ja koolinoorte põrandaalustes vastupanurühmitustes edasi kestis…

Riik ja rahvus

Iseseisvuse taastamisel nägid Eesti rahvusriiki ette kõik erakonnad, peale ESDTP, praeguse Vasakpartei. Aga ka sotsiaaldemokraat Andres Tarand arvas, nagu oleks rahvusriigi idee juba pool sajandit tagasi globaalselt iganenud. Küsimus polnud siiski maailmas, vaid selles, kas eestlased ikka on valmis riigirahvaks olema…
Paraku oli riigirahvas (Staatsnation) vahepeal moonutatud vastandiks Kulturnationile, mis domineeris ideena eesti rahvusliikumise intellektuaalide mõtteilmas kuni XIX sajandi lõpuni ja oli õieti järgmise eelaste. Idee küpses vene revolutsioonides ja omariikluse eest võideldes. Riigirahva paleust järgisid ka läinud sajandi võõrrežiimidele vastupanijad. Sovetivõimu all võis küll laulupidu pidada, folki-etnot viljeleda. Aga kui kultuurrahva vormilist staatust lubatigi, oli sisu ikka sotsialistlik.
Eesti rahvusriik elas paguluse välisvõitluses ja õigusliku järjepidevuse mõtte kandjais. Kodus tabas riigirahva-õiguse nõudjaid erandita karmus. Silmapaistvamaid veristas võõrvõim kõhklemata. Ometi sündis vabadusvõitluseks uusi uljaspäid: salaseltside memod ÜRO-le – avalike vastupanijate Balti Apell – inimõiguslik teavitustöö.

Laulutuule keel

... Nagu on meri, mis seda maad uhub, mühinal kiitnud. Nii et taevakehad ise ja lauluisa Kristjan Jaak seda tunnistada võivad – otse Jumala enda ees. Me peaks sügavalt austama oma keelt, see on põlisem kui meie geenid. On enam kui loomulik, et eesti keele seisund ainsa riigikeelena on siinse rahva põhiseaduslik tava.
Ühe ja ainsa riigikeele olemasolu ei välista ka maa multikultuurilisust. Pigem ohustaks multikultuurilisust, kui väikese pärisrahva riigikeele kõrvale tõuseks riigikeeleks mõni ilmakeel. Heal juhul tekiks siis bikultuurilisus, kannataks aga levijõult väiksemad, seega iga ülejäänud kohalik kultuur. Mida me ise väikerahvas olles lubada ei saa. Mõneski riigis ei taheta vähemusrahvuste olemasolu tunnistada. Nii väidetakse Prantsusmaal ja Türgis, et seal polegi muud kui üks üldine riigirahvas. Siin väikerahvas vaimult suurem…

Sallivus pole kannatlikkus

Eestlaste kannatlikkust on tihti segi aetud sallivusega. Ehkki tegu on osalt vastanditega. Kannatlikkus võib olla ka pikatoimelisus, pikk meel ja viha, mis viimaks lahvatab. Sallivuse põhieeldused on empaatia ning kohanemisvõime. Eestlane võib viimastki omaks võtta.
Üks me jalgpalliliidu juhte on täheldanud, et Eesti koondise mängu ajal on tribüünidel palju sini-must-valgeks võõbatud nägudega muulasnoori. Leppides kellegagi, kes pärisrahva kodu, keelt ja ajalugu austab, ning võttes ta omaks, oleksime veelgi tõhusam riigirahvas.
Sellist aastat teist ei leidu kui tänavune, mil siseriiklikku lõimeüritust tabab nii kärarikas põrumine. Pealinna pronksmäel tõestati ümberlükkamatult, et EV rahvastikupoliitika juures toimetavate sotsioloogide kuraditosin on tallanud aastaid tuult. Ja teised lõigaku tormi?
Palju pikema lõtkuga ilminguks on olnud eesti keele vaenamine Eesti TV-s. Ja nimelt tolle seadusandlik vabastamine tõlketiitreist omatoodetud võõrkeelsete uudiste puhul. Seadustes oli tõlkekohustus lühikest aega ju sätestatud, ent meie ametlik telekanal alul lihtsalt eiras seda ja pärast saavutas tõlkenõude kõrvaldamise ka seadusest. Ettekäänel, et otsesaadet on raske tõlkida. Seejärel lisas Eesti TV järjest enam ja paremale ajale venekeelset, kohati eesti tõlkega varustamata kava, kuigi sel tegelikult oli… muulasist vaatajaid vähem kui eestlasi!

Aeg vähemuspoliitika derussifitseerimiseks

Mis kannustab üht väikest rahvusriiki neid loomult hädatarvilikke enesekaitselisi nõudeid hülgama? Vaagides lõpuni, jõuame paneuroopaliku majandusimperialismi ilmse surveni. Kes algatasid keelenõuete kõrvaldamist? Jälle Sotsialistliku Internatsionaali kohalik esindus – praegune SDE…
Veel kevadel 2004 märkis endine vabadusvõitleja Mart Niklus, et Eesti meediast on kadumas sõna ‘eestlane’, just nagu juhtus 1980-ndail. Selle asemel juurutatakse avalikku käibesse ‘eesti inimest’ ning leidub literaate, kelle sulg ei värise, kirjutades Homo Estonicus… See on ju kultuurrahva kaitseliini hülgamine – taandareng hõimurahvaks?! Loodetavasti ei ole asi siiski mingis kosmopoliitilises vandenõus. Kui siin oleks varjul rahvusvahelise integratsiooni oletuslik salasiht, näiks Euroopa põhiseaduse läbipõrumise fakt kõige õiglasema saatusehoobina.
Rahvussallivuse eestilikuks näiteks on kultuuriomavalitsuse institutsioon, tänu millele EV on ammu leidnud tunnustuse avatud rahvusriigina. Võõrkeelse üldhariduse jätkuv rahastamine riigieelarvest peab aga kaduma! Neid summasid vajaks palju enam eesti keele tõukerahastu. Haridusstruktuuri loomisel tuleb riigi osa piirata määrani, mis on tarvilik rahvusliku ühtluskooli tagamiseks, jätkates iga sellealast soovi avaldava vähemusrahvuse hariduse toetamist kultuuriomavalitsuse kaudu.
Meie kultuurautonoomia seadus rahuldab kõiki rahvusvahelise õiguse nõudeid. Seadustik võimaldab vähemusrahvustel oma õppe- ja kultuuriasutusi moodustada, emakeelse õppe, kirjastamise, asjaajamise, kultuuriürituste korraldamist, koostööd rahvuslike usukogudustega ning oma rahvusluse edendamist fondide, stipendiumide ja preemiatega; rahastusvõimalused ei välista avalik-õiguslikke toetusi. Kultuuriomavalitsuse kandjaiks saavad olla EV kodanikest etnilised grupid. Paraku on Eestis hulganisti nõrga etnilise identiteediga inimesi, nende seas ka 136 tuhat (9,9%) määratlemata kodakondsusega isikut. Miks pole nad end seni lugenud seotuks ühegi riigi ega kultuuriga?
Liberaalne, pluralistlik ja demokraatlik Eesti riik ei tohi lubada endale tsaristlikku, sovetlikku või natsionaalsotsialistlikku ühe rahvuse (saksa või vene kolonistide) eelistamist, mis on šovinistlike võõrrežiimide pärandet rahvuslik sallimatus ja viiks ülejäänud vähemuste tasalülitamisele.
Nõudes täna ennemini põlisrahva lähendamist muulastele kui vastupidi, takerdub meie postkommunistliku ladviku võimutsev enamus – pluss nn uue poliitika kuulutajad – bipolaarse integratsiooni sohu. Eesti-keskne integratsioon on rumalat päi kas hüljatud või puksitud võõrale alusele teadlikult. Ja järelmina on russifitseerumas juba mitmed siinsed mitteslaavi vähemused, nagu tatarlased või lätlased. Tuleks oma saatusekaimudest ikka rohkem pidada ja tagada kõigi vähemuste võrdne kohtlemine.

Mis asendaks rahvusriiki?

Kas mingid majandus-haldusüksused, mis üha vähem seostuvad rahvusriigi ja selle territooriumiga? Kas on õigus neil teoreetikuil, nagu Philip Bobbitt “Achilleuse kilp” (London 2003), kes kuulutavad rahvusriikidele kadu? Või näitavad teed siiski praktikud, nagu USA kaks viimast administratsiooni, kes on Daytoni rahu mahitamisest saati rahvusvahelisi kriisikoldeid jõuliselt rahustanud, püüdes uusi rahvusriike luua?
Rahvuslus on saatuseühtsuse ja vaimsuse sünnitis, mis juurdub kodus, keeles ja pärimuses. Salliv rahvas loobub oma raamide pealesurumisest teisele. See ei tähenda kaugeltki teise poole vastupidiste mõjutuste kannatamise tarvet.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv