Kultuur ja Elu 1/2006


Kultuur ja Elu 4/2005

 

 

 

 


Juudivastasus - vesi sionistide veskile

tekst: Tõnu Kalvet

Tõnu Kalvet kutsub üles tegema vahet juutlusel ja sionismil, sest pime viha on kasulik vaid "holokaustitööstuse" käigushoidjatele.

Efraim Zuroff koos oma mõttekaaslaste ja liitlastega on kahjustanud Eesti ja eestlaste mainet maailma avalikkuse silmis märkimisväärselt. Meenutagem korraks peamisi tema võtete arsenalist:

  • Pidev selliste süüdistuste tulv, mis on sama alatud kui alusetud.
  • Põhimõttel „häda faktidele, kui nad soovunelmat ei kinnita!" rajaneva kinnisidee järgimine, mis kuulutab „sõjakurjategija kandidaadi" juba ette süüdi.
  • Pahameelepursked, kui faktidele tuginedes inimene siiski - põhjalikumagi uurimise järel - süütu leitakse olevat.
  • Püüdlused tekitada lausa ajuloputuse-laadse kihutustöö abil võimalikult paljudes inimestes, lausa terves rahvuses süütunne olematute kuritegude eest.
  • Üksikisikute ja rahvuse mustamine, neile rahvusvahelise surve avaldamine, kui nood ei käitu „stsenaariumi" järgi.

Sellise sihikindluse viljad pole jäänud tulemata. Kui veel 1980-ndate lõpul suhtus rõhuv enamus eestlastest juutidesse kui ka mitte erilise vaimustusega, siis vähemalt mitte vaenulikult, siis mida aasta edasi, seda enam on tunda vaenu. Muidugi mitte pealispinnal. S e a l on kõik kõige paremas korras: räägitakse multikultuursusest, rahvaste sõprusest, austusest aastatuhandete vanuse juudi kultuuri vastu, tuntakse kaasa juutide kannatustele ning püütakse igati näidata oma vastavust kaasaja inimesele esitatavatele nõuetele. (Küsimus, kes need nõuded välja mõtles ja neid iga hinna eest juurutada katsub, on seejuures omaette arutlusteema ja jäägu seetõttu teiseks korraks.)
Pealispinna all podiseb aga rahulolematuse katel. Palja silmagagi on näha, et rõhk seal aina kasvab, kaas hüpleb pidevalt tugevneva surve mõjul, koliseb ning laseb ühe suuremaid aurupahvakuid kaane ääre alt välja. Pealt veel ei lenda, kuid surve pideva kasvu jätkudes on seegi vaid ajaküsimus.

Juudid ahju!

Üheks suuremaks „aurupahvakuks" oli mitte väga ammune üleskutse: „Juudid ahju!" Selle internetis esitanud eesti nooruk sai küll karistada ja asi loeti lõppenuks, ent tegelikust lõpust on ilmselgelt liiga vara rääkida. Sest üleskutse ei tulnud ju tühjalt kohalt, vaid oli midagi märksa enamat kui ühe inimese noorusrumalus. Nooruk ütles lihtsalt välja selle, mis paljudel hingepõhjas pakitses. Ja endiselt pakitseb.
Põhjust selliseks pakitsuseks on ju küllaga: üht rahvast peetakse kunstlikult teistest ülemaks, tema kogetud kannatusi teiste omadest suuremaks, tema esindajate teistele põhjustatud, kaugeltki mitte väikesi kannatusi aga ebaoluliseks, nende mainimist vaat et harimatuseks, vaenulikkuseks, pühaduserüvetamisekski. Selline kallutatud suhtumine ja selle üliinnukas propageerimine tekitab ju igas vähegi haritud inimeses tõrke, riivab teravalt üksikisiku ja kogu rahva õiglustunnet.
Niisiis peaksime sellistesse „potikaane kerkimistesse", auru väljalaskmistesse täie arusaamisega suhtuma. Ent just nüüd ongi õige aeg öelda endale: pea hoogu!

Sest muidu teeksime ülekohut paljudele täiesti süütutele inimestele, kel on olnud õnn või õnnetus selle nn valitud rahva liikmena sündida.
Eestlased on ajaloo jooksul korduvalt ülekohtu käes kannatanud. Paljudel juhtudel on piisanud kannatajarolli sattumiseks lihtsalt eesti päritolust. Sestap peaksime väga hästi teadma, mis tunne on, kui sind su rahvuse pärast taga kiusatakse. Kasutagemgi siis seda teadmist, et vältida lahmimist põhimõttel „juudid on palju kurja teinud, sestap on i g a juut kurjategija".
Vältigem pimedat vaenu, andkem enesele aru, et juutide hulgas on palju südametunnistusega inimesi, kelles nende kisakõridest ja aferistidest rahvuskaaslaste käitumine suurt häbi tekitab.
Juut on Zuroff, kes üritab juutide sõjaaegsete kannatuste eksponeerimisega kasu lõigata, hoida „natsikütina" käigus „holokaustitööstust" ja anda sellele aina hoogu juurde. Juut on aga ka USA-s DePauli ülikoolis töötav professor Norman G. Finkelstein, kes on paljastanud „holokaustitööstuse" käigushoidjad - Simon Wiesenthali Keskuse ja tolle liitlased, kirjutades menuka ja palju vastukaja tekitanud raamatu „Holokaustitööstus".

Juut on Iisraelisse pagenud, seal nime vahetanud ja siiani redutav Shlomo Morel, kes esimestel Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli Poolas koonduslaagri ülemaks, piinas ja tappis vange oma käega ning on vastutav umbes 1700 inimese (peamiselt Poola sakslase) surma eest. Juut on ka Moreli kuritegusid paljastava raamatu „Silm silma vastu" autor John Sack.
Juudi rahvusest oli põhiosa sellest Punaarmee väeosast, kes 1941. aasta sõjasuvel Eestis tsiviilelanikkonna kallal verd tarretama panevaid metsikusi toime pani. Samast rahvusest olid ka paljud bolševike ideoloogiatöötajad ja NKVD ülekuulajad (Eestist pärit Idel Jakobson). Juudi päritolu olid aga ka need Soome armee ridades võidelnud arvukad sõjamehed, kes idarindel „punase katku" vastu sõdimisel ilmutatud vapruse eest said Suur-Saksamaa sõjalisi autasusid.
Loetelu võiks veel pikalt jätkata, ent öeldu mõte on loodetavasti niigi selge: ärgem pangem kõiki juute ühte patta, ärgem tehkem oma teadmatusest liiga nende hulgas leiduvatele korralikele inimestele! Sel moel teeme ülekohut süütutele ja ühtlasi jätame end ilma olulistest liitlastest võitluses Zuroffi-suguste vastu. Teisisõnu: osakem vahet teha juutlusel ja sionismil. Selleks ongi arukas toetuda kellelegi, kes valdkonda põhjalikult tunneb ja suudab üheaegselt vaadelda seal toimuvat nii sees- kui väljasolija pilguga. Nagu näiteks Viini ülemrabi, Moishe A. Friedman.

Sionismi rajaja, Theodor Herzli 100. surma-aastapäeva (3. juuli 2004) puhul korraldatud, sionismivastaste ülemrabide ja rabide konverentsil Viinis 1. juulil 2004 tõmbas Friedman oma avakõnes selge eraldusjoone juutluse ja sionismi vahele, kinnitades: „Austrias ja teistes maades toimuvad riiklikud pidustused loovad mulje, nagu oleks sionism juutlusega samane, või siis vähemalt juutluse õiguspärane poliitiline suund. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine!"
Viini ülemrabi juttu tasub meil hiljutise holokaustipäeva, 27. jaanuari puhul erilise hoolega meeles pidada. Tõepoolest, see päev viidi sisse Eesti valitsuse korraldusega 2003. aasta algusest. Otsus langetati 2002. aasta 6. augustil, päeval, mil möödus täpselt 62 aastat Eesti vastuvõtmisest Nõukogude Liitu. Uue „mälestuspäeva" kehtestamise eestvõitlejaks oli toonane peaminister, praegune Euroopa Komisjoni esimehe asetäitja, eesti nime alles oma kasuvanematelt pärinud Siim(on) Kallas.

Nn holokaustipäeva kehtestamine tekitas toona ja tekitab praeguseni Eestis palju pahameelt ja suurt rahulolematust. Eiras ju riigi juhtkond seda tehes elanikkonna rõhuva enamuse seisukohta. Mäletatavasti oli tookord avaliku arvamuse küsitlustes sellise „mälestuspäeva" sisseviimise vastu koguni 97 protsenti vastanutest. Ometi suruti otsus läbi, mälestuspäev on endiselt alles, keegi pole teda kalendrist kustutanud. Samas riivab teravalt me õiglustunnet. Mida peaksime temaga siis ette võtma, kuidas temasse suhtuma?
Terve mõistuse seisukohalt lähtudes on parim tee seda päeva ja temaga kaasnevat propagandat lihtsalt eirata. Kui keegi püüabki sellealast kihutustööd teha, siis tuleb talle otsustavalt öelda: „Aitab, oleme selliseid jutte küllalt kuulnud! Kui sina ise usud kõike seda, siis hoia see usk endale, ära tule meile peale pressima!"Meie võimuses pole seda propagandapüha paugupealt kalendrist kustutada. Küll aga on meie võimuses ta välja suretada - sel päeval sellealaseid propagandaüritusi mitte korraldades või sinna minemata jättes.

Jõudu selleks annab meile teadmine, et me pole üksi - koos meiega ja me teisest rahvusest saatusekaaslastega (kelle ajusid samal moel loputada püütakse) on ühel pool rinnet „holokaustitööstuse" vastu astumas ka korralikud juudid eesotsas näiteks Viini ülemrabi Friedmaniga.
Siis jääb potil kaas pealt lendamata ning juudivastasust õhutavatelt, sellelt kasu lõikavatelt sionistidelt võetakse käest nende võimas relv - mittejuutide p i m e viha juutide vastu.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv