Kultuur ja Elu 3/2006

Kultuur ja Elu 2/2006

Jüri Toomepuu

Eesti lähiajaloo põhiprobleemid

tekst: jüri toomepuu

Tartu Ülikooli kunagine professor Oskar Loorits avaldas 1955. aastal paguluses raamatu “Eesti ajaloo põhiprobleemid”. See oli suurelt osalt filosoofilist laadi loengute kogumik, ent ta vaatles meie ajalugu ka arheoloogiliste leidude ja antropoloogiliste uurimuste alusel. 

Kuna lähimineviku sündmused on paremini dokumenteeritud, võib selle probleemide lahkamine olla palju konkreetsem. See muidugi ei tähenda, et oleks kergem sündmuste ja nende tagajärgede kohta leida ühist arvamust, veel vähem ajaloolist „tõde“. Vastupidi, mida rohkem ajaloos osalejaid veel elab ja tegutseb, seda rohkem on neid, kes näevad kurja vaeva, et sündmusi valgustada ja tõlgendada nii, et just nemad saaksid endid kas kangelastena või siis vähemalt tähtsate, positiivsete tegijatena ajalukku jäädvustada. See on päris inimlik, aga mida rohkem analüüsi, arvamusi, arutelu, vaidlusi ja kas või poliitilisi „ärapanemisi“ esile kerkib, seda suurem on ka lootus, et kunagi kujuneb välja see mida tulevikus üldiselt tunnustatakse ajaloolise tõena.

Kardan, et lähiajaloo probleemid võivad viia eestluse hävingule, nagu on osaks saanud teistele slaavi vallutajate kanna alla jäänud soome-ugri hõimudele. Sellised kartused vajavad põhjendamist ja käesoleva raamatuga üritan seda teha. Kuna mu järeldused ja prognoosid, mis nendest tulenevad, on üsna pessimistlikud, olen kindel, et mulle vastuvaidlejatest puudust ei tule. See annabki lootust, et ka minu arutelu meid kunagi olulistele tõdedele lähemale viib. Rohkem kui midagi muud siin maailmas loodan, et mu prognoosid, vähemalt need kõige pessimistlikumad, ei täitu.

Probleeme on muidugi kerge ette lugeda, eriti neid, millistes iseennast süüdlasena ei näe. Probleemidele lahenduste pakkumine on keerulisem, eriti selliste, mille elluviimiseks tänaseks väljakujunenud poliitilises olukorras oleks realistlik võimalus. Üritan sellegi poolest pakkuda igale tõstatatud probleemile lahendusi, samas mitte hellitades naiivset lootust, et võimulolijad huvituvad pakutud lahenduste rakendamisest. Suurem osa probleeme ongi ju meil tekkinud sellest, et võimulolijate majanduslik-poliitilised ja eesti põlisrahva huvid ei ühti.
Ehkki seda ei peaks ühelegi Eesti püsimisest huvitatule vaja olema, alustan peatükiga minu ja mu rahvuslikult mõtlevate kaasmaalaste ajenditest lahenduste otsimiseks probleemidele, mis võivad meie kodumaale ja eesti rahvale saatuslikuks osutuda. Igale põhiprobleemile ja selle lahendustele on pühendatud raamatus üks peatükk. Seoseid ja protsesse, kuidas need seosed probleeme tüsistavad ja võimendavad, on käsitletud raamatu viimases peatükis. 

Probleemide tõstatamine ja arutamine ei ole tänuväärne tegevus. Poliitikutele on see eriti ebameeldiv, sest nad pühendavad suure osa oma energiast endile valijate silmis positiivse ja optimistliku inimese imago loomisele. Kuna mul poliitikasse naasmise huvi ei ole, võtan selle ebatänuväärse tegevuse, ajendatud kohusetundest ja lapsepõlves vanemate poolt sisendatud kodumaa-armastusest, enda kanda. Loodan ka, et isegi kõige küünilisemale poliitikule on selge tõsiasi, et ilma probleemidele julgelt silma vaatamata ei ole võimalik neile tõelisi lahendusi leida.

Probleem number üks. 
Eesti – vene noorte tulevikumaa?

Kui lähtume seisukohast, et eestlastel on õigus säilida rahvusena ja jääda peremeesteks oma kodumaal, Eesti Vabariigis, siis püstitab kõige suurema hädaohu eestlusele see inimkontingent, kes meie maa vallutasid ja pool sajandit julmalt okupeerisid, aga kes selle peale vaatamata põlistati esimese pärastsõjaaegse valitsuse eestvedamisel Riigikogu poolt Eesti Vabariigi alalisteks elanikeks.
Endistest okupantidest ja nende järeltulijatest ei ole saanud Eesti Vabariigile lojaalsed kodanikud. Paljud neist ei ole isegi vaevunud õppima eesti keelt, rääkimata meie ajaloost ja kultuuripäranditest. Küsitlused näitavad, et valdav enamus neist usub okupatsioonivõimude propagandat eestlaste vabatahtlikust ühinemist Nõukogude Liiduga ja samuti, et Stalini punaarmee, milles nendest paljud teenisid, ei olnud Teise maailmasõja ajal mitte Eesti Vabariigi taasokupeerija vaid hoopis vabastaja. Nende nõuded endi okupatsiooniaegsete õiguste ja privileegide taastamiseks ei ole vaibumas, vaid aina suurenevad, koos nende proportsiooni kasvuga Eesti elanikkonnas, tingitud nende kõrgemast iibest ja nende lähikondlaste sisserännust.

Saatuslik viga

Esitasin tollal Riigikogus seaduse eelnõu, mis oleks lubanud alalisteks elanikeks saada ainult neil, kes on saabunud Eestisse seadusliku Eesti Vabariigi loal, nagu see on tavaks teistes riikides. See hääletati menetlusest välja nii endiste kommunistide kui ka rahvusluse sildi all võimule pääsenute poolt ning asendati seadusega, mis tegi alalisteks elanikeks ja potentsiaalseteks kodanikeks ka need, kes olid saadetud Stalini ja ta järglaste poolt meie kodumaad okupeerima. See oli saatuslik viga, mis on kasvanud ja kasvab iga mööduva päevaga üha saatuslikumaks probleemiks.

Jüri Toomepuu on osalenud Korea ja Vietnami sõdades ning teeninud välja kolonelleitnandi auastme.

Statistika puudulikkus

Viimase kümne aasta ametlik statistika Eestis on väitnud, et mitte-eestlaste osa elanikkonnast on umbes 33 protsenti. See arv on õhust võetud. Kuigi tegelikke, usutavaid andmeid mingil arusaamatul põhjusel ei kogutagi, võib varasema statistika ja demograafiliste trendide alusel arvata, et neid on juba tublisti üle 40-ne protsendi, eriti kui lisada elanikud, kes on praegu veel ebaseaduslikud. On ju eestlaste iive olnud negatiivne ja meie arv vähenenud ka paljude väljarändajate arvel juba rohkem kui tosin aastat. Ka muulastest Eesti elanike iive on vähenenud, aga mitte samavõrd kui eestlastel. Sisserändajatest, kes niihästi seaduslikult kui ebaseaduslikult peamiselt idapiiri ületavad, on väga vähesed rahvuselt eestlased.
Üks koht, kus kogutakse andmeid eesti elanike rahvuse kohta, on sünnitusmajad. Aga seal, nagu muudeski andmebaasides, on lootusetult segi aetud rahvuslik kuuluvus ja kodakondsus.  Andmete kirjapanijad väidavad mulle, et kui emadelt küsitakse, mis rahvusest laps on, ja ta vastab: “jeestlane” või “estonski”, siis kantakse ametlikku statistikasse jälle kirja üks eestlasena ilma sündinu.  Rahvaloendus viidi läbi moel, mille alusel ei ole tagajärjed tõsiseltvõetavad. Tõenäoliselt ei lasknud end loendada need, kes on Eestisse okupatsiooniajast ebaseaduslikult jäänud või need, kes meie riigi füüsiliselt, riigikaitseliselt ja juriidiliselt auklikku piiri on aastate jooksul ületanud. Palju parem näitaja kui ametlik statistika meie rahvastiku praegusest ja tulevasest kooseisust on fakt, et lähimineviku kõige menukamad nimed ühe tavalise kuu jooksul (näiteks juuli 2006) oli tüdrukutel Anastasia ja poistel Aleksandr. Mitte ainult vastsündinute, vaid ka teismelise-eelsete noorte hulgas on eestlased oma kodumaal tõenäoliselt juba vähemuses.

Väärlahendused

Võimulolijad ja naiivsed eesti rahva säilimise eestkostjad on sellele probleemile ainukese lahendusena (kui mitte arvestada pärast esialgset “rahvuslike“ parteide võimulesaamist koheselt unustatud valimislubadusi remigratsiooni programmidest ja rahvusriigist) välja pakkunud rahva iibe tõstmise rahaliste toetuste ja hüvitiste kaudu. See muidugi ainult kiirendab eesti rahva proportsiooni kahanemist elanikkonnas, sest, nagu üldiselt teada, avaldavad sellised meetmed kõige suuremat mõju peamiselt kõrgema iibega ühiskonnakihtidest pärinevatele  muulastele.See eesti rahva põhiprobleem manab silmade ette sünge tuleviku, kus eestlased võivad jääda vähemusse oma kodumaal ja Eesti muutub tulevikumaaks peamiselt vene noortele ja küllap siis ka vanadele.

Lahendused. 
Peremeheõiguste tagamine

Rahvastiku andmebaas

Eelkõige on vaja luua rahvastiku andmebaas, et teaksime Eesti elanikkonna koostist rahvusliku kuuluvuse, kodakondsuse, Eestis viibimise staatuse ja muidugi soo ning vanuse järgi, ja valdaksime statistikat, mida rutiinselt kogutakse ja avaldatakse pea kõikides arenenud riikides. Selleks oleks parim teha uus rahvaloendus, koostatud ja läbiviidud seekord nii, et tulemused oleks küllaldased ja usutavad. Aga piisavad ka lihtsamad ja odavamad meetmed.
On hästi teada, et suurelt osalt ühtivad inimeste nimed nende rahvusega.  Digitaalsed andmebaasid, mis sisaldavad Eestis seaduslikult viibivate ja ka paljude ebaseaduslike inimeste nimesid, on juba olemas. Muidugi on ka eestlasi, kellel on kas vene, saksa, rootsi või mõnele muule rahvusele omased nimed. Samuti on muulasi, kes on endale võtnud eesti nimed. Eriti rohkelt olevat kuulu järgi endised Nõukogude julgeoleku töötajad oma nimesid eestistanud. Pisteliselt läbi viidud uurimusega on võimalik tuvastada selliste inimeste protsent ja tulenevad koefitsiendid lisada nimede andmebaasile, et koostada statistika, mis on vajalik põlisrahva säilimiseks hädavajaliku kodakondsuse- ja immigratsioonipoliitika loomiseks.  Usun, et sellise uuringuga saaks hakkama isegi mõni andekas doktorant, kui talle võimaldada toetust esialgse pistelise küsitluse läbiviimiseks.
Kui andmebaas on loodud, peab seda muidugi ka õigete sünni, surma, välja- ning sisserännu andmetega järjekindlalt täiendama.

Geneetilised ajed

Lihtsuse huvides ja praktiliste rakendusmeetmete puudusest tingituna võiks esialgu edasi lükata evolutsioonilise psühholoogia (sotsiaalbioloogia) valdkonna järelduste rakendamise, mis vihjavad sellele, et rahvusliku säilimise peamised tegurid on rahva genotüübis domineerivad geenid, mis enda edasikandmise eest hoolitsevad lisaks endi võimalikult laialdasele levitamisele ka ligimesearmastuse/sallivuse kaudu, proportsioonis sugulust määravate samade geenide hulgaga indiviidides. Sellest siis tulenevadki lastearmastuse, perekondade ühtekuuluvuse ja rahvusluse tunded. Minnesota Ülikooli ülihuvitavad eraldi kasvanud identsete kaksikute uurimused toetavad samuti järeldust, et rahvustunne võib olla rohkem geenidesse programmeeritud kui õpitud.  Igivana rahvatarkus väidab, et veri on paksem kui vesi ning vennaarmastuse mõiste on hakanud teaduslikku tõendust saama. Sestap on aga võimalik, et eestlaste genotüüp (võttes aluseks tolle, mis oli algsetest soome-ugrilastest ärkamisaja lõpuks rannarahva röövretkede, sajandite esimese öö õiguse ja sisserändajate mõjul välja kujunenud) on poolesaja-aastase okupatsiooni vältel niivõrd venelastega segunenud, et praeguse elanikkonna geenid neid eesti rahva säilimise huvides otsustavalt tegutsema ei ajendagi. Tahaks siiski loota (ei tea, kas oma geenidest mõjutatuna?), et asi selleni ei ole veel jõudnud.

Kodakondsuse- ja migratsioonipoliitika

Olukorras, kus valimisõigus on antud ka muulastele, on eestlastel võimalik jääda peremeesteks oma kodumaal ainult juhul, kui nad säilitavad siin valijate enamuse. Seda võimalust ma ei näe, kui jätkub senine kodakondsuse- ja immigratsioonipoliitika või õigemini selle puudus ja praeguste niigi ebaadekvaatsete seaduste ignoreerimine.
Eestis on venelaste elu vaatamata kõigile nende kaebustele üldiselt märksa parem keskpäraste venelaste elust Venemaal. Seepärast ei ole praeguses olukorras vaja muretseda, et Eestis elavad venelased tahaks lähemas tulevikus meie kodumaad jälle Venemaaga tasalülitada, kuigi seda võib pidada enesestmõistetavaks praegune Vene valitseja Vladimir Putin. See aga ei tähenda, et nad ei tahaks Eestis oma okupatsiooniaegset võimu taastada. Kui nad saavutavad valijate enamuse, võib see toimuda täielikult demokraatlikul teel, sest seda võimaldavad praegune põhiseadus ja seadused.
Kuna eestlaste proportsiooni kasv kodanikkonnas iibe kaudu on lootusetult ebatõenäoline, saab seda muuta ainult muulaste sisserände ja nendele kodakondsuse andmise piiramisega, muulaste väljarände soodustamisega ning pettuse teel saadud kodakondsuse tühistamisega. Siin tasuks eeskujuks võtta Šveitsi kodakondsuse seadused, mis nõuavad kodakondsuse andmiseks eelkõige seaduslikku saabumist, seejärel pikaajalist riigis viibimist ja töötamist ning lõpuks kohalike kodanike enamuse heakskiitu.
Tänapäeval avaldatakse muidugi rahvusvahelist survet nn „poliitilise korrektsuse“ rakendamiseks, mis nõuab igasuguste sisserändajate vastu tolerantsi ja talumist. Sisserändajate suhtes on see väga sarnane Stalini poolt rakendatud ajupesule, mis ei soosinud okupeeritud Eestis sõna „eestlane“ kasutamist. Selle asemel pidi kasutama sõna „eestimaalane“, et anda legitiimsus okupantidena sisse rännanud venelastele. Kuigi tänapäeva poliitiline korrektsus ei ole ohtlik nendele riikidele, kus ei ole karta põlisrahva vähemusrahvaks jäämist, meile oleks selline tolerantsus okupatsiooniga alustatud hävinguprotsessi jätkumine. Pealegi on ka need Euroopa riigid, kus võõra kultuuriga sisserändajate mõju hakkab juba põlisrahvast häirima, nagu näiteks Taani, Holland ja Šveits, asunud muulaste sisserändu piirama. Iisraelis on araabia päritoluga kodanikud olnud juba riigi loomisest saadik teisejärgulise staatusega ja isegi multikultuuriline sisserändajate maa Ameerika Ühendriigid on alustanud tõkkeaia ehitamist Mehhiko piirile.

Libakodakondsus tühistada!

Kunagi näitas mulle üks passiameti töötaja kellegi Eesti kodaniku sünnitunnistuse koopiat, mille variante olevat talle Eesti passi taotlevad umbkeelsed venelased mitmel korral esitanud. Kuigi (väidetava) vanaisa nimi oli muudetud, olid koopiamasinaga dokumendile jäädvustatud täpid ja plekid ikka samad, mida ta oli varem näinud. Kui ta keeldus nende ilmselt võltsitud dokumentide alusel taotlusi vastu võtmast ja pöördus ülemuse poole võltsijate vastu kriminaalsüüdistuse algatamiseks, sai ta käsu taotlused vastu võtta ja suu kinni pidada. 
Ajakirjanduses on ka teatatud riigiametnike poolt passide müümisest ja passiblankettide kadumisest. Üks passiameti töötaja sai isegi kerge karistuse. Ei ole kuulnud, et nendele kuritegudele oleks kunagi järgnenud tõsised karistused ja taotlejatele  pettusega saadud kodakondsuse ning passide tühistamine. Endine justiitsminister Kaido Kama väitis Riigikogus küsimustele vastates, et tolleaegsed seadused ei võimaldagi pettusega saadud kodakondsust tühistada.
On vaja seadusi, mis võimaldavad pettusega kodakondsuse saanud isikute kodakondsuse tühistamise, karistamise ja riigist välja saatmise ning sätestavad neile tulevikus viisa, elamislubade ja kodakondsuse taotlemise keelu, nagu see on näiteks Ameerika Ühendriikides. Eriti vajalik oleks kehtestada kodakondsuse andmise moratoorium inimestele, kes pärinevad Eesti Vabariiki okupeerinud maalt.

Võõrrahvusest kurjategijad võõrale maale!

Üks võimalus soovimatute muulaste arvu vähendamiseks on vangistatud kurjategijate maalt väljasaatmine. Kurjategijate vanglates ülalpidamise kulu, tublisti kõrgem kui Eesti keskmine palk, on maksumaksjatele koormav. On ka hästi teada, et suurem osa karistuse kandnutest sooritab vanglast vabanedes jälle kuritegusid, mis tekitavad kannatusi ausatele inimestele, koormavad õiguskaitseorganeid ja kohustavad maksumaksjaid taas kurjategijaid ülal pidama. Ei ole mingit põhjust, miks ei võiks seadustada kurjategijatele võimalust vanglast vabaneda, kui nad on nõus Eestist lahkuma ja loovutama kõik, mis neid Eestiga seob. See eeldab elamispaiga, kinnis- ja vallasvara likvideerimist, Eestis asuvate pangaarvete sulgemist ja  perekonna suurele kodumaale saatmist. Kui neil on Eesti kodakondsus või elamisluba, siis muidugi peavad nad ka sellest loobuma ja neile kehtestatakse edaspidine sisserännu- ja külastusviisade andmise keeld. Võib muidugi tekkida probleeme isikute väljarändamisega, kel suure kodumaa passi alles ei ole, aga hea tahtmise juures leiab ka sellele probleemile lahenduse. Kaldun arvama, et paljud, kes on Eesti kodakondsuse saanud, leiavad ka oma endise passi üles, kui neil on selleks vajalik motivatsioon. Taoline järjekindel kurjategijate väljasaatmise programm säästaks aastate jooksul palju maksumaksjate raha ja oleks tõhus vahend mitte ainult elanikkonnas eestlaste osakaalu tõstmiseks, vaid ka kuritegevuse piiramiseks.          

Remigratsioon

Peaks üritama ka programmi loomist, mis annaks võimaluse Venemaal elavatel eestlastel vahetada oma eluasemed Eestis elavate venelaste eluasemete vastu ja pakkuda hüvitist venelastele, kes vabatahtlikult ja alaliselt Eestist lahkuvad. Varasematest sellistest programmidest ei ole kasu olnud, sest paljud pole vaatamata hüvitise saamisele Eestist lahkunud või on peale lahkumist peatselt jälle Eestisse naasnud.

Piirid pidavaks!

Kõikide eestluse säilitamise meetmete edu eelduseks on enesestmõistetavalt meie vabariigi füüsiliste, riigikaitseliste ja juriidiliste piiriaukude kinnilappimine. Kunagine Vene tsaari venestamispoliitika ei suutnud eesti rahvast hävitada. Stalini poolt käivitatud genotsiidile, küüditamistele ja massilisele venelaste sisserännule põhinev Eesti ümberrahvustamise poliitika on olnud aga mitte ainult palju julmem, vaid ka palju hävitavam ja saatuslikum. Eesti Vabariigi taastamisel, ajal, kui see oleks olnud võrdlemisi kerge, ei võtnud võimulepääsenud, kelle üks valimisloosung oli „Eesti rahvusriigiks!“ kahjuks midagi ette Stalini venestamispoliitika tagajärgede likvideerimiseks või selle jätkumise ärahoidmiseks. Kui eestlased soovivad vältida vähemusrahvuse saatust oma põlisel ja ainukesel kodumaal, kui nad tahavad jääda peremeesteks oma kodumaa randadel, põldudel ja aasadel, kui nad tahavad, et Eesti kodudes, koolides ja asutustes jääks kõlama eesti keel, siis on viimane aeg see valimisloosung rakendada, tõhus programm koostada ja täide viia. Seekord peavad aga lubajateks ja tegijateks olema meie rahva ausad, kohusetruud ja teovõimelised pojad ja tütred.