|
|
|
Eesti iseseisvuse eest võidelnud
meestele püstitatud ausamba avamisel kõneleb Eesti
Vabadusvõitlejate Liidu juht Gunnar Laev. |
Ausammas Eesti piiride kaitsjatele
tekst ja foto: Kuno
Raude
26.
augustil 2006 avati Mehikoormas ausammas II Maailmasõjas
Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud eesti
meestele. Ausamba idee autor on Lämmijärve kallastel
1944. aasta veebruaris ja hiljem Sinimägedes Eesti kaitselahingutest
osa võtnud endine õhutõrjekahuri ülem
Kaljo West. Kaitselahingutest ja ausamba rajamisest kirjutab ausamba
autor Kuno Raude.
Eesti
kaitselahingud Lämmijärve kaldal veebruaris 1944
14. jaanuaril
1944 alustas Punaarmee Leningradi ja Volhovi rindel suurpealetungi,
mille eesmärgiks oli Saksa armeegrupi “Nord” purustamine
ja Baltikumi hõivamine. Löögi alla sattunud sakslased
taganesid korratult läände, ka Eestimaa poole. Esimeseks
püsivaks rindejooneks sai looduslikult soodne Narva jõe-Peipsi-Velikaja
jõe joon, kuhu oli juba varem hakatud rajama kaitseliini
“Panther”, mille ehitustööd ei olnud veel
lõpule viidud. Punaarmee jõudis sellele joonele
juba veebruari alguses, puhkesid ägedad lahingud.
Kellelgi ei olnud kahtlust, et otsustamisel on meie rahva elu
ja surma küsimus. Koostöös Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega
kutsus Eesti peaminister presidendi ülesannetes Jüri
Uluots rahvast ühinema võitluseks idast pealetungiva
vastasega. Eesti piiride kaitseks läks rindele ligemale 70 000
meest. Algasid ohvriterohked Eesti kaitselahingud Narva jõel
ja Kagu-Eestis. Peipsi ja Lämmijärve läänekalda
kaitseks olid rajatud tugipunktid Mehikoormas, Meerapalus ja Võõpsus,
kus asusid Saksa õhutõrjepatareid. Tugipunktide
vahelised lõigud olid Võru kaitsepataljoni ja Omakaitse
allüksuste kaitse all. Mehikoormas viibinud Eesti pioneeripataljon
õhkis jääd piki Lämmijärve rannajoont
ning rajas sinna okastraattõkkeid. Mehikoorma vastas, Lämmijärve
idakaldal, asus Leningradi alt taganenud Saksa üksustest
moodustatud nõrk sillapea. Piirkonna üksused koondati
võitlusgrupiks “Callasch”, mis allus Saksa 207.
julgestusdiviisile.
11. veebruaril 1944 vallutasid Punaarmee väeosad Piirissaare.
Samal päeval jõudis esimesena Venemaalt Tartusse eestlastest
koosnev 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi 45. rügement ja
sama diviisi kolmest patareist koosnev õhutõrjeüksus,
mis samuti koosnes eestlastest. Juba järgmisel päeval,
12.02.1944, jõudis 45. rügemendi I. pataljon ning
õhutõrjemehed 25 kahuriga elukutselise eesti ohvitseri
Harald Riipalu juhtimisel Mehikoormasse. Pataljoniülem
saatis otsekohe kaks jalaväekompaniid Lämmijärve
idakaldale sealse sillapea tugevdamiseks. Ühe jalaväekompanii
ning osa õhutõrje- ja tankitõrjeüksustest
paigutas patül Mehikoorma-Jõepera-Saksa talu joonele.
4. jalaväekompanii, raske tankitõrjerühm ja osa
õhutõrjest jäid reservi. Eesti piiride kaitsele
olid asunud ka Võru kaitsepataljoni, Kuuste valla Omakaitse
ja Tartu garnisoni mehed.
13. veebruar
kulus kaitselahinguteks ettevalmistamisele. Samal päeval
said Eesti piiride kaitsele asunud sõjamehed teate, et
vaenlase diviis liigub Oudovast (Gdov) Lämmijärve idakaldal
asunud sillapea suunas, avades hilisõhtul kaitsjate pihta
tugeva suurtükitule. 14. veebruari öösel alustasid
Punaarmee üksused Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jõulist
pealetungi. Kaitsel olnud mehed lasid vaenlase eesmised ahelikud
mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel
turmtule kümnetest kuulipildujatest ja kergetest õhutõrjekahuritest.
Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm ägedat
rünnakut, mis samuti edukalt tagasi tõrjuti. Hommikuks
oli vastase jõud otsas, rünnakud lõppesid.
Mehikoorma vastas asetleidnud rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.
Varahommikul sai Harald Riipalu teate, et öösel olid
punaväeüksused vallutanud Pedaspää ja Meerapalu.
Seal asunud Saksa õhutõrjepatarei oli põgenenud,
jättes maha 8 õhutõrjekahurit. Eesti edasine
saatus oli veebruaris 1944 otsustamisel just siin, Peipsi järve
läänekaldal.
Samal hommikul saabusid sündmuskohale oberst Callasch ja
207. julgestusdiviisi ülem kindralmajor Hoffmann, kes andis
Eesti kaitsel olnud meestele taandumiskäsu, millega ei nõustunud
Harald Riipalu. Ta oli seisukohal, et antud olukorras oleks hoopis
õigem vastast kohe rünnata. Kindral Hoffmann jäi
ettepanekuga nõusse ning määras Harald Riipalu
Jõepera ja Emajõe suudme vahelisel alal asuvatest
üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks, kes
alustas ettevalmistusi vasturünnakuks. Terve päev kulus
läände tungivate vaenlase jõudude riivistamiseks
ja kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse
tanki- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4.
kompanii. Teostati maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud
Saksa üksusi, täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste
relvastust. Öösel anti suurtükiväerelvadest
pidevalt tõkketuld, et raskendada vaenlasel varustuse ja
isikkoosseisu juurdevedu. Sellest hoolimata õnnestus Eestisse
sissetunginud vastasel öösel Meerapalusse täiendust
juurde tuua.
15. veebruari
varahommikul alustasid Punaarmee üksused Meerapalust läänes
uut pealetungi. Kuid Eestit kaitsnud meeste paigutus osutus soodsaks.
Kerged õhutõrjekahurid hävitasid ründajad,
ilma et vasturünnakuks valmistunud jõud oleksid pidanud
lahingusse sekkuma. Samal ajal oli Jõeperas maabunud uus
vastase pataljon. See tähendas, et kaitselahingut tuli jätkata
kahes erinevas kohas. Nüüd saatis Harald Riipalu oma
pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse vaenlase üksuste
vastu lahingusse. 20. diviisi õhukaitsemeestel õnnestus
vaenlast rannas kinni hoida, peatselt alustas Jõeperast
lõunas vasturünnakut ka äsja siia saabunud 11.
Ida-Preisi diviisi 44. jalaväerügemendi pataljon. Lõunaks
oli Punaarmee pataljon Jõeperas purustatud.
Samal ajal alustati vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga
vallutati Saksa talust põhjas asuv mets. Vallutati 8 vaenlase
tankitõrjekahurit, võeti vange. Mets puhastati punaarmeelastest,
järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused
asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu poolsel metsaserval
aga kohati tugevat vastase vastupanu. Jõeperast saabus
tagasi sinna saadetud 1. kompanii. Kohale jõudis ka 44.
jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks
rünnakuks. Preislaste pataljon, mida tugevdati kokku kogutud
sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud
üksused aga Meerapalu.
Rünnaku
ettevalmistamiseks oli Harald Riipalu tellinud diviisiülemalt
lennukite tulelöögi Meerapalule. Kell 12.55 ründas
21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13.25 toetasid pikeerivad
pommitajad Ju 87, “Stukad,” pealetungivaid üksusi
teise pommilöögiga. Pealetungiks koondunud üksused
läksid kell 13.35 rünnakule. Kella 17-ks oli vaenlane
Meerapalus purustatud ja Meerapalu tagasi vallutatud. Mõni
tund hiljem võeti tagasi Pedaspää. 24. veebruaril
löödi sissetungijad välja Piirissaarelt. Peipsi
järve läänekallas jäi kutsumata külaliste
ees lukku kaheksaks kuuks.
Paari päeva pärast andsid Peipsi ja Lämmijärve
kaldal rünnaku korraldanud üksused (Riipalu pataljon
ja Ida-Preisi rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele
üksustele uuesti üle ja suundusid Eesti kaitseks Narva
alla.
1944. aasta Eesti kaitselahingutes langesid teistest rahvustest
sõjameeste kõrval tuhanded, sealhulgas Kagu-Eestist,
Tartumaalt ja Meeksi vallast pärit eesti mehed, kelle ainsaks
sooviks ning põhiseaduslikuks kohustuseks oli mitte Suur-Saksamaa
sõjamasina päästmine lähenevast hukust,
vaid oma kodude ja perekondade kaitse jälle läheneva
surmaohu eest ning Eesti riikliku iseseisvuse taastamine.
Ausammas
26. augustil 2006 avati Mehikoormas Tartumaal
II Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest
võidelnud eesti meestele pühendatud ausammas. Ausamba
püstitamise idee autor on Lämmijärve kallastel
1944. aasta veebruaris ja hiljem Sinimägedes Eesti kaitselahingutest
osa võtnud endine õhutõrjekahuri ülem
Kaljo West, kes praegu elab Tallinnas.
Ausamba püstitamise ideest kuni selle püstitamiseni
Lämmijärve kallastele kulus üle kahe aasta. Liialt
värsked olid kohaliku rahva mälestused Lihula ausambaga
juhtunust. Palju aega kulus ausamba püstitamiseks vajaliku
asukoha leidmisele Mehikoormas. Esialgne vabadusvõitlejate
kava püstitada ausammas sõjas purustatud kirikuvaremete
ette olemasoleva Eesti Vabadussõja ausamba vastu ei leidnud
toetust Meeksi koguduse õpetaja Urmas Nageli poolt, kes
vastupidi ootustele oli selgelt vastu eakate võitlejate
ideele.
Vallavolikogu soovitas seejärel paigutada ausammas Mehikoormast
põhja poole Saksa talu juurde, kust Harald Riipalu juhtis
1944. a veebruaris kaitselahinguid. Ajaloolisest vaatevinklist
oli ettepanek ehk põhjendatudki, kuid tänapäevaseid
reaale (täiesti üksik ja inimestest mahajäetud
asukoht) ja ligipääsetavust arvestades ei olnud see
ettepanek parimate killast. Prevaleerima jäi vabadusvõitlejate
soov paigutada ausammas Mehikoormasse, kust 1944. aastal said
alguse Eestisse tagasipöördunud meeste veebruarilahingud
kodumaa piiride kaitsel.
Ideaalseks ausamba asukohaks pidasin
Lämmijärvele ja üle selle Venemaale avatud Mehikoorma
tuletorni ümbrust, millega soostus ka Veeteede Amet. Ent
see idee ei olnud vastuvõetav vallavolikogule, kellel olid
Mehikoorma selles piirkonnas omad kavad. Liiva jooksid läbirääkimised
Piirivalveametiga, kelle maa asub samas piirkonnas Lämmijärve
kaldal. Tulemusteta jäid läbirääkimised Tartu
Maavalitsusega ja keskkonnaministeeriumiga. Idee avada ausammas
Mehikoorma-Meerapalu lahingute 60. aastapäevaks oli luhtunud.
Suurepärase koostööpartneri, Meeksi vallavanema
Boris Rõþoviga eesotsas jätkasime otsinguid.
Koos vaatasime üle mitmed võimalikud lahendused. Viibides
koos Kaljo Westi, Heino Järve ja Matti Ruusiga järjekordselt
Mehikoormas, jõudsime 6. oktoobril 2005 koos vallavanemaga
ühisele seisukohale, et püstitame ausamba sinna, kus
ta täna seisab. Samal päeval andsime Meeksi Vallavalitsusele
ja Tartu Maavalitsusele üle tulevase ausamba projekti. 18.
novembril 2005 saime teada Meeksi Vallavolikogu positiivsest otsusest
Mehikoorma ausamba püstitamise kohta ja 26. novembril 2005
oli käes vallavalitsuse poolt välja antud ehitusluba.
Jätkuvalt oli murelapseks raha ausamba detailide valmistamiseks
OÜ Gramet ja ausamba vundamendi ehitamiseks OÜ Latikas
poolt. Sellest rahast, mis oli 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi
Veteranide Ühendus ausamba püstitamiseks kogunud, ei
jätkunud projektikohaste tööde lõpuleviimiseks.
Lahendus saabus alles 2006. aasta mais. Siitpeale olid kõik
tõsiseltvõetavad takistused ausamba loomisel seljataga.
Kokkuleppel 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühendusega,
Eesti Vabadusvõitlejate Liiduga, Meeksi Vallavalitsuse
ja Vallavolikoguga, OÜ Gramet ja OÜ Latikas määrati
ausamba avamise tähtajaks 26. august 2006. Nii ka sündis.
Ausamba avamiseks olid Mehikoormasse
sõitnud koos oma võitluslippudega vabadusvõitlejad
paljudest Eesti maakondadest. Ausamba avamisest võttis
osa Eesti seadusandliku võimu esindaja, Kaitseliidu ja
Eesti piirivalve esindus, Meeksi valla juhid ja Mehikoorma rahvas.
Kohal oli Pärnu Sõjameeste Ühenduse Meeskoor.
Mis kõige olulisem – kohale olid sõitnud neli
meest, 1944. aasta Mehikoorma-Meerapalu veebruarilahingutest osavõtjat.
Kõik neli vanahärrat eesotsas Kaljo Westi ja Aksel
Kübariga (vabandan nende meeste ees, kelle nimesid ma kahjuks
ei tea) said rinda allakirjutanu poolt kujundatud 1944. a Eesti
kaitselahingutest osavõtnu rinnamärgi.
Suure pettumuse valmistasid Eesti vabadusvõitlejatele Tartu
maavanem, Tartu praost, Eesti Kaitseväe esindaja ja Eesti
Kaitseväe peakaplan, kes jäid ausamba avamisele tulemata.
Sissejuhatava kõnega esines kokkutulnuile Meeksi Vallavanem
Boris Rõþov. Järgnesid allakirjutanu, Trivimi
Velliste, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhi Gunnar Laeva
ja paljude teiste osaliste sõnavõtud, mis vaheldusid
Pärnu rindemeeste lauludega. Kaljo West andis 20. Eesti Relvagrenaderide
Diviisi Veteranide Ühenduse nimel Meeksi Vallavolikogu esimehele
ja OÜ Latikas juhatuse esimehele Margus Narusingile, Meeksi
vallavanemale Boris Rõþovile, OÜ Gramet juhatuse
esimehele Valdek Penkile ja ausamba autorile üle hinnalised
kingitused, mis jäävad pikkadeks aastateks meenutama
seda kaunist päeva Lämmijärve kaldal.
Ilm oli hea ja kohalesõitnute
meeleolu ülev. Paljud viisid Mehikoormast kaasa videofilmid
ning fotod uue ausamba avamisest nendele noortele eesti meestele,
kes langesid lahinguis Eesti vabaduse nimel, kel kallis vabadusvõitluse
teatepulga edasiandmine tänastele riigikaitsjatele.
Enne lahkumist maitsesid eakad rindemehed ning kohale sõitnud
külalised otse Lämmijärve kaldal Eesti ja Venemaa
piirivalve valvsa pilgu all maitsvat sõdurisuppi ning samast
järvest püütud ja suitsutatud latikat.
Relvavendade sügav kummardus Eesti piire 1944. aastal vapralt
kaitsnud ja Eesti riiklikku iseseisvust taastada püüdnud
eesti meestele.
|
|
|
