|
|
|
Indrek Tarand poistega kahurit
proovimas. |
Indrek Tarand: "Tuleb
vabaneda kommunistide poolt Eesti Vabariigi poliitikasse toodud
räpastest võtetest!"
tekst: KE intervjuu
"Kipume igapäevases
jagelemises unustama, kui õnnelik üks väike rahvas
võib tegelikult olla ja peabki olema iseseisvas riigis,"
ütleb oma intervjuus Laidoneri Muuseumi direktor Indrek
Tarand.
Mida Eesti Vabariigi
aastapäev Teile isiklikult tähendab?
Indrek Tarand: "See on Jõulude ja Jaanipäeva/Võidupüha
kõrval minu jaoks kolme tähtsama Eesti püha seas."
Te juhite muuseumi,
mis kehastab seda ideed ja väärikust, mille eest on
võideldud, kuid kui vaadata, mis siin riigis toimub, siis
võib öelda, et vabadusvõitlus pole sugugi lõppenud.
Milline on Teie arvamus?
Jah, sest Goethe laseb Faustil ütelda: "Vaid see on
väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte
võita püüab." Ei ole lõppenud.
Rahvasuus kutsutakse
praegust aega kommunistide okupatsiooniks ning naerdakse, et Eesti
riigist on alles vaid lipp, vapp ja hümn. Kas Teie arvates
on toimunud kommunistide kontrrevolutsioon?
Ei, see ei ole toimunud. Aga on tunda üritusi seda toime
panna. Kuid sellele vastame hispaania keeles: "No Pasaran!"
("Ei lähe läbi!")
Kui rääkida
rahvuslikust väärikusest, siis millised oleksid pidepunktid,
kust inimene võiks seda leida?
Neid on nii meie ajaloos kui tänases päevas ning loodetavasti
homses küll ja küll. On, mille üle rõõmu
ja uhkust tunda. Iseasi on see, kas kõik inimesed tahavad
ja suudavad neid toetuspunkte õigel ajahetkel ära
kasutada. Kas või äsjane rõõm suusatamise
kuldmedalitest on meil ühiselt tuntud, aga kui mõtleme,
mida nüüd peale hakata, siis näiteks spordi rahalise
väärtustamise juures lahkneme eriarvamustesse. Minu
arvates on õigem väärtustada noorte sporditegemist,
selmet muuta olümpiamedalid rahaliseks võimaluseks.
Rahvuslik väärikus ongi see, et me ei jaburda, et me
lihtsalt olemegi väärikad.
Kas Eesti riik
käitub Teie arvates riigina?
Kohati küll, jah. Alati saab paremini. Ja tahtmine teha paremini
kui näiteks eile tegime, ongi, mis peab meid saatma. See
ongi tegelikult jätkuv vabadusvõitlus. Ütleksin,
et tervikbilanss on pigem hea kui halb. Mis ei tähenda, et
miinuspoolel poleks asju. Mõnikord oleme riigina käitunud
võib-olla laisalt, mõnikord argpükslikult,
mõnikord liiga lühikest omakasu taga ajades, mis minu
meelest ei ole ka väikeriigile väärikas.
Millised väljakutsed
Teie hinnangul Eesti riigil ees seisavad? Mis oleksid suuremad
sihid, mida võiksime saavutada?
Võiksime saavutada enam mõtteviisi, mis on tuntud
kui säästlik areng või loodusega kooskõlas
olemine. Ja võiksime vabaneda endiste kommunistide poolt
Eesti Vabariiki kaasa toodud poliitilist võitlust räpastavatest
võtetest. Kui me need kaks asja lähema 10-15 aastaga
ära teeksime, oleks juba päris hea. Ja loomulikult võiksime
saavutada ka selle, et meie koolisüsteem ja haridus tervikuna
oleksid terved, stabiilsed ja teistele eeskujuks.
Millised on Teie
arvates riigi seisukohalt ohtlikud arengupidurid?
Üks ohtlikumaid arengupidureid on elu kitsas mõtestamine,
mis väärtustab ainult võimet raha teenida. Selle
üheks tagajärjeks on see, et väga paljud inimesed
eelistavad oma tööjõudu müüa muudel
turgudel, mitte Eestis. See on kindlasti ohtlik tendents. Kindlasti
on ohtlik kõnelda meie kaitsevõimest võtmes,
et me üksi niikuinii midagi ei suuda ja seetõttu ei
pea selle eest ka hoolitsema. Arvan, et siin on tunda enne võitlust
käegalöömist. Muidugi tuleks märgata ja aru
saada, kui õnnelik üks väike rahvas võib
tegelikult olla ja peabki olema iseseisvas riigis. Seda me kipume
igapäevases jagelemises unustama. Sellest võiks rohkem
rõõmu tunda.
