Kultuur ja Elu 1/2006


Kultuur ja Elu 4/2005

 

 

 

 



Meenutus August Pulsti juubeli akvarellinäituse avamiselt Kunstimuuseumis: avamistseremoonial seisavad vasakult Paul Uusman, Enno Ootsing, Vambola Markus ja August Pulst abikaasaga.

Kunstnik August Pulst

tekst: Enno Ootsing
fotod: erakogu

Vanavara talletaja ja muuseumide looja August Pulst oli tegelikult kunstnik. Oma mälestuskillud August Pulstist kui head impressionistlikku maalikultuuri esindavast kunstnikust on kirja pannud graafik Enno Ootsing.

August Pulst sündis Pärnumaal taluperes üle-eelmise sajandi 14. jaanuaril 1889. Tema intensiivne töö vanavara kogujana ja muuseumide asutajana langeb eelmise sajandi esimesse poolde, avalikkusele nähtavam ja olulisem osa kunstiloomingust aga sajandi teise poolde. Olulisim eesti kultuurile on kindlasti tema muuseumitöö ja Eesti Vabaõhumuuseumi ning Muusikamuuseumi asutamine. Ometi on hinnatav tema panus ka kunstivaramusse.

Kunstnikuks rahvapärandi kogumise ja muuseumide asutamise kõrvalt

Kunstihariduse omandas August Pulst Riia Kunstiakadeemias V. Purvitise ja E. Tillbergsi juhendamisel 1911-1915. Samal ajal õppisid Riia akadeemias ka Villem Ormisson ja Konstatin Süvalo, mõlemad silmapaistvad impressionistlike tunnusjoontega maalijad. Ka August Pulsti maalijakäekiri on valdavalt impressionistlik.
Riias omandas Pulst joonistusõpetaja kutse. Alanud maailmasõda sundis aga eestlased Riiast lahkuma. Pulst suundus Tallinnasse ja asus tööle dekoraatorina "Estooniasse" (1915 - 1917). Võib arvata, et varasemad vanavara kogumisretked koos Kristjan Rauaga ja rahvamuusika ning rahva kommmete tundmaõppimine andsid talle hea pagasi A.Kitzbergi "Libahundi" ja "Kauka jumala" lavakujunduste tegemiseks.
Pulsti esimesed maalid on dateeritud tema õpiajal Riias. Ta viljeles eeskätt õlimaali ja 1920. aastatest ka akvarelli. Ka esimesed näitustel esinemised langevad Riia perioodi ning maalide aineski Riiast - "Õhtu Riia lähistel", õli 1913, "Riia majad", õli 1914, "Riia hall päev" , õli 1915, "Motiiv Riiast", õli 1915.
1916 oli A. Pulst Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonna asutajaid ja organiseeris
Põhja-Eestis vanavara kogumist. Pärast Vabadussõda osales ta komisjonis, mis võttis arvele mõisade kunstivarasid. Mahukaim neist oli muidugi Liphartite kogu Raadi mõisas.
August Pulst oli Eesti Vabaõhumuuseumi Ühingu asutajaid ja hiljem selle esimees. Kolmekümnendail aastail korraldas ta üle Eesti rahvamuusikat ja -kombeid propageerivaid pidusid ja rahvamuusika heliplaadistamist. Ta oli ka muusikamuuseumi asutajaid 1931 ja hiljem Teatri- ja Muusikamuuseumi juhataja ja vanemteadur.
Kuid laiahaardelise muuseumitöö kõrval jätkus ka kunstilooming. Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige oli ta selle asutamisest 1922. alates ja osales ka ühingu näitustel. Tema maalide aineks olid maarahva tööd ja tegemised: "Kodupere ja kari põllul", õli 1915, "Viisutegija", õli 1915, "Künnipoiss", õli 1916. Ka loodus ja linnavaated köitsid jätkuvalt. "Kadrioru lossi aed kuuvalgel", õli 1925, "Sirel kodu akna all", õli 1915, Vaade Pirita jõelt", akvarell 1923.
Kui pärast II maailmasõda asutati Kunstnike Liit, kuulus ka August Pulst organisatsiooni. Aastatel 1950 - 57 oli ta nimekirjast kustutatud nagu paljud teised, kes poliitilist kiidulaulu kaasa ei laulnud.


August Pulst "Gangi all", akvarell, 1976.

Kohtasin kord üht härrasmeest

Mina tutvusin August Pulstiga 1972. aastal, kui olin valitud Kunstnike Liidu vastutavaks sekretäriks. Selle ametikoha täitja põhiliseks vastutusalaks oli näitusetegevus. Kunstnike Liidule kuulusid Tallinnas tollal näitusepaikadena Kunstihoone saalid ja alakorruse salong, mis hõlmas praeguse galerii platsipoolse saali. Mõlemas näitusepaigas korraldati kümmekond näitust aastas, tihti ka rohkem. Ülasaalides moodustasid enamiku üldnäitused, millest osa võtma pääseti läbi zhüriisõela. Näitused olid tihedad, eksponaadid külg-külje kõrval. Rohkesti kasutati ka stende. Oluline roll tööde vaadeldavuse tagamisel oli kujundajal. Olin juba enne sekretäriametit mõned näitused kujundanud ja seda tuli tihti teha ka ametis olles. Nii kohtasingi üht kevadnäitust paika pannes jässakat vana härrasmeest (tollal küll "härrat" ei pruugitud) August Pulsti, kes tuli vaatama oma tööde saatust pärast zhürii tööd. Pulst elas Meriväljal ja kui ta sealt juba korra oli kesklinna tulnud, käis ta kõik huvipakkuvad paigad läbi, puhus juttu ja pakkus tihti oma aia vilju. Jutulõng hargnes tal hästi, ju tagas selle omaaegne kogumistöö kogemus. Tingimata külastas Pulst ka Kunstnike Liidu kantseleid ja kunstifondi ning astus tihti läbi ka Kunstihoone õuel asuvast graafika eksperimentaalateljeest, päris kõigi käekäigu järele ja andis soovitusi, kui keegi oma tervisehädasid kurtis. Tema nõu tasus tõsiselt võtta. Selle garandiks oli vanameistri vitaalne olemus ja lõkendav tervis.
Oma maaliloomingust pakkus Pulst sellal näitustele akvarelle. Need olid enamasti Tallinna vaated inimestega tänaval, maalitud diskreetses sini-punases koloriidis. Figuurid olid tal jässakad nagu ta isegi. Personaalväljapanekud olid Pulstil olnud 1964 Kunstihoones ja 1973 Pärnus.

Ideoloogia ja kunsti vahel

Neil aegadel oli kombeks korraldada ka juubelini jõudnud kunstnike loomingu ülevaatenäitusi. Kui juubilare sattus ühe aasta sisse mitu, korraldati Kunstihoones grupinäitus. 1974. aastal olid ümmargused tähtpäevad August Pulstil - 85, Valerian Loigul -70, Ilmar Linnatil - 60, Linda Rosinal -70 ja Henn Roodel -50. Kunstihoone aastanäituste viimase näitusena võeti plaani eelmainitute grupinäitus. Tänapäeva kontseptsioonikuraatorile võib taoline korraldusprintsiip tunduda kahtlasena - näituse terviklikkus pole tagatud, ühtset sõnumit pole. Nendel aegadel eelistasid kunstnikud aga endi kontseptsiooni kuraatori omale. Kuraatorite rolli täitsid tollal kultuuriminesteeriumi kunstiosakond ja EKP keskkomitee kultuuriosakond, kes jälgisid, et kunstinäituste plaanis oleks rohkesti poliitilise suunitlusega kontseptsiooninäitusi nn. "temaatilisi" näitusi. Niisugused näitused olid "Au tööle", "Ehitame kommunismi" jms. Näituse terviku ja õige ideoloogia pidi aga tagama igaks näituseks spetsiaalselt koostatud žürii, milles osalesid peale Kunstnike Liidu esindajate ka ideoloogiatöötajad, mõnikord ka kultuuriminister või aseminister. Nendest žüreerimistest meenub üsna palju drastilisi ja koomilisi seiku, kus kunstnikud üritasid ideoloogidele selgitada mõne esitatud töö kunstilist väärtust ja ideoloogid kunstnikele jälle töö ideoloogilist küündimatust. Võtsid ju kunstnikud ideoloogilisi deviise reservatsiooniga või püüdsid neist üldse mööda hiilides ikkagi näitusele pääseda. Nende ideoloogiliste deviisidega näituste kõrval olidki kunstnike hulgas populaarsemad Kunstnike Liidu poolt korraldatavad kevadnäitused ja ümmarguste tähtpäevadega seostatud personaalnäitused, kus kunstnikud said segamatult esitada oma kreedo ja ei tarvitsenud töö pealkirjaga või mõne muu detailiga manipuleerides "ideoloogiliselt õiget" muljet taotleda. Niisugused näitused olid ka rahva hulgas populaarsed ja püstitasid alatasa külastusrekordeid.

Kuidas me ülevaatenäituse tegime

Niisiis, asusime korraldama eelmainitud juubilarideviisiku grupinäitust. Autorid said teada, et isikuekspositsioon tuleb mahutada ca viiendikule Kunstihoone ekspositsioonipinnale. Kogenud ja tihti näitustel esinenud V..Loigul ja H. Roodel ei tundunud oma ekspositsiooni koostamisel probleeme olevat, samuti L. Rosinal, kes hiljem üllatas näitusekülastajat sellega, et eksponeeris skulptuuri kõrval ka publikule varem tutvustamata maaliloomingut. Tuntud graafikul ja lasteraamatute illustraatoril I. Linnatil oli mõningaks probleemiks, kas eksponeerida ainult oma vabagraafilisi joonistusi või esitada ka illustratsiooni. Lõpuks ta illustratsioonist siiski loobus. A. Pulstil oli sama aasta algupoolel olnud oma akvarelliloomingust näitus Kadrioru Kunstimuuseumis. Kuna sealne kahe väikese saali ekspositsioonipind oli väiksem Kunstihoones pakutavast, eeldasime, et vanameister esitab nüüd laiema akvarelliväljapaneku. Meister ilmus aga ühel päeval Kunstnike Liitu ja kutsus mind Meriväljale oma töid vaatama.

Impressionistliku maalikultuuri võludes

Pulsti pere elas kenas eramus, kus pisikeses ateljees me töid vaatasimegi. Selgus, et meister oli otsustanud Kunstihoone näitusel eksponeerida oma õlimaale, mida ta ammu polnud näidanud. Minule meeldisid need maalid kohe. Neis oli head impressionistlikku maalikultuuri, vahetut elamust ja intiimsust. Formaadilt olid tööd väikesed, eriti võrdluses tolle aja muu maaliloominguga, mil enamiku maalide formaadid määrati Kunstihoone eksponeerimispindasid arvestades. Tööde hulgas oli loodusvaateid: "Merivälja meri sügisel", õli 1950, "Raba põleb", õli 1950, "Kased talvel",õli 1960, "Pärnu jõgi", õli 1961, "Merivälja luht varakevadel", õli 1967, "Talveõhtu Meriväljal", õli1968, "Märtsimaastik", õli 1970, "Vaikne mets", õli 1971. Aga ka meeleolukaid lillemaale: "Lilled laual", õli 1960, "Sügislilled vaasis", õli 1961, "Magunad", õli 1968. Eriti võluvad olid aga vanarahva töid-tegemisi kujutavad kompositsioonid: "Linaraasijad", õli 1969, "Käärija", õli 1969, "Ruhnu naised rukkipõllul", õli 1970, Ruhnu motiive oli veel teisigi, niisamuti arhailisi paiku mujalt Eestimaalt. Nendes kompositsioonides oli impressionistlik käsitluslaad asendunud kargema ja asjalikumaga, kuid värvid püsisid endiselt erksad. Tööväe poosid kompositsioonides olid liigutavalt kohmakad, kuid selgelt oli tajutav, et meister tundis kujutatud töö olemust. Ruhnu naised veavad enda järel rehasid, riisudes kokkupandud rukkihakkide vahelt sinna pudenenud viimaseid viljapäid. Tõsine ja pühalik toiming. Kuid Pulstil oli ka humoristlikke kompositsioone: "Hiie Liisu hüppab hauda", õli 1972, "Revolutsioon Tallinnas 1917" I ja II, õli 1974. Viimaseid saab küll täna humoristlikeks liigitada, Tookord olid nad mõeldud muidugi ideoloogiliselt õige aktsendi andmiseks, aga ka siis mõjusid pigem lustakalt. Veel oli tal arvukalt muistendiainelisi töid Tori põrgust. Need tundusid mulle aga liiga grotesksed ja kunstiliselt kahvatumad ning meister nõustus neid mitte eksponeerima.

August Pulst tegi ka veinist kunstiteosa

Kui olime tööde vaatamisega ühele poole saanud, kutsus Pulst mind oma koduveine degusteerima. Siirdusime keldrisse, kus seisid suured korvpudelid, sildid peal: 1955, 1958. Kui olin maininud, et 1958 alustasin mina oma kunstiõpinguid, korkis meister selle pudeli lahti ja valas kaasavõetud karahvini täis. Siis siirdusime üles. Kui pokaalid olid täis valatud, ütles vanameister, et kõigepealt tuleb veini nuusutada, siis vaadata vastu valgust tema värvi ja seejärel maitsta. Veini värv oli punakaskuldne, maitse oivaline. August Pulsti veine sain ka hiljem mitmel puhul maitsta. August oli osavõtlik inimene. Alati oli ta oma kolleege ka viimsel teekonnal saatmas. Mällu on jäänud pilt temast matuserongis väärikalt sammumas, tohutult pikk, ilmselt omakasvatatud gladioolivars nagu vikat üle õla. August Pulst lahkus ise 1977. aastal. Tema peielauas degusteerisid kolleegid viimast korda tema veine. Riikliku tunnustusena kandis August Pulst ka teenelise kultuuritegelase aunime. Teeneid oli tal aga mitme nimetuse jagu. Meenub, et teine kultuurikorüfee Ullo Toomi tunnistas ühes raadiointervjuus, et rahvakunsti juurde tõi teda August Pulst, kes kutsus ta oma kogumisretkedele kaasa.
Nüüd korraldab kandlemängija ja muusikapedagoog Tuule Kann juba juurdunud traditsioonina igal aastal jaanuaris August Pulsti sünnipäevaõhtu, mis erinevail aastail keskendub erinevaile August Pulsti tegevusvaldkondadele. Neid õhtuid on tänaseks olnud juba kaheksa. Neil on musitseeritud rahvapillidel, pajatatud mälestusi August Pulstist ja mängitud katkendeid August Pulsti kirjutatud näidendist. On ka degusteeritud koduveine. Esinejaid on olnud Setumaast Muhu- ja Saaremaani, osavõtjaid mudilastest raukadeni. Alati on kohal olnud ka August Pulsti järeltulijaid, tänavu koguni Saksamaalt. Ka esinejate hulgas oli väliskülaline - kandle- ja torupillimängija Ameerika mandrilt. Nii võib küll öelda, et August Pulst on oma laiahaardelise tegevusega jätnud eesti kultuuri jälje, mis püsib ka täna, kakskümmend üheksa aastat pärast meistri surma selgepiirilise ja eredana.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv