|
|
|
Pauluse koguduse õpetaja
Harald Tammur pühitseb kommunismi ohvrite mälestussammast
“Rukkilill”. 10.06.1990
|
Kas kolmas Lihula?
tekst: ENN TARTO
vabadusvõitleja
Meie
rahvuslikud mälestusmärgid ja sümbolid peavad taganema
kinnisvaraarendajate tahte ees. Nüüd on Tartu linnavalitsus
otsustanud visata “Rukkilille” mälestusmärgi
Halli maja nurga taha, et kinnistuomanik kinnisvarafirma Albatrek
saaks krundi soovikohaselt hoonestada.
“Rukkilill”
on osa vabadusvõitlusest
10. juunil
1990 avati Tartu Memento poolt püstitatud mälestusmärk
“Rukkilill” Tartus Riia ja Pepleri tänava nurgal.
Mälestusmärk püstitati kõigi õigusvastaselt
represseeritute ning Eesti eest hukkunud vabadusvõitlejate
mälestuseks. “Rukkilill” kujutab endast dolmenit
ehk hauakambrit.
Mälestusmärk asub kurikuulsa Halli maja vastas. Selles
majas asus NKVD/KGB eeluurimisvangla aastatel 1940–1941 ja
1944–1954.
Mälestusmärk “Rukkilill” on algusest peale
püstitatud kõigi kommunismiohvrite mälestuseks.
Tartu linnast ja endiselt Tartumaalt on pärit umbes 10% kogu
Eesti kommunismiohvritest. Vastav eeluurimisvangla – Hall
maja oli üks õudsemaid NKVD piinamiskohti Eestis.
Vähemalt kaks nädalat on seal hoitud meie riigijuhti
Jaan Tõnissoni.
Mälestusmärgi “Rukkilill” skulptoriks on Paul
Saar, tööde juhtideks olid Paul Muuli ja Hando Kruuv.
Mälestusmärgi püstitamine veel okupatsiooniajal
oli osa Eesti vabadusvõitlusest. Mälestusmärgi
püstitamist toetasid korjanduste kaudu Memento liikmed, teised
tartlased ning tookordsed Tartu maavalitsus ja linnavalitsus.
Mälestusmärgi pühitses Pauluse koguduse õpetaja
Harald Tammur.
Eesti suuruselt teises linnas Tartus on alates 1990. aastast igal
aastal 14. juunil ja 25. märtsil toimunud mälestus-
ja leinakogunemised “ Rukkilille” juures. Kui Vene väed
lahkusid Eestist, siis paigaldati mälestusmärgile kuupäevad
17.06.1940 – 31.08.1994. Mälestusmärgi juures on
käinud kõnesid pidamas ja lilli-pärgi-küünlaid
panemas Vabariigi President, linnapead, maavanemad ning teised
kõrged ametnikud ja silmapaistvad ühiskonnategelased.
Linn lasi
mälestusmärgi aluse maa maha müüa
Mälestusmärk
“Rukkilill” on Tartu linna omandis ja senini on Tartu
linnavalitsus hoolitsenud mälestusmärgi ümbruse
korrashoiu eest. Senini on Tartu Mementol olnud Tartumaa maavalitsusega
ja Tartu linnavalitsusega väga head suhted.
25. novembril 2005. aastal esitas Tartu linnavalitsus Tartu linnavaolikogule
eelnõu “Tartu linna 2006. a eelarve kinnitamine”.
Eelarve seletuskirjast sain teada, et linnavalitsusel on kavas
2006. aastal mälestusmärgi “Rukkilill” ümberpaigutamine.
Kuulun Tartu linnavolikogus Isamaaliidu fraktsiooni ja me tegime
parandusettepaneku, et mälestusmärgi “Rukkilill”
ümberpaigutamine jätta eelnõust välja. 22.
detsembril 2005 toimunud Tartu linnavolikogu istungil toetas meie
ettepanekut, s.t oli ümberpaigutamise vastu, 14 volinikku,
28 oli meie ettepaneku vastu, s.t toetas ümberpaigutamist.
Arutelu käigus sai selgeks, et 25. augustil 2005 olid maatüki
kunagise omaniku pärijad müünud maa kinnisvarafirma
OÜ Albatrekile. Tartu linnal oleks olnud võimalus
muuta see maa munitsipaalmaaks. Omaniku pärijad olevat 2004.
aastal soovinud linnalt maatüki eest veidi üle 500 tuhande
krooni. Linn seda võimalust ei kasutanud. Maamüük
Albatrekile lubati ilma servituudita, s.t tingimusteta. Tartu
Memento juhtkonda ei informeeritud. Mälestusmärk kavatsetakse
linna kulul paigutada munitsipaalmaale – maja Pepleri 27
ette.
Ümberpaigutamise otsuse on hukka mõistnud Tartu Memento
juhatus, 25. märtsil 2006 “Rukkilille” juures toimunud
rahvakoosolek, 21. aprillil 2006 Eesti Memento Liidu juhatus ja
22. aprillil käesoleval aastal Tartu Memento üldkogu.
Miks? Peamine põhjus on põhimõtte küsimus.
Kordan veel, et venelased paigaldavad Eestisse omadele uusi mälestusmärke,
ka juudid teevad seda ja tublid on, et teevad, aga eestlaste mälestusmärkide
alune maa müüakse ära ja mälestusmärgid
viiakse avalikest kohtadest kuhugi nurga taha.
Uue asukoha
miinused
Uue asukoha plussiks
on, et see on siiski Halli maja läheduses.
Edasi tulevad ainult miinused. Kavandatav uus asukoht on väiksem,
me ei mahu sinna suuremat rahvakoosolekut pidama. Seal on mälestusmärki
talvisel ajal raske hooldada. Pealegi pole mingisugust garantiid,
et mõne aja pärast kinnisvarahaid ei taha sinnagi
kõrghoonet ehitada. Liiati ei ole see ajalooline linna
maa. Aga rikkurid ei mõtle sellele, et suures osas võlgnevad
nad tänu oma tänase päeva võimaluste ja
tegutsemisvabaduse eest nendele paljudele, kes võitlesid
Eesti vabaduse eest, andisd oma elu. Nende mälestus olgu
püha!
Meie ei saa lubada, et kinnisvaraarendajate tahe on ülimuslik
ja ohvriks tuuakse meie rahvuslikud mälestusmärgid ja
sümbolid. Ja seda kõike tehakse täie endastmõistetavusega.
Mingitpidi meenutab mulle kõik see Priit Pärna omaaegset
geniaalset karikatuuri “Sitta kah!”, kus tervet Eestit
loobiti nagu sõnnikutükki. Nüüd justkui
oleks Eesti kujutise asemel meie rahvuslikud mälestusmärgid.
Vahet pole.
* * *
Kommenteerib OÜ Albatrek juhatuse
liige Ardo Martin:
“Omandasime kinnistu
teadmises, et mälestusmärk on sinna paigaldatud ajutise
paigaldusloaga ning et vastavalt Tartu linna üldplaneeringule
on tehtud linnavalitsuse otsus mälestusmärgi teisaldamiseks.
Kiiret meil “Rukkilille” teisaldamisega ei ole. Oleme
seisukohal, et seda krunti ei peaks raudselt hoonestama, kui leidub
mõistlik alternatiiv, mis leitakse teineteise mõistmise
õhkkonnas niivõrd, kui see võimalik on.”
|
|
|
