Kultuur ja Elu 2/2006


Kultuur ja Elu 1/2006

 

 

 

 


Vene munder ärritab!

Eesti on väike, aga vaimselt suur riik. Meie kaitsevahendiks on hirm, meeldib see meile või mitte. Saksa mundris monument Lihulas võeti maha sellepärast, et kardame ameeriklasi, Vene mundris pronkssõdurit aga ei saa maha võtta sellepärast, et kardame venelasi.

Just see munder on eestlastele kõige põlatum ja vihatum munder kogu maailmas. Selles mundris mehed okupeerisid Eesti, küüditasid eestlasi Siberisse, tapsid metsavendi ja eestimeelseid inimesi. Lausa ime, et senimaani pole monumendile veel pommi alla pandud, sest just see munder on eestlastele eriti vastik.

Igal juhul tuleb pronkssõdur sealt ära koristada! Võib arvata, et mahavõtmisega käib kaasas mingi jama, aga kui maha ei võta, siis tuleb suurem jama. Niisiis on kõik aktsioonid kuni monumendi kõrvaldamiseni meie kohustus. Nii tõttasin minagi tol päeval Tõnismäele, käes plakat "Okupatsiooni ausammas kadugu…!"

Kahjuks tänasel päeval ajab osa meie poliitikuid udu, et ISIKLIKULT neid monument ei sega ning Tõnismäe samba eemaldajad on rahvusliku vaenu õhutajad. Minu arvates just vastupidi: rahvusliku vaenu õhutajad on need, kes pole nõus okupatsiooni ausammast ära viima! Kui pronkssõdur kadunud, pole ka kohta ja kollet, kus okupatsiooniihalejad demaršše korraldavad, vähemalt kaks korda aastas eestlastele hinge sülitavad ja rahvustevahelist vaenu tekitavad.
Aga võib-olla ongi mõnede meie poliitikute eesmärk kõik omavahel tülli ajada, siis vaid - jaga ja valitse?

Ei maksaks meil kellelgi illusioone heietada. Okupatsioonist siia jäänud venemeelseid okupante ja nende järeltulijaid ei huvita ega hakka kunagi huvitama, mida meie tunneme. Lõimumine ja integreerumine on müüt! Neile sobib OMA illusoorne maailm. Mööda seinaääri käimine ja jaanalinnu mängimine meid ei aita, nemad mõistavad seda teisiti - nii, nagu neile meeldib, nagu neile sobib: küll nad - eestlased - lepivad kõigega, anname aga tuld, küll tõmbavad lõplikult koomale ja võtavad vastu ka vene keele teiseks riigikeeleks! Ja kui veel edasi suruda, ilmub lagedale ka armastatud, aga vahepeal kaotsi läinud derzhaava!

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv