|
|
|
Hobusega maa kündmine on selliseks pildiks, kus mõtlemine
on rakendatud tööks maaga, sest hobune on mütoloogias
intelligentse mõtlemise piltkuju. Kunstnik Archibald
Bajorat illustratsioon Sirja Purga raamatust Mõtteid
eepose Kalevipoeg pildikeelest. |
Kalevipoeg ja tänapäeva
inimene
tekst: SIRJE PURGA
Ajal,
mil püstitatakse Kalevipoja kujusid, on aeg vaadata eepose
kaudu enese sisse, et end paremini tundma õppida. Sellel
põneval teel esivanemate maailmapilti ning mõttemaailma
juhib meid Sirje
Purga.
Pildikeele
lahtimõtestamine võimaldab süveneda inimese
loomuse peidetud sügavustesse, sest eepos “Kalevipoeg”
räägib just hingesisemuses toimuvatest protsessidest.
Näeme üht kindlat ajajärku inimhinge kujunemisest
ja arenemisest. See on minateadvuse sündimise ja arenemise
aeg kuni tänapäevani, andes viskelise perspektiivi ka
tulevikule.
Inimmina
sünd
Kalevipoeg on inimmina
piltkuju, Alevipoeg kujutab inimese tundeelu, Olevipoeg mõtteelu
ja Sulevipoeg tahteelu. Sündmused Saarepiigaga näitavad
inimese minateadvusele jõudmist ja südametunnistuse
sündi. Pearõhk on eeposes asetatud inimese mina arengule
kokkupuutes tunde, mõtte ja tahte vaenlastega ning sellega
seoses toimuvale täiustumisele. Selline ainekäsitlus
toob eepose piltkirjas olevad sündmused igale inimesele lähedale,
laiendades omaenese hingesügavuste mõistmist. Eepos
annab meile üldfilosoofilise seletuse inimese sisemise hingetuuma,
tema mina surematusest ja arengust läbi korduvate elude.
Selle näiteks on eepose “Sissejuhatus”, kus Kalevipoeg
istub Taevas teiste sangarite seas pärast oma maise elu lõppemist
ja kuulab laulikute lugusid oma maa peal tehtud tegudest. Sama
pilt on eepose viimases osas, kus Taevasse jõudnud Kalevipoja
vaimule antakse uus ülesanne, mida ta peab täitma uuesti
maapealsesse kehasse laskununa. Siin on viidatud asjaolule, et
inimese minal on vaimne substants, mis areneb edasi läbi
erinevate maiste kehastuste. Selline tõdemus annab paljudele
elu mõistatustele seletuse ja loob hinges võimaluse
tasakaaluks.
Kalevipoja meheteod algavad esimeste sündmustega kuningaks
saamise järel. Need on isiksusest lähtunud teod, kui
mina on saanud kuningaks oma hinges. Maa kündmine, see on
pilt maa korraldamisest mõtestatud tegevuse kaudu, mis
on inimese üks peamisi ülesandeid üldse. Hobusega
maa kündmine ongi selliseks pildiks, kus mõtlemine
on rakendatud tööks maaga, sest hobune on mütoloogias
intelligentse mõtlemise piltkuju. Mõtlemine maa
probleemidele on aga eriti aktuaalne, sest muidu elame nagu “Siga
tamme all” – mis mul sest tammest, peaasi, et tõrusid
oleks!
Kolm hingevaenlast:
Vetevana, Soolasorts ja Sarvik
Kesksel kohal eeposes
on Kalevipoja kohtumine kolme põhilise hingevaenlasega
– tunde alal Vetevanaga, mõtlemise alal Peipsi Soolasortsiga
ja tahte alal Sarvikuga.
Vetevana oli
kandnud oma jõe põhja peidetud tallu palju kulda
ja hõbedat. Kui Kalevipoja parim sõber Alevipoeg
lubas jõe veevoolu seisma panna, oleks Vetevana salatalu
inimestele nähtavaks saanud. Selles hirmus kandis Vetevana
kogu oma kulla Alevipoja kaevatud sügavasse auku, mille peale
oli katkilõigatud põhjaga kaabu pandud. Nii sai
Alevipoeg kavalusega kaabutäie kulla asemel kogu varanduse
jälle Vetevana käest tagasi.
Tunded voogavad, kord tormiliselt, kord vaikselt nagu vesigi.
Seetõttu on vesi oma kõigis vormides tundeelu pildiks
mütoloogias. Kuid tunnetes elab hingevaenlane, kes märkamatult
kihutab meid kord egoismile, kord kadedusele, kord upsakusele
ja auahnusele. See kõik peegeldub Vetevana kujus, kes kulla
ja hõbeda inimeste tagant on varastanud. Kuld ja hõbe
on aga tarkuse pildiks, mille abil võib mõista elu
sügavamaid saladusi. Kui inimene ei püüa oma eksitajat
tundma õppida ja läbi näha ning tarkusekulda
endale muretseda, nagu seda tegi Kalevipoja parim sõber
Alevipoeg, võib ta jääda mängukanniks elu
ahvatluste ja oma hingenõrkuste käes. Jõuproovis
Vetevanaga võidab Kalevipoeg teda kindlalt. Inimese minal
on juba jõudu vabastada ennast hingearengut takistavatest
jõududest.
Peipsi Soolasorts,
nagu Vetevanagi, tegutseb salaja, nähtamatult. Tema eesmärgiks
eeposes on Kalevipoja mõõga varastamine ja 7 nädalat
unes hoidmine. Mõõk on pildikeeles mõtte-
ja sõnajõud. Mõtlemine on veel seoses kosmilise
tarkusega – see on vana Kalevi mõõk, mis on
Soome sepa poolt mitmete salatarkustega valmistatud. Aeg on aga
inimkonna arengus jõudnud nii kaugele, et maailma mõistmisest
on tema kosmiline tarkusesisu kaduma läinud. Nii saab Peipsi
Soolasorts võimaluse varastada Kalevipoja isale valmistatud
mõõga. Endale sorts seda ikkagi ei saa, see jääb
lamama Kääpa jõkke. Ka Kalevipoeg jääb
mõõgast ilma. See pilt eeposes nendib ajaloolist
arengusuunda kosmiliselt tarkuselt maailma materialistliku käsitluse
suunas. Selle tagajärjel hakkab inimene kahtlema oma kosmilises
päritolus. 7-nädalane uni, kus Soolasortsi poeg istub
Kalevipoja rinna peal ja ei lase tal ärgata, on väga
tõsine hoiatus tänapäeva inimesele. 7 nädalat
on ühe tervikliku arenguaja pilt, kus kogu inimkonnas valitseb
materialismiuni, mis ei lase vaimsetel mõtetel ärgata.
Kalevipoja äratab nõidusunest unenägu, kus Ilmarinen
ise laseb Kalevipojale valmistada uut mõõka. Kadunud
Sepa poja vari aga takistab selle mõõga kättesaamist,
öeldes, et Kalevipoeg võib sellega vihahoos halba
teha. Kalevipoja soov uut mõõka saada on nii suur,
et ta võtab kokku kogu oma jõu, tõuseb istuli
ja hüüab Sepa poja varjule – valelik! Ta on ju
vahepeal edasi arenenud ja peab ennast uue mõõga
vääriliseks. Uus mõõk, mida Ilmarinen
valmistada laseb, on pilt uuesti mõistetud kosmilisest
tarkusest, mis on tänapäeva inimesele juba kättesaadav,
kui ta oma mõtlemist vastavalt arendab. Kalevipoeg näeb
seda tulevikku vaid unes, kuid nii jõuliselt, et see äratab
teda nõidusunest ja annab hoogsa tõuke edasiarenguks.
See pilt väljendab kogu eesti rahva valmisolekut uue mõtlemise
vastuvõtuks, mis laiendab materialismi piire. Igal inimesel
on siin oma individuaalne osa, oma Kalevipoeg hinges, kes uut
mõõka endale soovib.
Nii kaua, kui Kalevipojal veel see uus mõõk puudub,
peab ta sortside vastu võitluseks kasutama lauakoormat,
mille ta Peipsi tagant linnade ehitamiseks tõi. Lauad kuluvad
kiiresti, kuni siilike põõsast õpetab: Servitie,
servitie, kallis Kalevite poega!
Kui inimkonnal lõppes kosmilise tarkuse mõistmise
võime, hakkas tasapisi arenema isiklik mõtlemine,
mis sidus teda ikka rohkem füüsilise maailma seadustega.
See isiklik, omaenese tarkusest lähtunud mõtlemine,
mis avaldus loodusseaduste tunnetamisel, ongi nagu siil, kes õiget
nõu annab. Loomade erinevad omadused on kõik leitavad
inimese hingeomadustes. Nii on siil mütoloogias pildiks isiklikule
teravmeelsele ja ratsionaalsele mõtlemisvõimele.
Et siil veel paljas on ja Kalevipoja kasukast tüki endale
katteks saab, näitab meile vajadust igal inimesel ise hoolitseda
oma mõtlemise arengu eest. Siili okkad on kui mõtted,
mis täie teravusega tungivad mateeria olemusse, luues teadusliku
aluse meie igapäevaelule.
Sarvik on seotud
tahte alaga inimeses. Ta elab sügaval maa sees, mis teeb
temani jõudmise väga raskeks. Meie tahte protsessid
on sügavune teadvuses ja seetõttu väga raskesti
jälgitavad. Ainult pühitsusteel käija vaimusilmale
avaneb inimese sisemine olemus järk-järgult. Just seda
avanemise protsessi on eepose pildikeeles väga täpselt
kirjeldatud Kalevipoja mõlemas teekonnas Põrgusse.
Kalevipoeg tunneb end piisavalt tugevana, et alustada teed tundmatusse.
See on Kalevipoja vaba tahe õppida tundma uusi jõude,
mille kohta tal veel isiklik kogemus puudub. Julgus on pühitsusteel
käijale üks tähtsamaid eeltingimusi. Valvelolek,
ärksalt iga uut olukorda analüüsiv teadvus on hädavajalik
tundmatul teel käijale. Põrgutee on mütoloogias
pühitsustee pilt inimese hingesügavustesse. Pühitsustee
on aga kontakti otsimine vaimse reaalsusega ajal, mil vaimne maailm
on inimese tavateadvusele juba sulgunud. Kalevipoeg käib
edukalt läbi nii teekonna põrgusse kui ka teekonna
Põhja. Kui üks on vaimse maailma tunnetustee läbi
süvenemise hingesisemusse, siis teine on teekond läbi
loodusriikide vaimsesse maailmatunnetusse.
Retked inimhingesügavikku
Esimesel põrguskäigul
avastab Kalevipoeg kolm põrgupiigat, kes on Sarviku poolt
röövitud kuldsest kuningriigist ja pandud tööle
peremehe heaks põrgu tubades. Põrgu on inimese hingesügavuse,
tema alateadvuse pilt. Seda on kirjeldanud nii kreeka mütoloogia
– Orfeus põrgus, kui ka Dante oma “Jumalikus
komöödias”. Eepose “Kalevipoeg” põrgu
kirjeldus on aga üks suurejoonelisemaid selles reas.
Kalevipoeg vabastab kolm õde põrgu teenistusest
ja toob nad päevavalgusse.
Hiljem abielluvad õed Kalevipoja parimate sõprade
– Alevipoja, Olevipoja ja Sulevipojaga. Kuna need kolm meest
on pildiks inimese tundele, mõttele ja tahtele, siis täiustub
seega kogu inimene tema mina töö tagajärjel. See
töö on käsil tänapäeval igal inimesel,
olenevalt vaid sellest, kas teeme seda koolitust teadlikult või
laseme kannatustel ennast arendada.
Meie eepos annab tööks endaga palju juhtnööre
ja hoiatab pidevalt ka eksimise eest. Ahvatlused kasutada põrgust
leitud küünelaastudest kübarat, nõiavitsakest
ja rauast mõõka, panevad Kalevipoja sügavalt
järele mõtlema. Ta kasutab neid küll põrgus
olles, kuid hiljem põletab kübara ning pole nõus
vitsa kaasa võtma. See on õige otsus, mis iseloomustab
Kalevipoega kui oma jõududega arvestavat, oma tahtele toetuvat
kõrgema tunnetuse otsijat. Küünelaastudest kübar
ja nõiavits täidavad kõik soovid ilma omaenese
vaevata. See on pilt jõududest, mis ahvatlevad inimest
mugavusele, illusioonidele, jäigastunud mõtlemisele
ja võõrutavad inimese pikkamööda soovist
oma jõude ning võimeid ise välja arendada.
Seda impulssi teenivad nii oma vaba tahte allutamine horoskoopide
ennustustele, trendide jälgimine, alkohol, meelemürgid,
jne. Tänapäeval tuleb ise üles leida asjade ja
olukordade sügavamad põhjused, et siis vastavalt sellele
oma valikud teha. Kalevipoeg on siin heaks eeskujuks iseseisvate,
sõltumatute, vaba tahtega tehtud otsuste tegemisel.
|
|
|
