|
|
|
Suvevaheajal tööl Uduveres, Hanseni saeveski laoplatsil
1939. Ees keskel artikli autor Elmar Joosep. |
Milleks mulle genealoogia?
tekst ja foto: elmar joosep
Küüditamise
uurimisega tegelenud Elmar
Joosep on pööranud
erilist tähelepanu küüditatute sugupuudele.
Mind tõi
suguvõsa uurimise juurde onutütar Evi Rein, kes on
teinud meie sugupuu koostamisel peamise töö. Sugupuu
oli nii huvitav ja selles nii palju lahtisi, jätkamist võimaldavaid
otsi, et asusingi asja edasi uurima. Onutütre uurimus haaras
emapoolset Pärnu-Jaagupi kihelkonnast alguse saanud liini,
isapoolsete, Audru kihelkonnas elanud sugulastega on side olnud
nõrgem ja pole ka kedagi teist, kes oleks sealse sugupuu
kokkupanekuga vaeva näinud.
Ma pole sidunud sugupuu uurimist praktilise kasuga, kuigi aeg-ajalt
on ju seda uurimisala rakendatud vägagi ainelistel eesmärkidel.
Oleme näinud, kuidas koguni elu päästmiseks otsiti
abi sugupuust. Eestis algas Teise maailmasõjaga seotud
inimhäving baltisakslaste järgimisega füüreri
kutsele oktoobris 1939. Sakslaste minek läände langes
pea päevapealt kokku Punaarmee baasidesse marsiga idast.
Sakslased, kellel olid säilinud mingid lootused, et Eestil
õnnestub kõrvale jääda juba alanud Teisest
maailmasõjast ja esimesel sõjasügisel laevale
ei läinud, lahkusid kiiresti suunaga Saksamaale kevadel 1941,
kui kõigile oli saanud selgeks, mida Vene võim kaasa
tõi. Kui esimeste minejate seas oli eestlasi vähe,
siis hiljem oli neid, kes püüdsid seda teha genealoogilistele
sidemetele toetudes, mõnikord ka sugupuud võltsides,
juba sadu. Baltisakslaste minekuga kadus siit vähemusrahvus,
seega inimrühm, kelle liikme sugupuu oli pandud kasvama Saksamaal
või vähemalt väljaspool Eestit.
Veelgi massilisem oli eestlaste liitumine 1943.–44. aastal
lahkunud rannarootslastega. Jällegi oli tegemist pärilikel
alustel eksisteerinud vähemusrahvusega. Ja nüüdki
õnnestus nendega koos lahkuda eestlastel, kes suutsid kuidagi
tõestada, et nende sugupuus voolab tilgake Rootsist pärit
mahla. Neidki pidi aitama sugupuu, mida mõnikord ka poogiti
ja mida võimud kontrollisid üsna lohakalt. See võimaldas
jällegi sadadel eestlastel genealoogiat kasutades pääseda
idast saabunud jõhkra vägivalla küüsist.
Eestis likvideeriti kolmaski vähemusrahvas, seda küll
ajutiselt. Need olid juudid. Kuid vastupidiselt eelmistele pidi
see, kes püüdis elu päästa, nüüd
tõestama, et ta ei pärine sellest vähemusrühmast.
Siin sai ka võõrale ohtlikuks tema sugupuus voolav
juudi veri.
Mulle on sugupuu uurimine olnud puhtalt hobi, kuid arvestades
ülaltoodut on see tegevus olnud ääretult huvitav,
seda enam, et saabunud sajandil, mida tuleks migratsioonisajandiks
nimetada, hakkavad siin kasvanud sugupuud ikka enam põimuma
Eestist eemal arenenud sugupuu harudega. Selle uurimine, kuidas
on mõjunud võõraste mahlade imbumine sugupuusse
või kuidas on Eestis kasvanud sugupuu haru arenenud võõras
keskkonnas, lisab tegevusse omajagu põnevust.
Kui lisada, et pea iga minu põlvkonna liikme saatusest
võiks kirjutada põnevusromaani, sest see on sattunud
aega, mille märksõnad on okupatsioon, küüditamine,
arreteerimine, mobiliseerimine, evakueerimine ja pagemine, peaks
olema põhjendus genealoogiaga tegelemiseks piisav.
Eelmine, minu vanemate põlvkond sündis üle-eelmisel
sajandivahetusel, mu isa 1891., ema 1903. aastal. Seega sattus
nende eluaega kaks maailmasõda, kaks enneolematut inimhävitamise
aktsiooni. Esimesest õnnestus neil enam-vähem kahjustusteta
väljuda, teine tõi kaasa mu isa hukkamise, ema ja
minu küüditamise ja õe pagemise. Meie neljaliikmeline
pere oli lõplikult lõhki. Minu põlvkond on
pääsenud küll ühe maailmasõjaga, kuid
seda hukatuslikum see eestlastele oli. Oleme elu näitelavalt
lahkumas ja see on see, mis sunnib kiirustama, et saada teada
ja panna kirja, miks kõik on läinud just niimoodi
ja mitte teisiti.
Suguvõsaloo teeb tõeliselt huvitavaks sündmuste,
seikade ja sidemete kirjeldus. See võimaldab anda hinnangu
elatud eludele, lubada mõttelõngal uidata oletuste
vallas, kuidas oleks kulgenud üks või teine elukäik
siis, kui võimaluse korral oleks valitud teine tee.
Arv 13 minu
elus
Minu vanemate kihlakaardil
on nimed: Jaan Joosep, Anna Rein, neli kaht inimest inditseerivat
eesnime. Mul, nende Elmariks ristitud esiklapsel, on olnud kogu
elu tegemist selgitamisega, kumb on ees- ja kumb liignimi. Jaan
ja Anna abiellusid 13. mail 1923. Mina sündisin 13. juunil
1924. Pole raske leida, et pulma- ja mu sünnipäeva vahel
on täpselt 13 kuud. Sellega algas mu elus huvitavate kokkulangevuste
jada, mis on jätkunud tänaseni.
14. juunil 1941, kui Eestimaa teedel pandi vurama küüdiautod,
pöörati meie perekonna elu põhjalikult pea peale.
Nagu öeldud – isa hukati Sverdlovski oblasti hävituslaagris,
emal tuli vaevelda 16 aastat Siberi küüdiasulas, teha
ülejõu käivat sunnitööd, kannatada
nälga ja külma. Küüditamisest pääsenud
õde pages sügisel 1944 Rootsi, sealt hiljem USA-sse.
Tema jäi igaveseks ilma oma kodumaast. Mina pääsesin
viieaastase metsa- ja söekaevuri tööga, kuid hirmust
ei saanud ma aastakümneid lahti.
13. juunil 1987 asusin teekonnale läände. Valisin kuupäeva
meelega, et nautida kontrasti selle ja 46 aastat tagasi alanud
teekonna vahel itta.
Sellel, et õde valis lõplikuks elupaigaks California,
on otsene seos meie sugupuuga. Mu ema onul, 1905. aasta revolutsiooni
aktivistil Mihkel Andressonil polnud mässu mahasurumise järel
paremat kui kodumaalt pagemine. Lühema peatuse järel
Rootsis oli ta siirdunud USA-sse ja paar aastat elanud idarannikul,
kus on olnud kõigi Euroopast Ameerikasse asunute algne
elukoht. Onu liitus ajalehte Uus Ilm üllitanud seltskonnaga
ja avaldas lehes mahukaid artikleid, mis hõivavad mõnikord
suureformaadilises ajalehes terve lehekülje ja käsitlevad
reisimuljeid elutingimuste kohta USA läänealadel, kuhu
paljud idakaldale saabunud eesti immigrandid kavatsesid asuda.
Vaadanud paar aastat ringi, valis onu Mihkel lõplikuks
elukohaks tollal äsjase maavärisemise ja linnapõlenguga
tuntuks saanud San Francisco. Onu Mihkel pani Californias paika
meie suguvõsa sillapea. Sinna on jäänud elama
tema lapsed ja lapselapsed. Sinna asus 1935. aastal elama ta vennatütar
Anna Andresson. Kui Rootsi pagenud õde haaras pärast
Korea sõja puhkemist hirm, et venelased hakkavad ka lääne
poole oma impeeriumi laiendama, oli loomulik, et ta valis uueks
elukohaks ookeanitaguse Ameerika, kus vanaonu juba ees.
Imeline
kohtumine saatusekaaslasega
Mul on olnud Californiaga
seoses üks elu imelisemaid seiku, mis oleks küll toimunud
ilma sugupuu uurimisele asumata, kuid oleks jäänud muidu
kirja panemata, sest alles genealoogidega ühinemine on tekitanud
minus tahtmise sugupuulugu ka kirjas jäädvustada.
Kui lõpuks ka Vene impeeriumi (varjunimega Nõukogude
Liit) piirid lihtsurelikule avanesid ja minusugusel kunagisel
küüditatul tekkis võimalus vabas maailmas veidi
ringi vaadata, palusin õelt küllakutset ja kirjutasin
avalduse USA-sse viisa saamiseks.
Kõige huvitava kõrval, mida õde võimaldas
mul Californias kogeda, viis ta mind ka Ameerika Lääneranniku
Eesti Päevadele 1989. aastal Los Angeleses. Sama aasta kevadel
olin osalenud Eestis Vene võimu all kannatanute liidu Memento
loomises ja, Linnahallis peetud asutamiskonverentsi muljete all,
arvasin, et Ameerika eestlastele, kes ju valdavalt jätsid
kodumaa küüdikartusel, pakub huvi küüditatute
saatus, kuulduna ehedalt Venemaale viidu enda suust. Mõtlesin
ka, et Memento võiks abistada pagulaseestlasi andmete hankimisel
nende Eestisse jäänud ja siin kaduma läinud sugulaste
kohta, meile avanesid siis juba KGB arhiivid.
Los Angeleses aitas õde pidustuste virr-varris leida lääneranniku
eestlaste kokkutuleku päevakava eest vastutava mehe. Esitasin
talle oma esinemissoovi. Kahjuks oli reageering eitav. Äraütlemist
põhjendas peokorraldaja sellega, et päevakava oli
juba ammu enne kokkutulekut minutipealt paigas. Lisada polnud
enam võimalik, ruumid olid üüritud kalli raha
eest piiratud ajaks, mida ületada ei tohtinud, kui ei tahetud
trahvi kaela saada.
Kuigi olin pettunud, sain ka korraldajast aru. Pealegi tema mind
üldse ei tundnud ega olnud ka tuttav mu kavatsetava sõnavõtuga.
Aastad läksid. Eesti oli taas iseseisev. Olin saanud üliõpilasseltsi
Liivika vilistlaskogu liikmeks. Liiviklasest bussifirma omanik
oli andnud Liivika Tallinna vilistlaskogu käsutusse bussi
Tartu sõiduks, et seal traditsiooniliselt seltsi aastapäeva
pühitseda. Bussis istun oma akadeemilise isa, Rein Randveeru
kõrval. Varsti pärast teeleasumist ütleb Rein:
“Meie ees istub liiviklane USA-st. Oled sinagi seal käinud,
tahad ehk temaga vestelda?” Istungi ameeriklase kõrvale.
Tutvustame end teineteisele. Tema on Arne Kalm. Tunnen huvi, kus
kandis Arne Ameerikas elab? Los Angeleses, vastab ta. Olen minagi
seal käinud ja jutustan oma ebaõnnestunud esinemiskatsest
kaheksa aasta tagustel lääneranniku eestlaste päevadel.
Arne vaatab mulle üllatunult otsa: “Mina olingi see
mees, kes ei saanud sulle esinemisluba anda. Kahjuks ei olnud
sina ainus taoline taotleja, kes oli õige aja maha maganud
ja sundis nüüd korraldajat andma ebameeldivat vastust.”
Bussikohtumise mälestuseks kingib Arne mulle kaksiklipulise
rinnamärgi, sümboliseerimaks eesti ja ameerika rahva
sõprust.
Kuid kaugelt suuremat rõõmu kui Eesti-USA lipumärk
tegi mulle tutvumine Arne ja tema elulooga. Ka Arne kodu piirasid
13. juuni öösel ümber relvastatud punaarmeelased
ja temagi vanemad võeti kinni ning viidi Venemaale. Viieaastane
Arne suudeti viimisest päästa. Tema asemel viisid küüditajad
kaasa vanaema Mary Kalmu. Ühe ööga orbunud poiss
jäi paariks aastaks tuttavate kasvatada, kuni vanaisal, jõukal
laevaomanikul Alfred Kalmul õnnestus ta Saksa okupatsioonivõimude
käest välja osta ja toimetada Rootsi, kuhu oli jõudnud
venelaste tulekul ise pageda. 1945 siirdus Alfred Kalm koos tütrepoeg
Arnega elama Californiasse.
Arne isa, Jüri Sammul, Alfred Kalmu tütre Aino mees,
oli Eesti Vabariigi välisministeeriumi pressišeff. Nii
oli poja nimi õieti Arne Sammul, ent nagu tihti, muudeti
ka seekord ohuriski vähendamiseks küüditamisest
pääsenud pereliikme nime, Arne Sammulist sai Arne Kalm.
Selline on küüditamise otsene seos genealoogiaga. Küüditamisest
õnnekombel pääsenu päritolu püüti
maha salata, sageli emapoolsete vanavanemate perekonnanime andmisega.
Nii ei lõiganud küüditamine sugupuud mitte ainult
läbi, vaid muutis selle lehti ja mõnikord tundmatuseni.
Jüri Sammulist kirjutab huvitava loo oma äsjailmunud
põnevas päevikus ajakirjanik Voldemar Kures (“Seitsme
lukuga suletud raamat. I köide”, Ilmamaa 2006).
Oma vanaisa, laeva- ja majaomaniku Alfred Kalmu päeviku üllitas
Arne (“Eesti ärimees aegade tuules. Alfred Kalm. Tagasivaated.
Päevaraamat 1940-46”, Tallinn, Kunst 2002).
See on üks säravamaid ja õpetlikumaid Eesti biograafiakirjanduse
tähtteoseid.
Kui erinevaks kujunes küüditatu saatus selle omast,
kellel õnnestus küüdiööl pääseda
ja hiljem läände pageda. Juuniküüditatuist
on pea pooled maetud võõrasse mulda. Neist suurem
osa suri hävituslaagris või küüdiasulas
nälga ja kurnatusse, teised lasti maha. Ka Jüri Sammul
suri Kirovi oblastis Malmõþi linnas1942. aastal.
Täpsemat surmaaega ei teatagi.
On mõningane sarnasus Kalmu ja minu pere saatuses. Mõlemas
võeti küüdiööl kolm liiget kinni ja
üks pääses. Mõlemal suri perekonnapea küüdituses.
Mõlema perest sattus pääsenu esialgu Rootsi ja
sealt hiljem Californiasse, kus mõlemad on elanud ka San
Franciscos.
Lõbus
nimelugu
Elasin Tomski oblasti
küüdikülas koos koolivenna, Pärnust pärit
Hillar Pajoga. Kui meile lubati 1941. aasta augusti lõpus
esimene puhkepäev (järgmine oli juba südatalvel),
mõtlesime, kuidas seda meeldejäävalt kasutada.
Meie külas oli hea akordionimängija, Tarvastust pärit
Feliks Reichmann, kuid meil puudus pill. Küll aga olime teada
saanud, et meist 20 kilomeetrit lõuna pool asuvas Sbornojes
on küüditatul akordion kaasas. Otsustasime siis Sbornojes
pillile hääled sisse tõmmata. Ka mina mängisin
seda väikest viisi. Neljandaks kambameheks oli Pärnust
pärit Aksel Suurevälja. Selline küüdikülast
väljahüpe oli seotud suure riskiga, sest võimude
poolt oli see keelatud. Kuid kuna meil otsest valvet ega traataeda
ümber ei olnud, otsustasime riskida ja see õnnestus.
Kui olime jõudnud Sbornoje lähedale, tuli vastu vanahärra,
kelle riietus reetis, et tegemist oli küüditatud eestlasega.
Hakkasime siis end seal tutvustama. Mina: Joosep; Hillar: Pajo.
Vanahärra: “Mina olen mõlemad kokku – Joosep
Pajo.”
Üks omapärane nimelugu
Pärnumaal asunud Uduvere aleviku
laste sõjaeelsete aastate mänguseltskonda kuulusid
suurest perest pärit vennad Arno ja Vello, keda tundsime
kõik Uustalu poistena. Uustalul oli lapsi rohkemgi, kuid
teised olid väiksemad ja meiega kokku ei sobinud. Ka Arno
ja Vello olid nagu natuke titeohtu, kuid päris ära me
neid ei põlanud ja mängumaal nad koos meiega ringi
jooksid. Juuresoleval fotol on kujutatud Georg Hanseni Uduvere
ettevõtte töölised 1939. aasta suvel. Pildil
on ka kaks poisiklutti, needsamad Uustalu poisid: ees vasakul
Arno ja tagareas Vello. Viimase kõrval istub poiste isa
Voldemar Uustalu. Tema tegutses alevikule tööd andvas
sae- ja jahuveskis motoristina. Vollil tuli töös hoida
ettevõtet käitav võimas puugaasimootor ja pimedal
ajal käima panna ning hooldada generaatorit, mis andis Uduverele,
Pärnu-Jaagupile ja ümbruskonna küladele elektrit
juba enne I Maailmasõda, kui elekter oli Eestis veel üsna
haruldane. Ees keskel istub käesoleva kirjatüki autor,
kes tol suvel töötas Hanseni saeveskis veoauto laadijana.
Peas on tal lahutamatu Pärnu poeglaste gümnaasiumi vormimüts.
Tema kohal tagareas istub Aleksander Šeffer, tulevane teaduste
kandidaat ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dotsent.
Möödus hulk aastaid. Küüditatuna olin Siberis
metsatööl. Barakis, kus olid metsatööliste
magamisnarid sattus mulle narinaabriks Karksi-Nuiast küüditatud
vanem mees. Jutu käigus selgus, et Juhan Priimäel, nii
oli ta nimi, elas Uduveres õde ja see oli abielus Volli
Uustaluga. Tundsin ju Volli naistki, Uustalu poiste ema, päris
hästi. Nii pisike see Eestimaa ongi!
Läks veel mööda kümmekond aastat. Olin saanud
Siberist tagasi, lõpetanud kiitusega Tallinna Mäetehnikumi
ja jäetud sinna õppejõuks. Minust mõni
kursus tagapool õppis kaks venda Priimäge, keda mul
tuli, kui olin saanud õppejõuks, ka tehnikumis õpetada.
Mõni aasta hiljem, kui töötasin Ahtme kaevanduses
peaenergeetikuna, juhtusin Kohtla-Järve bussis kokku Arno
Priimäega ja korraga kangastus mulle võimalus, et
Arno ja ta vend Vello on ju Uustalu poisid Uduverest. Poiste vanemate
abielu oli registreerimata, nad elasid vabaabielu ja lastele anti
siis ema perekonnanimi. Alles nüüd oskasin siduda Juhan
Priimäe jutu Siberis metsatöö barakinaril tema
Uduveres üles kasvanud õepoegadega. Olin neid mitu
talve mäetehnikumis õpetanud, ilma et oleksin taibanud,
et need on mu lapsepõlve mängukaaslased. Ma ei tundud
neid ära, sest päris väikestest poisikluttidest,
keda teadsin Uduveres Uustalu poistena, olid vahepeal kasvanud
pikad noormehed. Nüüd küsisin Arnolt, kas see on
nii? Muidugi. “Aga miks te siis sellest midagi ei rääkinud?”
– “Meil ei kõlvanud ju õppejõule
oma tutvusest rääkida, see oleks võinud paista
soosingu taotlusena.”
Genealoogil on siit kõrva taha panna. Nimi ei juhata kaugeltki
alati õigetele jälgedele.
Genealoogiaseltsiga ühinemine ei ole mind pannud suguvõsa
rohkem uurima, sellega tegutsesin ma ennegi hoolega. Seltsiga
liitumine on pannud mind tulemusi jäädvustama, neid
kirja panema või arvutisse kandma. Esialgu olen mälestuste
seast välja õngitsenud ja siinkohal avaldamiseks kirja
pannud seigad, mis on mulle tundunud imelistena.
|
|
|
