|
|
|
Kalju Leib kodukabinetis armsate
asjade ja oma elu keskel. |
Elu Tartu linnaga
tekst: MARGIT-MARIANN
KOPPEL
19. juunil 1937. aastal sündinud
Kalju Leib on teist põlve
tartlane. Juba lapsena meeldis talle koguda varemetest esemeid,
kive ja keraamilisi põrandaplaate. Ema ennustas, et temast
saab vanakraamikaupmees. Vanakraamikaupmeest ei saanud, küll
aga kirglik ajaloohuviline.
Püüe
portreteerida Kalju Leiba on tänamatu ülesanne, sest
on võimatu hõlmata hõlmamatut. “Lai
haare ja mitmekülgsus on Kaksiku tähtkujus sündinu
saatus,” ütleb selle kohta portreteeritav ise. Kaksikutele
on omane tegelda igasuguste asjadega ja Kalju Leiva jaoks on paljud
asjad väga huvitavad, mis teiste jaoks ei tarvitse seda olla
või tunduvad veidrusena. Kui üritada Kalju Leiva tegemisi
ühise nimetaja alla koondada, siis on selleks tema sünnilinn
Tartu.
Kodulinna
fanaatik
Vaevalt, et leidub teist
inimest, kes oleks sedavõrd oma kodulinna fanaatik. Tartu
linnas ringi käies oskab ta otsekui varrukast tõmmates
vesta lugusid sellest, milline nägi see paik välja tsaariajal,
Eesti ajal, sõjaajal ja pärast sõda. Tänu
temale on selle linna ajaloost talletatud paljugi unikaalset,
mis muidu oleks meile jäägitult kadunud. Selles mõttes
võin teda julgelt võrrelda fotograafi Eduard Sellekesega,
kes jättis Tartu linnast tohutu pärandi, pildistades
sadu ja sadu fotosid linnast enne selle hävimist sõja
ajal ja hiljem, jäädvustades nii nüüdseks
kadunud vaated.
Kodulinn Tartu vaatab Kalju Leiva Tammelinna kodukabinetis vastu
fotodelt, graafilistelt lehtedelt, postkaartidelt ja eksliibristelt.
“Igal asjal siin, igal raamatul ja eksliibrisel on oma hing.
Mu kodus ei ole mitte midagi kallist, aga kõik need asjad
on minu jaoks armsad. Ja nende väärtus ongi see, et
see on minu elu,” ütleb Kalju Leib.
Aga alustame tavakohaselt sealt, kust inimene alguse saab –
juurtest. Sedapuhku viivad need meid ajas tagasi 11 põlve,
Võrumaale Kanepisse, Harja tallu.
180 aastat perekonnanime
panekust
Kümmekond aastat
tagasi hakkas Kalju Leib oma sugupuu uurimisega tegelema ja jõudis
uurimistöös välja nimepanekuni ning sellest veel
kaks põlve ettepoole. Isapoolne suguvõsa on Kanepist.
Perenimi Leib pandi kohaliku pastori poolt ühele esivanemale
1826. aastal, tänavu möödub sellest 180 aastat.
Kaks põlvkonda enne nimepanekut olid esivanemad, keda kutsuti
Harja Jaan ja Harja Mihkel, sest nad olid Harja talust pärit.
Nüüd on sugupuus 11 põlvkonda üles joonistatud,
pikuti ja laiuti uuritud ja see töö on olnud väga
huvitav.
Ema on pärit Luunja mõisast. Tema ema ja vanaema olid
mõisa moonakad. Emal tuli varakult mõisa põllul
tööle hakata, sest kui ta oli 13-aastane, suri tema
ema ja ta oli peres kõige vanem laps. Peale tema oli peres
veel viis suud. Kalju tulevane isa oli ka Luunjas tööl,
tutvus seal emaga ja tõi ta ära linna. Ema ei olnud
täisealine ja kasuisa ei andnud abiellumiseks luba, öeldes,
et kui August ta ees põlvili palub, siis annab. Aga isa
oli sirge seljaga ja ütles, et ootan niipalju aastaid kui
tarvis on, aga põlvili ei lasku. 1932. aastal isa ja ema
abiellusid.
Isale ei meeldinud maatöö ega maaelu ja räpakus.
Küll aga meeldisid isale lilled ja Luunja mõisas rajas
ta oma akna alla lillepeenrad ja kiviktaimla. Ilmselt oli korraarmastus
tal sünnipäraselt kaasas.
Linnas õnnestus isal oma armastust lillede vastu rakendada
lilleäris töötades. Dangli lilleäri aiandis
alustas ta aiapoisina, kuid õige ruttu töötas
end üles aednikuks, väga vähesele haridusele vaatamata.
Olud olid sellised, et ei saanud õppida, vaid oli tarvis
karjas olla.
Kui presidendile
kõlbab Päts, siis Leib kõlbab teile ammugi
Emale ei meeldinud nimi
Leib ja taheti võtta väga ilusat nime. Isa oli andnud
palvekirja ja kutsuti kahe nädala pärast vastusele järele.
Siis öeldi talle suusõnaliselt, et kui presidendile
kõlbab Päts, siis teile kõlbab Leib ammugi,
olge selle nimega rahul. Pärastsõja-aastatel on siiski
neli inimest selle nime ära vahetanud. Muuhulgas ka Kalju
vend Kalev võttis abiellumisel naise nime.
Mälu
algab sõjaajast
Lapsepõlv tundus
igav ja pikk. See näis lõpmatuna. Kalju oli oma sõnul
loomult laisk, joosta ei viitsinud ega jõudnud. Esimesed
mälestused pärinevad 1940. aastast, kui Riia mäelt
tuli mingi rongkäik alla, mis liikus Uue turu tänava
suunas, ilmselt pritsimajja. Kalju seisis vanaema ja vennaga Vanemuise
ja Ülikooli tänava nurgal. Oli lipp ning hulk mehi rabeles
lipu ümber, et keegi ei saaks seda ära võtta,
sest tööliste väljaastumised kodanliku võimu
ja Eesti Vabariigi vastu olid keelatud.
Teine mälupilt pärineb juba sõjaajast. 1941.
aastal mindi perega sõja eest ära maale, sinna, kus
Kalju ema vanaema oli karjas. Sealt talust aeti aga välja,
sest lahing oli tulemas. Kaljul on meeles, kuidas tema ja vennas
30-kraadises suvelõõmas, mantlid üll ja mütsid
peas, asju kandsid. Suka sisse oli topitud köömneid
ja need olid nagu palgid lapse käes. Mehed läksid ees
ning naised lastega karjas järgi. Kalju mäletab, kuidas
talle näidati vaatlejat, mis taeva all aeglaselt pöörles.
Õhupallid olid üleval ja vaatleja andis raadio teel
teateid vastase vägede kohta. Ta oleks nii väga tahtnud
seda vaatlejat näha, aga lapsele ei osatud seda kahjuks näidata.
Ema noorem õde, kes oli Kaljust 8 aastat vanem, ütles,
et ta ei vaata üldse sinnapoolegi.
Tartu pommitamine
Sel ajal oli isa sakslaste
poolt vabastatud Tartus. Kaks nädalat käis kahurituli.
Venelane tulistas kahuritest Emajõe parempoolse kalda linnaosa
ja kvartalite viisi põlesid hooned maha – Tõnissoni
ja Kuperjanovi tänava vahe, Päeva tänav, Tähe
tänav, Maarja kirik ja Tiigi tänav, Pepleri tänav
jne. Kõige suurem tulekahi oli 12. juulil, kui tulelõõmas
oli sadakond maja.
Isa oli pannud otsingukuulutuse ajalehte, et kas keegi teab, kus
on Hilda Leib kahe lapsega. Paremkalda (Raekoja) poolses linnaosas
liikusid ajalehed, vasakkaldas ehk siis 3. linnajaos mitte. Kirjavahetust
ei saanud ka pidada. Seda, kuidas perekond kokku sai, Kalju ei
mäleta, sest oli parajasti kopsupõletikus.
Raudteemajas asuv kodu oli seoses raudteesilla õhkimisega
hävinud. Isa sai 1942. aasta aprilli algul Kastani tänavasse
korteri ja pere kolis sinna.
Oli aga sõjaaeg ja linnast aeti taas välja, sest seda
pommitati venelaste poolt ja oli ohtlik. Toiduga oli kitsas. Pere
kolis Eerikale Lepiku tallu, kus elati ligi aasta. Isa oli aednik
ja käis raudtee aias tööl.
Kui raudtee
õhku lasti
Eerikalt mindi sõjapõgenikena,
ainult ema ja lapsed, isa oli Tartus tööl, Kaareperre
Ränkeli tallu, kus elati terve suve. Sealt mindi Vägevale.
Talust raudteeni võis olla 60-70 meetrit ja 1944. a septembris
nägi Kalju seal raudtee õhkulaskmist. Vägeva
jaam pandi sakslaste poolt põlema. Pärast selgus,
et jaamahoone kelder oli täis kantud jalanõusid, mis
olid ilmselt pärit koonduslaagrist, osa suuremast kogusest.
Jaamahoone põles ära, kuid kõik jalanõud
jäid alles. Isa otsis tunde, kuid ei leidnud kaht ühest
paarist kinga.
Kui Kalju tol päeval üles ärkas, kuulis ta, kui
isa ütles emale, et jaamaülema abi ja sideülem
saevad käsukoras telefoniliiniposte maha kahemehesaega. Lõuna
paiku hakkasid jõmakad käima. Kalju vaatas kuuri tagant
raudtee poole ja nägi poisi jaoks põnevat vaatepilti,
kuidas saksa sõdur jooksis ja viskus siis kõhuli
maha. Nii nagu jõmakas käis, tõusis sõdur
püsti ja jooksis edasi. Kraapis roopa alt liiva, pani dünamiidi
alla ning jälle püsti, jooksu ning viskas end uuesti
maha. Nii kui end maha viskas, käis kõmakas! Poolteise
tunni möödudes tuli teine mees. Siis tuli veel üks
sõdur, kes lasi maha elektriliinide metallist jalandid.
Tund aega hiljem tuli veel üks mees ja lasi elektriliinide
puitpostid dünamiidiga pooleks.
Veel samal päeval aeti neid sealt lahingute eest minema.
Tee oli põgenike vankreid täis, vanker vankris kinni.
Nädalapäevad elati ühes talus, kus olid need mehed,
kes saksa sõjaväest kõrvale hoidsid. Kord juhtus
Kalju olema õuel, kui üle ojapurde tuli metsast ahelikus
umbes 25-30 saksa sõdurit ja maja kohe ümber piirasid.
Tulistasid maja taga rukkihakkidesse ja lakaluugist heintesse
ja läksid siis hanereas minema. Mehed olid toas ning jooksid
sealt aheliku tulles rukkihakkidesse peitu. Õnneks jäid
kõik pakkujooksnud terveks. Ohvitser ja kaks sõdurit
käisid ka talumaja läbi.
“Kas
on arusaadav: organiseerimata noorena te seda kooli ei lõpeta!”
Just nii ütles
Kalju Leivale matemaatikaeksamil Ehitustehnikumi klassijuhataja
ja matemaatika õpetaja Johannes Lang, olles Kalju komsomoli
mittekuulumise pärast teist korda eksamil läbi kukutanud.
Vastamist kuulas sm Lang tukkudes ja küsis siis justkui unest
ärgates, et kas see on kõik või?. Kalju vastas
jaatavalt. – “Kas see on siis mõni vastus? Kaks!”
Kirjutas hinde ära ja pöördus siis Kalju poole:
“Kas teil on nüüd selge, et organiseerimata noorena
seda kooli ei lõpeta?” Kalju oli siis 14-aastane ja
ehkki algkoolis ei olnud ta pioneeriks läinud, siis nüüd
ei olnud enam midagi parata. Ehkki ei tahtnud, tuli astuda, vabatahtlikult-sunniviisiliselt,
nagu tol ajal kombeks.
Hiljem töötas Kalju Leib Jõgeva Põllumajandusvalitsuses
töökohal, mis eeldas parteisse kuulumist, kuid kuhu
teda algul ühe juhataja poolt parteituna võeti. Ent
juhataja vahetus ja uus ülemus ning partorg avaldasid talle
survet formaal-juriidiliselt parteiridu täiendama. Kommunistlikku
maailmavaadet pole Kalju Leib iial jaganud ning parteilisse nomenklatuuri
kuulunud ei ole. Esimesel võimalusel pani ta parteipileti
lauale. Kui ajad muutuma hakkasid, töötas ta Eesti Ajalooarhiivi
haldusdirektorina. Ajalooarhiivis tegutses ka interrinne ning
eelnevalt oli löödud koledaid sõnalahinguid.
Ühel parteikoosolekul astus Kalju Leib interrinde vastu välja
öeldes, et kommunistlik partei on kuritegelik. “Oi,
nad oleksid mu ära söönud,” meenutab Kalju
toonast pinevat õhustikku.
Vanad raamatud
ja postkaardid
Eksliibrised, vanad
raamatud, fotod ja postkaardid tõmbavad Kalju Leiba enda
poole maagilise jõuga ja panevad silmad hasartselt särama.
Vanade raamatute kogumisega tegi Kalju Leib algust Ehitustehnikumi
ajal. Talle sattusid mõned raamatud kätte ja ta hakkas
huvituma, palju sellest ja tollest sarjast sellise kujundusega
raamatuid üldse on. Ta proovis sarju täis saada, külastades
antikvariaate, ka Moskvas ja Riias. Raamatute muretsemine ei osutunud
sugugi kergeks, kiireks ja lihtsaks, sest ei sobinud, kui raamat
oli lagunenud, määrdunud või mitte originaalköites.
Eriti palju on Kalju Leiva riiuleil eeposte “Kalevipoeg”
ja “Kalevala” erinevaid väljaandeid mitmetes keeltes.
Kalju Leiva elu Kalevipojaga on omaette artikli teema.
Vanad postkaardid tulid Kalju ellu koos Tartu vanade fotodega.
Kui ta oleks kogunud vaid postkaarte, siis oleks kollektsioon
tema sõnul väga vaene, sest alates 1944. aastast kuni
vene valitsuse lõpuni ei antud välja ühtki varemetega
postkaarti. Muutuv Tartu – see on tema sõnul kollektsiooni
raudvara.
Maagilised
eksliibrised
Oma puuduvat joonistusoskust
kompenseerib Kalju Leib kunstihuviga. On ju ka eksliibris olemuselt
miniatuurne kunstiteos. Eksliibriste juurde viis teda juhus.
Antikvariaatides käies ütles Kalju, missugust raamatut
ta vajab. Kaupluse juhataja, kes oli olnud Eesti ajal Rakvere
raamatukaupluse omanik ja selle asja eest ka Siberisse järgi
mõtlema saadetud, hakkas talle üht-teist hoidma. Ta
oli eksliibrisehuviline ja küsimusele, mis Kalju tema heaks
teha saab, palus, et talle võimaluse korral eksliibriseid
toodaks, ja näitas, kuidas eksliibriseid raamatutest kätte
saab. Kalju oligi paugupealt küps, eksliibrised haarasid
ta jäägitult ning temast sai fanaatiline eksliibrisekoguja.
Ta otsis Tartust üles eksliibrisetegijad ja nii see vähehaaval
tasapisi algas. Otsustava tõuke eksliibrisekogumiseks andis
Paul Amburi raamatu “Eesti kunstipärastest eksliibristest”
ilmumine 1958. aastal ja suhtlus autoriga, kelle kogusse kuulus
40 000 eksliibrist. Amburi käest sai algaja koguja ka väärtuslikku
varasemat eksliibrisekirjandust, mida mujalt saada ei olnud lihtsalt
võimalik. Oma mälestused Paul Amburist on Kalju talletanud
kaante vahele pealkirja all “Minu mälestusi Paul Amburist”
(Tartu, 2004). Samuti on ta jäädvustanud karikaturisti
ja virtuoosse portreemeistri Jüri Keremi eksliibriseloomingut
valikuliselt, mitte tervikut, “Jüri Keremilt tartlastele”
(aprill 2003) ja “Jüri Kerem oskas inimese sisse näha”
(Tartu, 2003). Lisaks on ta avaldanud väikese brošüüri
Soome-Eesti eksliibrisesõprusest.
Kui kogumishasart jõudis sinnamaani, et ta hakkas eksliibriseid
postiga saama ja saatma, siis laekus peagi kutse KGB-sse. Kalju
Leib küsis aadressbüroost massiliselt eksliibrisekataloogis
olevate isikute aadresse, et nendega kontakteerudes eksliibriseid
saada. Kahjuks olid paljud neist 1944. aastal maalt lahkunud,
hukkunud või hukatud või olid nõukogude režiimi
suhtes vaenulikud. Esitatud süüdistus oli õige
äge ja hiljem Anti Taluri sõnul väga tõsine.
Nimelt süüdistati K. Leiba kontakti otsimises maalt
sõjaajal lahkunud inimestega. Uuriti, milleks ta ikka seda
teeb ja miks ta neid vajab. Kalju Leib selgitas siis julgeolekumeestele,
mis asi see eksliibris on ning üritas neid igati veenda,
et tema huvi piirdub üksnes eksliibristega ja ei midagi enamat.
Pärast pinnimist lasti ta viimaks hoiatuste saatel tulema.
Kalju Leib võttis eksliibrisekogumist tuliselt ja nii arenes
kirjavahetus 30 riigiga. See oli sõnatu kirjavahetus. Kümne
aastaga tekkis igati arvestatav 17000-line eksliibrisekogu. Kuid
sama agaralt, kui K. Leib eksliibriseharrastus tuure üles
võttis ja kogu kerkis, töötas ka tsensuur. Kirjad
aurutati lahti, vaadati, võeti ühtteist juurest ära
ja kiri kleebiti taas kinni. Juhtus ka seda, et kirjad ei läinud
lihtsalt pärale või ei tulnud kätte. Postkontorist
sai Kalju seepeale vastuseks, et ta kas kirjutab liiga palju või
liiga vähe…
Noorusele omase agaruse, keevalisuse ja entusiasmiga innustas
ja organiseeris Kalju Leib Tartu eksliibrisehuvilisi koguma ja
tegijaid tegema. Andekalt puugravüürimeistrilt Enn Keralt
sai ta hea hulga eksliibriseid, aga ka rikkalikult vahetusmaterjali.
Põneva killuna olgu siinkohal mainitud, et Enn Kera tegi
1960. aastal Kalju Leiva vahendusel eksliibrise ka vabadusvõitlejale
Mart Niklusele, kes siis “riiklikul hoiul” viibis.
Väga kõrgelt hindab Kalju Leib Johannes Juhansood,
kes väga andeka ja ülimalt produktiivse harrastuskunstnikuna
on loonud enam kui 1500 eksliibrist ja meenemärki, peaaegu
erandina puugravüüris. Tema loomingust on K. Leib talletanud
kaante vahele “Eestimaa kirikud Johannes Juhansoo loodud
eksliibristel” (Tartu, 2004). Seejuures on jällegi pajatada
üks värvikas tõik ja nimelt see, et esimese kirikuga
eksliibrise lõi Juhansoo oma õpiaastate tuttavale
Arnold Evertile, EV kaadriohvitserile ja ennesõjaaegsele
Põltsamaa koolide riigikaitse õpetajale. Sellel
eksliibrisel on Põltsamaa loss ja kirik tuleleekides, nagu
see oli 1944. aastal, mil eksliibrise omanik oma kodukohast relv
käes lahkus, et kaitsta oma isamaad. Toon selle näite
siin selleks, et näidata, kuidas eksliibris võib kujuneda
ajastu peegelpildiks ning võib olla ka midagi enamat kui
vaid raamatumärk.
Lapsena unistas ka Kalju Leib sõjaväelase elukutsest,
kuid vene ajal polnud see kahjuks võimalik. Ometi on sellest
ajastu olude tõttu täitumata unistusest jäänud
alles huvi sõjaajaloo vastu, mis on iseenesest väga
põnev. Nüüd on õnneks mahti selle temaatikaga
rohkem tegeleda.
Selle eest, et tal on olnud võimalik oma hobidele pühenduda,
võlgneb Kalju Leib tänu oma mõistvale naisele
Marele, kes on mehe veidrusi seni vapralt talunud.
Lisaks kogumiskirele on Kalju Leib hea seisnud selle eest, et
Tartus seisaks taas Kalevipoeg ja Toomemäel Villem Reiman,
ning on tegelenud saksa sõdurite matmispaigaga Tartus Pauluse
kalmistul. Aga see kõik on juba omaette jutt…
|
|
|
