Kultuur ja Elu 2/2006


Kultuur ja Elu 1/2006

 

 

 

 



Jüri Toomepuu leiab, et tänapäeva poliitikud on suutnud eesti poliitika maine nii häbiväärseks muuta, et ta ei suudaks sellist häbi taluda.

Jüri Toomepuu: Eestis valitseb poliitiline vaakum

Intervjuu: VIRKKO LEPASSALU
foto: PM/Scanpix

USA-s Chicago külje all elav Jüri Toomepuu Eesti tuleviku suhtes illusioone ei loo. Ta arvab, et okupantide ja nende järeltulijate Eestisse põlistamisega kinkisime ära peremeheõigused oma kodumaal.

Täna osaleb Jüri Toomepuu, ehkki ta valiti 17 000 häälega esimesse Riigikokku, Eesti poliitikas ainult vaatlejana, sest ta ei leia ühtki endale vastuvõetavat, arvestatavat poliitilist jõudu, kes suudaks olukorda parandada.
Euroopa Liidu reegleid täites, mis soodustavad elamislubade andmist ja Eestile vaenulike isikute sisserändu, läheb olukord siin järjest täbaramaks. Nn kodakondsuse nullvariandi sätestamine ongi käsil, arvab Jüri Toomepuu. Just endiste okupantide enesekindluse tõusu ja Venemaa lobbytööga on ka põhjendatav, miks kogunemised pronksmehe juures, selle asemel, et raugemise märke näidata, aasta-aastalt rahvarohkemaks muutuvad.

1992/93, kui võimule sai esimene Isamaa valitsus, oleks võinud pronkssõduri rahulikult kuhugi mujale viia, poleks tekkinud mingeid ekstsesse, ehkki sisuliselt poleks see meid kodakondsuse nullvariandist muidugi päästnud. Miks seda ära ei viidud? Kardeti Vene vägesid?
Võimule said Riigikogu valimistel tegelikult tegelinskid, kes maskeerisid end rahvusluse sildiga ja kasutasid olukorda isiklikuks rikastumiseks. Isamaa luud ei pühkinud platsi puhtaks, nagu nad lubasid - nad kasutasid oma luuda lihtsalt rahvale prügi silma pühkimiseks.

Sisuliselt oleks pronksmees tol ajal kadunud sama märkamatult ja skandaalideta nagu Leninid.
Jah, just nii, nagu kaitseliitlane Harri Henn põllumajandusülikooli eest Lenini minema tõstis. Nüüd enam keegi ei mäletagi, et seal kunagi Lenin oli.

Kas Riigikogus või valitsuse kuluaarides räägiti toona pronksmehe teisaldamisest?
Ma ise olin peamiselt see, kes kirjutas ja rääkis. Aga siin ei maksa unustada veel üht tähtsat momenti. Meie kodumaale kõige saatuslikumaks osutus see, et esimesel lugemisel hääletati maha minu eelnõu, mis oleks tunnistanud Eesti alalisteks elanikeks, rahvusvahelise tava alusel, ainult need isikud, kes olid siia elama asunud Eesti Vabariigi loal. Selle asemel põlistati alalisteks elanikeks, niihästi laarlaste kui savisaarlaste, enamlaste ja kelamlaste poolt meid Stalini käsul okupeerima saadetud inimesed. Sisuliselt võeti mõneaastaste viivitustega vastu kodakondsuse null-variant ja tsementeeriti sellega ka pronksmees.

Ehkki ka Isamaa seisukohti rahvusküsimustes peeti küllaltki radikaalseks, Laar on paljude muukeelsete jaoks siiski siiamaani nagu punane rätik.
Ma olen alati öelnud, et Isamaal oli 1992. aasta valimisteks suurepärane programm. Toetasin seda täielikult. Kahju, et nad seda ise ei toetanud. See, mida lubati, unustati kohe pärast võimule saamist. Seega oli tegemist lihtsalt rahva lollitamisega. Näiteks venelaste remigratsiooni programm. Oled sa üldse kuulnud sellest? Vaevalt. See nägi ette võimalused ja riigi strateegia, et Eestit okupeerinud kunagise N Liidu kodanikke oma kodumaale tagasi asustada. Nüüd kujutlegem, et pärast Saksa okupatsiooni lõppu oleks Prantsusmaal, Hollandis või kus iganes tekkinud sakslastel õigus selles riigis edasi elada, mille nad okupeerisid, ja veel riigilt, mille nad vallutasid, pensioni saada. Nonsenss, kas pole.

Mis mulje 9. mai sündmused pronksmehe juures Ameerikast vaadates jätsid?
Tõesti tekkis küsimus, et kas need, kes platsil korda valvasid, olid Eesti politseist. Jäi mulje, nagu tegutsenuks Stalini-aegne miilits: sini-must-valge topitakse autosse ja viiakse minema ning punalippudel lastakse lehvida. Siis veel imestatakse rahva võõrdumise üle oma valitsejatest. Kõige küünilisem on see, et nüüd on Isamaaliit jälle see, kes kuju mahavõtmist nõuab. Miks nad siis seda kuju maha ei võtnud, kui nad võimul olid? Näevad ilmselt mingit võimalust oma põhjavajunud reitingut tõsta.

Kui linnapea oli isamaaliitlane Jüri Mõis, oli vaja venelaste hääli, et võimul püsida. Nõnda jääbki mulje, et kuju on kasulik selleks, et temaga poliitiliselt manipuleerida. Kui vaja, nõuame mahavõtmist, kui vaja, lepime sellel pinnal Vene poliitikutega midagi kokku - kui lubame, et esialgu ei võta maha. Aga Jüri Liimil, Tiit Madissonil ja teistel on üsna ohtlik täna suures osas venekeelse Tallinna tänavail oma nägu näidata.
Jah, Jüri Liimi vastu algatati kriminaalasi, et ta ähvardas selle häbisamba, nagu ma seda nimetan, õhku lasta. Samas on teda Delfi venekeelsetes internetikommentaarides ähvardatud palju kordi julmalt tappa - muuseas kahe džiibi vahel tükkideks rebida, sest tanke ei olevat käepärast. Sellised ähvardused on ju rasked kuriteod. Jüri Liimi ja ta perekonna aadress jm isikuandmed rippusid venekeelses Delfis kommentaaride seas üleval. Nende avaldamine on samuti kuritegu. Aga seda politsei, palun väga, ei menetle. Pole nende asi. Lootsin, et pärast seda, kui politseist lahkusid sellised nagu Pikaro, ja on hakatud ka mõne väiksemat sorti altkäemaksu väljapressija tegevust lõpetama, hakkab Eesti Vabariigi politsei lõpuks ometi rahva usaldust teenima. Aga võta näpust. Näib, et nad on nii peenetundelised, et ei taha riivata mõnede kurjategijate õrnu tundeid.

Kujutan ette, et jah, Liimil oleks suhteliselt lihtne Delfi arvel kohtu kaudu mõni miljon teenida. Ei tea, kuhu nüüd siis see kuulus leimivaba internet kadus. Kas sa ise ei ole mõelnud Eesti poliitikasse tagasi tulla, et kus viga näed...?
Ei, tänapäeva poliitikud on suutnud eesti poliitika maine nii häbiväärseks muuta, et ma ei suudaks sellist häbi taluda. Mitte enne, kui on muudetud valimissüsteem. Praegu on ju ikka nii, et annad hääle näiteks Juhanile, aga selle saab hoopis keegi Ivan. Ka presidenti peaks saama otse valida. Olgu aus kampaania ja las rahvas otsustab, keda nad presidendiks tahavad. Kunagi, kui üritasin asja parandada, kogus Eesti Kodanike Liit põhiseaduses ettenähtud rahvaalgatuse korras 10 000 allkirja, et presidenti saaks otse valida, et parandada põhiseadus ja sätestada demokraatlik valimisseadus. Neid allkirjade pakke ei olnud tollane Riigikogu juhatus isegi nõus vastu võtma, veel vähem rahvahääletusele panema. Sellised nad olid, kes rahvusluse sildi all võimule said.

Rahvas valiks siis ilmselt taas tagasi oma lemmiku, kunagise juhtivkommunisti Arnold Rüütli.
Ma ei usu, et see nii kindel on, kui kandidaatidel oleks võimalik otse oma kampaaniat teha. Otsevalimisi kardetakse, sest nii on võimalik hoida võimul kindlaid ringkondi ja mitte kedagi uut ligi lasta.

Sinu rekord, 17 000 häält, mille korjasid esimestel Riigikogu valimistel, on vist siiani üle löömata?
Kui me räägime eestlaste häältest, siis küll jah. Kogu mu valimiskampaania läks mulle toona maksma 500 dollarit. Ja saavutasin selle ainult rahvale oma põhimõtete avaldamisega. Ühtegi libedat lubadust ma ei andnud.

Kas Eestis oleks kohta tugevale rahvuslikule erakonnale, kes Riigikokku ja võimule pääseks?
Eestis valitseb kindlasti poliitiline vaakum, mida oleks, vähemalt teoreetiliselt, võimalik täita. Nüüd, kus võimulolevad või -olnud parteid on endile soetanud suurrahastajad ja varandused Eestis käibele läinud poliitilise natuura ehk kinnisvara, riigihangete, ärisoodustuste ja muu sellise eest, ja kampaania läbiviimine on ülikallis, on raske uut poliitilist liikumist alustada, eriti kehtivate valimisseaduste alusel. Arvan, et ­stardikapitaliks kuluks tänapäeval vähemalt 20 miljonit krooni, mitte 500 dollarit,
millega ma kunagi ­Eesti Kodanike Liidu alustasin. Järgmiseks tingimuseks oleks karismaatilise juhi esilekerkimine. Kui need kaks tingimust on täidetud, siis võib-olla tõesti. Mõned aastad tagasi lootsid paljud, eriti need, kes ei teadnud Res Publica rahastamisest ega rahastajatest, et ehk Res Publica „äraostmatud" täidavad selle poliitilise vaakumi. Aga näib, et rahastajate mõju oli siiski vääramatu. Nüüd saab rahvas muidugi aru, et „äraostmatud" on poliitilise vaakumi veelgi tühjemaks imenud. Ega ei tasu vist illusioone luua.

Mis paneb sind kõige rohkem muretsema Eesti tulevikule mõeldes?
Kõige hirmuäratavam on muidugi meie demograafiline olukord. Meie kodumaale põlistatud okupandid ja nende järeltulijad moodustavad kiiresti suureneva proportsiooni meie elanikkonnast. Sellele tendentsile lisasid tublisti hoogu Lennart Meri juulilepped ja see jätkub järjekindlalt seaduslike ja ebaseaduslike idanaabrite sissevooluga, kelle ülim soov näib olevat oma okupatsiooniaegsete peremeheõiguste taastamine. See manab silmade ette musta tuleviku, kus eestlased jäävad vähemusrahvaks oma kodumaal.
Rohkem kui midagi muud siin maailmas loodan, et mul ei ole õigus.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv