|
|
|
Kindralmajor Johannes Orasmaa.
Eluloolised andmed (EE; 14. Kd.):
Johannes Orasmaa (aastani 1935
Roska)
(3.XII 1890 Kulgu, Joala v. - 24.V 1943 Vjatka, Kirovi obl),
kindralmajor (1928).
Lõpetas 1913 Peterburis Vladimiri sõjakooli.
Osales I Maailmasõjas, oli jaanuarist aprillini 1918
Eesti 1. Suurtükiväebrigaadi 5. Patarei ülem,
Vabadussõjas 1918-1919 1. Suurtükiväepolgu
5. Patarei, 1919 2. Suurtükiväepolgu ja 1919-1920
merekindluste ülem, pärast sõda 1921-1923
soomusrongide brigaadi, 1923-1925 2. Soomusrongirügemendi
(asus Valgas) ja 1925-1940 Kaitseliidu ülem. Vabadusristi
I liigi 2. ja II liigi 3 järk.
|
Kindralmajor Johannes Orasmaa
pani eestlased suusatama!
tekst: K&E
Mullu 2. detsembril
avati Tabiveres mälestuskivi kindralmajor Johannes
Orasmaale. Tema elutööks
kujunes Kaitseliidu ülemana tegusa riigikaitseorganisatsiooni
loomine.
Mälestuskivil on sõnad:
"Kui sina, eestlane,
ise ennast ei aita,
ei viitsi kaitsta, ega siis
keegi teine tule sind kaitsma, ega ole sinul
ka mingit õigust
loota kellegi teise abile."
Kindralmajor Johannes
Orasmaa mälestuskivi avamisel meenutas Kaitseliidu Jõgeva
Maleva propagandapealik Ülo Pärn kindrali elulugu tutvustavas
kõnes nii: "Kui ma alles poisike olin, ehitas Moskva
teateil kogu progressiivne inimkond juba kommunismi, aga üksikud,
vähem klassiteadlikud eesti mehed, keda kippus kuidagi alati
seevõrra enam olema, et teadlikke hoopis üksikuid
ette tuli, arutasid need, noh need töörahva vereimejaist
äraeksitatud ebakindla elemendi esindajad, mõnikord
pudeli juures vanu aegu. Kui räägiti sõja-asjadest,
kostus jutus Laidoneri, Kuperjanovi, Irve, Lille ja Orasmaa nimesid.
Ilmasõjas ja Vabadussõjas käinud vanemad mehed
kasutasid rohkem teisi nimesid, kes aga olid nooremad ja sõjaeelseil
aastail Kaitseliidus kaasa lõid, teadsid just kindral Orasmaad.
Meenutati: mida ta teinud, kus teda nähtud. Mulle jäi
mulje, et temast räägiti lugupidamisega."
Narvast ilmasõtta
Jõgevamaal asuv
Tabivere vald ei ole siit võrsunud ja siin elanud kindralite
poolest vaene kant ning vald mäletab oma kangelasi. Nende
mälestuse jäädvustamisega tegeldakse usinalt. Karl
Partsi, Aleksander Tõnissoni, Ants Kurvitsa jt ühes
rivis seisab kindlasti legendaarse kaitseliitlase ja suusatamise
"maaletooja" Johannes Orasmaa nimi. Nüüd ka
mälestuskivisse raiutuna, sillana minevikku, sõnumiga
tulevikku.
Johannes Orasmaa (kuni a-ni 1935 Roska), lõpetas 1911.
aastal Narva Poeglaste Gümnaasiumi ja, otsustanud valida
sõjaväelase elukutse, astus samal aastal Vladimiri
suurtükiväekooli. Tulevane kindral oli üks neist
150-st eestlasest ohvitserist, kes I ilmasõja eel tsaari-armees
kaadriohvitserina teenisid.
"Kindrali vanem õde Kristiine, kes hiljem Simuna lähedal
Salla külas elas ja kelle juures me suvitasime, ütles
ikka Narvas elatud aastate kohta, et olime lihtsad inimesed,"
meenutab Viljandis elav kindrali poja Fred-Johannes Orasmaa lesk
Silvia-Disanna Themas (sünd Järvekülg, 1924) ja
jätkab: "Kristiine hoidis Johannest väga. Johannes
oli tema lemmikvend. Kiindumus oli vastastikune. Ta elas venna
juures, kuni ise vanatüdrukuna abiellus, nagu ta ütles."
Tädi Kristiine oli pärast poliitilisi kataklüsme
ainus elav ühenduslüli eelmise eluga, koduga ja Eesti
Vabariigiga.
Maailmasõtta saadeti Johannes Orasmaa raskesuurtükiväe
üksusega. Sõdis sakslaste ja austerlastega. Sai korra
põrutada ja langes kahel korral gaasirünnaku alla.
Ülendati 1916 leitnandiks ja juulis 1917 staabikapteni (vastab
Eesti kaptenile) auastmesse.
Kuigi tõus auastmeis ja ameteis polnud kiire ja kõrgelennuline,
olid vaieldamatud tema ohvitserianded. Orasmaad autasustati järjepanu
Püha Stanislavi III ja II järgu ning Püha Anna
IV, III ja II järgu ordenitega, aga kõige krooniks
oli Püha Vladimiri IV järk.
See oli orden, milleni rahuajal jõuti polkovnikuna (Eesti
kolonel), sõja tavatingimustes alampolkovniku (Eesti kol-ltn)
auastmes, harva kaptenina, mis meie majorile vastab. Kui sõjas
selle ordeni pälvis veelgi nooremas auastmes ohvitser, sai
autasustamise aluseks olla vaid väga kaaluka tähtsusega
sõjaline saavutus, selline, mis rindelõigu lahingutegevusse
olulise pöörde tõi.
Sõdinud bolševike poolt Vene keisriväe lagundamise
järel mõnda aega Ukraina rahvuslikus armees, tuli
Johannes Orasmaa kodumaale ja astus Eesti diviisi. Saksa okupatsioonivõimud
saatsid meie rahvusdiviisi 1918. aasta aprilli alguses laiali.
Kapteniks ülendatud Orasmaa pidi eesti ohvitseri tunnustega
mundri küll varna riputama, aga sõjamehekihk kutsus
teda tegudele. Sügisel astus Orasmaa Vene valgete Pihkva
Põhjakorpusesse ja teenis vene soomusrongil Vabadussõja
puhkemiseni.
Südika
sõjamehena Vabadussõjas
Kui algas võitlus
kodumaa iseseisvuse eest, tõttas kapten Roska tagasi koju.
1918. aasta 6. detsembril määrati ta 5. välipatarei
ülemaks ja saadeti sellega jõulu teisel pühal
rindele Viljandimaal. Punavägi sai esimesed paugud tema patarei
suurtükkidest 1919. aasta 4. jaanuaril Morna juures ja 6.
jaanuaril Kärstna all. Koos 3. jalaväepolgu ja skautpataljoniga
osaleb tema patarei lahinguis Karksi, Taagepera, Mõisaküla,
Kärstna, Helme, Tõrva ja Valga pärast ning edasi
sõdis ta Läti aladel.
Kapten Roska paistis Vabadussõjas taas silma suurtükiväe
kasutamisoskusega. 1. augustil 1919 edutati ta 2. suurtükipolgu
ülemaks ja juba sügisel, 10. oktoobril merekindluste
ülemaks. Vabadussõja lõppedes autasustati teda
kahe Vabadusristiga - üks isikliku vapruse eest ja teine,
I liigi 2. järgu Vabadusrist, kaalukate lahinguliste teenete
eest. Ainult 9 Eesti ohvitseri pälvisid Vabadussõja
teenete eest temast rohkem - 3 Vabadusristi.
Kui eestlastest
sai suusarahvas
Kindral Orasmaa tõeline
elutöö oli tegusa Eesti Kaitseliidu loomine. 15 aastaga
oli üles ehitatud riigikaitseorganisatsioon, mis end ise
taastootis, enda eksistentsiks vajalikud abiteenistused lõi,
riigis isamaalisuse traditsiooni eestvedajaks kujunes ning Eesti
mõjuvõimsaimaks ühiskondlikuks organisatsiooniks
sai.
Sõjaajaloolane Mati Õun on esitanud seisukoha, et
eestlaste suusatamisoskus pole mitte igipõline oskus ja
kogemus, vaid et tõeliselt suusatama õppisid eestlased
alles 1930-ndatel Kaitseliidu tegevuse raames ja eestvõttel.
On see nüüd päris nii, aga igatahes andis Orasmaa
1933. aasta talvel käsu korraldada Iseseisvuspäeva tähistamise
raames massiline suusaspordi propagandaüritus - suusamatk
„Ümber Eesti". Suusamatka start oli Tallinnas 26.
veebruaril. Meie maakonda jõudis teatevahetustega matk
17. märtsil, kui Tartu suusatajad Kudinale saabusid. Meie
kandi mehed suusatasid sealt edasi Torma. Järgmisel päeval
olid rajal jälle uued mehed. Nemad sõitsid Mustveesse
ja sealt omakorda uued sõitjad edasi Avinurme.
Hakati korraldama suusapäevi. Näiteks Tartumaa maleva
35-nda aasta üldsuusapäev peeti 9. ja 10. veebruaril
Elvas. Nädal või paar enne, kuidas kusagil, viidi
aga läbi malevkondade suusapäevad.
Johannes Orasmaa omas mitmeid välismaa kõrgeid ordeneid.
Aga ta oli võõrsil aktsepteeritud ka mitmel muul
viisil. Kui kindral näiteks 1933. aastal Poolasse visiidi
tegi, võeti teda vastu kõige kõrgemal tasemel
ja kõige siiramate austusavaldustega. Visiidile pühendas
oma juhtkirja isegi Prantsuse „La France Militaire".
Kui Laidoneri
enam ei ole, jääb Orasmaa
Johannes Orasmaa ülimat
võimekust näitab seegi, et ainult kaks kindralit,
Ants Kurvits Piirivalve ülemana ja Paul Lill sõjaministri
asetäitja ja ministrina, suutsid enam kui 15 aastat viludes
poliitilistes tõmbetuultes oma valitud teed käia ja
hästi toimekalt käia. Kindral Orasmaa oli sedavõrd
võimeka organisatsiooni loonud, et Vene võimud ta
1940. aastal ülemjuhataja Johan Laidoneriga samal päeval
arreteerisid. Hirm relvastatud rahva relvile tõstmise juhi
ees oli nõnda suur. Ja see hirm oli õigustatud.
Laidoner oli Orasmaa juba 39. aasta septembris oma 3. asetäitjaks
nimetanud. Kui ülemjuhatajale seepeale küsivalt otsa
vaadati, selgitas Laidoner: "Kui ükskord ülemjuhatajaks
olemise järg Orasmaani jõuab, pole enam rinnet. Siis
võitleb veel vaid Kaitseliit ja pole kohasemat juhti selleks
kui kindralmajor Orasmaa."
Tormilt teadmatusse
Sõjateenete eest
anti Orasmaale autasuks talumaa Vaimastvere valla Kärde mõisast
(talukrunt Kärde 9, hilisema nimega Võidu talu nr
9 suurusega 5209 ha). Hiljem müüs kindral selle ära
ja ostis uue talukrundi Tabivere maile Tormile.
Hingelt südi sõjamees, oli ta vaimult ometi südamlik
inimene. Veel on mäletajaid, et kui kindral siin Voldis rongilt
maha tuli ja tema teele lapsi jäi, kostitas ta neid kompvekkidega.
Juhtus paadiga Saadjärvele sõudma, võis rannas
viibija laps kindlasti ka enda paadisõidule kaasavõtmist
oodata.
1940. aasta 19. juulil tulid siia Tabivere Tormile, lugupeetud
sõjamehe koju kommunismi ehitamise spetsialistid, „puhaste
käte, kuumade südamete ja külmade peadega"
NKVD mehed. Kindral Johannes Orasmaa, meie legendaarseks kujunenud
kaitseliidujuht veeti teadmatusse ja jäi oma rahvale igavesti
kadunuks. Ta suri 52-aastasena, 24. mail 1943 kurikuulsas Vjatka
surmalaagris, Kirovi oblastis, pärast näljutamist, moraalseid
ja füüsilisi piinu. Kindrali meeleheitele viidud abikaasa
Anna leidis ainsa lohutuse selles, et sama aasta jõulude
eel vabatahtlikult elust lahkus. "Naise esimene abikaasa
oli samuti olnud sõjaväelane ja tema enda silme all
ära tapetud," teab Silvia-Disanna Themas ühe killu
mälumosaiiki juurde lisada.
|
Silvia-Disanna Themas koos poja
Andres Orasmaaga. |
Kõik
tahtmised jäid sinnapaika
Kindrali poja Fred-Johannese
Orasmaa lesk Silvia-Disanna Themas meenutab, et Fred armastas
väga oma isa ja nad olid armastanud koos jalutamas käia.
Ema Anna oli rohkem seltskondliku eluviisiga. Nagu jõukates
peredes kombeks, tegelesid lastega peamiselt lapsehoidjad. Üht
lemmiklapsehoidjat kutsuti nanaks. Lisaks pojale oli peres veel
tütar Liia, kes põgenes hiljem välismaale. Pärast
vanemate kaotust elas Fred kasulapsena uksehoidja Kalbuse peres.
II Maailmasõja tegi Fred läbi Soome poisina.
Fred armastas lugeda ja oskas võõrkeeli. Oma iseloomult
oli Fred väga hea inimene, lihtne, sõjaväelasele
omaselt korraarmastaja, rõõmsameelne, aga samas
väga kinnine. Ta hoidis endale ja ei rääkinud kunagi
seda välja, mis tal tegelikult hinges mässas. Seda võis
vaid aimata.
Kes teab, kelleks Fred-Johannes Orasmaa oleks tegelikult saanud,
kindlasti ei olnud töö Viljandi autobaasis ökonomistina,
hiljem bussijuhi ja väravavahina mingi unistuste amet. Hing
ihkas vaieldamatult midagi enamat. Kuid vene valitsuse tulekuga
jäid kõik tahtmised sinnapaika…
1949. aasta märtsiküüditamise hirm elati koos üle
Viljandis Silvia ema juures suure ahju taha varjudes. Pärast
saadi uksehoidja Kalbuse käest teada, et Orasmaadele oli
Tallinnas korralikku inimjahti peetud.
Fred-Johannese ja Silvia pojale Andres Orasmaale sai saatuslikuks
Tšernobõl, ta suri 45-aastaselt. Andrese poeg Harlet
Orasmaa aga on nagu vanaisa suust kukkunud, samasuguste suurte
tumedate silmadega.
Harletile sümpatiseerivad need vanavanaisa teod, mis militaarvaldkonda
ei kuulu. Nagu näiteks tahvlite ülespanemine muinaslinnustesse,
mis olevat saanud teoks Johannes Orasmaa algatusel. Samuti, nagu
öeldud, oli Johannes Orasmaa kõva suusatamise propageerija.
Kui Harlet vanavanaisalt üldse midagi pärinud on, siis
tema arvates on selleks sihikindlus. Mõistagi on uhke olla
sellise mehe järeltulija.
Oma vanaisa nägi Harlet vaid paaril korral väiksena,
kuid neil oli tükk aega kirjavahetus. Vanaisa saatis talle
palju kirju, ent Harletil ei olnud väikese poisina alati
viitsimist talle vastu kirjutada. "Üks kord käisime
tal külas ja rääkisime fotograafiast. Mainisin
talle lause sees hästi õrnalt, et mulle meeldib fotograafia,
ja plaks! järgmiseks sünnipäevaks saatis ta mulle
fotoaparaadi," pajatab kultuuriürituste korraldamisega
tegelev Harlet loo vanaisa poolt tehtud sünnipäevaüllatusest.
Tabiverest paari kilomeetri kaugusel asuval Tormil on maa ja maja
tänini alles, kuid seal elavad võõrad inimesed.
Fred ja Silvia käisid hiljem korra selles talus, kuid neid
ei lastud õieti sissegi, sest inimesed kartsid kohutavalt
nendega suhelda. "Fredil oli kindlasti väga valus, sest
läks ta ju oma koju," ütleb Silvia-Disanna, kellel
see ülekohus siiani hinges pakitseb.
|
|
|
