|
|
|
Estonia teatri omaaegne tippsolist
ja aastakümneid klaverisaatjana töötanud
Therese Raide-Masing vasakul koos Leida Rätsepaga tutvustamas
oma mälestuskasti "Minu elu muusikas".
|
"Meenutuste maja"
otsib kodu
tekst: Margit-Mariann
Koppel
Foto: margus koppel
23. veebruaril avati Tallinnas Nõmme
Eakate Päevakeskuses näitus, kus esitleti kuut valminud
mälestuskasti teemadel: "Minu elu muusikas", "Noorus
Siberis", "Virumaa talu saatus", "Olen korstnapühkija"
jne. Mälestuskastide valmistamine on osa rahvusvahelise projekti
"Meenutuste maja" tööst.
Tavaliste inimeste mälestuste
jäädvustamiseks ning nende elusügise väärtustamiseks
on ellu kutsutud tore rahvusvaheline projekt "Meenutuste
maja".
Alguse sai see mõte Inglismaalt aastal 1983. Algatajaks
oli pr Pam Schweitzer, kes tahtis säilitada eakate mälestused
nende elu tähtsamatest etappidest järgnevatele põlvkondadele.
Praeguseks on "Meenutuste maja" tegevus levinud juba
paljudesse Euroopa riikidesse ning on kujunenud kohtumis- ja suhtlemispaigaks
eri vanuses ja erinevate huvidega eakatele inimestele.
Eestisse jõudis väärt idee mullu veebruaris,
kui siin käisid seda tutvustamas Kotka "Meenutuste maja"
projektijuht Taina Rasi, projektikoordinaator Mona Taipale, Varppu
Vistala jt. Soomes on "Meenutuste maja" tegutsenud linnavalitsuse
toel juba viis aastat. Kuid soomlased, kellel on oma maja käes,
ei ole selle ajaga töötanud nii intensiivselt kui eestlased
ühe aasta jooksul, ja seda ilma oma majata ning linnavalitsuse
toeta.
Oleme kõikjal,
aga praktiliselt mitte kuskil
Ideest innustunult moodustati
Eestis mittetulundusühing "Looja", mille juhatusse
kuulusid Eha Leinassaar, Hurve Kruglova, Leida Rätsep, projektijuht
Siret Jaame, kunstnik Epp Viires ja kümmekond entusiasti.
Tegevuspaigaks valiti Köleri tn 8 kohvik, mida Eha Leinassaar
tol hetkel pidas. Ainult kohviku pidamine oli perspektiivitu ning
kõrvaltegevusena sobis see mõte suurepäraselt.
"Kultuuri ja meenutuste kohviku" tegevus, mille hulka
kuulusid näitused ja kontserdid, elava muusika tunnid, luuleõhtud,
kohtumisõhtud, arstivestlused, läks mürinal ning
väga edukalt käima. Et inimestel oli ja on sellise koha
järele vajadus, seda näitas ürituste ajal pilgeni
täis maja. Näiteks soomlased ei ole kohviku avamiseni
veel jõudnudki, sest nõudepesumasin on katki ja
oodatakse, millal linnavalitsus uue ostab või selle ära
remondib. Eestlased nõudepesumasina puudumisest probleemi
ei teinud, võtsid kätte ja panid kultuurikohviku korralikult
tööle ilma nõudepesumasinata. Põlve otsas,
entusiasmi najal ning raugematu innuga kestab tegevus siiani.
Rendileping Köleri tänava ruumide kasutamise osas on
lõppenud ja oma ruumide puudumine takistab tõsiselt
projekti käivitamist nii laiahaardelisena, nagu see on mõeldud.
Ruumide puudus takistab ka projektile rahaliste toetuste taotlemist,
sest teadagi jääb paljast entusiasmist paraku väheseks.
Moraalseid toetajaid on palju, aga vaja oleks konkreetset abi.
Esmapilgul tundub uskumatu lugu, kuid peavalu valmistavaks probleemiks
kujunes isegi mälestuste kunstiliseks vormistamiseks tarvilike
vineerikastide hankimine. Pärast pikki ja tulutuid otsinguid,
millest asjaosalised pikalt pajatada võivad, õnnestus
mullu 19. oktoobril kümne kasti näol saada esimene ja
seni viimaseks jäänud heategevuslik annetus firmalt
NEFAB. Siis sai mälestuskastide valmistamisega reaalselt
pihta hakata. Mälestuskastide tegemise on oma õlule
võtnud Leida Rätsep ja maalikunstnik Epp Viires.
Mälestustekasti
mahub rohkemat kui üks elu
Igal eakal inimesel
on oma elatud aastatest midagi väärtuslikku ning elutarka
näidata, säilitada ning järgmistele põlvkondadele
edasi anda. Sahtlitesse, kappidesse, riiulitesse ja albumitesse
on kuhjunud hulgaliselt kirju, fotosid, dokumente, mälestusesemeid,
joonistusi, õnnitluskaarte, töövahendeid jm.
Miks mitte teha neist üks mälestustekast, panna asjad
loona kõnelema, anda neile väljund ja väärtus
ning jäädvustada nii oma elatud elu või mingi
etapp sellest omalaadse ja isikupärase kunstiteosena? Ja
siis seda teistega jagada.
Mälestustekasti valmistamine on tähtis ja pikk protsess,
sest ühe kasti taga on tihti suurem sisu kui esmapilgul paistab
ja teinekord ka üldistus ajastust ning rahva saatusest. Tuntud
ajaloosündmused saavad läbi isikliku vaateprisma hoopis
teise värvingu ja oma olemuselt on mälestustekast väga
sobiv viis põlvkondliku sideme loomiseks ning huvi tekitamiseks
vanavanemate elulugude vastu.
Kindla põhiteema esiletoomine väheste detailide, sümbolite,
piltide, dokumentide jm abil on keerukas ja loominguliselt väljakutsuv
töö. Siin tuleb inimesele appi kunstnik ja mõtlemisainest,
milliseid võimalusi teema pakub ning kuidas seda kõike
välja tuua, jagub kasti kujundamisel küllaga. Põhiküsimus
mälestustekasti kokku panemisel, materjali valikul ja kujundamisel
on see, kuidas viia üht rikkalikku elulugu mõjusalt
ühtse teema alla?
Näiteks, kuidas kajastada mälestuskastis teemat "Noorus
Siberis", mis iseenesest on üldistus väga paljude
eestlaste kurvast saatusest (mälestuskasti autor on Jõhvis
elav Erika Lond, sünd 1926)? Milliseid kujundlikke sümboleid
ja esemeid kasutada peale võrdlevate piltide perekonnast
enne ja pärast küüditamist, dokumentide, Siberi
kirjade, jooniste ja kaardi, millel läbitud tee marsruut
ja pikkus? Kuivatatud nõgest kui sümbolit sellest,
mida toiduks tarvitati; kartulikoti riiet, millest on tehtud tüdrukute
seelikud fotol; paberit, millega suunati 13. juunil 1941 loomavagunisse
kell 4. 30 ja saadeti Siberisse; okastraati, kasetohtu, sest sellest
valmistati õnnitluskaarte, musta leinapaela, seedrikäbi…?
Keila-Joa Sanatoorse Internaatkooli VII klassi poisid püüdsid
pildi ja kirjelduste järgi mälestuskasti jaoks teha
ka esimese onni mudeli.
Või kuidas kajastada teemat "Virumaa talu saatus"
(mälestuskasti autor on Leida Rätsep, sünd 1934),
mis jällegi on üldistus paljude Eestimaa talude hävingust?
Heal järjel Vanatoa talu hävitas kulakuks tegemine ja
küüditamine 1949. Näsu külas pole tänaseks
suudetud taastada ühtki talumajapidamist. Küla nimigi
on kaotatud. Kuidas seda kurba ja valusat lugu mälestuskastis
selgitada?
Või kuidas kõnekalt ja huvitavalt kajastada mälestuskastis
teemasid, mis meid kõiki ühel või teisel moel
puudutavad, nagu näiteks elu kolhoosnikuna, elu mitme kodumaaga,
elu eksiilis, sõdimine soomepoistena, põgenemine
Eestist jne…?
Valminud mälestuskasti avamine ja tutvustamine koos kontserdiga
või ka näiteks mälestuste põhjal valminud
etendusega kujuneb kindlasti kordumatuks ja meeleolukaks elamuseks
nii mälestuskasti tegijale endale kui külastajatele.
Seni avati valminud kaste ühekaupa. Ikka selleks, et tähelepanu
oleks just sellel mälestuskastil ja inimesel. Nõmme
Eakate Päevakeskuses olnud näitusel avanes aga esmakordselt
võimalus näha kuut erinevat mälestustekasti korraga
ning see oli muljetavaldav.
Soov nende mälestuskastidega lõpuks kuhugi suuremale
areenile välja jõuda on suur, sest oleks häbi,
kui südame ja hingega tehtud mälestuskastid hiljem lihtsalt
kuskil keldris seisavad ja tolmuvad. Tegijatel on eesmärk
mälestuskastid sel kevadel viia Kotkasse rahvusvahelisele
näitusele.
Ind ei rauge
Eha Leinassaare sõnul
tahavad nad kõige kiuste näidata, et eesti jonn ei
rauge ka siis, kui seda tööd tõepoolest mitte
kuskil teha ei ole. Üks pisike 15 ruutmeetri suurune keldriruum
on mälestuskastide tegemiseks siiski olemas ja selle eesruumis
jätkab Eha Leinassaar ka juuksuritööd, mis talle
45 aastat on leiba andnud. Oma juuksuriametist on ta ka ise mälestuskasti
pealkirjaga "Karva-Mari" valmis teinud.
Eha Leinassaar, kes helesinise unistusena Kotkas asuvat "Meenutuste
maja" silme ees hoiab, mõeldes, mida kõike
seal teha annaks, ringidest, kunstiklubist ja külaliste tubadest
alustades ja saunaga lõpetades, tänab kõiki
seniseid heatahtlikke abilisi ja soovib südamest, et keegi
siiski hakkaks aru saama, mida nad tegelikult teevad, ning selle
projekti omaks võtaks. Ei tee nad ju seda tööd
ainult iseendale, nad teevad seda inimestele. Sellist tööd
ei tehta rikkaks saamise eesmärgil. Pealegi, nagu ütleb
Leida Rätsep: "Me oleme juba rikkad. Meil on nii palju
sõpru." Ja Eha Leinassaar lisab sellele oma tõetera:
"Inimestega läbi käia on väga suur rikkus,
sest inimestel on väga palju üksteistele anda. Kui me
vaid oskame anda ja võtta vastu seda, mida tahetakse üksteisega
jagada."
|
|
|
