Kultuur ja Elu 4/2006


Kultuur ja Elu 3/2006

 

 

 

 


 


Aarne Meensalu alias Korsten. Foto Kalju Suur.

Kui Rahvarinnet polnud veel…

tekst: Aarne Meensalu

Mäletate öölaulupidusid, ülevat tunnet, stiihiat, tehatahtmist, punaikkest vabanemise rõõmu? Paljud, kes seda lugu loevad, mõtlevad: ma ju elasin sellel ajal, miks ma sellest midagi ei teadnud ega ole kuulnud? Aga sellepärast, et see lugu ei sobi Eesti taasiseseisvumise ajalookäsitluse ametliku versiooniga. Ajaloolist mälu asub värskendama üks toonaseid “vägede juhte” Aarne Meensalu, kes on ametilt korstnapühkija ning on muusikuna tuntud nime all Korsten.

Alguse asi, 04.06.1987

Vanalinna päevade öised laulupeod said alguse 1987. aasta esimesel ööl, 4. juunil, kui saime kesköö paiku Raekoja platsil kokku Pellega (Pelle-Rein Popovitsch), kellel oli kaasas mandoliin ja kümmekond kutti. Nõudmise peale tõin minagi kodust kitarri. Platsil on väga hea akustika, kui see inimtühi on. Lõime lahti rahvalikud lood (“Õllepruulija”, “Laip on laip”, “Kätte on jõudnud suvi” jne). Siis jõudis kohale Tann (Tanel Vainumägi) oma 12-keelsega. Ja pidu läks edasi!
Rahvast liikus öisest ajast hoolimata linnas palju ja paljud ühinesid meiega kaasa laulma. Joogipoolist oli ka küllaldaselt ja lauluõli tegi kõiki ülemeelikuks.
Kui väljas juba valgeks läks, ühinesid meiega kaks platsi puhveteid valvavat miilitsapataljoni selli, kellest üks oli pealegi meie Sipu (Margus Sipelgas) vanem vend. Nendelt kuulsime ka, et miilitsale on käsk kätte antud – ainult laulvaid ja mitte laamendavaid inimesi ei tohi torkida! Eks fosforiidisõjaga oli võimuladvikul hing hellaks tehtud. Ega me ju alul väga nõukogudevastaseid laule teinudki. Igatahes marssisime hommikul (inimest 30) laiali lauluga “Avanti popolo…” ja kindla sooviga õhtul jälle koguneda.

Rongkäigus laululavale

Eks need 30 rääkisid värgist oma tuttavatelegi. Õhtuks oli laulurahvast Õpetajate maja ees laval ja ümber umbes 400. Pillimeestega ühines ka 19-aastane tüdruk Elfa Kalamajast, kes oli väga hea juhendaja inimestele laulusõnade sufleerimisel. Saime umbes pool tundi laulda, kui saabusid platsile 5–6 ljuubarit. (Ljuubarid olid nime saanud Moskva-lähedase väikelinna Ljubertsõ järgi. Nad olid
k o r r e k t s e d – kandsid korrektseid soenguid, korrektseid rõivaid, ei suitsetanud-joonud ja üle kõige ei sallinud korratust. Tallinnasse saabusid nad vagunitäiena Moskva-Tallinn rongiga, punkaritele-metallistidele “korda õpetama”. Punkari-poisid peksid selle vagunitäie juba Aegviidus metsapidi laiali, kuid eks mõned jõudsid ikkagi kohale.)
Nii need ljuubarid rabasid esimese pihkujuhtunud punkari ümbritsevast inimestemassist hoolimata kinni ja toppisid ta peadpidi lähima lillekasti mulda.
Loomulikult said nad koheselt keretäie tappa! Kuid kohe olid kohal 6 miilitsakongi ja hetkega oli Raekoja platsil rohkem mente kui Miilitsakooli hommikusel rivistusel. Ljuubarid topiti kongi (ja lasti mõnisada meetrit eemal välja!), kuid et see oli juba varem kokkulepitud provokatsioon, andis see miilitsale mõnusa ettekäände hiljem koertega patrullid linnatänavaile saata. Et kohale saabus ka linna miilitsakorrapidaja, keda ma tundsin, siis küsisin temalt: “Kas oleks meil laulurahvaga parem patust kaugemale minna?” Tema kiitis mõtte heaks ja nii me hakkasimegi ühiselt arutama, kuhu võiks minna? Algul taheti nagu Pirita kloostrisse, kuid siis leppisime kokku – Laululavale! Seal pole ümbritsevat suletud aeda, pole ühtegi elumaja (me ei häiri kedagi oma laulmisega!). Laululava on ehitatudki laulu tarbeks ja takkaotsa on ta ka Piritast poole lähemal.
Nii võttiski laulurahvas üksteisel kätest kinni ja kogu “rong” hakkas Narva maanteed pidi minema. Viru väravate juures rebisid mendid kolonnist väevõimuga liiga noori välja ja ajasid laiali. Mul ei lähe kunagi meelest ära need 8 kongi ja 2 “Žigulid”, mis meid saatsid kogu tee! Kadrioru kohviku juurest pöörasime ära mereranda ja üks kongidest meil sabas. Russalka otsa ronis metallistide juht Ärni ja loendas meid üle – sai arvuks 237.
Et minek võttis aega üle poole tunni, jõudsime pillimeestega kokku leppida korra: pärast meie lavalt lahkumist olgu kokku korjatud kõik suitsukonid, tikuotsad, paberitükid… Et oleks k o r d majas! Nii sai tehtudki. Samal ööl sai traditsiooniks ka järjest loe! Nimelt reast-ritta tõusis igaüks järjest püsti ja ütles oma järjekorranumbri. Iga 50-nes sai kõrvalistuvalt vastassooliselt musi ja iga 100-s sigareti. Kuna suitsudega oli vastu hommikut nii nagu ta oli, siis oli see juba s u u r preemia! Igatahes saime niiviisi teada, et meid oli järgnevatel öödel paigal 400–500.
Fosforiidisõjast olid ka inimeste meeled elevil. Tasapisi läksime oma repertuaariga nõukogudevastastele lauludele üle: “Oi aegu ammuseid…”, “Metsavennad”, “Käi persse sa…”, “Ei Vabariigi joodikuid…” jne. Kõike muud muidugi ka.
Kaheks järgnevaks ööks ühines meiega Rita Mägar (Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni direktriss). Kuna olime temaga juba päris pikka aega tuttavad ja ta mind usaldas, siis oli kõik sellega korras.

KGB provokatsioonid algasid

Ja kolmandal ööl oli Ritast ka ütlemata suur abi! Nimelt sõitsid kella 3 paiku hommikul lava ette 5 miilitsaautot, kust ronis välja 20 tursket menti. Kõige ees hakkas astmeidpidi üles tulema erariides halli kampsuniga noorepoolne sell, kes lähemale jõudes tüli hakkas norima (“Mida sa jõllitad?!”, “Tahad vastu tatti saada?!”). Endal oli talle lausa näkku kirjutatud: “Anna mulle pasunasse!!!” Kuna pillimehed seisid niikuinii rahva ees püsti, et meid paremini kuulda-näha oleks, tõstsin käe üles ja ütlesin kõva selge häälega: “Olge rahulikud, sest see tolgus on lihtsalt KGB leitnandi- jobu Kalle Pehkanen!” Kui pilgud võiksid tappa, siis oleks ma tema näoilmest kohemaid maha kukkunud! Igatahes, kui miilitsameeste majori-aukraadis juht üles jõudis, käratas ta kohe: “Mis huligaanitsemine see siin olgu!!??” Seepeale tõusis pingilt püsti Rita Mägar ja ütles, et tema siin küll mingit huligaanitsemist ei näe. Major käratas kõva ja selge häälega: “Kes t e i e üleüldse sihuke olete??” Mille peale Rita rahulikult mainis: “Ma olen s e l l e maja d i r e k t o r.” Major mõtles minut aega vähemalt vist küll oma lapsepõlvele… Lõi siis käega ja ütles oma meestele: “Lähme ära!”
Otsustasime koos pillimeestega (Pelle, Tann, Elfa ja mina), et jätame järgmise öö (vastu reedet) vahele ja kogume jõudu viimaseks. Nii ma neljapäeva õhtul Raekoja platsil Ritale ja Tiinale (Tiina Mägi, Kodulinna Maja perenaine), ka ütlesin. Seepeale pakkus Rita, et kas ma ei võiks järgmisel päeval kell 2 Uus tänav 28 saalist (Vanalinna Päevade staabist) läbi tulla.
Olingi reedel õigel ajal kohal ja kuulasin umbes 40 minutit keelitamist – kas ei võiks mitte selle lauluöö ära jätta. Anti Oidsalu, kes oli tollal Vanalinna linnapea ja Päevade staabiülem, kuulas ja vaid muigas – nagu tal kombeks on. Mina vaidlesin vastu: laulupidu e i saa mingil juhul ära jätta, sest noortele sai l u b a t u d!!!
Lõppude-lõpuks ei peksnud linnas aknad puruks ega lõhkunud prügikaste mitte meie laulev seltskond. Siis tuli Viivi Metslaid välja pretensiooniga: parajasti Tallinnas külasoleva Tšehhoslovakkia peaministriga kaasatulnud naiskoori esinemine keerati kolmapäeval untsu! Nimelt oli keset koori laulmist nende selja taha lavale tulnud 30-40 punkarit Pika Tiina (Tiina Paidra) juhtimisel ja Mätta akordioni saatel hakanud “Õllepruulijat” laulma. Naiskoor oli minema läinud ja lubanud enam mitte kunagi Eestis laulda! Seepeale ütlesin, et eks ma siis räägin inimestega. Lõpuks tegi Rita ettepaneku: kui mina, Korsten, võtan enda peale ja tagan korra noorte osas Vanalinna territooriumil, siis on ka temal miskit pakkuda. Nimelt on Laululaval kohal estraadilava, võimendus, ansambel, varuansambel ja (minu erilise nõudmise peale) pole m i t t e ü h t k i mundris mundrikandjat! Lõime käed!
Raekoja platsil kogusin kokku punkarite-metallistide ja muidu noorte juhid, rääkisin asjalood ära. Ega mul endalgi polnud noorpõlv meelest veel kadunud (kuigi tollal olin juba 30) ja teadsin hästi, et kui noortele asjad ilusasti selgelt ja keerutamata paika panna, siis saab noor inimene aru. Ja saidki! Arvan, et kunagi ei näe enam säärast pilti: värvitud ja nahkades-neetides punkarid korjavad platsilt kokku pabereid-pudelikilde ja manitsevad napsitanuid korralikud olema. Igatahes tuli naiskoor siiski õhtul Õpetajate maja ette lavale laulma. Esimesed 5–6 pingirida olid täidetud punkaritega, aplaus läks üle ovatsioonideks!
Südaööks Laululavale jõudes nägime, et ka Rita oli omapoolse lubaduse täitnud: oli lava, Tiina Mägi oli kuskilt poolelt esinemiselt ära toonud ansambli “Rodeo” ja Ahto Nurk oma veidi vanemate pillimeestega ootas järge. Erariides (aga mitte mundris!) võimuesindajaid tuias muidugi hulganisti ringi. Kohal oli ka Tallinna miilitsakorrapidaja (erariides!) ja Baker streeti esindaja. Kui neilt küsisin korralduse kohta, näidati mulle ülespoole suunatud pöialt. Ansamblite saatel lasime laulu kella viieni hommikul.
Kokkuvõtteks võib 1987. aasta öölaulupidude kohta öelda, et kõik läks põhjamaise rahulikkusega. Eks aitasid kaasa ka kohapeal moodustatud korrahoidmis-meeskonnad nendest samadest noortest ja meiega ühinenud vanematest kuttidest. Igatahes otsustasime – JÄRGMISEL AASTAL JÄLLE!


Suvi 1988. Esimest korda sai kogu maailm aru, et Vene karust võib jagu saada lihtsalt lauldes. Foto autori kogust.

Öölaulupeod 1988

Kuna meie asi oli kindel ja v ä g a konkreetne, nimelt öised laulupeod Laululava kaare all, siis räägingi ainult sellest.
5. aprillil toimus kohtumine – Pelle, Rita ja mina. Arutasime asja üle tunni. Kõigest oli tunda, et Rital polnud ööpidude vastu midagi: ta tegi ise mitmeid ettepanekuid, mis muide hiljem ära kulusid. Lõpuks lõime käed. Rita nõudmisel ei ilmu Tuletorni ühtki sini-must-valget lippu ja minu nõudmisel teeb Rita kõik, et poleks ühtki mundrikandjat! Ei aja- ega müürilehes pole teadet pidudest! Korda hoidma oli mul pandud 53 poissi! Ei mingit verd!
Ajad-asjad olid eelmise aastaga võrreldes palju muutunud: 1.– 2. aprillil Loominguliste Liitude pleenum, Tartu muusikapäevad maikuus, Alo Mattiiseni “Isamaalised laulud”, meile võidukalt lõppenud Fosforiidisõda…Üha selgemaks sai: SEE rong on s i i t jaamast lõplikult liikumas! Kuna SEDA taipasid kõigepealt inimesed KGB-st (kellel oli tollel ajal parim haridus ja teadmised olukorrast) ja nad said suurepäraselt aru just Eesti parimatest võimalustest seiskunud konnatiigi puhastamisel, siis polnud nende poolt räiget sekkumist karta – kui muidugi välja arvata mõned Nõukogude Liidu kooshoidmise fanaatikud. Juhtidest olin mina ainuke, kellel aastaid üle 30. Teised olid kõik 17–21.
Kuna Elfa ei saanud enam edasi teha, aga abi oli vaja, siis oli meil väga hea meel, kui meiega lõi kampa Pikk Tiina oma Suure-Jaani rahvarõivais, koos vend Toomasega. Lisaks ühinesid meiega Loka (Aara Laas), Mõrtsukas, Äpu, Kelly ja paljud teised. Noortele ütlesin, et kuigi näevad nad a i n u l t mind, pole ma mitte üksi – mul on, kellega asju arutada ja nõu pidada! Nimesid oma infoallikaist ei nimetanud ma siis ega tee seda ka praegu. Igatahes oli mul t ä i e l i k info miilitsa ja KGB tegemistest! Oma kanalite kaudu lasin Baker streeti vennikestele teate: kui kellegagi meist m i d a g i peaks juhtuma, siis läheb info neile püüdmatult o t s e k o h e Läände – selleks oli meil asi paigas!

Poest kadusid sinised, mustad ja valged riidelindid

Kui 4. juunil 1988 Vanalinna päevad südapäeval avati, siis olime kõik eelmise aasta korraldajad ja juurdeliitunud, kohal Raekoja all (keskaegne kohtupink saigi meie punktiks X). Rahvast oli tänavatel palju, meeleolu kõigil reibas. Sini-must-valget veel lippudena näha polnud, aga igalt poolt poodidest osteti ära sinised, mustad ja valged riidelindid ja kinnitati need nööpnõelaga rinda. Tann, kelle ema on õmbleja, tegi ja tõi meile rahvuslipukesed alusel (veidi tikutoosist suuremad), mille korraldajad rinda kinnitasid ja mille järgi meid hiljem üles võis otsida. Pellel oli kaasas banjo ja minul kitarr, laulsime Raekoja all rahvalikke laule. Äkki märkasin pealtkuulajate peade kohal mikrofoni. Lasin sellega vehkija kohale tuua. Selgus, et kaks Soome raadio ajakirjanikku teevad Eestist 26-tunnist saatesarja. Soome keelt räägin ma täiesti vabalt (nagu Tanngi) ja hakkasime juttu ajama. Ühtlasi kutsusin nad ööseks Laululavale elamust saama. Tulidki.
Estraadilaval mängis “Justament”. Rahvast oli umbes 1500 – põhiliselt need, kellele me sõna jõudsime levitada. Kui ansambel kell 3 hommikul lõpetas, jätkasime meie. Nagu aasta varemgi. Meie lõpetasime poole seitsmeks – bussid hakkasid käima…
Pühapäeval oli päevane olukord üldiselt sama, kuid peaaegu k õ i g i l inimestel rinnas sini-must-valge lindibukett. Lavale tuli esinema Kiigelaulukuuik. Kui kõlas “Eestlane olen ja eestlaseks jään…”, siis paljud kuulajatest nutsid. Meie ka. Ei läinud me ju välja “kangelastegusid” tegema. Meie põhimõte oli: parem päev lõvina elada kui kogu elu šaakalina! Ja nüüd oli võimalus paljutki ära teha. Õhtul kell 20 alanud Kaagikohus küttis meeli veelgi: kui ikka Mikk Mikiver keskaegses riietuses sügava baritoniga “Valgele Majale” ja Astangu elamurajoonile pihta andis… Lava kõrval avati postkast, kuhu igaüks võis oma pretensioonid ja ettepanekud pista. Meiegi poolt jõudis sinna üht-teist. Poole kaheteistkümne ajal öösel läksime jalgsi kolonnis tavakohaselt Laululavale. Esines MTJ ja nemad ei hakanud üldse molutama: esimene laul oli “Metsavennad”. Sellega said nad kohe “omadeks”. Rahvast oli laval kuulamas ja kaasa laulmas mõnevõrra rohkem, umbes 2000. Istus meil ju igal ööl üleval lavareal keegi statistik, kes umbkaudu loendas – lavasektorite mahutavus oli ju teada! Pärast kella kolme hommikul jätkasime mängimist-laulmist muidugi meie ja seda kuni bussiliikluse alguseni.
Esmaspäeval võis tänaval rahva seas lisaks rohkenenud lindikestele näha juba ka väikseid lipukesi. Meie jälgisime olukorda ja vaatasime – vara veel! Kaagikohtu ajaks oli kogu Raekoja plats inimesi puupüsti täis ja nõukogudele pihtaandmine läks järjest kangemaks. Öisesse pittu jõudes nägime eelmisest aastast tuttavat “Rodeo” punti. Selle laulja Mart Mikk oli oma laulusõnad kuhugi ära kaotanud, nii kasutas ta sellel ja järgnevalgi ööl minu lauluraamatut. Kuna oli olnud ju nädala esimene tööpäev, siis teade öölaulupidudest levis kulutulena – lugesime kokku umbes 12–14000 inimest kokku. Üha rohkem tuli lavale soomlasi ja üldse välisturiste: neile oli seal toimuv algul arusaamatu, kuid hiljem hakkasid mõistma! Küsiti: kuidas me üldse julgeme midagi säärast teha? Kas me ei karda? Seletasime. Said aru. Öösel kella 2 paiku sain kätte ühe KGB fotograafi, kes meie omasid ja meie liitlasi hoolega pildistas. Aparaati ma tema käest küll ära ei võtnud, aga käskisin tal kiiremini kaduda kui muidu. Kadus. Järgmisel päeval sain teate ja nägin ka ise patrull-miilitsate käes fotovoldikut “Meie 12” pildiga. Edaspidi liikusime linnas ja muidu ringi vähemalt 4–5-kaupa: keegi pääseb meist kinnivõtmise käigus kindlasti sõna edasi viima! Oli antud ju korraldus meid võimaluse korral ükshaaval “ära tuua”.

Sini-must-valge lipp Raekoja lipukanduris

Teisipäeval 7. juunil 1988 jõudis viimaks kätte päev, kui täpselt kaagikohtu lõpuks kell 21 panime üle pikkade-pikkade aastate Raekoja lipukandurisse üles s u u r e sini-must-valge lipu. Läksime välja riskile täiesti teadlikult: Kaagikohut kuulasid ju põhiliselt eestimeelsed ja me arvestasime sellega, et need sajad eestlased ei lase mentidel-KGB-l meile miskit kurja teha. Nii ongi alles (muuseas pildistatud KGB piltniku poolt) fotod, kuidas kaks erariides kagebiiti meie kutti lipupanekult ära püüavad rebida ja mida rahvas omakorda n e n d e g a teeb. Mina, Pelle ja Margus (Margus Põldsepp ansamblist “Untsakad”) võtsime pillid ja lõime lahti “Saa vabaks, Eesti meri…”. Rahvast kogunes lipu alla ja laulma kaasa hetkega paarsada. Ja muidugi lendas kohe-kohe kohale “vilkuv värvimuusika”, kust ronisid välja 5 menti. Sedamaid tõmbusid inimesed mitmelt realt Raekoja ette karreesse, käed üksteisel küünarnukkidest koos. Mida siis neil vaestel miilitsakestel üle jäi?! Viiekesi paarisaja inimese vastu nagu ei lähe, mööda päid käia kah ei lasta! Pidasid raadio teel ülemustega nõu ja sõitsid rahva vilekontserdi saatel minema. Kui olime pool tundi laulnud, tuli Rita Mägar ja ütles, et kuna kohe hakkab Õpetajate maja ees esinema “Nooruse” koor, siis üksteise segamise vältimiseks võiksime mõne muu koha otsida. Pärast väikest arutamist leppisime kokku, et läheme Pühavaimu (tol ajal Säde) hoovi, mis hetkel vaba. Ega’s kedagi, võtsime lipu seinalt jällegi maha ja Pikk Tiina (siiski 184 cm!) seda uhkelt kandes oma rahvariides kõige ees, kolonnis hoovi edasi laulma. Saime vast mõne laulu ära lauldud, kui tuli väike arusaamatus: nimelt oli hoovi kahel ümbritseval küljel Merekooli ühiselamu – aga see oli üleliiduline asutus… Ei meeldinud sealsetele venekeelsetele õppuritele rahvuslipuga lehvitamine ja rahvalikud (eesti)keelsed laulud. Nii lendaski mingi koorepurk ülevalt kolmandalt koruuselt rahva sekka. Üks tüdruk otsustas selle tagasi visata. Aga tüdruku viskekäsi…Lahtise akna asemel tabas ta hoopis ühe meie poisi kulmu. Peahaavast tuleb ju alati rohkesti verd! Nagu rahvas verd nägi (enamus ju täpselt enne midagi ei märganud!) arvati, et kutt visati veriseks ülevalt aknast madruste poolt. Sekundite pärast lendas k õ i k, mis vähegi pihku sattus, juba ühika akendesse. Need peksti koos raamidega sisse. Hõikasime inimestele, et nad kiiresti laiali kaoks ja tegime ise sama. Kandsin staabis ette: lugu nii- ja niisugune! Hullu midagi ei järgnenud.

Pole päris keelatud, aga ka mitte päris lubatud

Aga kui südaööks kolonni kogunesime, Tiina sini-must-valgega uhkelt ees, siis oli seal inimesi rohkem kui kunagi varem. Soome reporterid olid muidugi kohal ja neilt sain teada, et nende ärimehed on sättinud paika kaks laevareisi Soomest Eestisse – hõimuvelled tahtvat näha, mis siin üleüldse toimub! Kohale jõudnud, nägin jutu tõeks olevat – soomlasi võis juba sadades lugema hakata! Kui lipp laval oli, hakkasid poisid peale käima, et paneme aga selle Tuletorni üles. Ütlesin raudselt EI! Meil oli Ritaga kokkulepe! Aga me ei leppinud ju midagi kokku vastasväravas, Reporterite maja katusel oleva kolme 6-meetrise lipumasti suhtes… Ma olin algusest peale sellega arvestanud! Piisas ainult näpuga õiget suunda näidata… Kümmekond poissi pani nagu oravakari lipuga ilma igasugust redelit-treppi kasutamata minema. Kuna mastinöörid olid pikast kasutamatusest sassis ja sõlmes, lehvis sini-must-valge kerges hommikutuules pool tundi küll uhkelt, aga pooles mastis. Ka Rita tuli kontorist välja vaatama ja kui temalt asja kohta arvamust küsisin, oli tema vastus sõna-sõnalt: “Kuule, see on isegi sümboolne: lipp ei ole enam päris keelatud… aga ega ta päris l u b a t u d kah pole! Las ta ripub niisama…” Samas said poisid nöörid korda ja lipp tõusis “Eesti, Eesti, elagu!” hõigete saatel masti tippu! Kuna olin päeval saanud mitmeid päris konkreetseid vihjeid mõnede sajade kohta, siis jätsin igaks juhuks lipu alla 6 poissi kaitseks. Ja õigesti tegin: kuigi oli selge kokkulepe mundrikandjate kohta, tulid kolm menti (kõige suurem aukraad: staršina) lippu maha võtma. Nagu see “kõige kõrgem” oma koonu müürinurga tagant välja torkas, nii Sipu talle ka kohe “kümnesse sõitis”! Lühidalt, kõik kolm menti said korraliku keretäie, aga kuna kõik see toimus muu rahva nägemisulatusest väljas, siis teadsid sellest ainult mõned… Eks need paelamehed võisid ju kellelegi keretäiest kaevatagi ja abi kah kutsuda, aga ohvitserid teadsid kokkuleppest…

KGB püüdis rahvast purju joota

Kohe pärast seda kanti mulle ette: Reporterite maja all müüakse viina kohe kartulikottidest ja hinnaga 15 rubla pudel. Taksoviin maksis pärast juunipööret 20 rubla. Tänu juba päeval saadud infole teadsin: see on KGB provokatsioon – joota rahvas odava viinaga purju ja siis tulevad üleval mäel ootavad 6 miilitsakongi 30 turske mendiga “rahvast rahustama”! Andsime kõigile kolmele viinamüüjale rahva silme alt kaugemal korralikult peksa ja peksime äravõetud 120 viinapudelit prügikonteineritesse puruks. Lavale tagasi jõudnult nägin meiega ühendust otsivaid inimesi. Rahvarinnet veel ei olnud, olid vaid Rahvarinde moodustamiseks tugigrupid ja meile pakkuski koostöövõimalust Merivälja tugigrupp. Järgmisel päeval käisimegi Tanniga nende juures Meriväljal ära. Alguses meid kiideti ja öeldi tublid poisid olevat, aga siis tulid sõnad: “Vaadake, meie siin püüame kõike ikka seaduse piires rahulikult teha. Aga teie oma natsionaalvärvide lehvitamisega võite asja kontrolli alt välja ajada: te ei provotseeri mitte ainult miilitsat… sõjavägi võib tänavaile tulla…” Meie ütlesime, et niiviisi ei tule koostööst midagi välja. Siis algasid ähvardused, hiljem osutus nende taga olevaks Edgar Savisaar. Jätsime rahulikult jumalaga ja läksime ära.
Aga kui öö juurde tagasi pöörduda, siis see möödus rahulikult. Kolmapäev algas sellega, et pärast kõhutäidet Pika tänava Piimasaalis läksime koos lipuga Raekoja platsile kell 9 Raekoja katuselt kõlavat Vanalinna päevade signatuuri fanfaaridel vastu võtma ja päeva tervitama. Fanfaarihelide kõlades seisime kaheksakesi valvelseisakus keset platsi, lipp uhkelt lehvimas. Samas tormas meie juurde üks mutikene hoiatama, et keegi naisterahvas kutsub meie peale miilitsat välja. Vaatasin näidatud suunda: üks noorsoomiilitsa leitnant (vastik mutt, muide!) helistabki. Kuna meil olid omavahel “mustad stsenaariumid” läbi arutatud, siis toimisime ka vastavalt: mina ise ei tohtinud neile mingil juhul pihku jääda ja kadusin koos ainsa meie hulgas oleva alaealisega ära, “vägesid jäid juhtima” Tann koos Tiinaga.

Ööd Toompea pommivarjendites

Käisin oma inimestega nüüd juba kõvasti muutunud olukorda arutamas ja sain teada M. Gorbatšovi käsul Tallinna saabunud seitsmest kõrgest KGB ohvitserist – nende hinnangust sõltub edaspidi k õ i k ! Situatsioon kiskus kriitiliseks kätte. Peale lõunat platsile jõudnud, tervitas meid juba eemalt Tiina – lipp anti mendis tagasi. Samas tulid sinna ka “meie” reporterid ja pakkusid välja: teha viimasest ööst (vastu laupäeva) otsereportaaž Helsingi ööraadiosse. Loomulikult polnud meil selle vastu midagi. Hiljem toodi mulle info: Teenindusmaja tagahoovis kogunevad mendid ootama öist marssi Lauluväljakule. Saatsin paar poissi fotoaparaadiga seda üle vaatama. Info oli õige. Et suuri lippe oli õhtuks toodud kohale juba 5, siis sai hoiatatud nende kandjaid. Kui mendid siis Narva mnt 10 tagant välja tormasid kolonnile kallale, oli kohapeal vähemalt 12 välisajakirjanikku oma fotoaparaatide ja kaameratega. Aga Nõukogude Liit kartis kõige rohkem tõe jõudmist Läände. Nii antigi mentidele raadio teel käsk ära kaduda. Kahju kolonnile polnud suur: üks lipuserv sai natuke rebida ja ühe lipu varras löödi mendi küüru pihta pooleks. Laval oli rahvast üha rohkem – umbes 20 000 ümber. Välismaalasi oli väga palju, eriti soomlasi. Meid tunti juba võõraste pooltki rinnatähiste järgi ära ja intervjuusid sai antud päris paljudele erinevate riikide agentuuridele. Väikesel laval käis päris kõva konkurents: ööpidudele tahtsid esinema tulla väga paljud artistid. Aga selleks ööks oli (Ritalt sain hiljem teada) tehtud paras provokatsioon: kohal oli Soome raske-heavy-rock-band, mis rahva enamusele peale ei läinud. Noh, kui need kell 3 lõpetasid, siis kütsime tavapäraselt meie kuni hommikuni.
Magasime me muide Rootsi bastioni all (tuntud ka Lindamäena) Toompeal pommivarjendis. Tunnelid olid seest soojad, kuna ka Toompea Lossi küte oli ühendatud samasse ringi. Oli valgus, WC-d töötasid, veevärk oli korras. Aga peaasi oli see, et sealt ei osanud meid otsida mitte keegi võimuorganeist.
Neljapäeval ilmusid suured sini-must-valged lipud juba ka linnatänavaile, lindikomplektidest rääkimata. Kuulda oli, et töönädalast hoolimata sõitsid Tallinnasse inimesed igalt poolt üle terve Eesti. Taheti lihtsalt näha ja ka ise kaasa teha seda, millest saadi täiesti õigesti aru: vana peab muutuma Uueks ja endiseks ei jää (ei saa jääda!) enam miski! Aga pärastlõunal ootasid mind kaks uudist nagu anekdoodis – hea ja halb. Hea oli see, et “Moskva komisjon” oli hinnanud Tallinnas toimuva “üldiselt rahulikuks”.

Karl Vaino oli valmis kasutama rahva vastu sõjalist jõudu

Halb oli aga see, et seltsimees Karl Vaino oli eelmisel õhtul andnud tellimuse: hoida “igaks juhuks” rünnakuvalmis Matrossovi nimelise 144. Diviisi kaks tankipolku – Jänedal asuv ja Keila oma. Ilmselt oleks ta heameelega korranud “Taškent 1986” – tuhatkonna laibaga tsiviilisikute tulistamist! Mulle anti selgesti mõista, et Vaino ajad on lõppemas ja Moskvaski on tema sobivus kahtluse alla seatud. See muidugi rahustas. Igatahes Kiigelaulukuuiku esinemine küttis rahva meeli järjest rohkem üles – eriti laul “Peatage Lasnamäe”. Aga järjest raskemaks läks ka meil endil noorsugu rahulikult käituma talitseda, eriti just punkarid-metallistid-skinheadid olid arvamusel, et kuna sini-must-valged on vabalt lehvimas, siis pole enam midagi muud – võtame kõvad õlled sisse ja läheme muudkui venelasi peksma! Oli ka küllalt provokatsioone: loobiti kividega aknaid sisse, laamendati – ja püüti seda öölaulupiduliste kraesse keerata. Öisel marsil Raekoja platsilt Laululavale oli meie rahvuslippude kõrval kolonnis näha ka Ukraina, Vene, Läti ja Valgevene omi – info järelikult levis, nagu see oligi kavandatud.

Ei takista vallid, ei takista kraav…

Kui aga tahtsime omad kolm lippu masti tõmmata, selgus: kui eelmiseks ööks olid lipunöörid katki lõigatud (muidugi sõlmisime need kokku!), siis seekord olid kõigi kolme masti nöörid lihtsalt ära viidud. Et sellest parandamatut häda polnud: meil olid mõned autod ja paar mootorratast alati sõiduvalmis, Tann tõi tsikliga varunööri kohale ja rahva, kellele oli toimunust teatatud, juubelduste saatel ronis Jack nagu orav mastipidi koos lipuga üles! Inimesi võis kokku lugeda 25–30000. Välismaalasi oli vähemalt tuhatkond! Palju oli ka ajakirjanikke üle maailma – toimus ju midagi säärast, mida keegi varem poleks uskunudki toimuma saavat. Laval esinejaid oli juba nii palju, et mitmed ansamblid esinesid ühiselt ja segamini. Kui ametlik osa kella kolme ajal otsa sai, siis jätkasime muidugi meie: kuulajaid-kaasalauljaid oli nagu tavaliselt 500–700. Järjest rohkem pakuti meile omapoolset abi korratagamisel. Pakkujad olid lisaks eestlastele ka venelased, ukrainlased, leedukad ja teisedki – lõpuks oldi aru saanud, milleni me välja minna tahame. Lühidalt, viimasteks öödeks oli meie käsutuses üle 200 täisjõus mehe ja naise. Ja kui lavale tikkus ka päris purjus tegelasi, kes kaklema ja laamendama tikkusid, oli selliste saatus konkreetne: kraest kinni, rahva silme alt ära ja eemale põõsa alla “puhkama”!

Hõimuvendadega otse-eetris

Reede, viimane täispäev Päevade ajal, algas rahulikult; lõunaks ehiti platsi estraadilavagi juba sini-must-valgete lippudega. Kagebiite liikus rahva seas nagu tavaliselt, 30–40. Õhtuks oligi kena vaadata pilti: keset Raekoja platsi seisis Eesti Raadio mikrobuss, tehnikud vedasid juhtmeid ja paigaldasid mikrofonistatiive, Raekoja mõlemas lipukanduris lehvisid rahvuslipud ja nende vahel seisis Ärni sini-must-valge Eesti kaardiga. Kui Veikko siis ülekannet alustas: “Armsad raadiokuulajad… Mida sa, Korsten, tahad ütelda?”, siis läks ka minu sõna Soome: “Veikko, tahan sulle ainult veidi tutvustada neid kahte, kes sind koos sinu mikrofoniga ilmselt ära tahavad süüa!” Ja ütlesin nende kahe nimed ja aukraadid KGB-s. Kuna meil läks seoses raadiovärgiga veidi rohkem aega, otsustasime mitte kolonniga kaasa marssida, vaid sõitsime kuuekesi autoga. Tegime mõned haagid, et jälitajaid maha raputada (õigemini nende uusi autonumbreid teada saada), aga kui keerasime Kadrioru kohviku ette sadakond meetrit kolonni peast eespool, surus Narva maanteel seni “mässuliste” kõrval sõitnud KGB poolt renditud takso meid teeserva “kotti”. Taksost väljusid 5 ammututtavat kagebiiti kole kurja näoga. Kui nad pakkusid mulle lahkesti võimalust ümber istuda nende autosse, siis küsisin ise kordagi seljataha vaatamata (teadsin ju, et lippudega kolonni pea on meist umbes 60 meetri kaugusel ja rahvas nägi meid hästi): “Mis te arvate, mida tehakse teiega – kui te midagi minuga teete?” Nad ei tahtnud arvata. Sõitsid minema. Mina ühinesin kolonniga ja rääkisin reporterile, kes rahvaga kaasa marssis, just toimunu ilusasti ära. Kui lavale jõudsime, oli see täidetud sellise rahvahulgaga, millist enne polnud seal olnud muidu, kui Laulupidude aegu. Kaarealune oli puupüsti täis, lavaesine samuti ja pealtvaatajate pingid olid poolenisti täidetud – silma järgi arvates oli inimesi 60–70 tuhat. Lipunöörid olid kõigilt kolmelt mastilt loomulikult ära viidud, aga kuna seda oli olnud juba ette arvatagi, siis polnud häda kedagi. Veikko alustas järjekordset osa otseülekandest raadiosse just samal hetkel, kui kolm noort tugevat ja osavat meest algasid lippude-varunööridega rahva juubeldushõisete saatel mastipidi ülesronimist. Keskmine tegi seda veidi kiiremini, et saaks veidi enne paika 1940. aasta maikuus Pika Hermanni tornis lehvinud lipp! Veikko küsis otse-eetrisse minevana: “Korsten, kas need mehed on sul väljaõppinud alpinistid või?” ja torkas mikrofoni minu ette. Vastasin: “Ei, Veikko, need on Eesti patrioodid!”
Rääkisime eetris kokku üle poole tunni kõigest, mida teeme ja milleni tahame välja jõuda. Ja soomlased lõpetasid ülekande umbes 2 paiku öösel tervitusega eesti rahvale. Kuna meie poistel olid lava ees raadiod muidugi kaasas (side oli meil üldiselt korralik!), siis anti tervitus edasi – Ivo Linna, kes lavamikrofoni ees seisis, ütles selle rahvale. Sellepeale hakkas kogu rahvas skandeerima: “Hyvää, Suomi! Hyvää, Suomi!”. Ka see läks otse-eetrisse, mistõttu polnud midagi imestada, kui umbes 40 minutit hiljem toodi lavale telegramm Soomest, aadressiga: “Tallinnan Laulukentää”: Soome rahvas on teiega, eesti vennad!” Ivo luges selle tervituse loomulikult rahvale ette ja läks uuesti lahti: “Hyvää, Suomi!” Pidasime rahvaga pidu hommikul 7-ni.
Hommikul sain teate: Vaino Väljas on Nikaraaguast Moskvasse tagasi kutsutud ja hiljemalt 16. juuniks on Karl Vaino maha võetud! Et mitte reeta oma infoallikaid, ma teistele täpselt midagi ei rääkinud, kuid ütlesin: vähem kui nädala möödudes muutub Eestis palju. Usuti. Vanalinna Päevad lõpetati õhtul kell 18 ja samas hakkasid kogunema Raekoja alla venekeelsed noored, kes irvitasid: “Noh, eestlasekesed, nädal aega oli teil pidu, aga nüüd on aasta meie!!!” Aga see on juba teisest ooperist…

Ei oodanud meid kuskil mere ääres kiirkaater

Takkajärele mõeldult: et kogu üritus möödus ilma ühegi lasuta ja nähtava vereta, on “süüdi” meie põhjamaine külm veri! Leedukad oma emotsionaalsusega oleksid asja võib-olla lõhki ajanud. Samuti olime õppust võtnud eelnenud fosforiidisõjast: anda võimalikult operatiivselt infot toimuvast edasi Läände ja tagada koostöö nende ajakirjanikega, selleks aitas kõvasti kaasa raadiokanal otse Soome. Nüüd, kui Ukrainas on toimunud “Oranž Revolutsioon”, on kuulda palju nendest pikaaegseist ettevalmistustest ja hulgast rahast, mis selleks kulus. Meil polnud mingeid materiaalseid ressursse, oli vaid kindel soov midagi ära teha! Seda enam, et Lääs ei uskunud tehtavasse (vähemalt algul). Võib-olla aitas kaasa veidi mulle Nõukogude Armees antud suurepärane väljaõpe: kõigepealt hakkasin ma nõukogude võimu vihkama just seal ja teiseks õpetati mind suurepäraseks võitlejaks just nende endi vastu! Eks siin ole midagi ühist Džohhar Dudajeviga: mõlemad oskasime meile õpetatut meisterlikult õpetajate vastu käänata…
Rääkisin ainult ühest kindlast asjast – Vanalinna Päevade Öölaulupidudest, kuidas need t e g e l i k u l t toimusid ja kes neid organiseerisid. Me pole mitte kunagi ja mitte keegi meist pole nõudnud mingit autasu, tehtu eest kuulsust soovinud. Kuid meid teeb kurjaks üleüldine valetamine: Edgar Savisaar taob rusikaga rindu, justkui tema ise koos Rahvarindega oleks k õ ik e teinud. Viktor Siilats valetab sihiga – kõik oli juhuslik, Tallinna Puhkeparkide Direktsioon hiilgas oma operatiivsusega, tuues Lauluväljakule estraadilava, hoidmaks ära noorte purjuspäi laaberdamist jne.
Kuid elus on veel palju neid, kes mu sõnu võivad kinnitada, et konkreetselt 4.–11. juunil 1988 toimus hiljem Laulvaks Revolutsiooniks ristitu just nii. Et juhuslikkusega polnud sellel midagi tegemist. Et põhiasjad olid varem kokku lepitud konkreetsete eestimeelsete inimestega. Et oli paika pandud igaks juhuks ka “must stsenaarium”, kusjuures ei oodanud meid kuskil mere ääres kiirkaater….


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv