Kultuur ja Elu 3/2006

Kultuur ja Elu 2/2006

Arved Salupere on pühendanud terve elu noorkotklusele.

Arved Salupere: “Kas see on noorkotkaste organisatsiooni puudus, et me ei valmista ette kommunismiehitajaid?”

tekst ja fotod: ARVED SALUPERE

Noorkotkaste juht Arved Salupere tegi kotkajuhi tänuväärt tööd peaaegu kümme aastat. 2002. aastal kaitses ta Noorte Magistri väitekirja isamaalisest kasvatusest. Avaldame katkeid tema poolt kirjapandud ­memuaaridest “Noorkotkluse lugu”.

Arved Salupere sündis 3. novembril 1926 Viluse külas Madise talus. Kui Arved ja tema kaksikvend Evald hakkasid kaela kandma, kolis pere Mustvee linna.

Noorkotkaste ridadesse

Noorkotkaste ridadesse võeti meid vastu esimeses klassis. Algul olime kõik pesapojad ja kuni järgmise kooliaastani ei kandnud vormi. Õppisime aga siiski rivis seismist ja marssimist, et osa võtta noorkotkaste üritustest. Seda kõike õpetasid meile suuremad poisid, kes olid juba salgajuhid. Samal ajal õpetasid nad ka laagritarkusi, tasapisi saime lubadused ja raudsed seadused selgeks.

Orkestrandid

Teises klassis tuli ühel päeval meie Kotkajuht (ka orkestrijuht) klassi ja palus pesapoegadel jääda kümneks minutiks peale tunde, olevat midagi tähtsat rääkida.
Helises koolikell ja põnevusega ootasime, mis juhtub edasi. Juba tuligi Kotkajuht kahe suurema poisiga, kes tõid klassi mitu puhkpilli. Need olid kornetid. Nüüd küsis ta, kas meie hulgas on niisuguseid poisse, kes tahavad puhkpilliorkestris mängida. Muidugi tahtsid seda kõik poisid. Kuid pille oli vähem kui poisse. Nii andis ta pillid parematele õpilastele. Ka meie vennaga saime kumbki ühe korneti ja härra Luming ütles, et puhuge neid pille nii, et põsed ei läheks punni ja huuled ei läheks lõhki. Harjutamiseks anti meile kolm kuud ja jaanuaris pidi selguma, kes meist saab pillipuhujaks.
Kui koju jõudsime, vaatasid isa ja ema meie soovile viltu. Isa ütles, et poisid, kas te tahate juba nii noorelt rikkuda ära omad kopsud? Olime nõutud, kuid järgmisel hommikul läks ema jaoskonnaarsti juurde ja rääkis meie mure talle ära. Arst vaatas emale otsa ja hakkas naerma. Ta ütles, et puhumine võib kopsudele ainult kasuks tulla, sest õhku puhutakse välja ja nii ei saa ükski nakkus minna sissepoole. Isa jaoks kirjutas ta tõendi. Nii saimegi loa hakata õppima puhkpilli.
Puhusime kogu vaba aja, kuid pillid ainult susisesid ja õiget häält ei tulnud. Murelikult läksime härra Lumingu juurde ja kurtsime, et meist ei saa pillimängijaid, me ei tule toime hääle tegemisega. Selle peale ütles orkestrijuht, et need pillid ei olegi hääletegemise jaoks, vaid ainult huulte ja põskede harjumiseks pilliga. Siis näitaski ta, et pumpade all oli toru katki ja sealt läks kõik õhk välja, ainult susinat tehes. Nüüd andis ta meile teised pillid ja vaata imet, nende pillidega tuli väga ilus hääl. Seekord õpetas ta meid pumpasid kasutama ja heliredelit mängima.
Läksime koju ja olime väga rõõmsad. Harjutuskohaks sai saun, toas ei kannatanud isa ja ema meie puhutud detsibelle välja. Õppisime selgeks ka bemollid ja dieesid. Laulutundides tutvustati meid mažoori ja minooriga – natukehaaval tehti tuttavaks muusikalise terminoloogiaga, ja seda algkooli vältel. Orkestripoisid õppisid palju rohkem kui teised. Muidu ei oleks osanud nootides orienteeruda. Kolmandas klassis olid meil juba regulaarsed orkestriproovid.
Teises klassis tegin ma oma esimesed luuletused. Esimese kirjutasin 1935. aastal vabariigi aastapäevaks. See oli isamaaline luuletus. Vend ei kirjutanud luuletusi, kuid talle meeldis neid lugeda.

Laagrimelus

Suvel enne kolmandat klassi olime noorkotkaste laagris. Laager oli organiseeritud ainult meie kooli õpilastele, noorkotkastele ja haukapoegadele. Meile oli see erakordne sündmus. Telgid olid noorkotkaste organisatsiooni omad. Telgi vaiad ja voodite puitosad olid juba talvel suuremate poiste kaasabil valmis meisterdatud. Et laager oli Mustvee lähedal, polnud meil autotransporti rohkem vaja kui põhu kohaletoomiseks. Põhku oli vaja voodikottide täitmiseks ja padjakottidesse. Ülejäänud materjalid tõid suuremad poisid käruga kohale.
Kõigepealt mõõdeti telkide asukohad välja, et telgid oleksid joondus ja telkidevahelised teed sirged. Telk oli nelja poisi peale, iga neljas oli suuremate poiste hulgast, et ta vajaduse korral abistaks väiksemaid. Selle korralduse oli välja andnud meie kotkajuht härra Luming ja see kehtis muidugi ainult haugaste kohta.
Aluskotid, padjapüürid, teki ja linad olid poisid kodust kaasa toonud. Kui põhk oli kohale jõudnud, täideti aluskott ja padjapüür põhuga ja viidi telki. Telgid olid tollal kõik põhjatud ja sellepärast oligi vaja voodeid, et poisid ei külmetaks öösel.
Kui voodijalad olid maasse löödud, tõsteti lattidest ristkülik jalgadele ja kinnitati traadiga. Edasi järgnes voodipõhja punumine. Iga poiss oli saanud 17 meetrit köit ja sellest tuligi voodipõhi. Voodipõhjale asetati maarjasõnajalad ja siis voodikott. Maarjasõnajalad pidid kaitsma haiguste eest. Kotile pandi lina ja padi. Teise lina ja tekiga kaeti voodi. Poisid magasid nagu kodus – kahe lina vahel.
Esimene päev kuluski laagri ehitamiseks. Ka lipuvarras oli püsti ja lõkkepuud kohale toodud. Sel õhtul mindi väsinult magama, et järgmisel päeval olla valmis laagri avamiseks.
Hommikul peale äratust võtsid poisid telgi ees rivisse, siis joosti kaks korda ümber laagri ja oma telgi ette jõdes tehti võimlemisharjutusi, mida võimlemistunnis oli õpitud. Veetsisterni juures pesti hambad ja laudadest tehtud renni juures ennast. Kiiresti pandi selga noorkotka vormid. Kõik salgad läksid rivikorras lipuväljakule. Anti lipule valvel, kõlasid hümnihelid noorkotkaste orkestri saatel.
Suuremad poisid heiskasid lipu. Kõik poisid laulsid, hoides paremat kätt lipu suunas. Kõik oli väga pidulik ja kauaks meeldejääv. Järgnevalt esines sütitava sõnavõtuga laagriülem ja soovis kõigile ilusaid laagripäevi. Siis tutvustas laagriülema abi poisse laagrikorra ja päevakavadega. Edasi anti vabalt ja mindi telkide juurde, kus söödi kodust kaasavõetud toitu. Lõunasöögi saime ühiskatlast.
Laagritegevuse jaoks vahetati vormid ja pandi selga dressid. Haugaste tegevuskava oli teistsugune kui noorkotkaste oma, vastavalt poiste vanusele. Väga suurt rõhku pandi liikumismängudele, spordivõistlustele, matkadele, ravimtaimede tundmisele ja korjamisele. Lõkkeõhtud olid poiste omaloomingu esitamiseks.
Koos lipuheiskamisega oli süttinud ka laagrilõke. Suuremad poisid olid lõkkevalves, väiksemad lipuvalves. Lippu valvati pool tundi korraga.
Lõkkeõhtud hakkasid peale lõkkevana vestlusega. Sellele järgnes ühislaul. Igal õhtul oli uus laul. Laulud olid võetud noorkotkaste laulikust. Õhtu jooksul lauldi veel mitut laulu, lahendati mõistatusi ja räägiti naljandeid. Salkade kaupa esineti. Kõikidele meeldis haukapoegade poolt esitatud indiaanlaste tants. Tantsu saatsid trummid. Esitati ka võimlemisharjutusi ja akrobaatikaetüüde. Palju nalja tegid ühistantsud. Muusikat tegi üks vanem poiss akordionil. Temale aitasid kaasa puhkpillipoisid. Kes kõige ilmekamalt suutsid tantsida, said preemiaks ühe apelsini. Ka võistlusmängude juures oli palju apelsinisaajaid. Niisiis – diplomeid ei antud, anti apelsine, mida paljud poisid polnud seni maitsta saanud. Lõkkeõhtud olid igal õhtul ja igal õhtul oli uus kava.
Noorkotkaste laagrites oli meil ka hiljem alati väga sõbralik vahekord juhtide ja poiste vahel. Kellegi peale ei karjutud, kuid kord oli ideaalne. Iga laagri lõppedes tehti suur sõprusring. Kõlava häälega lubasid kõik olla sõbrad, aumehed ja eestlased ning isamaa auks alati valmis.
Laagri lõppedes lammutasime voodid ja puitmaterjalid asetasime kärudele äraviimiseks. Telgid puhastati. Noorkotka vorm ja isiklikud asjad leidsid koha seljakotis. Sinna läksid ka toidunõud. Rullisime telgid kokku ja asetasime samuti kärule. Järgmisena tegime korda laagriplatsi ja laagriümbruse, sest seal, kus noorkotkad on laagris olnud, peab lahkumisel plats jääma puhtamaks, kui ta oli olnud enne laagrisse tulekut. Püüdsime seda nõuet täita.

Sündmusterikas suvi

Suvi peale kolmandat klassi oli meile sündmusterohke. Võtsime osa paljudest noorkotkaste võistlustest. Olid telgipüstitamise, tuletõrje- ja spordivõistlused. Oli nii meeskondlikke kui üksikvõistlejate võistlusi. Rahvastepalli turniir toimus igal suvel.
Sündmuste sündmus oli sel suvel Põhja Divisjoni kiirpaadi Vahur sisseõnnistamine. Kohale tuli ka Kaitseliidu Vabariiklik Ülem kindral Orasmaa. Minu vend Evald pidas noorkotkaste nimel kõne. Kotkajuht härra Luming oli aidanud seda koostada. Istusime kõik Mustvee Rahvamaja taga olevas aias pinkidel ja elasime Evaldile kaasa. Kindral Orasmaale meeldis kõne väga, ta võttis Evaldi kaasa kiirpaadi Vahur proovisõidule Peipsi järvel. Kuu aega hiljem saatis ta Evaldile pühendusega käekella.
Samal suvel tegi Mustvee Tarbijate Ühisus mitu propagandaväljasõitu Mustvee ümbruses olevatesse rahvamajadesse. Evaldit ja mind kutsuti neile väljasõitudele kaasa. Mina olin kirjutanud Kotkajuhi abiga Evaldile kõne, mida ta pidi neis rahvamajades pidama. Kõned võeti rahva poolt väga hästi vastu ja meile tasuti rikkalikult.

Mehistumas

Neljandas klassis hakkas meie klass pidama teeõhtuid. Ühel õhtul olid ettevalmistajateks tütarlapsed, teisel poisid. Tuli teha võileivad ja keeta tee. Ettekandjateks olid samuti nii tütarlapsed kui ka poisid. Ettekandjatel olid kõigil ees valged põlled. Neil õhtutel lauldi palju ja loeti luuletusi. Tihti võtsid üritusest osa ka lapsevanemad.
Orkestriproovidel olime jõudnud niikaugele, et meid taheti juba esinema panna. Tegime peaproovi ja asi oli otsustatud. Ühel peol esinesime pooletunnise kavaga. See toimus muidugi suuremate poistega koos. Nüüd esines Mustvee noorkotkaste orkester tihti ka Mustvee kirikus. Ülestõusmispühade varahommikul mängisime Mustvee kiriku tornis.
Suveks olime õppinud juurde terve rea tantsulugusid. Orkestrijuht ütles, et järgmisel suvel on meie orkestrit mitmesse rahvamajja tantsuks mängima kutsutud.
Neljandas klassis olime ka näiteringis ja mängisime lastenäidendeid, suuremad õpilased mängisid täiskasvanute näidendeid. Eestvedajaiks olid eesti keele õpetajad.
Viies ja kuues klass on meelde jäänud kui mehistumise klassid. Meile oli sisse kasvatatud, et ilma tööd tegemata on elu mõttetu. Nii me siis töötasime suvel isa töölaua taga ja õhtuti olid orkestriproovid. Vabal õhtul tegelesime spordiga. Jooksmine, hüppamine ja ujumine olid meile nagu hambapesu, mida alati tuli teha. Laupäeva õhtuti viis meie orkestrijuht meid Sadala rahvamajja, kus mängisime tantsuks. Iga poiss sai mängu eest ühe krooni. Ööbisime samas rahvamajas ja järgmisel päeval mängisime veel Torma kirikus jumalateenistusel. Kirikus mängimise eest sai iga poiss viiskümmend senti ja peale jumalateenistust tehti meile ka laud, kus sõime pannkooke maasikamoosiga ja jõime piima peale. Nende kahe päevaga teenis iga poiss ühe krooni ja viiskümmend senti, mis oli meie jaoks väga suur raha. Vennaga kokku teenisime kolm krooni. Selle raha panime hoiukarpi. Sügiseks oli meie teenistus üle kolmekümne krooni ja selle eest saime endale osta kõik koolitarbed ja ka koolivormid. Olime uhked, et ise suutsime ennast majandada. Isa oli ka meie töötasu kingsepatöö eest kirja pannud ja see summa oli palju suurem. Isa naeris ja ütles, et selle rahaga elate ilusasti talve üle.
Kaitseliit kinkis meile väikese purjepaadi, mida kutsuti jullaks. Selle paadiga õppisime Peipsi peal purjetamist. Osalesime ka kirjandus- ja näiteringis. Järgmisel suvel võtsime osa kahest noorkotkaste laagrist. Üks oli Linnutaja laager ja teine Elva suurlaager. Oma ilusate meremeeste vormidega olime laagris pilgupüüdjad.
Viiendas klassis oli meie klassijuhatajaks orkestri- ja kotkajuht August Luming. Austasime teda väga, tänu temale olime isamaalised poisid ja seda täie teadlikkusega.

Noorkotkad Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil. Veel polnud neil oma vormiriietust.

Okupatsioon tappis meie unistused

Kuuenda klassi lõpetasime juba Nõukogude baaside tingimustes. Mustvee Gümnaasium ei olnud suur, kuid oli väga üksmeelne. Eestimeelsus, mille olime saanud nii kodust kui koolist, andis meile teadmise, et kodumaad tuleb kaitsta verd säästmata vaenlast lüües ja noorkotkaste organisatsioon oli selle teadmise kinnistanud. Argpükslust ei tohtinud meie hulgas olla.
Valusalt tabasid meid püssipauguta Eesti pinnale rajatud Nõukogude baasid, mis olid Eesti okupeerimise eelmäng. Soome Talvesõjale elas meie gümnaasium valulikult kaasa. Imetlesime Soome sõdurite vahvust ja tahtsime nende sarnasteks saada. Marie Underi luuletus “Sada meest” mõjus meile masendavalt. Kui ühel päeval meie õpetaja Leida Olv läks akna juurde, vaatas välja ja nuttis, olime meie klassis hiirvaikselt, sest teadsime, et ta nuttis surnukskülmanud soome sõdurite pärast.
Kuuenda klassi lõpetasime vahetult enne Eesti okupeerimist Nõukogude vägede poolt. Ja siis nad tulid nagu punalaviin. Isegi pisike Mustvee oli üleujutatud täitorniliste sõdurite ja punatankettidega. Nii tuli okupatsioon ja tappis meie unistused.
Seitsmendasse klassi läksime langetatud päi ja murega südames. Ikka oli pilt silmade ees, kuidas kaitseliitlased oma relvad ja laskemoona pidid ära andma. Pisar silmas tehti seda, kuid kohe hakati vaatama, kust saada uut relva. Juba baaside ajal olid agaramad mehed endale teise relva hankinud. Ka koolipoisid ei tahtnud kuidagi võõraid täitornidega sõdureid tunnistada. Jälle ja jälle tuli meelde, kuidas me Soome Talvesõjale olime kaasa elanud. Iga võidu puhul hõiskasime, iga kaotuse puhul olime õnnetud. Kuidas me vihkasime neid lennukeid, mis baasidest lendasid Soome linnu pommitama.
Samas tulid meelde provokatsioonid meie piiridel, ultimaatumid meie valitsusele, ohjeldamatud artiklid Moskva ajalehtedes Eesti riigi vastu, sest Kaitseliit desarmeeriti ja Eesti riik okupeeriti. Iga eestlane oleks tahtnud relv käes oma kodumaad kaitsta, kuid sellest oli keelatud isegi rääkida.

Vastupanuliikumises

Juba enne valimisfarssi hakkasid peale arreteerimised, eraomandi riigistamine ja elanikkonna laiaulatuslik represseerimine. Tekkis vastupanuliikumine ja massiline metsavendlus juuniküüditamise ajendeil.
Ka koolipoisid võtsid osa vastupanuliikumisest. Esimesel okupatsiooniaastal aeti kõik meie kooliõpilased oktoobripühade rongkäiku. Ikka sunniviisil vabatahtlikult, nagu seda tollal nimetati. Liikusime vahetult punalipu taga. Ilm oli külm ja nii nuuskasime oma vesiseid ninasid erilise mõnuga punalipu sisse. Õpetaja Olv liikus meie kõrval ja muigas selle peale. See andis meile julgust. Jõudsime turuplatsile. Siin toimus miiting, kus ülistati Stalini suurt asja. Meie nende hulka ei kuulunud, kes seda oleks kuulanud, ja polnud ka teisi kuulajaid.
Kõigil olid meeles suvised valimised, mis olid kujunenud täielikuks farsiks. Pooled Mustvee elanikest olid metsas heina tegemas, kuid dokumentide järgi olevat kõik valimas käinud ja protsent olevat isegi üle saja olnud. Kommunistid rõõmustasid ja rahvas irvitas.
Järgmisel päeval otsustasime poistega midagi ära teha. Neid poisse oli esialgu ainult kolm: mina, minu vend ja meil korteris olev Endel Palm. Me paljundasime šapirograafiga kooli koridorist leitud lendlehte “Maha kommunism”. Tegime poole ööni tööd ja mitusada tõmmist. Levitasime neid igal pool, ka oma koolis. Kohe oli ka julgeolek kohal, istus koolis kuni kevadeni. Vanematest poistest viidi mõned ära – nad ei tulnud kunagi tagasi, vaid lasti Tartu vanglas maha. Aga ükskord oli üks poiss, nimega Ojarand, läinud õpetaja August Lumingu juurde ja teatanud, et Salupere poisid levitavad lendlehti. Härra Luming oli talle öelnud, et ta suu peaks ja enam sellega ei tegeleks, sest ta ainult segab uurimist ja võib ise vahele jääda. Samal õhtul sõitis härra Luming meile ja kutsus meid välja. Ta ütles, et kui meil veel midagi lendlehtede tegemiseks on, tuleb see jäägitumalt ära hävitada. Meile ütles ta veel, et ta tõi kingad isale parandada, ja et ka meie niiviisi ütleksime, kui küsitakse.
Hävitasime saunaahjus kõik, mis meil oli. Kuid läbiotsimist ei tulnudki, sest poiss, kes meie peale oli kaevanud, ei rääkinud seda ohtlikumas kohas. Aga Mustvee Gümnaasium kaotas edaspidigi mõne poisi, nad jäidki kadunuks.

Uus algus

Oli see vast üllatus, kui ma esimest korda Eesti riigi tingimustes 1993. aastal sattusin Tallinna 49-ndasse Keskkooli (praegune Arte Gümnaasium). Mind saatsid Mustamäe Vabadusvõitlejad, et looksin seal Noorkotkaste organisatsiooni. Kooli direktsioon andis mulle võimaluse klasse külastada ja tutvustada Noorkotkaste organisatsiooni. Rääkisin, millised peavad olema poisid, kui tahavad kuuluda Noorkotkaste organisatsiooni. Rääkisin ka kohusetundest ja vastutusest. Algklasside õpetajad ja õpilased kuulasid hoolega ja mulle esitati palju küsimusi minu enda kohta. Ütlesin, et olen vana sõjamees ja põlvnen vabadussõjalase perekonnast. Nimetasin ka, et olen Teisest maailmasõjast osa võtnud ja Siberi surmalaagrist sandina tagasi tulnud.
Paljudes koolides puudus ruum ­koonduste läbiviimiseks ja ka esinemiste ettevalmistamiseks. Ka Arte Gümnaasiumis oli pinnaga raskusi, kuigi kõikides koolides olid nõukogude okupatsiooni ajal antud suured ruumid pioneeriorganisatsioonile. Siit tuleb küsimus: kas noorkotkaste organisatsioon on halvem sellepärast, et ta ei valmista ette kommunismiehitajaid? Arte Gümnaasiumis tundus see nii olevat, sest noorkotkad rändasid aastate vältel ühest tualetist tehtud ruumist teise – ruumid olid nii väikesed, et seal oli probleem isegi sõprusringi tegemisega.
Vabadusvõitlejad ja vigastatud sõjamehed peavad end iga päev ületama, kui tahavad seda tööd teha nii, nagu vaja. Mitte keegi ei taha aru saada, et praegust noorust organiseerida on palju raskem, kui oli peale Vabadussõda. Siis oli enamus noortest saanud väga hea isamaalise kasvatuse kodudest, paljude poiste isad olid vabadussõjalased. Ei tahaks tunnistada, et praegu on noorkotkaid raskem kasvatada, kuid nii see on. Ajad on muutunud ja lapsed on muutunud. Isegi ausus ja kohusetunne on muutunud. Kohusetundega on toimunud täielik uperpall. Kui ennesõjaaegsel poisil olid ausus ja kohusetunne esimesel kohal, siis nüüd tuleb mõistatada, mitmendal kohal on need praegu. See ülesanne jääb kotkajuhtidele ja kui nad selle ülesandega toime tulevad, siis on nad õiged juhid. Kotkajuht peab ennast täielikult pühendama sellele, et kasvatada poistes ausust, kohusetruudust, abivalmidust ja käitumist, samas ka isamaalisust ja kaitsetahet. Kaitsetahet ei saa õpetada käsukorras, vaid koos isamaalise kasvatusega. Kui üks poiss armastab oma isamaad, on tal olemas ka kaitsetahe.
Võin oma kogemuste põhjal öelda, et noorkotkastega tegelemise tööpõld on väga suur. Sellepärast olen arvamisel, et kotkajuhid ei saa seda tööd teha mitte ilma palgata ega ka sümboolse tasu eest, sest siin ei ole puhkepäevi ega puhkust. Suvekuudel on laagrid. Laagris ei ole Kotkajuhil öö ja päeva vahet, alati pead sa valmis olema, nagu nõuab meie juhtlause.
Kodus kirjutasin ma öösiti luuletusi, sest päeval ei jätkunud aega. Luuletused on mind isamaalises kasvatuses kõige rohkem aidanud. Olen kirjutanud kümne aasta jooksul noorkotkastele üle saja luuletuse – iga riikliku tähtpäeva jaoks, ka jõuludeks ja teisteks suuremateks pühadeks. Enamuse neist on poisid paljudel üritustel ette kandnud. Nüüd on minu tervis läbi ja võin öelda, et iga Kotkajuhi tervis oleks sarnase töö puhul läbi, sest tööpõld on olnud liiga lai ja kohusetunne liiga sügav. Kuid rahakott on alati tühi ja pole ennast saanud ravida – ravi nõuab aega ja raha.
Minu eesmärk on olnud viia noorkotkaste organisatsioon massiorganisatsiooni tasemele, kuid üks inimene on veetilk meres ja ei suuda lainetele vastu panna. Sellepärast kutsun ka teisi kotkajuhte üles rohkem tegema tööd, et see unistus täituks. Mõtlemapanev on see, et omal ajal, kui mehed tulid Vabadussõjast, leidsid nad, et on vajalik sarnane organisatsioon, mis kõiki noori seoks, et nad ei läheks pahede teele, ei jääks viina ega suitsu küüsi, ei kalduks lodevusele, vaid oleksid töökad ja kokkuhoidlikud.
Ennesõjaaegses kasvatustöös oli väga sügav mõte sees, sest kõik teadsid, et kord tuleb riik anda praeguste poiste kätesse, kes viiksid riiki edasi õiglusele ja õnnele. Enne Vabadussõda olid inimeste unistused seotud Kalevipojaga. Siis need unistused täitusid. Kas peame ka nüüd pöörduma Kalevipoja – või hoopis Euroopa Liidu poole? Pigem siiski Kalevipoja poole.
Noorkotkaste liikumine on kõige lähemal Eesti Vabariigi järjepidevusele. Ennesõjaaegsed noorkotkad olid oma isamaalise kasvatusega teistest noorsoo-organisatsioonidest tunduvalt ees, nad tegid alati rohkem, kui neil jõudu jätkus. Noorkotkastele oli see elunormiks. Nii peaks see ka praegu olema ja meie noorus oleks palju tervem ja jõulisem. Praeguses internetistatud maailmas peaksid süvenema noorkotkad oma tegevuses eespool toodusse, häbenemata oma pühendumist Eesti isamaale.
Samuti on vaja õppida tundma ja mõistma Eesti sõdurite tegevust Teises maailmasõjas. Eesti sõdur sõdis Eesti eest, kandes varrukal kilbikujulist sini-must-valget eraldusmärki, ja võitles jätkusõjas surmavaenlase vastu, kes ohustas Eesti Vabariigi vabadust. Lubamatu on jätta noorkotkad teadmatusse eestlaste kannatuste radadest Nõukogude surmalaagreis. Neile inimestele, kes ütlevad, et vana asja pole vaja meelde tuletada, võiks vastata mõtteteraga, et minevikuta pole tulevikku, kuid tulevikuta ei tohi ühtki Eesti noort kodanikku jätta. See oleks kuritegu.
Noorkotkalik käitumine peab kujunema poistele elulaadiks ja läbi sarnase elulaadi süvenevad ja arenevad eestluse aatelised ja riigile vajalikud kaitsetahtelised omadused. Ei olda noorkotkas mitte ainult koondusel, vaid ka igapäevases elus. Ainult siis saavad elujaatavad omadused ja head kombed elujõu.