|
|
|
“Tallinna lahingus vangistatud
hitlerlased” – tõde moonutav pildiallkiri
Nõukogude Eestis ilmunud raamatust “Sõjateedel”. |
Punaolevik
tekst: jüri
liim
Kas
saame rääkida taastatud Eesti Vabariigist, kui kogeme
punapärandit lausa igapäevaselt? Jüri Liim purustab
mitmed senilevinud propagandamüüdid.
Olematu vabastamislahing
Nii minevikus ja eriti
kaasajal on hästi teada, et mitte mingeid Punaarmee Tallinna
vabastamislahinguid ei toimunud. Ühte ja teist selles osas
on avaldatud, kuid kaugeltki mitte täit tõde. Legende
oli punastele vabastajatele aga vaja ja nii see käiku läkski.
Tegelik tõde on hoopis teisene.
Eesti Korpuse vägede ülemjuhataja kindralleitnant Lembit
Pärn andis oma eelvägedele käsu: kiirelt liikuda
Tallinna peale ja jõuda sinna, ennetades venelaste teisi
üksusi. Kindral ütles oma lähikondlastele veel:
Eesti Korpus peab sinna jõudma kiiresti juba ainuüksi
sel põhjusel, et venelaste väed ei hakkaks Tallinna
rüüstama, elanikke vägistama ja tapma.
Paraku sai rüüstamisi teoks, sest korpuse ridu oli täiendatud
pidevalt Venemaa venelastega. Korteritesse tungiti, varasid omastati.
Millegipärast oli ivanidel eriti suur haigus kellade suhtes.
Röövimistele-marodöörlusele pandi siiski kähku
piir ja seda otseselt Pärna käsul. Marodööride
osas sai teoks ka karm sõjaaja lahend - mahalaskmine.
Tallinna
"vabastamislahingute" punase lipu epopöa
Alljärgnevat olen
kitsamates ringkondades rääkinud, kuid laiemaks avaldamiseks
ootasin soodsamat situatsiooni. Teatavasti oli Punaarmeel kombeks
oma võitude-vallutuste tähistamiseks kättesaadud
linna mingisse kõrgesse torni või hoone katusele
püstitada punalipp-võidulipp. Sellise käsu andis
ka kindral Pärn. Seda oli vaja veel ka näitamaks, et
Tallinna ei ole vaja tulistada, sinna lahinguga siseneda ei ole
mõtet, sest Eesti pealinn on juba vaba.
Kindrali resoluutne käsk oli võitlejatele antud, kuid
käsutäitmisele minejatel ei olnud punalippu olemas.
Käsk aga oli vaja tingimata ellu viia. Tankidega Tallinna
kesklinna suundudes ja praeguse Musumäe lähedal oleva
elamu juurde jõudes (nõukogude ajal ja ka praegu
on selles hoones Laste Maailm) märgati, et seal ühe
korruse aknast ripub alla hiiglaslik, voodilina suurune saksa
haakristiga punane lipp.
Mehed kaua ei mõelnud, tormasid majja ja vedasid lipu tuppa.
Saksa haakristiga punase lipu alumine pool käristati ära,
roniti tankile ja sellega suunduti Toompeale. Seal Pika Hermanni
tornis aga lehvis juba Eesti trikoloor.
Korpuse mehed olid tornis viisakad, selgitasid olukorda ja küsisid
seal olevalt erariides isikult luba heisata ka punane lipp. Asjaosaline
oli igati mõistlikult arusaav ja lahkelt lubas seda: Noh,
kui vaja, siis vaja. Nii heisati see käristatud punaplagu
allapoole eesti lippu. Lehvisid need kaks plagu kenasti koos veidi
rohkem kui kaks tundi.
Siis aga sattus Toompeale mingi venelasest kõrge sõjaväelane
- kuuldavasti politrukkide sordist. See läks lausa marru
ja sülge pritsides kukkus vene keeles röökima.
Matt, matt, matt, mis see siis on, mida see veel tähendab.
Kohe kõik maha võtta. Kohalolnud alluvad hakkasid
täpsustama: mida tähendab kõik maha võtta?
Politruk läks uuesti marru: mis, kas te olete turakad, et
aru ei saa. Ainult nõukogude võidu punalipp tohib
tornis lehvida.
Käsutäitjad ronisid jälle torni, vedasid mõlemad
lipud alla ja seejärel heiskasid uuesti vardasse käristatud
saksa punalipu. Nii see jäigi lehvima.
Järgmisel päeval aga oli vaja Tallinna vabastamislahingute
võidusümboli heiskamist jäädvustada. Nii
läks käima kolmas rituaal, sedapuhku õige ja
mitte narmendava servaga lipuga. Punast võidulippu heiskama
määrati leitnant J. Lumiste. Foto ei tulnud korralikult
välja ja nii retušeeriti seda hiljem tublisti. Raportis
aga pandi fotografeerimise toimingu sooritamise daatumiks kirja
vajalik "vabastamise" kuupäev.
Nii on tegelik Tallinna "vabastamislahingute" punase
lipu epopöa. Legendi ja legende on punastele ju läbi
aegade pidevalt vaja olnud. Selles osas on nad ikka olnud suured
jutumeistrid.
Olematu lahingu
olematud langenud
Ka selles osas olen
ma tõde avaldanud, juba aastal 1995 Raadios TOP ning hiljemgi
veel. Millegipärast seda punamoolokit on nüüdsel
ajal hakatud nimetama armsalt "Pronkssõduriks".
Tegelikkuses on tõde sellega hoopis teine. Teatavasti püstitati
see monstrum Tallinna vabastamislahingutes langenutele. Püstitati
olematu lahingu olematutele langenutele. Müüti ja stalinlikku
pühapaika aga oli vaja. Nii mõeldigi välja vabastamislahing
ja nendes rasketes lahingutes langenud punaarmeelased, vangivõetud
sakslased ja mida kõike veel. Selle samba tegelik nimi
aga on hoopis teine. Teatavasti püstitati SDV Berliini sektorisse
Punaarmeele hiiglaslik ausammas. Sellel sambal seisab telkmantlis
punaarmeelane, purustades mõõgaga haakristi ja hoides
vasakul käel väikelast. See sõdur sai nimeks
"Aljoša" (laps aga huumorikate venelaste
seas nimeks kääbik). Meie Tallinna punased venelased
aga hakkasid Tõnismäe soldatit hiljem nimetama: "Eto
naša Aljoša (see on meie Aljoša)." Kõik
teised nimetused on meie punatruude eestlaste väljamõeldised,
nagu ka see praegune variant. Kõikvõimalike põhjendustega
püütakse seda "pronksvabastamist" iga hinnaga
säilitada.
Selle viimase kohta ma olen avalikult öelnud: kui sa paned
sitahunnikule juurde sildi "tort", ega see siis sellega
söödavamaks ei muutu. See oli ja on Eestimaa ja eestlaste
anastamise, nende üle võidu saavutamise pronkstähis.
Selle kuju modelliks oli kuuldavasti vägagi kuulus eesti
sportlane, kes mitte minutitki ei ole olnud Vene väes, rääkimata
sõjast. Sellele vaatamata aga topiti ta Vene mundrisse.
Ja ega mees ei siis ega ka nüüd ole selles osas protesti
esitanud, vaikib siiamaani, kuigi on suuresti pajatanud rahvuslusest-eestlusest
ning anastajatest.
1947. aastal kirjutati pronksmooloki avamise kohta nii: "Kolm
aastat tagasi võidukas Nõukogude Armee, kelle ridades
võitlesid ka Essti Kaardiväe Laskurkorpuse sõjamehed,
vabastas jäädavalt võõrast võimust
meie sünnimaa pealinna Tallinna. Sellel päeval kolm
aastat tagasi, 22. septembril 1944, heiskas eesti sõjamees
vabaduse punalipu Pika Hermanni torni. Koju olid jõudnud
eesti rahva parimad pojad, need, kes siit lahkudes olid tõotanud
tuua vabadust oma sünnimaale ja rahvale. Tallinn oli jälle
vaba!
Suurima tänu ja austustundega mälestasid Tallinna elanikud
sel päeval neid vapraid Nõukogude Armee võitlejaid,
kes meie vabaduse eest võideldes olid ohverdanud oma elu.
Tallinna vabastamislahinguis langenud kangelaste mälestussamba
pidulikule avamisele kogunes arvukas hulk pealinna eesrindlikke
töölisi ja stahhaanovlasi, asutuste teenistujaid, sõjaväelisi
ja teisi. EK(b)P Keskkomitee sekretäri seltsimees N. Karotamme
südamliku sõnavõtu järel kõlasid
Nõukogude Liidu hümni pidulikud helid, mille saatel
seltsimees Karotamm vabastas mälestussamba kattest. Ilmus
nähtavale imposantne Nõukogude Armee võitleja
kuju."
Nii see väljamõeldud
legend jäädvustati, vale põlistati. Seda valet
aga ei ole julenud kõrvaldada ja tõde kehtima panna
mitte ükski taastatud Eesti Vabariigi valitsus.
Tõde sellest pronksisest valest aga on veelgi jubedam teadaolevast.
See pronksist stalinismi moolok on absoluutselt vales kohas ja
samas ta on ka õiges kohas. Vale koht seisneb selles, et
asub kiriku lähedal. Õige koht aga selles, et keskajal
maeti sinna musta katku haigeid - see aga on punane katk.
Tõnismäe pronkssoldati lähedale on kirjade järgi
(või ei ole?) maetud 13 vabastamislahingus langenut. Lisaks
kaks tundmatut. Tol ajal kiiresti püstitatud vabastajate
esialgse puupüramiidi juurde oli vaja mulda sättida
ka langenuid. Sellega oli samuti kiire. Langenuid leida aga oli
võimatu. Nii hakati kokku koguma kõike-kõiki,
mis võimalik ja sõna otseses mõttes toodeti
omakäeliselt langenuid juurde.
1944. aasta septembrikuus ja hiljemgi veel pajatati rahva hulgas
omapäraseid lugusid "vaprate vene solbanite kangelastegudest"
Tallinnas. Ühed lood olid korterite riisumistest, teised
aga riiklikes ettevõtetes, kauplustes kordasaadetud teod.
Viis või kuus meest nendest ausamba juurde maetutest olevat
tolleaegse info põhjal surnud puupiirituse joomise kätte.
Kahe tundmatuga aga oli palju markantsem lugu.
Kaks venelasest sõdurit
jäi Tallinna Viinavabrikus alkoholi riisumisega patrullile
vahele. Kinnivõetutel ei olnud dokumente ja ka nimesid
ei öelnud, ainult vandusid ja räuskusid ropult. Et teada
saada, kellega tegu, selleks aeti kokku Tallinnas olevate väeüksuste
komandörid, et nood tunnistaksid soldatite alluvuse kuulumist.
Komandöridest mitte keegi ei tahtnud neid enda omadeks tunnistada.
Kõik oli igati mõistetav, Eesti Korpuses kindral
Pärna poolt kehtestatud reeglite järgi oleks sellisel
juhul üksuste komandörid pagunitest ilma jäänud.
Nii lasti need sõdurid maha kui marodöörid. Kuna
vabastamislahingute jäädvustamiseks oli langenuid vaja,
siis maetigi need kaks marodöörist viinavarast Tõnismäe
tulevase "Aljoša" lähedale kui kaks tundmatut.
Nii on juba aastakümneid käidud selle väljamõeldud
legendi variante kummardamas ja käiakse endiselt.
Oli aeg, kus seal põles igavene tuli. Kaasajal on selle
taastamist nõudnud Tallinna Volikogu vene saadikud. Taolise
nõudmise allkirjastas Vene Kultuurikeskuse tähtis
tegelane Nikolai Solovei. Eks see tuli ole seega siis nende arvates
otseselt venelaste kultuur. Igavese tulega seoses olen omal ajal
näinud olukordi, kus sellest leegist oli otseselt kasu vene
noorukitele. Lähedal olevast poest osteti sardelle, põõsast
murti vemblad, lükiti sinna vorstid ja hakati neid igavesel
tulel küpsetama. Kindlasti oli see igati mõnus ja
maitsev, eriti kui kõrvale rüübati vodkat.
Läbi aastate on
selle sambaga haritud Eestimaa noorte hingi. Nii venelastest kui
eestlastest kooliõpilasi aeti sinna pidevalt auvalvesse.
Kuid nende valvetega tekkis probleeme. Möödaminevad
vene noorukid hakkasid valveseisakus olevaid tüdrukuid sageli
käperdama. Asi läks nii hulluks, et piirkonda oli vaja
paigutada alalised miilitsapatrullid.
Kaasajal kogunevad kaks korda aastas Tõnismäele meie
anastajad ja nende järeltulijad. Mida kõike seal ei
tehta. Väljas on Nõukogude Liidu lipud ja sümboolika,
Stalini portreed, viinapudeleid kummutatakse, lällutatakse.
Politsei napid jõud aga vaatavad seda kõike rahumeelselt
pealt. Proovi aga sina näiteks kasvõi õlut
kusagil pargipingil rüübata, siis ollakse sul kohe kraes
ja tehakse väärteoprotokoll. Selleks on neil julgust
rohkem kui küllaga.
Võimud pajatavad, et see venelastest stalinistide põlvkond
peatselt lahkub siinsest maailmast ja siis jääb kõik
soiku. Paraku see ei ole nii. Uus põlvkond on kenasti peale
kasvatatud. Selles osas on iga-aastaselt tublid näited samal
Tõnismäel. Poisikestel kaelas pioneerirätid,
peas sõduripilotkad, õlgadel pagunid, käes
automaadid jne. Kõik läheb uuele ringile ja jääb
endiselt õlmitsema. Stalinismi pärandina.
Punane Tallinn
See formuleering on
igati omal kohal ja käib mitte ainult Tallinna kohta. Tooksin
selles osas mõned näited, tegu oleks nagu teisenenud
Eesti NSV-ga.
Tondi kasarmud
Igal aastal käivad
Eesti tähtsad tegelased kõnet pidamas Tondi kasarmute
juures, meenutamaks seal sõjakoolis tegutsenud eesti ohvitsere,
nende õppimisi, tegemisi ja saatust. Peetakse isamaalisi
kõnesid - venelaste mälestuskivi lähedal. Vene
punaohvitseridele on see tekstiga kivi olemas juba ammu, eestlastele
aga seni mitte kui midagi.
See vene ohvitseride kohta käiv vene- ja eestikeelne tekst
pajatab järgmist: Siin asus 1940. - 41. a. Tallinna Sõjakool.
Igavene au ja kuulsus tema lõpetajatele, kes andsid oma
elu meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest Suure Isamaasõja
rinnetel aastail 1941-1945. Nüüd on see kivi ja tekstitahvel
kenasti üle klantsitud ja isegi aiaga ümbritsetud.
Taolise kivi koht oleks okupatsioonide muuseumis. Kohas, kus sõna
"okupatsioonide" ei juleta muuseumi kõrvale panna.
Kuid miks just nimetus "okupatsioonide" - see on kummaline.
See, et saksa väed olid Eestis, toimus sõja käigus.
See oli sõjast tulenev. Kuidas saab nendega seoses olnut
võrrelda olukorraga, kus Nõukogude Liit okupeeris
meie riigi poolesajaks aastaks? Tegelased - teie loogikas ja tegevustes
on lombaklus! Tegelikult tuleks sellist käitumist kanda arguse
valdkonda.
Jevgeni Nikonov
See on legend vaprast
vene madrusest, kelle olevat elusalt põletanud sakslased.
Palju aastaid paiknes selle kangelase mälestusmärk Kadriorus.
Piirkonna paekalda nõlva lähedal aga oli vastavalt
tähistatud puu, kus teda olevat põletatud. Vastavalt
puude hävimisele rändas see tähis pidevalt uute
puude juurde. Olümpiaregati paiku käis elusalt põletatud
madrus oma mälestusmärki kaemas, sõnades vaimustatult:
"Dovolnotaki krasivõi (üsnagi ilus)."
Ärkamisajal vasebuumi ja metallivarguste perioodil üritati
pronksmadrusel pead otsast ära saagida. Seejärel kuju
kõrvaldati, suur kivikuup aga jäi kohale. Sinna viidi
alati lilli. Seejärel koristati ka kivikolakas, maha jäi
aga alusplate. Samale paigale viiakse punastel tähtpäevadel
jätkuvalt punaseid lilli. Elusalt põletatud madruse
auks.
Maarjamäe
Memoriaal
Sinna rajati hiljuti
mälestusmärk saksa poolel sõdinud meestele, nende
väeosadele. Terve rida väeosade nimesid on raiutud mõnele
plaadile. Kõrval aga on tohutu rivi suuri plaate igale
Eesti vallutamises osalenud Nõukogude väeosale. Muide,
eestlaste võitlustähiste avamispäeval pandi arvukalt
lilli ka punaarmee väeosade graniitpostamentide jalamile.
Lilli pandi ka neile, kes osalesid Tallinna pommitamises. Inimesed,
minge Maarjamäele ja vaadake seal olevaid okupantide tähiseid.
Vale on ju üleüldse kogu Maarjamäe Memoriaal, kuhu
olevat maetud vene meremehi. Tegelikult oli tol ajal lausa avalik
saladus, et mulda läksid ka kirstud, mis olid täidetud
saepuru ja laastudega. Nii sündis ka see legend suurest vaprusest.
Sama memoriaali juures olevatel tribüünidel ju vannutati
omal ajal ka üliõpilaste töömalevaid. Nüüd
aga olevat kogu see jama kultuuriväärtus, nagu ka mitmed
teised samasugused puuslikud, milliseid on Eestimaal rohkem kui
küllaga ning mis suure hoole ja armastusega üle klantsitakse.
Punazombi
Kuid au sees on Tallinnas
jälle ka üks punarevolutsionäär. Nõukogude
Eestis oli selline kompleks nagu Hans Pöögelmanni nim
tehas. Ärkamisajal tema mälestustaies koristati tehase
territooriumilt ja peideti mitmeks aastaks kuuri. Olude rahunedes
ja nähes, et enam pole midagi karta, toodi Hansuke kuurist
välja ja pandi pidulikult tagasi oma kohale. Seisab zombist
Pöögelmann nüüd Tondi kaubanduskeskuseks saanud
territooriumil juba mitu aastat.
Okupatsiooniväe
sümbol
Seda võite imetleda
Tallinnas kino Sõprus naabruses Vana-Posti 11/13. Vene
mereväe ühel kunagise baseerumishoone garniisil on selle
militaarstruktuuri tunnus. 2001. aasta suvel võeti hoonelt
tellingud ja siis avanes uuesti endisel kohal olev okupatsiooniväe
sümbol. Sedapuhku aga oli punane viisnurk värvitud siniseks.
Peale hoone vastuvõtmist kaks nädalat hiljem värviti
viisnurk tagasi punaseks ja see on koos ankru ja muude atribuutidega
endisel kujul aus ja uhkuses omal kohal siiani.
Kummardus
Moskvale
Me räägime
järjepidevusest, Eesti riigi taastamisest, ülekohtute
heastamisest. Paraku need asjad ei taha paika pidada. Selles osas
veel üks näide. Tallinnas Vabaduse väljakul on
kaunis Eesti Wabariigi aegne hoone, mille katusel oli omal ajal
suur kiri "Eeks Maja". Selles hoones asus ka kohvik
Kultas. Nõukogude ajal sai kohvijoomise koht nimeks Moskva.
Kaasajal, vaatamata kõlavatele sõnadele ja tulistele
kõnedele, toimub ja saab teoks palju kummalist. Arvestades
Eesti ajalugu, Tallinna ajalugu, meie põlist kohvikukultuuri,
pidanuks kõigi eelduste kohaselt taastuma kohvik Kultas.
Ometi taastati mitte see, vaid kohvik Moskva. Avamispäeval
oli hoonel hiigelsuur punane loosung. See toretses seal kolm päeva.
Siis leidsid võimud, et see välispidine punane ei
ole sobilik. Küll aga on igati sobilik ja meelepärane
sisemine ajalooline punamine kas või nime osas. Kui see
ja teised esitatud situatsioonid ei ole nõukogude aja pärandi
põlistamine, siis mis see on?
Eestis on siiani problemaatiline "Vabaduse samba" püstitamine.
Milliseid põhjendusi selle mitterajamise osas pidevalt
esile tuuakse, on üpris hästi teada. Samas oleks nagu
selle rajamise aeg veel mitte tulnud…Sest seda vabadust,
mida me kõik igatsesime - Eesti riiki ei ole siiani olemas.
Küll aga käib paljuski suurte tuuridega Eestimaa, eestlaste,
meie keele ja meele hävitamine. Kui nii kestab ja käitutakse
jätkuvalt, siis mitte kunagi ei tulegi tõelist Eesti
riiki, rääkimata vabadusest.
Kuid meil
on veel vägagi tõsiseid, lausa ohtlikke olusid
Kõige eelesitatu
juurde käivad kindlalt siia jäänud, siia jäetud
vene sõjaväelaste küsimused. Kuidagi ei saa selles
osas silmi kinni pigistada ja olukorrast mööda vaadata.
Need olud on endiselt problemaatilised ja saavad eriti tõsisteks
tulevikus.
Selles osas oleks vaja esitada mõnda ajaloolist situatsiooni
ja dokumenti. Ehk esitamisele tulevad materjalid ja tekstid vähendavad
või kustutavad maha eufooriat, millised on juba aastaid
käibel. Tõde on aga sageli vägagi karm ja tihti
pöörab senised tõekspidamised pea peale. Nii
võib juhtuda ka nüüd, seda juhul, kui rahvas
ei ole lõplikult muutunud pimedaks, kurdiks ja tummaks.
Eesti rahva kohta on sageli öeldud ja öeldakse ilmselt
ka edaspidi: eestlased on orjarahvas, oma tõekspidamistelt
ja käitumiselt ülimalt orjameelsed ja kõigega
leppivad. Ma ei ole sellega nõus. Eestlased enamuses ei
ole orjad, sest ajalugu pajatab, et isegi orjad on korduvalt üles
tõusnud ja oma õiguste eest võidelnud. Eesti
rahvas aga ei võitle enam mitte millegi eest, vaid nokib
usinalt ka neid väheseid, kes veel julgevad suud paotada.
Jeltsini
ukaas Venemaa armeest
Esitamisele tulev dokument
on unikaalne ja kuulus omal ajal salastatute hulka. Ja eks selleks
oli ka põhjust ning seda just peale kurikuulsat aastat
1994, kui Vene väed justnagu Eestist lahkusid. See dokument
oleks tekitanud küsimusi ja küsitavusi, kas ikka Lennart
Meri oli Moskvast Jeltsini joomapeolt tagasi tulles kangelane.
Siiamaani ju kiidetakse, et just tänu Merile lahkusid Vene
relvajõud meie maalt. Selles dokumendis on näha, millal
okupatsiooniväed muutusid kolmes Balti riigis siin viibivateks
ajutiseks väekontingendiks. See oli siis ja on siiani lustlik
formuleering.
Sama lustlik neile, kuid dramaatiline meile, on ka see paguniteta
tuhandepealine jõuk, kes siia tegutsema jäi. Ainult
et see jõud ei viibi siin enam ajutiselt, vaid on pesa
pununud alatiseks. Nii nägi ette tolle aja Vene militaristide
programm ja Eesti punaste kavad. Mõlemad planeeringud olid
ja on kaugsihikuga.
Ideoloogiliseks nuhtluseks on meil siiani organiseerunud ja tegutsevad
Venemaa sõjaveteranide erinevad kollektiivid. Need on need,
kes pidevalt liputavad punalippe, soovivad Nõukogude Liidu
taastamist ja koogutavad endiselt isakese Stalini ja stalinismi
poole
* * *
VENE FÖDERATSIOONI
PRESIDENDI UKAAS
Põhja-Läänetsooni väegrupeeringu
ja Balti Laevastiku üleminekust Vene Föderatsiooni juristiktsiooni
alla. Seoses Nõukogude Liidu eksisteerimise lõppemisega
ja kindla juhtimise all olemise vajadusega ja Põhja-Läänetsooni
väegrupeeringu ja Balti Laevastiku funktsioneerimise kindlustamise
tagamisega määran:
- Põhja-Läänetsooni väegrupeering
ja Balti Laevastik üle viia Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni
alIa ja SRÜ Relvajõudude ülemjuhataja alluvusse.
- Määrata, et Põhja-Läänetsooni
ja Balti Laevastiku tegevuse finantseerimine viiakse läbi
Vene Föderatsiooni eelarvest.
- Vene Föderatsiooni delegatsioonil otsekohe
alustada läbirääkimisi Läti Vabariigi, Leedu
Vabariigi ja Eesti Vabariigi delegatsioonidega vägede ja
merejõudude staatuse ja väljaviimise korra määratlemiseks
nimetatud riikide territooriumilt.
- Määrata kindral-polkovnik Mironov
Valeri Ivanovitš Vene Föderatsiooni volitustega ajutiselt
Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Eesti Vabariigi territooriumidel
viibivate vägede ja laevastiku jõudude väljaviimise
küsimustega tegelema.
- Ukaas astub jõusse selle allakirjutamise
momendist.
Vene Föderatsiooni President B. JELTSIN
Moskva, Kreml. 27. jaanuar 1992. aasta
All on pitsat:Vene Föderatsiooni Presidendi Asjade Administratsioon
Üldosakond Nr. 1
* * *
Nõukogude
Venemaa sõjalised nõudmised Eestile
Venelaste punavägi
on Eestimaa pinnal alati käitunud ülbelt ja võimukalt.
Taolist käitumist ei ole läbi ajaloo kasutatud mitte
ainult eestlaste maal, vaid ka igal pool mujal, kuhu nad jõuga
sisse tungisid.
Väga ülbelt käitusid nad ka Eestimaa ärkamisajal,
kuigi enne seda hoiti end teatud määral vaos. Üheks
põhjuseks olid hõivatus Afganistanis ja maailma
riikide tähelepanu olukorrale Balti anastatud riikides. Seejärel
aga hakati käituma hoopis teisiti. Kuna tol ärkamisajal
valisin enda tegevusmaaks vast kõige olulisema valdkonna
- nõukogude okupatsiooniarmee vastu tegutsemise, siis tean
ka neist oludest, avalikest ja varjatud eesmärkidest üsnagi
palju.
Just teades punaväe tegelikkust ja nende plaane, olin ja
olen resoluutselt vastu Lennart Meri ja Boris Jeltsini Moskva
sobingule, milline sõlmiti just nagu punavägede lahkumiseks
Eestist. See oli kuritegelik sobing. Eestist lahkusid põhiliselt
vaid ajateenijad ja väike osa ohvitseridest. Neist viimastest
peamiselt kõrged ohvitserid, keda Eestis tunti vaat´
et lausa nägupidi.
Enne Lennart Meri sobingut aga tegutseti Eestis plaanipäraselt,
viies ellu kavandatud eesmärke. Paljuski lähtuti oma
tegevustes sellest, et Eestis võib kõike juhtuda
ja varuvariandina enda kohaloleku säilitamiseks tuleb siin
varakult erru (reservi) minna. Nii tehtigi.
Täites seda plaani,
ei unustatud ka teisi variante ja nende elluviimiseks või
ka soodustamiseks sondeeriti pinda. Seda tehti kindlas usus, et
kõik nõudmised Eesti selgrootute valitsuste poolt
täidetakse. Ja ega nad eriti ei eksinudki.
1992. aasta kevad-suve hakul esitasin eriraporti valitsusele,
Kaitseministeeriumile ja Peastaabile. Tuginesin mulle kätte
sattunud materjalidele, millised olid Nõukogude Armee Eestis
paiknevate okupatsioonivägede ülemuste poolt mainitud
aastal väidetavalt antud üle meie valitsusele. Paraku
sellised venelaste nõudmised meiepoolselt salastati, et
mitte pahandada Moskva militaarseid liidreid ja et asjast ei saaks
teada meie rahvas. Minu vastavaid materjale ei nõustutud
ka ajakirjanduses avaldama. Kõik aga läks käima
peale seda, kui Jeltsini 1992. aasta ukaasile ei tulnud Eestis
reageeringut, mis koheselt oleks käivitanud vägede lahkumise
ja isegi kõigi varade üleandmise.
Mulle ütlesid mitmed Eestis olevate Venemaa vägede kõrged
ülemused: "Teie, eestlased, olete ikka turakad küll,
miks te ei kasuta Jeltsini ukaasist tulenevat võimalust?
Kuna teie valitsejad ei reageeri, siis hakkame tegutsema meie,
Balti Sõjaväe Ringkonna vägede juhid. Me hakkame
kasutama enda huvides teie saamatust." Nii tehtigi ja käiku
läksid nendepoolsed nõudmised, millised vastavalt
jäädvustati tekstiliselt. Just nendest nõudmistest
esitasin ma vastava raporti, mille pealkirjaks oli (nõukogude)
Venemaa sõjalised nõudmised Eestile.
Valisin just sellise pealkirja, et võrrelda seda aastaga
1939. Võrdlus oli igati sobiv nii nõudmiste osas
kui ka selles osas, et rahvas ei tohi midagi teada saada noist
nõudmistest. Nii oli aastal 1939 ja oli ka aastal 1992.
Raporti punktidele lisasin omalt poolt ka lühiküsimusi
ja selgitavaid kommentaare. Punaväe nõudmised aga
olid ääretult ülbed, valitsejalikud ja lausa diktaatorlikud.
Oma kohalolekut
Eestis formuleerisid Punaväe komandörid ja politrukid
1992. aasta kevadel nii:
1. Punaarmee erinevad väeüksused kaitsevad Eestis VENE
FÖDERATSIOONI terviklikkust ja suveräänsust. Osalevad
ka Eesti vabariigi JULGEOLEKU ja SUVERÄÄNSUSE kindlustamisel
tema välispiiridel.
Tasuks tähelepanu pöörata sõnadele ´Vene
Föderatsiooni terviklikkuse ja suveräänsuse kaitsel´.
See on unikaalne olukord, kus riigi - pealegi supersuurriigi huve
kaitstakse teise riigi territooriumil. Sõnad eesti julgeoleku
ja suveräänsuse kaitsel on täpselt samad, millistega
tuldi Eestimaale aastal 1939 ja seejärel meie riik tervikuna
alla neelati. Eriti tähenduslikud on ütelused Eesti
välispiiride nendepoolsest kaitsest. Seega siis jääb
üles küsimus, kus on meie sisepiir ja kes seda kaitseb?
Tegelikkuses muudeti see piir juba enne neid nõudmisi ühepoolselt
olematuks, lõhkudes Eestimaa terviklikkust. Miks selles
osas on siiani vaikitud?
2. Eesti vabariik on KOHUSTATUD oma raha sisseviimisel eraldama
kroone Venemaa vägede vajadusteks. Palka tuleb sõjaväelastele
maksta kroonides. Eestisse sissekirjutatud Venemaa sõjaväelastele
tuleb rublad vahetada kroonideks.
Mul oleks esimeseks küsimuseks: mis asi on Eestisse sissekirjutatud
okupatsiooniarmee? Ometi sellisele kooslusele ja mitte ainult
neile, rublad kroonideks vahetati. Siim Kallas Eesti Panga liidrina
on ka need teised nõudmised kenasti täitnud. Väga
suurtes kogustes on eraldatud kroone Venemaa vägede ülalpidamiseks
Eestis ja ohvitseridele palkadeks.
3. Isikud, kes teenivad Eestimaa pinnal Venemaa relvajõududes,
peavad saama kasutada Eesti poliitilisi, sotsiaal-majanduslikke,
aga ka isiklikke õigusi. Neile tuleb anda tasuta alg-,
kesk- ja kõrgharidust. Neile tuleb osutada igakülgselt
meditsiinilist abi ja sotsiaalkindlust.
Need punktid tähendavad absoluutset Eesti elu valdkondadesse
tungimist ja praktiliselt Eestimaa valitsemist pagunid mahavisanud
või pagunitega Venemaa inimeste poolt.
4. Kogu vara, milline
on Venemaa relvajõudude valduses ja halduses, on Venemaa
omand.
Seega siis Eesti kui iseseisva riigi seadused nende osas ei kehti.
Nagu paraku teatud olukordade valguses tuleb tõdeda, ei
taha seda tunnistada meie riigi Kaitseministeerium.
5. Venemaa Relvajõud
jätavad endale õiguse endiselt kasutada Eestis paiknevaid
lennuvälju, sadamaid, polügoone jne…
Tegelikkuses nad neid pidevalt kasutavadki ja seda meie riigi
vastavate ametkondade loal või vaikimisel.
6. Eesti vabariik EI
TOHI TAKISTADA Venemaa lennukite ja kopterite lendusid "vabariigi"
õhuruumis.
Need formuleeringud tähendavad absoluutset peremehetsemist
meie õhuruumis, kaasaarvatud ka õppused.
7. Venemaa Merelaevastiku
sõjalaevad peavad saama vabalt liikuda, sooritada õppusi
ja ERIOLUKORDADE ÜLESANNETE TÄITMISI.
Ka need punktid räägivad absoluutsest peremehetsemisest,
sedapuhku siis Eesti meredel. Kui rääkida nõutud
eriolukordade ülesannete täitmisest, siis näiteks
putšipäevad olid ka eriolukord. Seega siis planeeritakse
veel mingeid erilisi eriolukordasid?
8. Venemaa sõjaväelased
tohivad relva kanda ka väljaspool väeosa territooriumi.
Täpsustan, et juba ammu liiguvad vene sõjaväelased,
ka ajateenijad, mingite eriülesannete täitmisel Tallinnas
ja ka mujal ringi tsiviilriietes ja eri liikumisdokumentidega.
Samuti kantakse kaasas püstoleid. See aga tähendab seda,
et näiteks Tallinnas Viru tänaval võib saada
tina.
9. EESTI ON KOHUSTATUD
eraldama elamispinnad Venemaa sõjaväelastele asustatud
punktides, millised nad PEALE VÄGEDE LAHKUMIST ERRU JÄÄDES
VALIVAD ENDALE ELUKOHAKS.
Kinnitan veel kord, et neid jääb Eestis erru pidevalt
ja seda koos perekondadega. Selliseid isikuid tuleb juba lugeda
tuhandetega.
10. Eestisse errujäänud
Venemaa sõjaväelastele on Eesti KOHUSTATUD ANDMA KODAKONDSUSE.
Paraku meil nii just käitutaksegi. Kodakondsust antakse massiliselt.
Millise poliitilise tuleviku see meie riigile loob, ei ole raske
aimata. Miks sellest aru ei saada? Samas ma ei välista, et
kui seda nõudlikku tingimust ei täideta, siis hakatakse
karjuma inimõiguste rikkumisest. Võimalik, et mõeldakse
välja veel mingi uudne formuleering.
11. EESTIST LAHKUNUD
VENEMAA SÕJAVÄELASTE VABANENUD KORTERID TULEB ANDA
JÄRGMISTELE VENE RIIGI SÕJAVÄELASTELE, KES TULEVAD
TEENISTUST LÄBIMA SAMASSE PAIKA.
See punkt kätkeb endas seda, et need, kes ei soovinud Eestis
erru jääda, asendatakse nendega, kes nõustuvad
siia jääma. See on mingi paikapandud programm, mida
tuleb tingimata ja igal juhul ellu viia. Kõik kättesaadud
materjalid ja info räägib sellest.
12. Venemaa relvajõududes
teenivatel isikutel, kes vajavad korteriolude parandamist, tuleb
seda anda üldjärjekorra alusel.
Siin võrdsustatakse end Eesti vabariigi kodanikega. Samas
tuleks küsida, kes on "isikud" Vene väes,
kui seni räägiti sõjaväelastest. See võib
tähendada ka seda, et Vene sõjaväe katte all
hakatakse Eestisse sisse tooma mingite ülesannetega isikuid.
13. EESTI VABARIIK ON
OMA VAHENDITE JA JÕUDUDEGA KOHUSTATUD EHITAMA VENEMAA OHVITSERIDE
PEREDELE ELAMUD, SAMUTI RAJAMA VENEMAAL EESTIST LAHKUVATE VÄEOSADE
TARBEKS JA MAJUTAMISEKS UUED SÕJABAASID NING MILITAAROBJEKTID.
Need nõudmised on küll enneolematud, kuid samas näitavad,
et Vene väed on valmis Eestist lahkuma ja sellega leppinud
kui ajaloolise paratamatusega.
14. Venemaa relvajõududes
teeninute eramud, suvilad, aiamaad, peenramaad jne tuleb ka edaspidi
lugeda nende pärusmaaks.
Siin ongi teeninute (eraisikud töötasid lepingute alusel)
ja erruläinud sõjaväelaste varad jäänud
nende omandiks, neid kasutatakse jätkuvalt. Kuidas jääb
Eestist lahkunute varadega, on meie vastavate võimude otsustada.
Mitte mingil juhul ei tohiks lubada ei ühte ega teist varianti.
Põhjenduseks on see, et paljuski on need varad-maad kätte
haaratud kunagistelt omanikelt. Nüüd aga teatavasti
on suund sinna, et tehtud ülekohtud on vaja heastada.
15. Venemaa Relvajõududes
teenijad või teeninud tohivad teha sõjaväe
varade baasil aktsiaseltse Eesti pinnal.
Ka need punktid on juba ammu meie riigis käivitunud. Aktsiaseltsid
tegutsevad, varadega äritsetakse ja mitte ükski meie
võimustruktuur sellele ei reageeri. Jälle küsiksin:
miks vaikitakse?
16. Venemaa Relvajõududes teeninute
või teenijate üle Eesti piiri minnes tuleb lubada
nende peredel välja viia oma isiklikke asju PIIRAMATUS KOGUSES,
v.a Eesti Vabariigi poolt keelatud või piiratud kogusega
esemeid.
Meil on piiratud koguste nimistus põhiliselt toiduained
ja mõningad tarbeesemed. Mis asi aga on isiklikud asjad
piiramatus koguses, on eesti keeles raske tõlgendada. Piiramatu
kogus peaks ju tegelikult tähendama kasvõi ešelonitäit
isiklikku vara.
Samas tuletan meelde: läbi Eesti on Vene armee organiseerinud
relvade ja narkootikumide veo Euroopa riikidesse. Kõike
seda tehakse üsna märgatavates kogustes. Põhiliselt
kasutatakse sellisteks vedudeks sõjasadamaid. Seoses reisilaevade
reisidega on hakatud mainitud kaupu ja mitte ainult neid välja
vedama ka Tallinna sadama kaudu. Selles osas oleks vaja tööle
saada ausad tolliametnikud ja kontrolli tunduvalt tõhustada.
Loodan, et see minu raport ei jää tähelepanuta
ja võetakse vatsu ka vastavad resoluutsed meetmed. Vastupidisel
juhul maksavad tegematajätmised meiel kõigile tulevikus
karmilt kätte.
See oli näide 1992. aasta punavägede poolsetest nõuetest
Eestile. Kõigest sellest oldi suurepäraselt teadlikult
ja ikka endiselt flirditi ja tegutseti koos punaväega. Tegelikult
- mis siin ikka imestada, meie eestlastest punased tegutsesid
koos vene väepunaga, sest see oli kasulik ja kaukaid täitev
koostöö. Nõnda rikkus tasku toodi ja poliitilist
profiiti hakati lõikama siis ja tehakse seda süvenevalt
ka kaasajal. Just need jõud on nii mõnelegi erakonnale
saanud abikäeks stiilis: nende häälte najal võimule.
Kõik see aga üha süveneb. Järjest rohkem
hakkavad just siia programmiliselt sissejäetud inimesed tungima
Eesti majandusse, poliitikasse. Kõigele sellele on kaasa
aidanud kõik valitsused ja kõik võimu lähedale
jõudnud erakonnad. Kõik valitsused on treinud ja
treivad massiliselt juurde uusi Eesti kodanikke.
Kõige rõvedam kogu asja
juures on see, et kõik pasundavad eesti rahvuslusest, eesti
kultuuri, keele, rahvuse ja riigi säilimise vajadusest läbi
aegade. Ise aga teevad kõik selleks, et see rahvas känguks
ja manduks. Just see poliitika ja tegevus ongi PLATS PUHTAKS -
eestlastest, eesti kultuurist, keelest ja riigist. Kui taolised
erakonnad ja nende liidrid ei ole meie vaenlased, siis kes nad
on?
Kas keegi oskab seda mulle öelda?
|
|
|
