|
|
|
Kaadrid filmist Mehed unustatud
armeest.
|
Mehed unustatud armeest
tekst: Margit-Mariann
Koppel
21.
novembril esilinastus Tallinnas kinos Sõprus dokumentaalfilm
“Mehed unustatud armeest”, mis jutustab loo Eesti vahikompaniist
4221 – Saksa armees sõdinud eesti meestest, kes sõja
lõppedes valvasid natsiliidreid Nürnbergi protsessi
ajal, olles USA okupatsiooniarmee koosseisus. Filmi autor ja stsenarist
on Indrek Treufeldt, režissöör Kalle Käesel.
Filmikeel
on üks mõjusamaid meediume. Indrek Treufeldtile võib
esimese käeproovi ning julguse puhul õnne soovida.
Esiteks on eesti film ühe uue tugeva dokumentaalfilmitegija
võrra rikkam. Teiseks on Treufeldt võtnud endale
selle filmiga müüdipurustaja rolli ja lati kõrgele
tõstnud. Märk on maas ning üks valge laik eesti
ajaloos kellele õnneks, kellele meelehärmiks, jälle
vähem.
Filmi õnnestumisele
ja sujuvale kulgemisele on kaasa aidanud teatud aukartus ja aupaklikkus
ajaloo ees, põhjalik uurimuslik eeltöö ja materjali
läbitöötamine, läbimõtlemine, mida
toestab tugev allikakriitiline ajalooline arhiivimaterjal, millele
lisavad omakorda värvi veel elusolevate asjaosaliste meenutused.
Aines on tegijad kõvasti kaasa haaranud ja üles kütnud,
siiski on jäädud eelarvamusteta ajaloolise dokumentalistika
piiridesse, esitades toimunut kui ajaloolist materjali, püüdmata
anda hinnanguid.
Filmi temaatika
on rabavalt julge, üllatav ning mitmeski mõttes mõtlemapanev,
avades ajaloo tahu sootuks uuest vaatevinklist. Ebamugav hakkab
seda filmi vaadates tõenäoliselt neil, kelle silmis
ei lähe see teema sugugi ametliku, võitjate ajaloo
skeemiga kokku. Eriti ootamatu dušš on see film neile,
kel kombeks otsustada inimese olemuse üle mundri põhjal.
See film näitab neid Saksa armees sõdinud eesti mehi
sootuks uues valguses, siiski olnut ilustamata ja neist kangelasi
vormimata. Kuid kui inimene on olnud Eesti armees, punaarmees,
Saksa armees, Soome armees ja nt metsavend kah veel, tekib õigustatud
küsimus: kes ta siis õieti on? Kuidas sai juhtuda,
et Saksa armees sõdinud eesti mehed valvasid oma juhte?
Kas me olime selles suurriikide malepartiis süüdlased,
tööriistad, ohvrid või võitlejad? Kellena
me end ise tunneme?
Filmi autori
ja stsenaristi Indrek Treufeldti sõnul on see film lugu
eestlaste rollist sõjajärgses maailmas või
eestlaste saatusest Euroopas. Autor ise ei arva seda iseäranis
tundlikuks ja ebamugavaks teemaks, sest Euroopa-asjadega tegeleva
ajakirjanikuna peab ta loomulikuks, et käsitletakse ka ajaloolisi
lugusid. Küsimusele, kui palju ta varem ise sellest asjast
teadis, vastas Treufeldt, et faktist endast oli ta teadlik, kuid
täpsemad andmed puudusid. Ta teadis, et esimene rahuvalveüksustes
kasutusele võetud sini-must-valge embleem järgis USA
tööteenistuslaste embleemi. Algset impulssi filmi tegemiseks
ta ei oskagi seletada, ilmselt oli see seotud Eesti rahuvalvemissioonidega.
Filmi tegemine võttis aega kaks aastat ja tõeline
ajalooalane kaevetöö toimus põhitöö
kõrvalt. Kes on ise samalaadset tööd teinud,
suudab seda hindamatut vaeva ja pühendumist ning selle tähendust
mõista. Seda ei korva ükski rahanumber ega vaatajate
reiting.
Küsimusele, mis
oli filmi tegemise puhul kõige keerulisem, vastas Indrek
Treufeldt, et kõige raskem oli selgitada, millised olid
ameeriklaste tegutsemise juriidilised küljed. Kuidas nad
ikkagi otsustasid, et võtavad tööle Saksa poolel
võidelnud eestlased? Seda juriidilist skeemi ei õnnestunudki
lõplikult selgitada, sest päringud USA arhiividesse
ja valitsusasutustesse ei andnud tulemusi.
Kõige enam üllatas filmitegijat ennast meeste elujõud.
Vahikompaniis teeninud on kogenud nii erinevaid ajalooperioode
ja võime. Nad on kõigist saatuse keerdkäikudest
edukalt välja tulnud. Treufeldt ei ole kindel, kas filmitegemine
tema seisukohti muutis. Pigem siiski täiendas ja süvendas
tema teadmisi. “Kunagi ei tea lõplikku tõde
– otsiv ja uuriv vaim ei tohi raugeda,” lausub Indrek
Treufeldt.
Kas minevikupained tuleks
selgeks rääkida, et saaks need selja taha jätta?
Kas Teie meelest on ajaloolise õigluse huvides ja ühiste
väärtuste nimel vaja anda õiguslik hinnang ka
kommunistide poolt sooritatud kuritegudele ja kommunistlikule
totalitaarrežiimile?
I.T.: “Ma arvan, et formaalne deklareerimine ei muuda olukorda.
Oluline on enesetunnetus. Arvan, et Euroopas on teatud arvamus
olemas, ehkki see ei ole ametlikult formaliseerunud. Viimase sõja
käsitlused sõltuvad võitjate-kaotajate paradigmast
– seda on raske väärata.”
USA on Balti leegionäride
võitlust tunnustanud ja hinnanud selle olevat motiividelt
ja ideloogia poolest erinevaks ülejäänud Saksa
sõjaväe omast. Uurisin Indrek Treufeldtilt, millise
pilguga ta ise sündmustikule vaatab? Olime selles maailmavägevate
võitluses vaid suurrriikide kahuriliha või oli meil
selles sõjas ka oma võitlus pidada? Kas vabadusvõitlejad
väärivad tema arvates ka Eestis riiklikku tunnustust
või tuleb nad hukka mõista ja olematuks vaikida
seepärast, et nende meeste saatus ja elutraagika oli kanda
vihatud ja võitjate ajalukku mittesobivat “vale”
mundrit? “Antud loo kontekstis on oluline, et USA juba neljakümnendate
lõpus kujundas seisukoha Saksa poolel võidelnud
eestlaste suhtes. Hilisem diskussioon selles küsimuses on
olnud sageli eksitav,” vastab sellele küsimusele Indrek
Treufeldt.
Kummastav on vaid, et
neid mehi, kellest film jutustab, kellele see on justkui pühendatud
ja kindlasti ka mõeldud, esilinastusel ei viibinud. Kas
ETV ei pidanud vajalikuks vabadusvõitlejate organisatsioonidele
kutset saata või unustas samuti, nagu unustati (kaotati
ametlikust ajaloost) selle väeosa olemasolu, millest filmis
jutt?
Produtsent Renita Timaki
arvates ei olnudki vabadusvõitlejate viibimine esilinastusel
viibimine kõige olulisem, sest film tuleb nagunii ETV-s
ekraanile.
|
|
|
