Kultuur ja Elu 1/2006


Kultuur ja Elu 4/2005

 

 

 

 



Eesti Vene Kultuurikeskuse laemaaling. Võidukad ohvitserid ja punalipp Pika Hermanni tornis.

Kelle või mille järjepidevus?

tekst ja foto: jüri liim

Mis toimub Eesti Vene Kultuurikeskuses, kes seal elutsevad ja tegutsevad ning millist kultuuri meid okupeerinud riigi sümboolika all maksumaksja rahadega turgutatakse? Valgustab Jüri Liim.

Rääkides järjepidevusest, ei saa mitte kuidagi mööda minna Eesti okupeerimise jäädvustamise keskusest Tallinna Laevastiku Ohvitseride majas, milline nüüd nii kenasti juba pikemat aega kannab nimetust Eesti Vene Kultuurikeskus.
See esimene nimetus on igati õiguspärane, sest sealsed asukad nimetavad hoonet endiselt tähtedega DOF (Dom Ofitserov Flota). See rajatis kõrvuti Tõnismäel oleva Punaarmee pronkssõduri Aljošaga on meie okupeerimise otseseks tähiseks ja näitab, et anastamise eesmärgid on saavutatud ja suuresti põlistatud.
Veel aastail 2002-2003 võis selles "kultuurikeskuses" lahedalt osta taolisi kommunistlikke-stalinistlikke üllitisi nagu "Denj" (Päev), "Zavtra"(Homme), "Limonka" (käsigranaadi nimetus), "Russkii Porjadok" (Vene Kord) jne.
Käsitleda seda teemat, seda hoonet ja asukaid tuleb aga jälle, sellele vaatamata, et korduvalt olen teemat üles tõstnud. Praegu mitte ainult sel põhjusel, et keskusele eelmisel aastal eraldati järjekordselt 8 miljonit krooni, Tallinna laululavale aga 2 miljonit krooni. See on absoluutselt selge näide, millist kultuuri peetakse Tallinnas ja Eestis kõige olulisemaks. Suure armastuse ja hoolega säilitatakse ja pidevalt klantsitakse üle hoone välisdetaile ja siseinterjööri elemente. Mida see Vene Kultuurikeskus endast kujutab, toongi esile, sest jamasid on seal rohkem kui rikkalikult.

Vene kultuur nõukogude riigi sümboolika all

Kui isegi Venemaal hävitatakse nõukogude ja eriti stalinlikku-leninlikku sümboolikat, siis meil on need endiselt au sees ja eriti mainitud hoones. Venemaal on lausa teatatud: meie oleme oma taolised rajatised ja sümboolikad likvideerinud, teil aga on selline ainulaadne nõukogulik uunikum alles, millist ei ole olemas tervel Venemaal.
Teatavasti soovisid DOF-i seltsimehed kolm aastat tagasi saada kogunisti 200 miljonit krooni, ikka erinevate põhjendustega. Kindel on, et taolise summa saades oleks suurem osa sellest kuhugi kadunud. Taolisi näiteid on minevikust olemas.
Tegelikkuses on see maja nõukogulik-stalinliku nostalgia staap. Siin tegutsetakse nõukogude riigi lausvisuaalsete täissümboolikate all. Terve hoone on taolist nõukogulikkust ja selle austajaid täis. Majas eksisteerib stalinlik vaim ja liiguvad ringi sellised vaimud. On ääretult vastuvõtmatu, et Eesti Venelaste Kultuur paikneb meid okupeerinud riigi ja vägede sümboolikate all. See räägib iseenesest paljustki. Nende venelaste tegelikust olemusest ja ka meie ametnikest, kes kõike seda meie rahadega turgutavad.

Kes meie raha eest siin pesitsevad?

