Kultuur ja Elu 4/2006


Kultuur ja Elu 3/2006

 

 

 

 


 


Imeline jõuluaeg

tekst: Ild Ratas

Jõuluaeg on meie rahvale alati olnud tähtis. Oli aegu, mil üle pühakoja läve astumine oli taunitav ja isegi oma kodus pidi ehitud kuuske kardinaga varjama, et küünlahelk tänavale ei paistaks. Ometi käidi sel õhtul kirikus ja tähistati pühi kodudes. Meenutab Ild Ratas.

Mina olen jõulusid veetnud vägagi erilistes kohtades: asumisel, vangilaagris, haiglapalatis jne. Haiglas näiteks ei tohtinud jõulude ajal olla öökapil paari haljast kuuseoksagi, selle eest pidi personal valvel olema. Muul ajal – palun väga, nii palju kui soovite, ainult mitte jõuluajal! Asumisel oli küll kuusk, kuid igasugu ehted ja küünlad puudusid, kuna neid lihtsalt ei olnud. Vangilaagris tuli seda püha meenutada vaid oma südames, muud tingimused puudusid. Omavahel aga tähistasime seda vaikselt ikkagi, lauldes väga tasa kõigile armast laulu “Püha öö”.

Eriti on mulle meelde jäänud viimased jõulud kodumaal. Siis ma ei teadnud, et edaspidi tuleb paljude aastate jooksul neid pühi pidada kodust kaugel. Need olid viimased pühad koos isaga, kes oli tollal suunatud Narva sõjalise kasvatuse õpetajaks. Kuna oli alanud koolivaheaeg, tuli ta koju, meie Nõmme majja, perega pühi pidama. Ta tõi kaasa suure kastitäie ilusaid punapõskseid õunu, öeldes, et need on Krimmi õunad. Meie õega nimetasime neid Kremli õunteks, sest uue suure kodumaa geograafiast oli meil üsnagi ähmane ettekujutus. Meie meelest olid Krimm ja Kreml üks ja seesama.
Kuni meie kuuse all laulsime-lugesime, kattis ema jõululaua, kus keset lauda uhkeldas põrsapraad. Laud kaetud, tuli ema meid sööma kutsuma ja selle aja kasutas ära meie sulikass Kiti. Kui laua taha istusime, selgus, et kiisu oli põrsal kärsa ära söönud ja ise peitu pugenud. Peidukoht oli tal ikka sama – laia abieluvoodi all keskel, kust teda ka harjavarre abil välja ei saanud. Kiisu teadis, millal emal viha üle läheb ja võib peidust välja tulla. Kes siis jõuluõhtul ikka looma nuhtlema hakkab! Hiljem saime seda praadi sageli meenutada, kui nälg kõhtu näpistas.

Jõulud võõrsil

Järgmised jõulud veetsime juba kodust väga kaugel Kirovi oblastis, keset põlismetsa. Ema ja vanem õde käisid metsas tööl, sest töölise leivakaart oli tollal kõige tähtsam asi. Mina, 12-aastane tüdruk, olin kodus perenaine, kelle hooleks kõik kodutööd. Meelde on jäänud just teised jõulud seal kaugel, sest esimesel aastal ei olnud toidunappus veel nii suur kui teisel talvel. Toit tuli ju tassida seljas küladest, millest lähim oli 14 km kaugusel. Kuna meil oli vähe asju kaasas, siis polnud varsti enam suurt midagi, mida toidu vastu vahetada. Jõuludeks oli ometi hoitud tükike liha, millest ma väheste kartulite ja ohtra veega supi keetsin. Magustoiduks oli raudrohutee ilma suhkruta, viimast me enam ei mäletanudki. Küpsetasin pliidiraual ka mõne tüki leiba. Kui ema ja õde töölt tulid, läbikülmunud ja väsinud, olid mul supp ja tee juba pliidil soojas ning kuuseke nurgas. Kuuski kasvas baraki ümbruses palju, vali ainult välja. Kahjuks ei olnud teda millegagi ehtida, isegi mõnd lõngajuppi ega vatitupsu ei olnud, küünaldest rääkimata. “Piduroog” söödud, laulsime kuuse all jõululaule ja meenutasime viimaseid pühi kodumaal. Kus oli meie isa? Temast ei teadnud me midagi. Palju aastaid hiljem saime teada, et ta oli siis juba maha lastud….

Meeles on mul ka kingitus, mille sain. Emal oli kuidagi õnnestunud seda kusagil varjata. Selleks oli uhke “tort”: viis koorega keedetud kartulit püramiidiks laotud, nende ümber õhukesed leivaviilud ja tipus kasvama läinud sibul, rohelised pealsehakatised turris. Ei mäleta, et mingi kingitus edaspidises elus oleks mulle rohkem rõõmu valmistanud kui see, kuigi olen elus palju kingitusi saanud ja vahel üsnagi hinnalisi. Hiljem läksime välja ja kuulsime vaikust. Ümberringi lumine mets, kõik oli valge ja imeline… Viisime ka koerale mõne kondi ja paar koorukest, et ka loom jõuludest osa saaks. Koer oli eikellegi ja ühtlasi kõigi oma. Kus ta magas ja mida ta sõi, ei tea. Selles paigas elas peale küüditatute veel vaid neli kohalikku peret. Võibolla pudenes ka nende laualt koerale mõni raasuke, kuigi tean hilisematest kogemustest, et Venemaal ei olnud tavaks koeri eriti sööta. Leiti, et koer peab endale ise süüa leidma. Kahju, et selle koera samal talvel hundid maha murdsid. Ühel hommikul olid baraki ümber hundijäljed, natuke verd ja paar karvatutti. Olin ilma jäänud oma suvisest marjalkäikude kaaslasest, kes oskas alati metsast õiges suunas välja tulla, kui ma ise suunataju juba kaotanud olin.

Samal talvel oli sinna toodud ka palju volgasakslasi, kes elasid omaette barakis. Jõuluõhtul käisime nende baraki akende taga ka nende jõuludest osa saamas. Kuulasime, kuidas nad saksa keeles palvetasid ja jõululaule laulsid, samu, mis meiegi – “Püha öö”, “Oh sa õnnistav” jne. Kõik see lõi erilise jõulumeeleolu, kuigi me ei söandanud nende barakki sisse astuda ja ega me eriti saksa keelt ka ei rääkinud. Sellal oli mul hea sõbratar Hanna Teetsov, kellega koos me kõike ette võtsime. Teda enam ei ole, aga need jõulud ja see harras jõulumeeleolu püsib mul tänini meeles.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv