Kultuur ja Elu 2/2006


Kultuur ja Elu 1/2006

 

 

 

 



Luureroodu komandör Martin Värk Velikije Luki all kaarti uurimas. 105-st lahingus osalenud mehest jäi ellu 7 meest!

Korpuse sõjamees, kerberos või vabaduse hauasamba valvaja?

tekst: Tarmo Laas

Velikije Luki lahing on eestlaste ajaloos üks verisemaid ja ohvriterohkemaid – see läks maksma 17000 eesti mehe elu. Velikije Lukis sõdinud Eesti punakorpuse ohvitseri pojapoeg Tarmo Laas teeb ettepaneku..

Pronkssõdur Velikije Luki linnaväljakule!

Deržaavameelsete kogunemistest Tõnismäel on kujundatud “traditsioon”, mille juured on sügaval. Tiblad kogunevad pronkssõduri ette viina viskama, teadmata ise, et nad on süsteemi poolt tibladeks vormitud ja sedagi, et “matuseorgia” toimub hukatud marodööride haual! Identiteedikriisis, kompleksides vaevlevad, orjusest vaimustuvad orjad. Kas jätta marodööride viina võttev lõõtsmoonikaga “hauarahu” edasi kesklinna?
Keskmine kodanik kahjuks ei teadvusta seda, et Velikije Luki lahing oli veriseim ja ohvriterohkeim eestlaste ajaloos üldse! Juhul kui Vene Föderatsioonile ja Velikije Luki linnavõimule suudetaks diplomaatiliselt selgeks teha asjaolu, et langenud eestlaste osakaal nimetatud lahingus väärib tõelist, rahvusvahelisel tasandil austamist, siis õnnestub pronkssõdurile leida hauamonumendi-mälestusmärgina väärikas paik. Vajadusel saame Euroopa Liidult selles suhtes kindlasti toetust, sellises vormistuses ettepanekut mõistetakse. Mulle tundub, et sõduri kuju tuleb septembris teisaldada kõigepealt Toompea lossi esisele väljakule ning sealt novembrikuus pidulikult ära saata juba Velikije Luki suunas!

* * *

Eesti iseseisvusele said hukatuslikuks sobingud võimuladvikus

Pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt 1944. aasta sügisel kujunes eesti rahva jaoks välja ebakindel ja ohtlik olukord. Rahva enamus oli juba 1940/41 võtnud eitava hoiaku Eesti annekteerinud riigi suhtes, mida järgnenud massirepressioonid tugevasti süvendasid. Paljud eestlastest olid sõjas tegudega näidanud oma vaenulikkust proletariaadi diktatuuri ja rahvaste suure juhi vastu. 1944. a sügisel oli karta kättemaksu, mis järgnes, osutudes erakordselt julmaks.
28. septembril 1939 oli Eesti Valitsus N Liidu survele alistunud, kirjutades Moskvas alla nn Vastastikuse abistamise lepingu, tänu millele Punavägi sai võimaluse vastupanuta Eestisse sisse marssida. Eesti kaotas iseseisvuse, kuna ühiskonna tippudesse oli infiltreerunud suur arv, enamjaolt optantidena Nõukogude Liidust sisseimbunud Kominterni eriagente ja nn elukutselisi revolutsionääre. Üks mitme näo ja südamega isik oli “hämaramees” Georg Meri. Nukujuht-niiditõmbajaks võib lugeda ka Kaubanduskoja tegelast, Centumi klubi liiget, “ettevõtjat” Kersonit. Oskar oli N Liidust Eestisse opteerunud rikka mehena. Bolševikud ravisid pursuisid üldjuhul seltsimees Mausriga.
Tänu sellistele sobingutele ei olnud eesti sõduritel võimalik õigel ajal relv käes oma riiki kaitsta.

* * *

Palju on eestlasi ajaloos võidelnud võõrastes mundrites

Lõhtud struktuuriga endise Eesti kaitseväe riismeist moodustati Eesti Territoriaalkorpus punaarmee koosseisus. Ja lennuväest sai selle korpuse eskadrill. Viie väeosa ja ühe üksiku salga isikkoosseisust valisid venelased välja need ohvitserid ja allohvitserid, kel oli sobiv “sotsiaalne päritolu”, kuid ka need, keda tuli hoida vahetu valve all seni, kuni nende arreteerimise eeltööd tehtud ning süüdistusmaterjalid koos olid. Kes komisjoni ette kutsuti ja ilmus, sel polnud enam tark öelda, et ta “punakotkana” edasi teenida ei taha – kui tal elu armas oli.
Mõlemal pool rindejoont sõdis vastamisi kümneid tuhandeid eesti mehi. Kõik nad unistasid paremast Eestist. Ainult et kumbki režiim ei tõotanud tegelikkuses enamikule vastuvõetavat elukorraldust. Eestlaste ühine soov on: jätke meid ükskord ometi rahule oma suurte sõdade ja rahvaste rändamistega! Me tahame elada omaette vaikselt oma ilusal isamaal.
Kui muud üle ei jää, võtab eestlane taas relva, sedakorda oma kodumaal ja oma mundris!

* * *

Peeter I

“On ikka sunnikul suured soapad…” Nii olla Heinaturul üks talutaat oma eidele just enne Ilmasõja puhkemist öelnud. Mööduv kordnik toimetanud seepeale ehmunud vanapaari kakrass asjaolude selgitamiseks jaoskonda.
Peetri sammas võeti Vabadussõjast osavõtnute poolt omaalgatuslikult maha pärast seda, kui Vabariigi Valitsus sellega hakkama ei saanud. Sammas kippus muutuma valgeemigrantidele deržaavalikuks pühamuks. Peetri alumisest osast vermiti hiljem sente. Rinnakuju paigutati Kadriorgu Peetri majakese ette. Kolmanda Reichi kuldfaasanid võtsid selle maha, kusjuures metall läks käiku idarinde püsimise huvides.

* * *

KGB-le oli mõistatus, kes tegelikult avaldas raamatu “Tänapäevamured Eestis” Peeter Gustavssoni nime all.

1985. aasta mais korraldas KGB haarangu ja otsis läbi mitme eesti kunstniku, kirjaniku ja haritlase kodud. Seekord oli aga asjasse segatud ka inimesi väljaspool haritlaskonda: isegi mõned Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed langesid kahtluse alla. Põhjuseks oli Peeter Gustavssoni (pseudonüüm) raamatu “Tänapäevamured Eestis” kirjastamine Rootsis. Autor märgib teose eessõnas, et ta elab Eestis, ja raamatu lugemine ei lubagi arvata vastupidist – nii põhjalikult võib tänapäeva Eestit kindlasti tunda ainult see, kes ise seal elab. Autoril on (või oli) võimalus suhelda kohaliku partei kõrgemate kihtidega. Ta kirjutab, et on vanem mees, kes on juba pensionil – mis võib õige olla või mitte.
KGB-le näis olevat mõistatuseks mitte ainult see, et raamatu käsikiri oli salaja toimetatud Rootsi, vaid ka see, et paljud eksemplarid olid leidnud tee tagasi Eestisse. Järgnevalt väljavõte raamatust.

“Üle eestlase elu ja olu on sajandeid astunud kellegi võõra valitseja raudne saabas. On olnud vaid napilt kakskümmend aastat, mil Soome lahe kallastel elav töökas ja edasipürglik rahvas sai oma peaga võimaluse proovida, mida ta suudab ja oskab. Kuid aeg oli selleks igati ebasoodus, polnud ka vajalikke kogemusi riiki valitseda ning iseseisvusjoobumus tumestas tihti realiteedimeele. Välja lõi ka aastasadu eestlaste iseloomu kujundanud allasurutus ja võõraste poolt segatud veri. Eestlane on saanud kadedat verd rootslastelt, kahekeelsust venelastelt, arglikkust ja ettevaatlikkust taanlastelt ning põikpäisust ja täpsust sakslastelt. Kõik need omadused ühises katlas ei tähenda enamasti muud kui destruktiivseid inimsuhteid. Ei ole üksteise toetamist, puudub rahvuslik kokkuhoiuinstinkt ja kompromissitahe. Nii nokitsetaksegi peamiselt omaette ning tehakse üksteist maha.
Matsist põlvnev eestlane ei tea peaaegu midagi diplomaatilisest asjaajamisest, sotsiaalsest ettenägelikkusest ega intelligentsest kavalusest, mille abil olukordi kaugemas perspektiivis manipuleerida. Seepärast kujuneski elu selliseks, nagu suured ja agressiivsed naabrid seda kolmekümnendate aastate lõpul meile arrogantselt ette dikteerisid.
On ikka kummardatud, kintsu kraabitud, keelt kantud, vere maitse suus püütud antud käsud ja korraldused täita. Selle eest saadi vanal ajal tihti kupja amet, töötati end üles ka ülevaatajaks ja saadi ehk mõisatesse puhtama töö peale. Ikka venna ja õe arvel, ikka suguvenda jalgade alla tallates, peaasi, et endal jämedam ots peos oleks. Nii käib see kahjuks tänaseni ja hakkab olema ilmselt ka tulevikus, kui ei toimu mingeid suuremaid muudatusi eestlase rahvusliku iseseisvuse suunas. Paraku aga jätkub eestlase vere segamine ning rahvuslikust ühtekuuluvusest või kaaslase abistamisest ei räägita ega tohigi avalikumalt rääkida. See olevat ju natsionalismi propageerimine. Mis on aga veel mõnusam kui näha, et naabril veab viltu, ja magusam, kui edasipürgivale suguvennale jalg taha panna ja teda kiuslikult sabast tagasi hoida. Omamata tihti nii rahvuslikku selgroogu kui ka sihti, müüakse ennast rahumeeli vallutajate võltsnaeratuste eest ja häda neile, kes sellist, niiviisi “kindlustatud” positsiooni näiteks teisitimõtlemisega võiks ohustada. Kuidas saakski niisugune rahvas oma riiki pidada, kui ikka leidub keegi, kes kavandatu, plaanitu ja head mõtted reedab ning kaaslaste töö lammutab! Kui eestlane lõpuks ometi taipaks, et oma rahvuskaaslase mahategemine teda ennast sugugi ei ülenda, vaid vihjab pigem sotsiaalsele primitiivsusele ning vastutustundetusele, oleks tähtis samm edasi. Selline vastutustunne areneb, aga peamiselt iseseisvuse ning segamatuse tingimustes ja tugevneb tänu kogemustele, mis on vabad välistest mõjutustest. Sellist võimalust pole meile aga saatuse poolt eriti pikalt antud.”

Nii kirjutas 1984. aastal Stockholmis trükitud raamatus “Tänapäevamured Eestis” Peeter Gustavsson, alias ajaloolane Evald Laasi.

* * *

Tarmo Laasi avab Inglismaal Evald Laasi 4. augustil 1992 Tallinnas kirjutatud ja Soomes postitatud kirja:

“Saadan nüüd Sulle kirja, mida siinne tsensuur lugeda ei saa (loodan nii!). Mind jälgitakse päris kindlasti, aga kas jälgib Vene luure, Eesti oma Vene ülesandel või mõni muu, seda on raske öelda. Valter ütles mulle täna, kui talle Sinu kirja üle andsin, et ka teda kuulatakse-jälgitakse.
Olukord siin on minu arvates väga halb, isegi lootusetu. See pole tingitud otse tibladest vaid nn “omadest”. On selge, et vana parteiline aparaat on sees absoluutselt igal pool ja selle vastu võidelda on peaaegu võimatu. Paistab, et Sinul oli omal ajal õigus, kui rääkisid vajadusest relv kätte võtta ja suruda vastane (omade hulgast) maha. K.a. juulikuus selgus lõplikult, kes meie nn “valitsus” ja ülemnõukogu tegelikult on – roomajad venelaste ees. (…) Kõige jubedam leidis aset 24. juulil. Tallinnas saadeti 25 Eesti sõdurit paari ohvitseri juhtimisel üle võtma Mustamäe teel asuvat Vene sõjaväe autobaasi. Neil oli 6 automaati (!) ja 2 püstolit (!), aga ainult 16 püstolipadrunit (automaatidel ei ühtegi). Venelased saatsid paar autotäit dessantlasi, kes peksid eestlased läbi ja kõik! See oli Valitsuse sigadus! Kaitseliit oli valmis appi minema suurema jõuga ja relvadega, aga teda ei kutsutud! Hr Vähi(saar) mõistis jälle Eesti sõdurid hukka ja tagandas kohalt staabi ohvitsere, andes moraalse võidu tibladele. (…) Tiblad provotseerivad peaaegu kogu aeg ja valitsus vaid roomab. Valimised ei luba ka midagi head. Eesti rahvas on küllalt rumal, et valida jälle neid endiseid parteibürokraate-nomenklatuuri. Olen igatahes väga pettunud ja pessimistlik, loodan kusagilt relva hankida, et võiksin end venelaste (kohalikud, koos vene sõjaväe ja Venemaalt tulnud “vabatahtlikega”) eest kaitsta, kui tuleb see “D” päev. (…) On väga-väga hea, et Phil saab tuua need aparaadid, see julgustab meie mehi kõvasti. Teadusta mulle, millal ta täpselt tuleb, siis läheme vastu ja aitame (Valter) ka tollil. Pea vastu, kogu raha, tule hiljem, praegu ei taha Sind siin keegi peale lähedaste ja sõprade. Mis siin tulemas on, pole teada, igatahes oled praegu seal vajalikum kui siin.

(…). Isa”

* * *

Balti Foorum 1987 IV aastakäik, nr 1 Samizdat

Eriti painajalikku (Gustavssoni arvates usutavat) vestlust olevat kuuldud kahe nõukogude ohvitseri vahel 1984. aastal “Gloria” restoranis Tallinnas. (Viimasel ajal piirduvad eestlased einelaua kasutamisega, sest restorani on üle võtnud venelased, eriti sõjaväe ja kaubalaevastiku kõrgemad ohvitserid). Üks ohvitseridest oli hiljuti tema suureks rõõmuks määratud Tallinnasse pärast Kaug-Idas teenimist. Tema sõber oli aga Eestis olnud juba pikemat aega. Uustulnuk kirjeldas Nõukogude armee plaane – mis on muidugi äärmiselt salajased – Kaug-Ida territooriumide evakueerimiseks juhul, kui need tuleks tagastada Jaapanile. Ta kaaslane vastas, et armeel on ka plaan Eestist lahkumiseks, kui kunagi oleks vajalik see piirkond maha jätta. Oletati, et sellise sammu põhjustaks tõenäoliselt välisriikide surve ja mitte sisemine mäss või vastuhakkamine. Sel juhul on armee ülesandeks:
(1) hävitada kõik, mida ei ole võimalik evakueerida Venemaale, eriti rasketööstus ja ettevõtted, mis on hädavajalikud majanduslikuks arenguks;
(2) SUNNIVIISIL EVAKUEERIDA NEED INIMESED, KES MINGIL VIISIL VÕIVAD OLLA KASULIKUD NÕUKOGUDE LIIDULE ja
(3) FÜÜSILISELT HÄVITADA NII PALJU ÜLEJÄÄNUD ELANIKKONNAST KUI VÕIMALIK


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv