|
|
|
Foto Leonhard Pumperist on tehtud
septembris 1947, pärast saabumist koju. Leonhard on peagi
22-aastane. Metsavenna elu algas märtsis 1945 koos Eduard
Vallneri ja Rudolf Pettaiga. Peale Stalini teistkordset amnestiat
1947 tuli ta metsast välja ja andis end Valga julgeoleku
kätte. Et ei olnud tuvastatud veretööd, lasti
peale kaks nädalat kestnud uurimist vabaks. Tööle
sai ta alles 1949. aastal, sest niisuguseid ei vajatud ja
ta elatus juhutöödest, vanemate abiga ja neid abistades.
|
Eluküünlad kustusid
võitluses
tekst: Leonhard Pumper
Endine Võrumaa
metsavend Leonhard
Pumper pühendab selle
loo oma võitluses langenud kaaslastele Voldemar Rüütlile,
Heldur Hallerile, Aksel Sprenkile, August ja Aleksei Koemetsale
ning Eduard Vallnerile.
Sõjajärgne
metsavendlus oli jätkusõda Eesti vabaduse eest. "Rohelises
pataljonis" tegutses Eestis aastail 1944-1955 ligi 20 tuhat
metsavenda. Punaterrori vastu võideldes ja mõrvatutena
langes "Pro Patria" andmeil umbes 1730 metsavenda. Arvatavasti
langes veel palju metsavendi, kes ei olnud kohalikud, kuid võtsid
osa meie vabadusvõitlusest. Nende kalmud jäävad
igavesti teadmata ja ka tähistamata, nagu paljudel eesti
meestelgi, kelle laibad viidi KGB poolt teadmata suunas.
Võrumaa oli Eestis üks aktiivsemaid piirkondi, kus
metsavennad ei andnud armu punaagressoritele ja kohalikele kommunistidele,
pidurdades nende terroritegevust rahva kallal. Palju vägivalda
jäi täide viimata, nagu mõnede perede sunniviisiline
küüditamine Siberisse 25. märtsil 1949 ja samuti
põllumajandusmaksude sundsissenõudmine koos vara
konfiskeerimisega. Metsavennad andsid võimalusel vastulöögi
kohalikele kommunistidele.
ROOSA metskonnas ja selle lähiümbruses tapeti teadaolevalt
aastail 1944-53 seitseteist metsavenda. Eespool sai mainitud,
et see arv on tunduvalt suurem.
Reeturite
ohvrid
VOLDEMAR RÜÜTLI
oli minu emapoolne sugulane. Ta sündis 1908. aastal Varstu
vallas Matsi külas. Oli kaitseliitlane ja hakkas end varjama
kohe 1944. aastal, peale venelaste tulekut. Varjamiskohaks oli
Pähni lähistel Harju talu mets, kuhu ehitas punkri.
Saatuslikuks sai temale naiseõde, kes oli värvatud
KGB agendiks. Reetmise tõttu toimus julgeoleku haarang
28. aprillil 1950 ja Voldemar Rüütli langes. Punkrikaaslased
Eduard ja Miralda Mõttus olid ringkäigul, kui juhtusid
tulistamist kuulma ja pääsesid tookord eluga.
HELDUR HALLER sündis 11. augustil 1923 Võrumaal Listaku
külas Põru talus viielapselises perekonnas. Oli minu
koolivend Ristemäe algkoolis, olime noorkotkad. Olen temaga
koolipoisina maadelnud ja kuigi ta oli minust vanem, tegin ka
tema selja prügiseks. Heldur astus saksa sõjaväe
teenistusse politseipataljoni 1943. Kui algas nõukogude
okupatsioon, hakkas ta end varjama. Reeturi äraandmise tõttu
toimus 27. jaanuaril 1947 varahommikul haarang tema peidupaigas
Ristemäe lähistel Põdra külas. Heldur leidis
varju oma klassiõe LIIDIA KEVVAI juures, kes oli koolis
ka kodutütar. Põgenemisel sai Heldur surmavalt haavata
ja suri kohapeal. Ta jõudis teha oma brauningust vastulasu
tšekistile rindu, kelle päästis rinda riputatud
medal. Helduri laip seoti jalgupidi auto tagumise porde külge
ja veeti maas mööda Põdra küla vahelist
teed, et rahvast hirmutada. Joobnud tšekistid ähvardasid,
et bandiitide varjamise eest ootab kõiki sama saatus. Tšekistid
viskasid Helduri laiba Varstu lähistel Mustjõkke.
Isa ja nooremad kaksikvennad Artur ja Heino otsisid laipa mitu
päeva ning leidsid ja matsid ta Ritsiku kalmistu aia taha.
Kalmistule matmine oli rangelt keelatud. Hiljem valmistati metallist
rist, kuhu raiuti peale nimi, sünni- ja surmadaatumid, ning
pandi kalmule. 2003. aastal oli grupp endisi metsavendi Pähni
EMK-s laagris ja käidi Heldur Halleri kalmule lilli viimas.
Haud on hoitud hästi korras.
Kahe võitluskaaslase
elu purustati käsigranaatidega
AKSEL SPRENK sündis
1908. aastal Roosa metsakonna piirimail Roobi külas. Ta lõpetas
sõjakooli ja sai nooremleitnandi pagunid. Alghariduse sai
Ristemäe algkoolis ja koolivennaks oli EDUARD MÕTTUS,
kellest sai hiljem piirivalve allohvitser. Eduard Mõttus
varjas end koos abikaasa Miraldaga alates 1944. aasta sügisest
metsas kokku 9 aastat ning langes KGB haarangul Pähni laanes
23.07.1953. Tema haud on teadmata (vt K&E 3/2002 lk 40).
Aksel Sprenk oli Kaitseliidu Rõuge malevkonna pealik. Olgu
lisatud, et 1937. aastal andsin just temale noorkotka pühaliku
tõotuse. Nõukogude okupatsiooni saabumisega 1944
hakkas Aksel Sprenk end varjama koos Mäe-Saki suurtalu peremehe
AUGUST KOEMETSAGA, kes on sündinud 1. oktoobril 1887. Koos
ehitati Roobi metsa ühine punker. KGB agendid olid kaua aega
varitsenud ja uurinud nende asukohta. 30. juunil 1950 toimus varahommikul
haarang ja lahing punkri vallutamiseks, mis oli küllaltki
varjatud ja vahetult soo ääres. Hävituspataljon
paiskas lahingusse 60 meest. Lahing kestis üle kahe tunni
ja ründajate käsigranaadid, mis visati punkrisse, lõpetasid
metsavendade Aksel Sprenki ja August Koemetsa eluküünla.
Oma koolivenna saatusest sai teada ka Eduard Mõttus, kes
varjas end koos abikaasa Miraldaga Pähni laane punkris, umbes
4 kilomeetri kaugusel. Miralda Mõttus kirjutas oma mälestustes
17. jaanuaril 1994 Võru vabadusvõitlejale Valdur
Raudvassarile, kuidas nemad koos umbes nädal hiljem käisid
öösel salaja vaatamas purustatud punkrit. Oli masendav
ja kurb pilt.
Püünis
tõmmati kokku
ALEKSEI KOEMETS on sündinud
16. juulil 1916, ta oli Mäe-Saki suurtaluniku poeg. Teenis
Saksa sõjaväes piirikaitse Kagu-Eesti regioonis. Nõukogude
okupatsiooni tulles 1944 hakkas end metsas varjama. Ehitas oma
talu metsa Sadrametsa küla lähistele punkri. Pikaajalise
jälituse tulemusena said KGB agendid teada Aleksei Koemetsa
asukoha. 5. novembril 1945 hilisõhtul toimus haarang. Aleksei
Koemets tapeti oma punkris. Laipa oli mõnitatud ja tääkidega
korduvalt läbi torgitud, kuid jäeti tapmiskohta maha.
Sadrametsa küla mees Vidrik Pehlak, kes seal lähedal
elas, läks järgmisel hommikul asja uurima, sest oli
õhtul kuulnud tulistamist. Pilt oli masendav. Puusepa oskustega
meistrimees valmistas kirstu ja mattis Aleksei Koemetsa oma kodumetsa.
Ka valmistas ta puust risti ning pani kalmule. Puuriste vahetati
korduvalt kuni aastani 1992, mil Võru Muinsuskaitse Seltsi
algatusel korraldati ametlik tseremoonia ja Aleksei Koemetsale
pandi mälestuskivi.
EDUARD VALLNER on sündinud 10. oktoobril 1924 Roosa metskonna
Pähni vahtkonna Metstaga külas. Hoidis kõrvale
nii saksa kui vene mobilisatsioonidest. Oli minu nooruspõlve
sõber ja aatekaaslane. Ehitasime koos Pähni laande
punkri ja ta oli minu punkrikaaslaseks 1945-1947. Eduard oli kuulutatud
eriti ohtlikuks terroristiks. Pidevalt korraldati tema kodus haaranguid
ja vanemaid peksti jõhkralt. Saatuslikuks sai 28. märts
1947, kui hävituspataljon varahommikul korraldas haarangu.
Põgenemisel kodust sai ta vahetult enne metsa jõudmist
surmavalt haavata ja suri. Haarangust võttis osa 30-liikmeline
Varstu hävituspataljoni tšekistide väeosa. Laip
viidi minema, hauaküngas on tänaseni teadmata.
Roosa metskond andis
paljudele varjupaika, kuid ka pisaraid ja valu. Metsavendade võitlus
oli Eesti tuleviku nimel. Neid, kes jätsid oma elu vabaduse
eest, peab praegune põlvkond austama ja iga kalmuküngas
peab saama väärikalt tähistatud.
|
|
|