Rääkides
säästlikust arengust, tundub küll, et me ei oska
oma inim- ja loodusressursse piisavalt väärtustada ja
käime nendega liiga kergekäeliselt ümber?
Väikest viisi on see nii. Aga muidugi, ma pean oma töö
eest võimalikult rohkem raha saama. Ja kui ainult selles
kontekstis mõtelda, siis on tõesti tore olla seal,
kus seda saab. See ei ole vältimatult riigi või ühiskonna
süü, see on inimese vaba valik. Medali teine külg
on see, et ma võin ju saada hästi palju raha mingi
tegevuse eest, mis mind jällegi võib-olla muus osas
üldse ei rahulda. Mõni inimene mängiks palju
parema meelega vaskpilli või raviks laste haavu, selmet
kalkuneid kitkuda.
Loodusressursside puhul on üks asi see, et me võib-olla
ei tea neid piisavalt. Me kõik teame, et meil on põlevkivi,
kuid väga hästi ei tea, mis saab siis, kui meil seda
enam ei ole. Ma ei hakka siin rääkima sellest, et me
ei ole piisavalt valmis õnnetusteks, mis võivad
juhtuda nii merel kui maal. Naftareostuse puhul oli väga
sümpaatne, kuidas kodanikuühiskond ise organiseerus
hetkel, kui riik oli oma organiseerimisvõimega ummuksis.
Tore oleks ju, kui ikka mõni mets jääks alles
ja lendorav elaks kuskil ning kõik ei oleks madaltiheda
hoonestusega kaetud suhteliselt näotu asustusala.
Te vihjate sellele,
et me mõtleme liiga lühikese aja peale ega näe
asju pikas perspektiivis?
See on inimlik, inimene mõtlebki nii, et niikaua, kuni
mina siin maa peal olen, peab mul hea olema. See vähemus
Eestis, kellel on lapsed, mõtleb võib-olla nende
peale ka. Ja inimlik ajamõõde on jumalikuga võrreldes
niikuinii lühike. Aga ei oleks paha just nimelt mõtelda,
et kui meie teeks nii, äkki me suudaks olla mingis asjas
teistele eeskujuks. See võib-olla motiveeriks väga
paljusid.
Välismaist
pimesi järgi ahvides me ehk ei teagi enam, mis see päris
oma on, mida väärtustada?
Ahvimine on ka üks arengu eeldus. Arvan, et me võib-olla
ei oska laia maailma asjade mitmekesisusest üles leida neid,
mida tõesti tasuks otsekohe ahvida. Ja seetõttu
kulub palju energiat asjadele, mida ei tasu ahvida. Aga kokku
leppida on siin raske, sest minule näiteks erinevalt väga
paljudest ei meeldi nii väga Vormel 1 autovõidusõit
ja ma arvan, et selle ringraja ehitamine Eestisse oleks mõttetu.
Kuid leidub kindlasti arvukalt inimesi, kes leiavad, et just nimelt
see ringrada oleks neile maapealse paradiisi võti.
Arvan, et mõtleme endast traditsiooniliselt kui metsarahvast
ja harvemini kui mereriigist, kuigi oleme mõlemat. Ja näiteks
meie panus Euroopale võikski olla see, et meil on metsad.
Mitte see, et meie metsast on tehtud palju kallist paberit.
Kas rahvuslikult
meelestatud parempoolsed jõud peaksid koonduma?
Väga raske on tavalisel inimesel nagu mina defineerida, millised
jõud need täpselt on. Sest vaatamata sellele, et kõigis
parlamendi erakondades on mõned väljapaistvate võimetega
inimesed, ei ole kõik parteilased seda kaugeltki mitte.
Aga muidugi oleks hea, kui riigi poliitilised jõud oleksid
võimelised tähtsate eesmärkide nimel koonduma.
Kardan, et seda võimet on vähem kui näiteks 1996.
aastal.
Ajaloost rääkides
jookseb meie meediast pidevalt läbi väide, et sellest
ei ole mõtet kõnelda, sest Lääs ei mõista
meid ja me ei tohiks teha oma ajaloost poliitilist relva. Äkki
ei mõista oma ajalugu hoopis meie ise?
Kui õpilane ei mõista, siis võib ütelda
küll, et õpetaja ei oska seletada. Samas on ka õpilasi,
kellel on nii tugevad eelhäälestused, et mis tahes imeõpetaja
ei õpeta talle seda asja selgeks. Mina ei usu, et saab
väita, et miski, mille nimi on Lääs, selle kitsamas
või laiemas tähenduses, ei ole võimeline meid
üldse mõistma. Tasapisi ja kannatlikult oma positsioone
seletades on see mõistmine kindlasti saavutatav. Et me
ise ei ole võimelised oma, nagu armastatakse öelda,
keerulist ajalugu hästi õpetama, on muidugi eelkõige
meie endi süü. Aga juhiksin siinkohal tähelepanu
sellele, et me ei saa oma lähiajaloos väga paljusid
asju üldse seletada, sest selle kohta käivad allikmaterjalid
on okupatsioonivõimu ja tema käsilaste poolt kas üldse
hävitatud, peidetud või pandud kirja ja avalikustatud
sellisel kujul, mis ei võimalda ajalooteaduse kriteeriumide
järgi väga selgeid väiteid ja seisukohti esitada.
Siin on mõned okupatsioonihaavad, mis takistavad meil hea
õpetaja olemast.
Need ajaloost rääkimist vaigistavad väited teenivad
kommunistide huve, sest selle taustal saavad nad ütelda,
et ärme sellest kommunismist ka nüüd nii palju
räägi. Nii on neile mugavam ja seda inimgruppi tuleb
sellest aspektist mõista, et neile on nii mugavam. Aga
see, mis on kommunistidele mugav, ei pruugi vältimatult olla
kogu ühiskonnale mugav. Saagu nemad ka sellest aru.
Mida siis teha
Tõnismäe pronksmehega, 9. mai ja 22. septembriga?
Neil on ajaloo tähtpäevadele iseloomulikud head ja vead,
sest neile on tekkinud tasapisi sümboli väärtus.
Inimühiskond paratamatult tegeleb väga palju sümbolite
mõtestamise, kehtestamise ja teisaldamisega. Minu hinnangul
oli sobilik moment pronksmehele tuule alla tegemiseks Lihula ausamba
mahavõtmise päev. Ja kui ma saaksin ideaalis ütelda,
siis mõnikord ma ei näeks nende sümbolitega vaeva,
vaid laseks neil nii olla, nagu nad on kujunenud. Aga kuna Eesti
NSV-s karjääri teinud inimesed on toonud Eesti poliitikasse
kaasa väga palju ebaausaid võtteid ja muud sellist,
siis nendepoolsete seisukohtadega polemiseerimist pean ma enda
ülesandeks.
Ühise ajalooteadvuse ja tunnetuse tekitamine on oluline asi,
aga praegu seda tekkinud ei ole. Ja sellist pendeldamist, et täna
teeme meie neljaks aastaks oma ja kui teised on võimul,
teevad nemad oma, ma ei salliks. Siis juba jätta asjad pigem
nii, nagu nad on. Nõukogude aja lapsena vaatan kõhedusega,
kuidas üha uusi põlvkondi lapsi tuuakse 9. mail Tõnismäe
ausamba juurde. Ma ei karda seda, aga mulle see ei meeldi. Kuid
ebausku ei saa kunagi kiriku põletamisega ära likvideerida.
Ühine ajalooteadvus tekib, kui me selle küsimusega tegeleme.
Kas vabadusvõitlejad
väärivad oma memoriaali ja avalikku tunnustust?
Vabadusvõitlejate kõige parem memoriaal ja tunnustus
ongi iseseisev Eesti Vabariik. Arvan, et need inimesed ongi sellega
rahul. Tõsi, neil võib olla eriarvamus selle kohta,
kas Eesti NSV ajal trooninud inimesed sobivad seda riiki kõige
paremini hoidma ja juhtima.
Kuidas Te seda
kommenteerite, et Eesti NSV ajal trooninud inimesed said ordenid
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise eest koos inimestega, kes
seda tõesti väärivad?
Ka see viitab ühise ajalooteadvuse puudumisele. Iseküsimus
on, kas mingil ametikohal olemine on juba piisav alus äramärgituks
saamisel. Tahaks rohkem kuulda ka nende käest, kes olid Eesti
NSV-s kõrgetel ametikohtadel, mida nad siis ikkagi tegid?
Sest kui ma loen tolleaegseid ajalehti, siis nendest tegijatest
ei paistnud tegevus, vaid vastutegevus.
Kas Eesti kommunistid peaksid kahetsema?
Arvan, et Eesti kommunistid ei peaks mitte niivõrd kahetsema
seda, mis nende arguse või ahnuse tõttu sai Eesti
NSV-s tehtud. Nad peavad kahetsema, et tõid kommunistliku
partei organisatsioonis levinud alatud valitsemismeetodid Eesti
erakonnademokraatiasse. Kuni nad seda ei kahetse, ei ole nendega
võimalik ausat mängu mängida. Kui nad sellest
aru saaks ja püüaks sellest vabaneda, ütleksin
ma neile: "Tere tulemast Eesti Vabariiki!"
|
|
|