"Elutsevad" seal ka Venemaa sõjaveteranid - just Venemaa veteranid. Ju siis ka see on "meie kultuur". Tegutsevad seal aga sellised organisatsioonid nagu "Sõjaveteranide sektsioon - (Sektsija Veteranov Voinõ), "Laevastiku Veteranide Klubi" - (Klub Veteranov Flota), "Armee ja Laevastiku veteranidest arstide ühing" - (Obshestvo Vratshei - Veteranov Armii i Flota).
Küsiksin: huvitav, millise, mis riigi laevastiku ja armee veteranid ja veteranidest arstid selles hoones siiski on organiseerunud ja kuidas seda saab käsitleda meie Eesti riigi kultuuri ühe osana, mida tuleb pealegi veel rohkem kui kopsakalt rahastada?
Seni, kuni sellises miljöös ja nostalgias tegutsevad end "vene kultuuri tegemiseks" nimetavad erinevad, tegelikkuses Eestile paljuski vaenulikud jõud, ei saa me tunnistada seda "kultuuri" Eestimaa venelaste vene kultuuriks. See on hoopis midagi muud. See on Venemaa nõukogude kultuur - ENSV jäänuk sotskultuur.
Meie riigis kultuuri eest vastutavad isikud pajatavad aga rahumeelselt: las kõik jääb seal nii nagu on - see on meie ajalugu. Seda too kahtlemata ongi, ainult et teatud isikute nostalgilisest vaatevinklist vaadatuna.
Kuid siin esinevad ka erinevad tahud. Paljukannatanud eesti rahva turjale on jätkuvalt kukutatud meie moraalile, eetikale ja kultuurile vastuvõetamatu võõras anastamisideoloogia. Kõik see seal nähtav ja olev torgib meie silmi ja hinge. Meid ikestanud ideoloogia, sümboolika ja tavad on endiselt au sees ja seda kõike soositakse väga kõrgel riiklikul tasemel.
Selles hoones on vägevad laemaalingud, kus Pika Hermanni tornis lehvib punalipp ja nõukogude armee ohvitserid juubeldavad võidu üle - Eesti jätkuva okupeerimise üle. Saalis on lava kohal punalipp ja hiiglaslik Nõukogude Liidu vapp. Kõikjal hoones on arvukalt (ja ainult) nõukogude sümboolikat. See on Nõukogude Liidu ajalugu ja meile absoluutselt vastuvõetamatu. See on irvitamine kümnete ja kümnete tuhandete inimeste üle, kes on rängalt kannatanud nõukogude repressioonide läbi.
Ka haakristid käisid läbi meie ajaloost, ka selle sümboolikaga lipud lehvisid Tallinnas ja mujal Eestis. Neid aga meil Eestimaal ei eksponeerita. Küll aga punalippe sirbi ja vasaraga. Neid me peame kogema igal aastal koos kaasaskäiva avaliku viinaviskamisega. Nende punaplagude lehvitajaid ja nende puuslikke usinalt valvatakse ja asjaosalisi kaitstakse - ja jällegi meie rahva rahade eest. Meid kõiki aga sunnitakse lausa väevõimuga sellega leppima.
Näiteks Saksamaal haakristid kõrvaldati, nagu ka SDV riiklikud sümbolid. Ometi kõik need ilmingud olid suuresti ühe osa Saksamaa enda tehtud ajalugu, tegu ei olnud ainult Nõukogude Liidu poolt sissetooduga. Meile toodi aga nii üks kui teine sümboolika sisse võõraste poolt. Miks peame seda nõukogude oma pidevalt härdusega hellitama, lullutama ja paljude miljonite kroonidega iga-aastaselt üle kuldama? Seda oludes, kus oma moraalselt ja ideoloogiliselt nii vajalikku vabaduse ausammast kohe mitte ei taheta püstitada. Pidevalt otsitakse selle tähtsuse madaldamiseks põhjendusi ja paigaldamiseks võimalikult kõrvalist kohta. Seda selleks, et vabadus, mida selle täies mõistes meie riigis siiani ei ole, silma ei paistaks. Siin ei ole teist järeldust, kui ilmselt tehakse kõike ikka selleks, et nõukogulik ideoloogia elaks edasi nii sümboolikas kui ka igapäevases tegelikkuses.

Mida teha Tallinna Laevastiku Ohvitseride Klubiga?

Olen korduvalt minu arvates igati vastuvõetavat lahendit välja pakkunud ja sellest ka kirjutanud, teinud raadiosaateid. Seda ammu enne okupatsiooni muuseumi "hamburgerihoone" püstitamist, kuhu näiteks ei juleta sõna "muuseum" kõrvale välja panna ka sõna "okupatsiooni".
Just see Tallinna Laevastiku Ohvitseride Klubi oleks oma välimiste ja sisemiste stalinlike detailide poolest suurepäraselt sobinud "Okupatsiooni muuseumiks". Selleks otstarbeks ei ole paremat paika kui meid aastakümneteks okupeerinud riigi ehedat sümboolikat omav hoone. Tõelise Eesti Vene Kultuurikeskuse aga oleks paigutanud kuhugi mujale ideoloogiliselt vastuvõetavasse hoonesse või ehitanuks selleks vajaduseks uue.
Laevastiku Klubis on arvukalt ruume ekspositsioonide tarbeks. Olgu need siis esemed, dokumendid, fotod, maalid, kujud... Rahva teenindamiseks ei oleks vaja mitte kohvikut-baari, vaid nõukogulikku einelauda-puhvetit. Suures saalis saanuks aga etendada nõukogude näidendeid - etendusi, loomulikult vastava rõhuasetusega. Nii võiks neid ideid selles osas pikalt jätkata. Ka kõrvaldatud nõukogude pronkspuuslikkudele oleks siin kohta jätkunud.
Tegelikkuses aga on kõik tegevuses hoopis teisiti ja see maja toodab kultuuri tegemise all meie riigi vastu vihkamist ja turgutab võõra, meid anastanud jõu anastuslikku ideoloogiat. Kuidas me saame sellega leppida? Ei saa - kohe kuidagi ei saa!

Truudusevanne Nõukogude Liidu konstitutsioonile

Mitte kuidagi ei saa antud teema käsitlemisel mööda minna ühest sündmusest, milline näitab vast kõige markantsemalt, millised tegelased olid või on seotud olnud Laevastiku Klubiga, mis teisenes vene kultuurikeskuseks.
Tooksin esile veel ühe dokumendi, näitamaks Venemaa okupatsiooniarmee tegevusssuundi ja mõttelaadi Eestis. Ka seda, milleks nad olid valmis suuremates mõõtmetes, kui oli seda Eesti. See näitab sedagi, milliste ideoloogiliste veendumustega nõukogude ohvitserid meile Eestisse jäid, kelle jäämist suuresti, isegi enam Boriss Jeltsinist, soosis Lennart Meri. Selle mõttelaadi ja suundumusega siin erruläinud nõukogude ohvitserid tegutsevad meil Eestis, nagu öeldakse, rahumeelselt. Seda siiski esialgu, sest ega nad oma mõttelaadi ja suurvene šovinismi pole maha jätnud. Kõik see paiskub kunagi soodsal momendil esile ja vägagi karmilt. Kui mitte meie tänavatel, siis taoliste jõudude jõudmisel Toompeale - Riigikokku.
Ka järgnevat materjali valmistati ette ühiselt Tallinna Garnisoni ohvitseride ja Vene Kultuurikeskuse inimeste poolt. Nii mulle omal ajal nende materjalide edastamisel öeldi ja kinnitati.
Antud dokument puudutab leedulasi ja Vytautas Landsbergist ning seda, mida Tallinna Garnison oli valmis tegema Leedus ja muidugi meil. Kõik see oli meie ja leedulaste ärkamisajal ja siis kui meie ja Leedu riigid olid teel iseseisvumisele saavutamas oma riikide taastamist.
Dokument oli täielikult salastatud ja mulle oli informaatoril võimalus üle anda ainult teksti mustand, mis peale trükkimist pidi kuuluma hävitamisele.
Mainitud venekeelne mustand läks trükki Tallinna Garnisoni ninameeste otsuse pealepanemisega: NB, käiku lasta kiirelt.

Tekst on järgmine:

VILNIUSE LINNA GARNISONI ÜLEMALE.
VILNIUSE LINNA GARNISONI ÜLEMA ASETÄITJALE POLIITALAL (po polititsheskoi tshastij - s.t. politrukki)

KALLID SELTSIMEHED!
LAHINGU SÕBRAD! (boevõije druzja)
Tallinna garnisoni isikkoosseis selles keerulises ja vastuolulises olukorras, kui meie peale langesid sepitsetud kuritegelike valede räpased vood, millised on oskuslikult koordineeritud ja suunatud nii nimetatud "demokraatide laagrist" ja millised on kätte kahmatud kollase pressi poolt, me avaldame Teile täielikku toetust ja otsustavust IGAL MOMENDIL TULLA TEILE APPI.
Viimaste päevade traagiliste sündmuste tulemid Vilniuses, milliste käigus avati tuli sõjaväelaste pihta, veel kord näitab Landsbergise ja tema käsualuste pürgimusi, iga hinna eest jääda võimule, vaatamata ükskõik millistele ohvritele.
Tekkinud olukorrast reaalset väljapääsu näeme Nõukogude Liidu konstitutsiooni vastuvaidlematus ja kiirendatud täitmises, Nõukogude Liidu Presidendi ukaaside, Nõukogude Liidu 3-istungjärgu otsuste täitmises.
Alternatiive meie valikus ei ole olemas ja me kindlalt teatame - FASHISM EI LÄHE LÄBI. (fashism ne proidjot).
Kogu oma otsusekindluses teatame! Koos Teiega hakkame toetama ja kaitsma Nõukogude Liidu Presiidiumi ukaase ja nõudlusi. Selles me vähemalgi määral ei kahtle.
Soovime Teile mehisust ja meelekindlust, truudust sõjalisele kohustusele ja Nõukogude Liidu konstitutsioonile!

Arvan, et ega siin suurt midagi olegi kommenteerida. Kõik on niigi selge. Ei üllata ka mitte see, et Leedu ja kindlasti ka Eesti vabadusepürgimusi peetakse siiani fašistlikeks. Seega vabadus ongi nõukogulaste arvates fašism ja seda ei ole mitte Venemaal olnud tohutul arvul Gulagi laagrid ja kümned miljonid mõrvatud. Tegelikult eks ta olnudki teisiti, tegu ei olnud mitte millegi muu kui tohutult mõrvarliku stalinismiga, kelle jüngrid ja pooldajad kenasti pesitsevad siiani Tallinna Laevastiku Ohvitseride Majas.
Tallinna Garnisoni kõrgohvitseride tekstis aga on lausvale. Just vene väed tulistasid ärkamisajal Vilniuses leedulastest vabadussepürgijaid. Tänaval olid teatavasti vene soomukid ja tankid. Stalinlik vale aga on alati hea vale ja ega siis maailm meid ja leedulasi eriti tahtnudki uskuda, et mitte liialt pahandada vene karu.
Vene Kultuurikeskuses tegutsevad sama garnisoni isikkoosseisu võitlejad, nüüdsest paljudki neist siin errujäänud ohvitserid, kes olid valmis appi minema Vilniuse seltsimeestele loosungi all: "Fashism ne proidjot!"
See riik, mis praegu eksisteerib Eestimaal, ei ole taastatud Eesti Wabariik, vaid teisenenud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Seda me oleme kogenud iga-aastaselt ja lausa igapäevaselt. Kõike toimuvat tuleb nimetada õigete sõnadega: käib järjekordne russifitseerimise pealetung meie asjameeste ja rahva rahapuistamise teel. Kõike seda aga nimetatakse integreerumiseks.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv