Kultuur ja Elu 2/2006


Kultuur ja Elu 1/2006

 

 

 

 



ERIK ARRO: “Põlisrahva ainus soov oleks, et astuge tagasi, kommunistid, ärge trügige võimule.” Foto: Jüri Liim.

Üleskutse: Kommunistid, astuge tagasi!

tekst: erik arro

9. mai 2006. Euroopa päev, Teise Maailmasõja lõpp, aga eestlastele leinapäev – vene orjuse algus. Pronksist punaarmeelane seisab ikka Tallinna kesklinnas. Sajad vene kommunistid ja sõjaveteranid, meie piinajad ja alistajad, pidutsevad, räuskavad, joovad viina ja vehivad punalippudega, üksik sini-must-valge lipp rebitakse maha. Politsei ei vii ära punalippe ega pane vene sõjardeid kongi, vaid ära viiakse üksik maharebitud Eesti lipp ... Kas on aasta 1940? Ei, see on praegu, aastal 2006. Endised kommunistid on endiselt võimul.

Elu Nõukogude Eestis

Jüri Liimi vastu, kes lubas pronksist punaarmeelase ära koristada, alustas punaprokuratuur uurimist tohutu kiirusega, paari päeva jooksul, kuid punalippude lehvitajad ja vene sõjardid võeti oma kaitsva tiiva alla ja tõenöoliselt ei tehta neile midagi, nende nimesidki me ei tea.
Mõni aeg tagasi meie kommunistlikus valitsuses suurt paanikat tekitanud punased särgid kirjaga “Kommarid ahju!” väljendavad ehedalt põlisrahva tundeid, sest vaadates meie riiki, tekib tunne nagu elaksime ikka veel ENSV-s. President Rüütel on tippkommunist, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, kes jagab praegugi ordeneid kommunistlikele aktivistidele, kes rebisid omal ajal maha sini-must-valgeid lippe ja mõnitasid eesti rahvast. Terve valitsus: peaminister Ansip, justiitsminister Lang, endine kaitseminister Jõerüüt, majandusminister Savisaar ja kultuuriminister Palmaru on kõik endised juhtivad kommunistid. Suuremate parteide juhid on samuti endised kommunistid: Reiljan, Kallas, Lauristin, Savisaar, Ansip jne, samuti suur hulk poliitikuid ja riigikogulasi, ning muid võimureid, kolhoosi esimehi ja ametnikke kõikides ministeeriumides, prokuratuuris, kohtus, politseis ja sõjaväes. Eesti riik kubiseb kommunistliku minevikuga tegelastest, reeturitest, äraandjatest, tallalakkujatest ja kurjategijatest.

Kaks ordenit eelviimase metsavenna tapjale

Ülo Neeme, Põlva miilitsaleitnant, tappis 2. juunil 1974 Eesti eelviimase metsavenna Kalev Arro, kes oli 30 aastat nõukogude võimule üksi vastu pannud. Miilits Ülo Neeme sai selle eest Punatähe ordeni! Hiljem võeti politseinikuna tööle Eesti politseisse, edutati Võru politsei abiprefektiks, mitmel aastal esitati Ülo Neeme vabariigi aastapäeval aumärgi saajate nimekirja, kuni politsei peadirektor Harry Tuul andis talle kui Eesti parimale politseinikule II klassi teeneteristi ja pakkus veelgi kõrgemat ja soojemat kohta Põlva politseiprefektina (2002. a). Suur tänu teile tehtud töö eest, Harry Tuul ja Ülo Neeme, olgu teie südametunnistus kerge!
Taevas lendavad vene hävitajad, tänavatel marsivad vene sõjaveteranid ja vanglad on täis vene kurjategijaid. Meie kodumaa on kaetud kommunistlike okupantide mälestusmärkidega, mida leidub igas linnas ja alevis. Ükski Eesti valitsus pole suutnud neid ära koristada, ka mitte Laari valitsus, kelle lubadus oli plats puhtaks lüüa. Tallinna kesklinnas Vene Kultuurikeskuse saali kohal seisab suur N Liidu vapp sirbi ja vasaraga, kuigi Stalin suri 1953 ja sellest on nüüd juba 53 aastat möödas – aasta juba 2006 ning “vabadus” on kestnud tervenisti 16 aastat? Eesti riigi poolt väljaantav kultuurileht kannab nimetust Sirp (endine Sirp ja Vasar). Narvas seisab lilledega ehitud vene tank, mille toru on suunatud Tallinna poole, jne, jne ...

Reps, Jõerüüt, Parts ja Lihula

Kõik see solvab eestlase hinge. Kas me elame oma vabal maal või mitte? Tundub, et mitte. Lihula sammast tormas Partsi valitsus kraana ja politseiga maha võtma ja hiljuti põhjustas väike haakristike kaitseliitlase kõrvas meie sõjaväejuhtide tugeva ärrituse ja avalikud sõnavõtud, kuid stalinlikud sirbid-vasarad, vene tankid, pronkssõdurid ja viisnurgad meie võimurite unerahu ei riku. Kui minister Reps laimas Eesti riiki ja marisid Venemaal, siis keegi tagasi ei astunud, aga kui nähti mõnd punast särki, siis langes kaitseminister Jõerüüt suurest hingevalust agooniasse ja astus tagasi. Sellest võib ainult üht järeldada – eestlase tunnetel võib trampida iga kompoliitik nii, nagu ise tahab, aga kui keegi ähvardab mingi süütu särgikesega kommuniste, siis astub tagasi meie riigi kaitseminister, kellel peaks ju ometi olema veidi sõjamehelikku jõudu ja meelt. Kaitseministri tagasiastumise motiivis pole midagi õilsat, see on vana kommunisti isiklik solvumine ja hirm. Miks ei astunud kaitseminister tagasi näiteks siis, kui Vene hävitajad meie taevas lendasid? Riigi kaitsmine pole ju ENSV-aegne Kirjanike Liit, kelle ülesandeks oli komparteid ülistavaid värsikesi treida. Kaitseminister Jaak Jõerüüt on kas lihtsalt nõrganärviline hale kuju või paadunud kommunist. Kui nüüd sada inimest punase särgi selga ajaksid, siis vist kukuks terve meie uuskommunistlik valitsus kokku?

Punased särgid, maskid ja viisnurgad

Eelmise aasta sügisel tähistasid punaveteranid Tallinnas pronkssõduri ehk okupatsiooni monumendi juures Eesti okupeerimise 60. aastapäeva. Jalul oli terve Eesti politsei, kuid oh üllatust, nad ei olnud väljas mitte selleks, et vene sõjaveteranide ebaseaduslikku ja põlisrahvast solvavat miitingut laiali ajada, vaid selleks, et kaitsta kommuniste võimalike provokatsioonide eest. Tabati kaks eestlast, kes kiiresti politseisse ülekuulamisele viidi. Põhjuseks see, et üks mees kandis punast maski. Kas pole hämmastav? Punase maski või punase särgi kandmine ajab paanikasse mitte ainult Eesti politsei, vaid põhjustab ka Eesti kaitseministri tagasi astumise!!! Ma saaks aru, kui stalinlikud sirbid ja vasarad, ning punaste viisnurkadega sambad põhjustaksid ministritel infarkte ja politsei tormaks kraanade ja koppadega vene okupatsiooni mälestusmärke koristama. Aga ei, kõik on vastupidi. Kas me elame ikka vabal maal või oleme Moskva oblast?
Me ei tohiks unustada ka seda, et tšekist Putin on Venemaal demokraatia juba lämmatanud ja taaskehtestanud stalinliku diktatuuri, mis rõhub julmalt idapoolseid väikerahvaid (näiteks tšetšeene), sealhulgas meie ugri hõimlasi marisid, komisid, udmurte ja teisi.

Kuritegelik ideoloogia

Isamaaliitlane Pakosta arvab, et kommunismi kui ideoloogia eest ei või kedagi karistada. Aga me teame, et kommunism on vägivaldne ideoloogia, mis kutsub üles klassivõitlusele, terrorile, proletariaadi diktatuurile ja maailma vallutamisele. Kommunistlikust maailmavaatest on veelgi kuritegelikum kuulumine konkreetsesse terroristlikusse organisatsiooni Kommunistlikku Parteisse, kes tegeles miljonite inimeste tapmisega ja ahju ajamisega tervel kolmandikul planeedist (Poola, Ungari, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, N Liit, Mongoolia, Hiina, Tiibet, Vietnam ja Kambodža). Ja seda teadsid kõik eestlased, kes astusid vabatahtlikult sellesse parteisse. Pole tähtis motiiv, kas seda tehti vorstijupi eest, argusest, rumalusest või soovist reeta oma kodumaa.
Kui keegi väidab, et aeg oli selline, miskit polnud parata ja oli siiras soov Eesti asja ajada jne, siis mina võiksin öelda, et astun Ku Klux Klani selleks, et aidata neegreid. Jah, võimalik, et mõni ka mõtles nii, kuid rahvas ei taha teid, endisi kommuniste võimu juurde. Istuge nurgas, olge vait ja häbenege, ning ärge trügige riiki juhtima, poliitikasse, riigikogusse või presidendiks, sest see solvab eestlasi. Keegi ei aja kommuniste ahju, ei pane pannile, isegi vangi pole neid pandud.
Kuigi ausalt öeldes kuluks igale endisele kommunistile reetmise eest kolm aastat türmi, kiilaks ajada, punane särk selga panna ja ühiskondlikult kasulikule tööle suunata, näiteks põllumajandusse.

Kommunistid, astuge tagasi!

Valimised lähenevad ja seoses sellega võiksid kõik endised kommunistid (Rüütel, Savisaar, Ansip, Palts, Lauristin, Reiljan, Alatalu, Allik, Kallas, Lang jne) võtta eeskuju kaitseminister Jõerüüdist ja astuda tagasi, mitte kandideerida võimuorganitesse, mitte tegelda poliitikaga, raputada endale tuhka pähe ning mitte solvata eestlasi oma musta minevikuga. Keegi ei aja kommuniste ahju ega pane pannile, põlisrahva tagasihoidlik soov on nende tagasi astumine. ENSV ajal said nad oma vorstijupi ja 30 hõbeseeklit juba kätte, nüüd aitab, armuaeg on olnud väga pikk.
Riigikogu peab vastu võtma seaduse, mis keelaks KP-sse kuulunud inimeste pääsu võimuorganitesse, ministeeriumidesse, kohtutesse ja riiklikesse asutustesse. Kommunistide nimekiri peaks olema avalikult kättesaadav kõikides infokanalites, et rahvas teaks, kes on kes, ning keda mitte valida jälle võimu juurde.
Aeg on tulla noortel, uutel ja puhastel inimestel, kes on vabad äärmustest, nii kommunistlikust kui kapitalistlikust mõtlemisest, kes aitavad vene migrantidel emigreeruda ja integreeruda Euroopasse või Venemaale, kes hoolivad eestlusest, põlisrahva edenemisest, ning solidaarsest ja sotsiaalsest ühiskonnast, kus ei jäeta hätta ka oma kõige vaesemat kodanikku!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv