|
|
|
Loo autori hüvastijätt
vanaemaga Sajaanides Verhne-Ussinski küla kalmistul 1957.
aasta märtsis. |
MRP kolmteist vaatust
tekst: Kuno Raude
President L. Meri andmetel pandi okupatsiooniaastatel
totalitaarsete riikide ja nende kohalike käsilaste poolt
toime üle 274000 vägivallaakti miljonilise Eesti elanikkonna
vastu! MRP kolmeteist vaatust vaagib Kuno
Raude.
Tsiteerin 23.08.1939 Saksamaa ja NSV
liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu lisaprotokolli:
„Territoriaal-poliitilise ümberkorralduse puhul Balti
riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab
Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL huvisfääride
piiri."
J. Ribbentrop saatis 07.10.1939 Saksamaa saadikutele selgituse,
milles muu hulgas on öeldud: „Sellest tuleneb, et Leedu,
Läti, Eesti ja Soome ei kuulu eespool märgitud mõttes
Saksa huvisfääri." Kaks totalitaarset suurriiki
olid määranud Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome
ja Bessaraabia edasise saatuse, veelgi enam - kogu Euroopa saatuse
pikkadeks aastakümneteks.
MRP esimene
vaatus - kallaletung Poolale
01.09.1939 tungis Saksamaa kallale Poolale.
17.09.1939 tungis idast Poolasse miljoniline Punaarmee. 27 päevaga
Poola purustati, misjärel korraldati Poolas ühine võiduparaad.
Peale Poola likvideerimist teatas Stalin 25.09.1939 Saksa saadikule
Schulenburgile, et „kui sakslased sellega nõustuvad,
siis asub NSV Liit otsekohe kooskõlas 23. augustil sõlmitud
protokolliga reguleerima Balti riikide probleemi ja ootab seejuures
Saksa valitsuse täielikku toetust."
MRP teine
vaatus - tee avamine
Algasid alandavad Eesti-Nõukogude läbirääkimised
Vene sõjaväebaaside rajamiseks Eestis, kes oli jäetud
üksinda suhetes hirmuäratava idanaabriga. Kogu ettevõtmine
taandus küsimusele: kas sõda või alistumine?
Riigikogu kõikide komisjonide liikmed jäid üksmeelsele
seisukohale, et jõuähvarduse rängal survel tuleb
nõustuda NSV Liidu ettepanekutega. Meie eelkäijad
uskusid, et NSV Liit ei sekku Eesti siseasjadesse. 28.09.1939
kirjutati Kremlis alla vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi
ja NSV Liidu vahel. K. Päts on selle lepingu kohta öelnud:
„See leping on üheks väljapaistvamaks katseks korraldada
rahuliku koostöö teel kahe rahva vajaduste keerdsõlmi."
J. Laidonerile kuuluvad sõnad: „Minul on see vast
kõige raskem öelda, et meie Vene vastu ei saa, kuid
pean seda tegema, et säästa oma rahvast."
Ei olnud veel Eestimaa pinnale astunud vene sõduri saabas,
kui nägi ilmavalgust NKVD (I. Serov) käskkiri nr. 001223
Leedu, Läti ja Eesti elanike küüditamise kohta!
Kavakindlale hävitamisele kuulus Eesti poliitiline juhtkond,
ohvitserkond ja haritlaskond. Ka edukamad majandustegelased, tähtsamad
ametnikud, põlistalude omanikud. Inimesed tuli arreteerida,
nende vara konfiskeerida ning saata nad 5-8 aastaks laagrisse
koos järgneva 20-aastase asumisega. Asumiskohas pidid arreteerituid
ootama nende perekonnad. Soome - NSV Liidu vahel peetud Talvesõja
tulemused ja Poola annekteerimine avasid tee MRP-s ettenähtud
Baltimaade okupeerimiseks.
MRP kolmas
vaatus - ultimaatum
NSV Liidu kaitsekomissari K. Vorošilovi
13.08.1939 käskkirjaga koondati Eesti ja Läti piirile
8. ja 7. armee, Leedu piirile 11. armee. Kokku paiknes Baltimaade
piiride taga 435 000 meest, 8000 kahurit, 3052 tanki, 2601 lennukit.
Eestil oli vastu panna 181 000 sõjaliselt väljaõpetatud
meest, 450 kahurit, 58 tanki ja soomusmasinat, 70 lennukit. Ja
lahkhelid Balti riikide ühisel kaitse organiseerimisel sissetungija
vastu. 16.06.1940 said Punaarmee väeosad käsu minna
Eesti ja Läti territooriumile. Päev varem marssis Punavägi
Leetu. 17.06.1940 kell 15.00 kirjutas J. Laidoner alla Nõukogude
ultimaatumi nõudmistele. 10 tundi enne seda marssis Eestisse
12 punadiviisi. Kell 13.15 oli Tallinn juba vene vägede käes.
17.- 21.06.1940 moodustati okupeeritud Balti riikides eestlaste,
lätlaste ja leedulaste abiga „rahvavalitsused".
Siinjuures on kohane meelde tuletada, et peale lepingule allakirjutamist
28.09.1939 ei üritanud K. Päts Soome ajaloolase Martti
Turtola hinnangul „kordagi vastu seista idanaabri nõuetele,
ta tegi kõike nii, nagu seda tahtis Stalin. Eesti väeosade
võitlustahet ja soovi kaitsta oma seaduslikke õigusi
ei purustanud mitte Punaarmee, vaid selle käsualustena tegutsenud
omad eesti ohvitserid ning riigi juhtkond eesotsas K. Pätsi
ja J. Laidoneriga, kes ei teinud ühtegi liigutust Eesti kaitsmiseks.
Need mehed nõustusid Eesti okupatsiooniga ja relvade loovutamisega
venelastele. Päts ei esitanud isegi mitte formaalselt protesti
Eesti okupeerimise, aga samuti baaside lepingu rikkumise vastu.
See kehtib ka Läti ja Leedu kohta."
Karmid, kuid õiglased sõnad meie põhjanaabrilt.
K. Päts allkirjastas kõik Eestit ja tema riikliku
ühtsust hävitavad ebaseaduslikud dokumendid, juhtides
oma riiki tahes või tahtmatult sotsialismi teele. J. Laidoner
käskis Pätsi heakskiidul kaitseliitlastel 48 tunni jooksul
loovutada relvad Eesti okupeerijatele. Kui Laidoner oli oma töö
teinud, vabastas Päts ta 22.06.1940 ametist. Mis veelgi hullem,
Päts kinnitas oma allkirjaga ametisse Moskva poolt nimetatud
Varese valitsuse.
MRP neljas
vaatus - vägivaldne punagenotsiid
Aastail 1940-1941 arreteeriti, küüditati
ja mõrvati peaaegu kõik Eesti Vabariigi valitsuse
liikmed, enamus Riigikogu liikmeist, üheksa endist valitsusjuhti
kümnest. 14.06.1941 küüditati Eestist Venemaale
10 205 inimest. Nendest 80% olid naised, lapsed ja vanurid. 30.07.1940
küüditati koos perega Venemaale ka K. Päts. J.
Laidoner veelgi varem. Vägivaldse genotsiidi taga seisis
kommunistlik partei ja tema tööriist KGB. Enesekaitseks
terrori vastu sündis metsavendlus e roheline sõda
nõukogude okupatsiooni vastu. Vaid üks aasta okupatsiooni
tähendas meile 41 tuhat hukkunut, hukatut või mõrvatut
e 4% elanikkonna koguarvust. USA-s oleks see tähendanud üle
5 ja Saksamaal üle 3 miljoni hukkunud inimese.
MRP viies
vaatus - välisriikide ükskõiksus
Kuidas suhtusid Baltikumis toimuvasse teised
Euroopa suurriigid? W. Churchill on öelnud: „NSV Liit
pidi väevõimuga ja pettusega okupeerima Balti riigid
ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehkki nende
poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik."
Balti riikide õnnetuseks oli Stalin II Maailmasõjas
mõjukas USA ja Inglismaa liitlane, kes ei tahtnud Balti
riikide pärast NSV Liiduga tülli minna. Saksamaa asus
seisukohale, et Baltimaade sündmused puudutavad vaid Venemaad
ja Balti riike. Välisriigid vaatasid ükskõikselt
pealt, kui Rahvasteliidu liikmed, Balti riigid, kaotasid oma iseseisvuse.
MRP kuues
vaatus - sõda sõprade vahel
22. 06. 1941. a. algas Saksamaa ennetava löögiga
Venemaa pihta endiste sõprade vahel sõda, milles
kaotas elu 55 - 75 miljonit inimest, 35 miljonit invaliidistus
ja 3 miljonit inimest on siiani teadmata kadunud. Miks sõdis
Saksamaa? Peamiseks eesmärgiks oli oma rahvuse ühendamine,
Suur-Saksamaa püsimajäämine, eluruumi laiendamine.
Miks sõdis Venemaa? Venemaa eesmärgiks oli maailmarevolutsioon,
e. kogu maailma bolševiseerimine. Miks sõdis USA?
Sõda USA vastu alustas Jaapan. USA tahtis säilitada
oma majandusliku võimu maailmas, kuid nad tahtsid taastada
ka Euroopas demokraatlikud põhimõtted. Miks sõdis
Inglismaa? Inglismaa tahtis kaitsta oma lagunevat koloniaalimpeeriumi
tugevneva Saksamaa vastu, et sellega säilitada ülemvõim
vähemalt Euroopas.
MRP seitsmes
vaatus - represseerimine vastuhaku eest
Miks sõdisid II Maailmasõjas
eestlased? Okupeeritud rahvana haarati eestlased paratamatult
suurriikide vahelisse konflikti, millest tulenevalt võitlesid
eestlased nii Punaarmee kui ka Wehrmachti ja Relva-SS koosseisus.
Esimeste lootuseks nõukogude korra taastamine Eestis, teiste
unistuseks Eesti riiklik iseseisvus! Olgu veel kord meelde tuletatud,
et sõja alguseks Eestimaa pinnal oli Eesti riik hävitatud,
juhid tapetud või vangistatud, Eesti kaitsevägi purustatud,
rahvalt enesekaitseks relvad ära võetud. Saksa armees
nägid eestlased ainsat võimalust ühiseks vastuseismiseks
Eesti taasokupeerimisele Punaarmee poolt. Eesti mehed lootsid,
et nii, nagu 1918. aastal, õnnestub Ka nüüd sobival
hetkel taastada Eesti riiklik iseseisvus, mille kaasmaalaste abiga
oli 1940. aastal hävitanud meie idanaaber. Võõras
mundris ja võõraste relvadega varustatud Eesti mehed
sõdisid ning surid oma riigi, oma rahva, oma kodude, naiste
ja laste nimel. Nad käitusid nii, nagu vabadust ihkava rahva
pojad käituma peavad. Uskumatu, kuid just nendele meestele
tänu jäi rinne Eestimaal püsima üheksaks kuuks,
kergendades soomlaste olukorda Jätkusõjas, võimaldades
70 - 80 tuhandel eestlasel põgeneda välismaale ja
Saksa väeosadel taanduda Eestist. 1944. aasta suvel ründas
vaid 9 km pikkust Tannenbergi liini Sinimägedes Punaarmee
2. löögiarmee idast ja pool 8. armeest lõunast.
Määratu jõud, kelle vastas seisis Euroopa riikide
vabatahtlikest koosnev III SS-soomuskorpus ja eestlased, kokku
vaid ca 40 000 meest. Uskuge või mitte, aga iga saksa poolel
võidelnud pataljoni ründas üks vene diviis! Ja
kõigele vaatamata Sinimäed, mida kindral F. Steiner
on võrrelnud lahingutega Verduni all I Maailmasõjas,
ei alistunud mitte kunagi! Erinevatel andmetel kaotas Punaarmee
Sinimägedes haavatute ja surnute näol 11 diviisi ja
2 brigaadi, kokku 170 000-300 000 meest. Ka Saksa poole kaotused
olid suured. Sealsetes kaitselahingutes langes 10 000-12 000 meest.
Kokku langes Eestit kaitstes üle 20 000 saksa sõjaväes
teeninud mehe. Meile on oluline teada, et Saksa sõjaväest
käis läbi üle 70 000 eestlase, neist 20 000 vabatahtlikku,
50 000 mobiliseeritut. Just nende meeste perekonnaliikmed kuulusid
represseerimisele peale sõda.
MRP kaheksas
vaatus - NSVL meelevalda jätmine
Kuid meid reedeti. Neid mehi, meid ja teid,
müüdi maha Venemaale nii 1940. kui ka 1943. ja 1945.
aastal. Eesti, kes oli Rahvasteliidu liige, jäeti USA ja
Inglismaa nõusolekul sellest organisatsioonist välja
ja anti NSV Liidu meelevalda. Miks lollitati Kesk- ja Ida-Euroopa
rahvaid Atlandi hartas nimetatud rahvaste enesemääramiseõigusega?
01.12.1943 määrasid Stalin, Roosevelt ja Churchill Teheranis
tulevase maailma, kaasaarvatud Eesti, saatuse. Nende meeste omavahelisest
kokkuleppest võib lugeda: „Stalini nõuet tunnustada
Nõukogude Liitu 1941.a. piirides (sealhulgas Balti riigid)
USA ja Suurbritannia ei vastusta." 04.-11.02.1945 tippkohtumine
Jaltas pani maailma saatuse lõplikult paika. Stalin oli
saavutanud okupeeritud Balti riikide ja osaliselt Rumeenia (Moldaavia)
ning Poola okupatsiooni tunnustamise USA ja Suurbritannia poolt.
Ka Nürnbergi protsessi süüdistusaktis arvati Eesti,
Leedu ja Läti NSV Liidu osaks.
Miks ma kirjutan möödunud sõjast nii pikalt?
Aga sellepärast, et kodumaa kaitsel sõdinud mehed
ja nende meeste perekonnad lasti maha, pandi vangi või
küüditati Venemaale 1949. aastal. 29.01.1949 otsustati
Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse saata Eesti, Leedu
ja Läti „bandiidid" ning nende „kulakutest"
abistajad. 28.02.1949 andis NSV Liidu Julgeoleku Ministeerium
välja käskkirja koodnimetusega „Priboi" sõjalise
operatsiooni läbiviimiseks Baltimaades, mille alusel 55 aastat
tagasi, 25.03.1949, viidi Eestist vägivaldselt Siberisse
20 702 inimest e 3% rahvastikust. Raamatu „Küüditatud
1949. Lääne-Virumaa" andmetel küüditati
siitkandist Siberisse 1840 inimest, keda Rakvere raudteejaamas
ootas 64 loomavagunit. Üle 90 % küüditatutest olid
tapetud või arreteeritud sõjameeste perekonnaliikmed,
peamiselt naised, lapsed ja vanurid. Paljud nende seast ei tulnud
ega tule mitte kunagi tagasi oma kodumaale. Nende hulgas minu
vanaema Marie Kello ja tema paljud kaaslased, kes puhkavad Verhne-Ussinski
mullas Sajaani mägedes Tuva piiri lähedal.
MRP üheksas
vaatus - kes olid küüditajad?
Kes olid meie vahetud küüditajad?
Küüditamise aluseks oli NSVL ÜNP seadlus 26.11.1948
ja ENSV MN 144.03.1949 määrus nr. 014. Küüditamise
läbiviimise eest vastutas kommunistlik partei ja riikliku
julgeoleku ministeerium (KGB). Küüditamise vahetuteks
läbiviijateks olid täitevkomiteede esimehed, kohalik
partei- ja nõukogude aktiiv, miilitsa piirkonnavolinikud,
kolhooside esimehed, Venemaa eestlased, oma küla uusmaasaajad,
relvastatud sõjaväelased. Teejuhtide ja hobusemeestena
kasutati kohalikke inimesi. Küüditajate hulgas oli nii
juhuslikke kaasajooksikuid kui ka uue rezhiimi veendunud toetajaid,
keda tõukas tagant auahnus ja võimuiha, kadedus
ja alaväärsuskompleks. Innukad aktivistid olid sattunud
väljapääsmatusse nõiaringi - kõige
eest, mis neil oli head, võlgnesid nad tänu nõukogude
võimule ning pidid seda nüüd nii heas kui kurjas
truult teenima. Olukord oli ühtviisi masendav nii äraviidavatele
kui siiajääjatele. Küüditamine oli täitnud
ühe püstitatud ülesannetest - siiajääjate
vastupanu kolhoosidele oli murtud. Nagu sõjaliste operatsioonide
puhul ikka, autasustati 1949. aastal küüditamise eduka
läbiviimise eest paljusid, ka meie rahvuskaaslasi, sõjaliste
ordenite ja medalitega.
Olgu lisatud, et eestlaste, lätlaste ja leedulaste kõrval
sai 20. sajandil genotsiidi läbi kannatada viimasel ajal
paljuräägitud juudi rahvas. Arvuliselt aga hoopis rohkem
sakslased, poolakad, kreeklased, türklased, korealased, aga
samuti venelased, ukrainlased, valgevenelased. Suhtarvudes oli
suuremaid kannatajaid siiski eesti rahvas, kes kaotas 17,5% rahvaarvust,
mis näiteks USA-le oleks tähendanud 22,4 ja Saksamaale
13,7 miljonit inimest. President L. Meri andmetel pandi okupatsiooniaastatel
totalitaarsete riikide ja nende kohalike käsilaste poolt
toime üle 274 000 vägivallaakti miljonilise Eesti elanikkonna
vastu! Üheksa kümnendiku ulatuses oli selles süüdlaseks
nõukogude võim, ühe kümnendiku ulatuses
saksa okupandid. Kahju, et see tõsiasi ei kõla maailmas
samaväärselt holokaustiga.
MRP kümnes
vaatus - 47 aastat punaapartheidi all
Möödunud sõda tõi meile
3 aastat kestnud saksa ja 47 aastat kestnud nõukogude okupatsiooni.
Peale sõda kehtestati Eestis tõeline nõukogude
apartheid - diskrimineerimisrezhiim, kus põliselanikel
puudusid kas täielikult või osaliselt poliitilised
ja kodanikuõigused. Riiklikult loodud süsteem oli
vajalik selleks, et kehtestada vene ümberasujate võim
kohaliku rahva plaanipäraseks rõhumiseks ja hävitamiseks.
Eriti rängaks kujunes vangistusest ja asumiselt kodumaale
saabunud inimeste saatus.
MRP üheteistkümnes
vaatus - vabaduse saabumine
Kuid tänu sellele, et oli säilinud
põlvkondade side Vabadussõjast ja II Maailmasõjast
osavõtnutega, et väga hästi mäletati ennesõja-aegset
Eesti Vabariiki, et meie seas elasid ning elavad mehed ja naised,
kes 1944. aastal Eesti kaitselahingutes lootsid taastada Eesti
riikliku iseseisvuse, et meie seas elas kümnete tuhandete
viisi julgeid ja haritud inimesi, jäi kestma rahva lootus
elada kunagi jälle vabana. Ja see aeg saabus. Saabus 1991.
aastal meie rahva, USA ja avalikuks saanud MRP salajase lisaprotokolli
kaasabil.
MRP kaheteistkümnes
vaatus - kahjude heastamine okupantriikide poolt
Olgu kõigile ühemõtteliselt
selge, et küüditamine on inimsusvastane kuritegu. 1968.
aastal kehtima hakanud ÜRO aegumatuskonventsiooni kohaselt
on inimsusevastased ja sõjakuriteod karistatavad alati,
sõltumata nende toimepanemise ajast. Eesti ratifitseeris
selle konventsiooni 26.09.1991. kuid mingeid tulemusi ratifitseerimine
siiani kaasa toonud ei ole. Loomulikult on aegumatuskonventsioon
kohustuslik ka Venemaale, kes oli selle dokumendi üks peamisi
läbisurujaid ÜRO-s. Siit tuleb edasi minna. Eesti rahvale
tekitatud kahjud peavad heastama okupantriigid - Venemaa ja Saksamaa.
Ja see võiks olla MRP kaheteistkümnes vaatus, mille
realiseerimine tuleb usaldada Eesti riigi kätte.
MRP kolmeteistkümnes
vaatus - õiglus jalule!
Kui sõjas kaotajate poolt toimepandud
kuriteod mõisteti Nürnbergis võitjate poolt
hukka ja süüdlasi karistati, siis võitjate, Venemaa
ja tema lääneliitlaste, kuritegude üle ei ole tänase
päevani kohut mõistetud. Loen õigluse jalule
seadmist ja EL ning Venemaa suhete viimist uutele lepingulistele
alustele kolmeteistkümnendaks MRP vaatuseks, millega tuleb
hakata tegelema meie riigi esindajatel EL struktuurides ja muudes
maailma organisatsioonides. Alles siis, kui need eesmärgid
on saavutatud, lõpeb MRP roll meie elus.
Nüüd aga tahan vastata oma esimesele
küsimusele - kes peab kandma vastutust meie küüditamise
eest? Minu vastus on: NSV Liit ja Suur-Saksamaa ning nende riikide
õigusjärglased (MRP), aga samuti USA ja Inglismaa.
Kes on kaassüüdlased? Minu vastus on: 1939. a Riigikogu
koosseis ja Eesti riigi juhtkond eesotsas EV presidendi K. Pätsi
ja Kaitsevägede ülemjuhataja J. Laidoneriga, aga samuti
kommunismimeelne Eesti elanikkond.
Minu vastus teisele küsimusele kõlab
nii: meid küüditati lääneliitlaste silme all
sellepärast, et pärineme perekondadest, kelle perekonnapead-sõjasangarid
või lähisugulased olid täis otsustavust seista
vastu Eesti bolševiseerimisele, kelle eesmärk oli taastada
1944. aastal Eesti riiklik iseseisvus. Või sellepärast,
et meie perekonnapead olid arukad ja töökad peremehed,
kes oma pere kõrval suutsid toita kogu eesti rahvast. Kokkuvõtvalt
- meis nähti nõukogude korra vastaseid, kes kuulusid
ühiskonnast elimineerimisele. Ja ärgu selles olgu kahtlust
mitte kellelgi.
Ning lõpuks. Kahjuks küll väga
suure hilinemisega, kuid represseeritute algatusel ja eestvedamisel
on vastu võetud „Okupatsioonirezhiimide poolt represseeritud
isiku seadus" ning antud välja valitsuse ja sotsiaalministri
määrused, mille abil püütakse tänaste
võimaluste piires veidikenegi leevendada represseeritute
olukorda Eestis. Ülimalt oluline on see, et täna me
teame, kes on rahvusvahelisele õigusele tuginedes represseeritu,
kuidas suhtub represseeritusse Eesti riik. Astutud on esimene
samm, mis ei tohi jääda ja ma väga loodan, et ei
jää viimaseks, kas või seepärast, et me
tahame luua Represseeritute Abistamise Fondi ja astuda dialoogi
okupantriikide järglastega. Võin julgelt öelda,
et see seadus sündis tänu Eesti poliitikasse möödunud
aastal astunud noorele haritud põlvkonnale, kelle hinnang
toimepandud kuritegudele ei ole võrreldav nõukogudeaegse
„nomenklatuuri" hinnangutega okupatsiooni tingimustes
toimepandu kohta.
|
|
|
