|
|
|
Kopenhaageni Väike Merineitsi.
|
Taani - külade maa
tekst: K&E
Tänavu möödus
200 aastat kuulsa muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünnist.
Taani on maa, kus leiutati Carlsbergi õlu ja lego. Taanit
ja taanlasi eestlase pilguga tutvustab Taani-Eesti Kultuuriinstituudi
juhataja Silvi Kuhi-Teesalu. Eestlastest taanlase pilguga räägib
krahv Ulrich Holstein-Holsteinborg.
Omaaegne Põhjala
suurvõim, Skandinaavia lõunapoolseim riik, Taani
Kuningriik on metsikust viikingite maast arenenud demokraatlikuks
kõrgel tasemel heaoluriigiks. Taanlaste keele ja kultuuri
juured ulatuvad ajas tagasi aastasse 500, kui taani hõim
arvatavasti Rootsist sisse tungis. Praegune taani rahvas on kujunenud
kohalikest germaani hõimudest, jüütidest ja taanlastest.
Seepärast pole imekspandav, et taani keel on sarnane saksa
keelele ja väga lähedane norra keelele - sedavõrd,
et üksteist on võimalik mõista. Vanimad taanikeelsed
mälestised on ligi 300 ruunikirja teksti.
Kui meid peetakse mujal maailmas tihti osakeseks Venemaast, siis
Eestist pindalalt väiksemat, 5 miljoni elanikuga Taanit peetakse
sageli nt Rootsi pealinnaks või Hollandi provintsiks. Seda
vaatamata Taani viikingite kurikuulsatele mere- ja röövretkedele,
väidetavalt maailma vanimale monarhiale ning Taani tuhandeaastasele
riikluse ajaloole. Ka Eesti on olnud üle saja aasta osa Taani
impeeriumist ning sellest ajast on meile pärandatud hinnaline
ajalooallikas "Taani hindamisraamat", mis sisaldab andmeid
maavalduste, külade ja inimeste kohta. Taanlastel on maailma
vanim rahvuslipp Dannebrog, mis legendi kohaselt on saadud Eestist
aastal 1219 Lindanise lahingus. 50 aastat suhete katkemist on
mõjunud aga nii, et enamik taanlasi peab Eestit Läti
riigi osaks, kuhu lisaks Eestile kuuluvad veel Leedu ja Baltikum.
Nii koomiline kui see pole, on eestlane nende silmis ka lätlane…
Rääkides eestlaste kultuurijälgedest Taanis, siis
üks eestlasi ja taanlasi ühendav lüli on 9 aasta
Kopenhaagenis elanud ja seal oma parimad teosed kirjutanud kirjanik
Eduard Vilde. Teine on tunnustatud ajaloolane Vello Helk, kes
oli Taani riigiarhviaar ja on teinud väga palju Eesti tutvustamiseks.
Ta on praegu ilmselt kõige tuntum eestlane Taanis.
Meid eristab
ajalugu
Eestlasi ja taanlasi
ühendab põhjamaine mõttelaad, maalähedane
elustiil ja rahvuslike väärtuste ning identiteedi tähtsaks
pidamine. Eristab meid kõige rohkem aga ajalugu. Taani
Kultuuriinstituudi ja Eesti-Taani Seltsi väljaandes nr.2/1995
seletab Taani kirjanduse tõlkija Arvo Alas seda erinevust
lahti nii: "Taanluse ajalugu on suuremjaolt tuhandeaastane
Taani riikluse ajalugu, reaalsete sündmuste ja teostunud
ideede ajalugu; eestluse ajalugu on suuremalt jaolt rahvuslike
unelmate ja loodetavasti teostuvate ideede ajalugu. Eestlaste
jaoks on olnud keel ja kultuur aastasadu ühtaegu võitlustander
ja protestivahend, trotsist jõudu ammutanud atribuut rahvusliku
eneseteadvuse säilitamiseks. Taanlaste lähiajaloos ei
ole folkloristlikul elemendil olnud seda funktsiooni, mis on olnud
sellel eestlaste iseseisvuspürgimuses. Miks? Eestlaste identiteedi
ajalugu on tegelikult olnud lakkamatu võitlus selle identiteedi
eest, mis taanlastel on kogu aeg olemas olnud. Ka taanlastel on
olnud perioode, kus rahvuskeel ja -kultuur on olnud hädaohus,
nagu näiteks XVIII sajandil Ludvig Holbergi aegadel, mil
taani keele kasutusala ahistasid nii ladina, alamsaksa kui ka
prantsuse keel, kuid omariikluse tingimustes ei lisandunud sellele
ohule rahvuslikku rõhumist nagu Eestis, kus iseseisvuse
eest on tulnud kogu aeg võidelda rahvuse ja rahvuskultuuri
säilimise nimel."
Ka II Maailmasõja aegne kogemus on meil ühtpidi sarnane
ja teistpidi erinev. Sarnasus on see, et meie mõlema naabriks
on suurriik, mis on meid vaenanud. Nii Eesti kui Taani alistusid
okupandile vastupanuta, ehkki hiljem tekkis tugev vastupanuliikumine.
Samas oli taanlastel võrreldes meiega õnne, et neid
ei tabanud sellised metsikud repressioonid. Taani-Eesti Seltsi
esimees krahv Ulrich Holstein-Holsteinborg, kes on hr Alasega
ühel meelel selles, et ajalugu on see, mis meid kõige
rohkem eristab, on sellel taanlaste jaoks tänini tundlikul
teemal mitmeid raamatuid kirjutanud ning leiab, et see keerukas
küsimus vääriks eraldi põhjalikumat artiklit.
Omaalgatusele
5% kohalikust kultuurieelarvest
Taanlased armastavad
oma maad looduse idülli pärast: rohelised tasandikud
vaheldumisi rulluvate põldudega, nende vahele lõikuvad
sinised fjordid ja abajad. Et meri on hästi lähedal,
kuskilt pole rannikuni pikem maa kui 17 km ja saari on palju (403),
siis on purjetamine Taanis rahvusspordi staatuses. Igal perel
on oma jaht või paat. Vabal ajal on pop minna loodusesse
sportima ja jalutama. Paljudel inimestel on aiad.
Äsja 15-aastaseks saanud Taani-Eesti Kultuuriinstituudi juhataja
pr Silvi Kuhi-Teesalu iseloomustab Taanit kui külade ning
väikelinnade maad. Hooned on põhiliselt kivimajad,
sest 16. sajandil võtsid taanlased oma maa metsast nii
puhtaks, et Taani on täiesti lage. Nüüd kadestavad
nad meid meie metsade pärast. Külad on hajali ning talud
on sarnaselt Eestiga keset põldusid. Linnad on väikesed
ja seetõttu inimesel hõlmatavamad, tekitades tunde,
et kõik sinu ümber on inimese jaoks tehtud.
Taani külakultuur on olemas ja väga aktiivne. Miks initsiatiiv
vohab? Üks põhjus lisaks taanlaste seltsivale loomusele
on seaduse nõue, et 5 % kohaliku omavalitsuse kultuurieelarve
rahast peab minema uue algatuse toetuseks. Ja kui raha üle
jääb, siis tuleb see anda noortele. Õigus toetusele
on inimestel nii kaua, kuni käive ületab teatud taseme
ja hakatakse ise toime tulema. Kuid midagi ei toetata 100 %-liselt.
Seda selleks, et anda inimesele võimalus alustada ja põhjus
pingutada ning omi teadmisi ja oskusi juurde panna. Tulemus? Väikestes
külades, mida pole õieti ollagi, võib näha
näiteks suuri uhkeid muuseume. Ja seal näidatakse kohalikku
kunstnikku, kellel on Euroopa tähendus. Iga muuseumi juures
on oma sõprade klubi. Seltsitegevus on Taanis üldse
väga populaarne. Nad ise ütlevad, et iga taanlane on
tegev vähemalt kolmes, kui mitte neljas vabatahtlikus organisatsioonis.
Nendel on pea igas asustatud punktis mingi tegevus, mis just seda
piirkonda iseloomustab. Alati on seal mingi spordikeskus, kus
noored kokku saavad. Rahvamajades on tava pidada tantsuõhtuid.
Inimesed tulevad kord nädalas õhtuks kokku, joovad
õlut, laulavad ja tantsivad. Omaette teema on rahvaülikoolid,
mis teevad üritusi kohalikele inimestele. Silvi Kuhi-Teesalu
juhtus pealt nägema võimlemist: "Juhendaja oli
mikrofoniga, üks mees mängis akordionit. Saalis olid
mehed, naised, lapsed, peenikesed ja paksud, noored ja vanad,
kokku 100-150 inimest ning kõik see rahvas võimles.
Vahelduse mõttes keerutati rahvatantsusamme ka. Rahvatantsu
traditsiooni kui sellist neil eraldi ei ole, see käib sporditegevuse
alla. Oli nt ka kohalik operetiaustajate klubi, kes ise ka korra
aastas operetti tegi. Kes tahtis, muudkui aga laulis."
Siin tulebki ilmakalt esile taanlase olemus. Taanlane on alati
valmis ütlema, proovima ja katsetama. Erinevalt eestlasest
ei takista taanlast hirm, et äkki ei tule välja. Ja
kultuuri tehakse eht-taanlaslikult aktiivselt, mõnuga,
veendumusega, kaasaelamise ja vaimustusega. Siin on taanlastelt
meile midagi kõrva taha panemiseks, et kõike ei
pea sugugi mitte nii surmtõsiselt tegema.
Taani hygge
sobiks ka eestlasele
Enne kui asuda tutvustama
lähemalt Taani kultuuripoliitikat, tuleb esmalt avada taanlase
olemust ning elustiili. Taanlased tunnevad tõesti oma tegemistest
ja elust mõnu. Seda suhtumist iseloomustab väljend
hygge, mida võiks tõlkida kui "lahe äraolemine"
ning see on taanlasele väga tähtis. Võiks olla
ka töökultuses vaevlevale eestlasele. Taanlane ei unusta
kunagi, et tal on vaja puhkust. Et tal on vaja istuda, sõpradega
juttu ajada, on vaja kruusike õlut ja tõmmata piipu.
Äraolemine seltskonnas ja omavaheline suhtlemine on tohutult
oluline.
Ka koolis lööb taanlaste lahe olemine välja. Tunnis
lapsed pidevalt vestlevad omavahel ja ka õpetajaga. Seda,
mida nimetatakse demokraatiaks, kasvatatakse lastes päris
algusest peale. Ükskõik millises koosluses on kõigil
sõnaõigus. See on taanlastele sisse programmeeritud
vähemalt sellest ajast saadik, kui loodi piimaühistud
ja hakkas taanlaste ühine koostöö maal. Nii nagu
kunagi meil. Silvi Kuhi-Teesalu arvab, et oleksime oma maaläheduse
ja loomulike suhetega palju kaugemale jõudnud, kui ei oleks
seda suurt lööki vahepeale tulnud.
Eesti elutempo on muidugi tohutu palju kiirem kui Taanis. Me tahame
saavutada kõike homme, veel parem täna, ja selle juures
unustame kaasinimesed ära. Taanis arutatakse probleem põhjalikult
läbi, enne kui võetakse otsus vastu.
Kuid kogu demokraatia juures on taanlased suured individualistid,
kes ei allu pimesi ühelegi korraldusele. Nad ei kannata,
kui kuskil mujal keegi nende eest kamandab. Nad on oma õiguste
ja identiteedi eest seisjad, kuid koostöö pooldajad.
See konfliktsus oma identiteedi hoidmise ja koostöösoovi
vahel väljendub ka suhtumises Euroopa Liitu. Võetakse
vastu see, mis sobib, ja mis ei meeldi, sellele öeldakse
rahulik ei. Taanlastele omase elustiili ja väärtuste
elavaks kehastuseks, rahu, vabaduse ja stabiilsuse tagatiseks
ning sümboliks on monarhia.
Taani ei häbene
end maailmale näidata
Silvi Kuhi-Teesalu hinnangul
on Taani kultuuripoliitika hoopis avatum kui Eesti oma. Nende
moto on see, et Taani on väike, aga neil on palju, mida näidata
ja nad tahavad seda teha. Mood, disain, kirjandus ja kino on Taani
tugevad küljed. Põhilised kultuurisündmused on
sajad muusikafestivalid, millest tuntumad on kindlasti Roskilde
rockmuusikafestival ning Kopenhaageni dzässifestival.
Kultuurialane ärkamisaeg oli taanlastel meiega enam-vähem
paralleelselt, 19. sajandil. Oma alaväärsuskompleksist
ja häbelikkusest said taanlased üle juba ligi 100 aastat
tagasi, kui avastati, et neil on Skageni maalijad, mille üle
on nad tohutult uhked. Selgituseks niipalju, et Skagen on maailma
suurim liivaseljandik. 18. saj. hakkas liiv liikuma ja asulat
enda alla matma. Seepärast hakati Skagenit kutsuma Taani
Pompeijks ning mõned Taani kuldse ajastu maalikunstnikud
sõitsid sinna maalima. Kuulsust lisas Skagenile muinasjutuvestja
H. Chr. Anderseni külaskäik aastal 1859. 1870-ndatel
aastatel oli Skagen noorte kunstnike päralt, kus nad said
eksperimenteerida ja oma kunstnikuannet proovida. Skageni hiilgeaeg
saabus 1880-ndatel, kui moes oli vabaõhumaalikunst, mida
prantsuse eeskujudele toetudes praktiseeriti.
Taanlased on oma vaimult suur rahvas ja on maailmale andnud suuri
nimesid. Filmirežissöörid Lars von Trier, Carl
Th. Dreyer ning Benjamin Christensen, kirjanik Karen Blixen, filosoof
S. Kierkegaard, muinasjutuvestja H. Chr. Andersen, skulptor Bertel
Thorvaldsen, helilooja Carl Nielsen, maalikunstnik Asger Jorn,
Nobeli kirjanduspreemia laureaat Johannes v. Jensen, koreograaf
August Bournonville, filmistaar Asta Nielsen on neist ehk kõige
tuntumad.
Taanlased
- tähenduste loojad
Taanlane ei trügi
esile, aga ta väärtustab oma kultuuri. Nad lõid
kultuuriministeeriumi juurde organisatsiooni, mis tegeleb rahvusvaheliste
projektidega. Sellel maastikul mängib olulist rolli ka Taani
Kultuuriinstituut. Taanlased teevad tähenduslikke üritusi.
Neil on näiteks "Wonderful Kopenhagen", mille alla
koonduvad kõik. Sellega tegelevad turismiorganisatsioonid,
antakse välja postkaarte, tehakse laule ja muusikat, töötavad
restoranid. Nad on teinud isegi komitee, kes seda asja juhib.
Ikka selleks, et väärtustada Kopenhaagenit maailma silmis.
Teine on Öresundi regioon, mis on täiesti eraldi filosoofia.
Nüüd, kui Jüütimaalt hakkab tööstusehuvi
ära kaduma, tahavad nad sinna rajada midagi suurt ja võimast
selleks, et regiooni ühtlaselt arendada.
Rohkem võiks Eestis käia Taani turiste, aga see eeldab
sarnaselt Taaniga seda, et me ise peame ennast ja Eestit rohkem
Taanis näitama, ning seda ametlikul tasandil.
Et on Anderseni juubeliaasta, siis ei saanud Silvi Kuhi-Teesalult
tema lemmikmuinasjutu kohta jätta küsimata. Kuid teda
üllatas hoopis Andersen ise: "Alati kui ma kuskile lähen,
kohtun ma viie Anderseni muinasjutuga. Aga minu jaoks oli kõige
põnevam avastus Andersen ise. Ta oligi geniaalne mees.
Ta oli inimene, kes sündis ju tegelikult tühjuses. Igast
kingsepapojast võib ju keegi saada, aga temal olid soodsad
väljundid ja tohutu eneseusk. Seepärast räägin
lastevanematele, et toetage ja imetlege oma lapsi ja nende pisimaidki
püüdlusi, sest see kasvatab nende eneseusku. Leian ka
seda, et lastele peab muinasjutte lugema, sest see avardab nende
mõtlemist."
* * *
Eesti Taanlase pilguga
|
Krahv Ulrich Holstein-Holsteinborg.
|
Taani-Eesti Seltsi esimehe
krahv Ulrich Holstein-Holsteinborgi perekond, kes on elanud Holsteinborgi
mõisas mere kaldal 12 põlvkonda, on olnud osaline
eestlaste ajaloo pöördepunktides. Tema sugulane krahv
Ernst Holstein võitles vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas.
Ta tuli 1919. a krahv Borgelini Taani vabatahtlike väeosaga
Eestisse ja oli oma üksuse noorim ohvitser. Tegi kaasa lahingud
Rõugest kuni Jakobstadtini, Pihkva ning Ostrovini. Teenistuse
ajal ülendati ta kõigepealt lipnikuks, seejärel
nooremleitnandiks, talle omistati Eesti Vabadussõja mälestusmärk
ning Vabaduse Risti III järk. Samuti oli ta Läti Karutapjate
risti kavaler. Ta sai 50 ha suuruse asundustalu Maidla mõisas,
mille ta andis krahv Borgelinile ja sõitis ise kodumaale
põllumajandust õppima. Tagasi tulles jäi ta
Borgelini juurde valitsejaks. Kahjuks sai krahv E. Holstein 17.09.1928
Maidlas õnnetult pulli pusklemisest tekkinud vigastuste
tagajärjel surma, olles vaid 27-aastane. Krahv E. Holsteini
põrm saadeti riiklike sõjaväeliste auavalduste
saatel Eesti aurikule "Tiber", mis selle kodumaale matmiseks
tõi.
Krahv Ulrich Holstein-Holsteinborg
käis Eestis ühe delegatsiooni koosseisus juba aastal
1990 ja elas hingest meie vabaduspüüetele kaasa. Eesti
vaimustas teda nii, et selsamal korral otsustati luua Taani-Eesti
Selts, mis on olnud teerajajaks vahetute kontaktide loomisel.
Samuti on abistatud tervishoiu arendamisel ning alates aastast
1992 korraldatud mitmeid ajalookonverentse. Krahv Holstein-Holsteinborg
oli Eestis meie leinapäeval 14. juunil 1991, ning kui 19.08.1991
algas Moskvas putš, olid mitmed Eesti juhtivtegelased parajasti
tema juures Holsteinburgi mõisas külas ja istusid
terrassil. Ehmatus oli algul suur ja öö tuli pinev.
Kui putš oli läbi, siis läks eestlastel lauluks
ja tähistamiseks lahti ning see oli tema jaoks tõeline
elamus.
Krahv Ulrich Holstein-Holsteinborg:
"Eesti on põhjamaine maa, mis on vaba olnud vaid 35
aastat, kuid sellest hoolimata käitute ja töötate
riigina, mis on olnud vaba sajandeid. Kui teil avanes vaba rahvana
võimalus oma sihte saavutada, siis seda te ka tegite. Eesti
on riik, mis on kahel korral ehitanud riigi üles paarikümne
aastaga. See on eeskuju, mida teised Ida-Euroopa riigid peaksid
järgima. Osa eesti vaimust on kindlasti teie suhtumine rahvusesse,
rahvuslikku meelsusse ja kultuuri ning tugev tahe olla riigina
parimate seas. Väikeste rahvastena tuleb meil rohkem pingutada,
et olla suurte riikidega võrdväärsed, ja seda
me oleme mõlemad suutnud. Samuti püüame mõlemad
kaitsta oma kultuuri ja rahvuslikke väärtusi ning sõltumatust,
eriti nüüd, kui oleme osa Euroopa Liidust."
Teie perekonnal oli isiklik suhe H. Chr.
Anderseniga. Rääkige, palun!
"H. Chr. Andersen käis meil Holsteinborgis külas
17 korral ja teises paigas, kus me elasime, 19 korral. Ta on kirjutanud
siin Holsteinborgis rohkem kui 40 oma lugu, samuti reisikirjad
Hispaaniasse ja Portugali, ooperi ja näidendi. Teame, milliseid
paiku ja inimesi ning juhtumisi ta oma lugudes kasutas. See, mida
ta tegi, polnud vaid fantaasia. Mõne nädala pärast
ilmub minult raamat Anderseni viibimisest Holsteinborgis. Meil
on säilinud sadu kirju kirjavahetusest minu vanaema ja Anderseni
vahel.
Paljud modernsed ajaloolased väidavad,
et Andersen ei armastanud lapsi ning oli agressiivne ja ärrituv
inimene. See pole üldse tõsi. Ta oli väga armastatud
kodudes, mida ta külastas. Lapsed ja täiskasvanud armastasid
teda ja ta oli alati tegevuses. Kas lastega mängimas, täiskasvanutele
oma käsikirju ette lugemas, siluette välja lõikamas
või kooke küpsetamas. Siin Holsteinburgis oli ta pigem
perekonnaliige kui külaline.
Esimene jõulupuu Taanis ja kogu Skandinaavias püstitati
siin mõisas aastal 1808 ja seda lugu kirjeldas Andersen
oma viimases muinasjutus, mille ta kirjutas siin Holsteinborgis
aastal 1872. Mõned selle puu ehted on meil veel alles.
Ka Andersen osales mõisas peetud jõulupidudel. Meil
on alles tema tehtud jõuluehteid. Jõule on taanlased
läbi oma ajaloo tähistanud mitmeti ning nende kommete
kirjeldamine oleks eraldi loo teema."
|
|
|
