|
|
Soome seaduslikud õigused maa-aladele
Prof. Arto Lahti
kõne Helsingis Tartu rahu 85. aastapäeval
Kõne tõlkinud: Priit Silla
Auväärsed
peolised!
Olen väga rõõmus
võimaluse üle rääkida Soome iseseisvusega
vahetult liituva Tartu rahu 85. aastapäeval. Soome põlisväärtused
on mulle väga tähtsad. Seepärast on meie iseseisvuse
esimene piiride määramine riikidevahelise lepingu põhjal
Tartus 1920. aastal tähistamist vääriv asi.
Rahulepingu 1. artiklis kinnitavad lepingupooled: "Rahulepingu
jõustumisel lõpeb lepingualuste riikide vaheline
sõda ja mõlemad riigid kohustuvad edaspidi pidama
rahu ja heanaaberlikke suhteid."
Tartus lepiti kokku
üksikasjaline piiride asukoht. Piirid järgisid Soome
Suurvürstiriigi piire, juurde arvatud Petsamo. Lisaks maadevälistele
suhetele ja piiridele kanti rahuläbirääkimistel
14. oktoobri istungil protokolli Vene poole avaldus, milles tagati
Arhangelski ja Aunuse kubermangu karjalastest elanikele rahvuslik
enesemääramisõigus, Ida-Karjala muutmine autonoomseks
alaks siseasjade osas oma parlamentaarse asutusega, omakeelse
seadusandluse ja omakeelse rahvaharidustööga. Vene pool
kinnitas ka Peterburi kubermangu soomlastest elanike vähemusrahvuse
õigused, nagu vaba rahvaharidustöö korraldamine,
vallavalitsuse ja kohaliku õigusabi korraldamine, õigus
teostada eelnimetatud meetmeid seadusandlike ja täitevvõimuorganite
kaudu ning õigus vabalt kasutada kohaliku elanikkonna keelt.
Edasises peame kahjuks
tõdema, et Nõukogude Liit ja selle õigusjärglane
Vene Föderatsioon hoiavad ikka veel oma võimu all
Soomele kuuluvaid alasid ning Ingeri ja Peterburi kubermangu soomlastest
elanikkonnale antud lubadusi ei täideta hoopiski.
Rahvaste Liidu aegse seisukoha järgi tuleb tõdeda,
et Nõukogude Liit rikkus ühepoolselt Tartu rahu lepingut,
tungides 30.11.1939 Soomele kallale. Igaveseks ajaks mõeldud
rahu kestis seega alla 20 aasta. Ilmselt on tegemist ajaloo uusima
ajarekordiga. Igal juhul on kõne all maailma tuntud ajaloo
lühim igavene aeg.
Ma ei hakka käsitlema
sõjaaegu, kuid tahan esile tuua kolm otseselt sõjast
johtuvat rasket probleemi, mida meie riigi ladvik pole peale president
Kekkose aega julgenud isegi puudutada. Sõdade järel
oli tarvis sõdades süüdistada soomlasi, et Nõukogude
Liit võiks Soome alade annekteerimist ja mõistusevastaselt
suuri reparatsioone kuidagi põhjendada.
Pole kuigi tulutoov vaielda selle üle, kas nn sõjasüüdlaste
kohtu alla andmine oli soomlaste oma algatus või tehtud
Nõukogude Liidu survel. Liitlased ja Nõukogude Liit
vajasid sõjasüüdlasi ja kogu süülisuse
taust loodi nõnda, et Soome ründas Nõukogude
Liitu. Sisepoliitikas sobis Soome sõjasüüdlus
hästi soome kommunistidele ja nende tuules purjetajatele.
Nn sõjasüüdlaste
kohtupidamistes mõisteti sügavalt isamaalised Soome
iseseisvuse päästnud isikud nagu president Ryti pikkadeks
aastateks vangi. Ennast säästmata oma maa päästnud
meestele tasuti häbistavate vanglakaristustega Soome oma
kohtute kaudu. Peale selle piiras Järelevalvekomisjon süüdistatute
võimalusi ennast kaitsta õigusriigile sobival kombel,
sest Talvesõda ei tohtinud üldse käsitleda.
Lisahäbi tõi veel see, et soomlastest koosnev parlament
oli soostunud põhiseaduse vastaselt andma välja karistust
võimaldava seaduse tagasiulatuvalt. Valitsus ja parlament
tegid seega teadlikult kuriteo Soome õigussüsteemi
suhtes. Tähelepanuväärne on siinkohal see, et isegi
tsaar Aleksander I oli omal ajal kohustunud austama Soomes kehtivat
seadusandlust.
Selle häbiväärse teo tausta kujundab muidugi tõsiasi,
et Soome elas sügavas Nõukogude Liidu hirmus ja oludki
olid õige iseäralikud: kommunistide riigipöördeoht
oli kogu aeg pea kohal ja Nõukogude Liidu hiigelarmee marsivalmis
piiri taga. Kommunistliku riigipöörde ohvriks langenud
maade näited tekitasid õigustatult kohkumist: kas
Soomes on ikka võimalik vältida Nõukogude Liidu
vägivalda, mis tähendas rahva massimõrvu ja vangilaagreid?
Terve õigustajuga
Soome kodanikul on raske mõista, miks külma sõja
järelgi esitatakse väiteid, et nn sõjasüüdlaste
kohtuotsuseid ei tule hakata arutama, sest nõnda tehes
justkui seadustataks need kohtuotsused. Veelgi võõrastavam
on põhjendus, et ega süüdimõistetud kaotanud
midagi, nii et pole tarvis ega võigi midagi tagastada.
Kohtuotsusega langetatud pikk vanglakaristus ei ole siiamaani
seadnud kedagi au sisse ega edendanud süüdimõistetu
või tema perekonna heaolu. Süüdimõistetud
kannatavad karistuse tõttu, samuti nende pered ja sugulased.
Aga nende kohtuotsuste tõttu kannatas ja kannatab kogu
rahvas.
Nn sõjasüüdlaste omaksvõtuga (süüdimõistmisega)
tehtigi Soomest sõjasüüdlane. Viimane käsitlus
on seni jõus, muidu ju oleks Venemaa tagasi andnud anastatud
maad ja katnud sõjakahjud. Kui nõnda poleks tehtud,
nõuaks nii Soome kui muu tsiviliseeritud maailm asjade
parandamist. On alusetu ette kujutada, et välismaalased võiksid
teada asjade tegelikku seisu, kui Soome valitsev ladvik ei taha
sellest rääkida tõtt isegi oma kodanikele.
Soome kõrgete justiitsametnike ülesanne on alustada
nende mitmeti valeks osutunud kohtuotsuste tühistamist. Mis
kasu on kõrgetasemelisest õigussüsteemist,
kui riigivõim ise võib poliitilisest otstarbekusest
lähtudes valida, missuguseid vigu parandada ja missugused
jätta parandamata.
Ka riigijuhtidel on suur vastutus. Presidendi, peaministri, parlamendi
esimehe, kogu valitsuse ja parlamendi kohus on kiiresti parandada
tahtlikult sooritatud justiitsmõrvad. Valitsus ja parlament
olid toona võimelised koostama ja välja andma põhiseadusevastast
seadust süütute karistamiseks. Nemad on ka võimelised
tehtut parandama, kui ainult tahet leiduks. Vastutuse kandjate
asjas tuleb kõvasti peale käia.
See olukord sarnaneb täiesti relvapeitjate üle kohtupidamisele.
Relvapeitjad tegutsesid saadud käskude kohaselt oma juhtide
teadmisel. Julge tegutsemisega andsid nad oma osa Soome päästmisse.
Tänu selle töö eest oli õige vilets. Kohtuotsused
on siiamaani tühistamata ja hüvitus saamata.
Kolmandaks asjaks on
Karjala ja teised sundloovutatud alad. Venemaa hoiab inimõiguste
ülemaailmse deklaratsiooni vastaselt ikka veel oma võimu
all Soomele kuuluvaid alasid. Küsimus on soomlastele eriti
tähtis nii vaimsest, inimõiguslikust, kultuurilisest
kui majanduslikust aspektist, samuti Soome ja Venemaa suhete usaldusväärsuse
seisukohalt.
Avaldan suurt hämmastust selle üle, et meie praegune
valitsus käitub ikka nõnda, nagu oleksimegi sõdades
süüdi. Olukord tundub absurdsena. Riigijuhtide töö
on oma maa seaduslike huvide kaitsmine. Aga kuidas seda praegu
tehakse? Riigijuhid keelduvad isegi rääkimast nn sõjasüüdlusest,
relvapeitmisest või maa-aladest. Riigi kogu juhtladvik
tegutseb sel kombel Soome seaduslike õiguste vastaselt.
Kas te suudaksite samasugust olukorda ette kujutada näiteks
Venemaal või Ameerika Ühendriikides?
Riigi juhtladviku käitumist võime kummastada ka selles
suhtes, et kõne all on õige suured majanduslikud
väärtused. Näiteks sõjahüvitised oleksid
praegusele rahvamajandusele umbes 90 miljardit eurot ehk siis
kolme aasta riigieelarve. Ainuüksi Soome valduses oleva Karjala
väärtuse mõõtmine on peaaegu võimatu.
Eespool lühidalt käsitletud teemad seostuvad kommunistliku
totalitarismi põhjaliku selgitamisega. Euroopa Liidu kristlik-demokraatlik
partei on vastu võtnud resolutsiooni totalitarismi agressioonide
selgitamiseks ja hukkamõistmiseks. Miks Soomes ei ole neid
asju hakatud edasi viima? Üks selgitus leidub ehk president
Halose nükkes: "Vene hirmuga peab ainult toime tulema."
Kas selgitus on see, et meie riigi ladvik ei julge Vene kartuses
käsitleda mitte midagi, mis võiks kahjustada suhteid
Venemaa juhtidega ja mõjutada Soome ettevõtjate
majanduslikke võimalusi?
Seda tüüpi
poliitiline uusabitus teeb murelikuks. Pealegi on see väga
lühinägelik ja kitsas. Soomlastel on üle 60-aastane
kogemus selles, et viimaste sõdade agressioonid on söönud
maade vahelise tähtsaima sideaine - usalduse. Seda ei saa
taastada kõnedega sõprusest ja suhete eripärast,
samuti mitte Soome ja Euroopa Liidu ühepoolsete kingitustega
lähisalade koostöö kujul. Raha ei ehita usaldust,
seda teeb ainult ausus.
Soome ja Venemaa suhted on asjalikud, mis on väga tervitatav.
Sellelt põhjalt saab hakata eemaldama usalduse ja sõpruse
takistusi. Vanade asjade käsitlemisega avalikult ja põhjalikult
ning leppides kokku võrdsetes alustes, saab rajada ühise
tuleviku.
Usaldust ei saa rajada, vaikides inimkaotustest, hävitustööst,
maa-alade anastusest ja survest. Lootused unustamisest ja kõnede
varal saavutatavast usaldusest on tühised, sest nad ei tugine
inimese olemusel. Nad võivad kõlvata poliitikutele,
kuid mitte kunagi ausatele, moraalseid väärtusi ja inimõigusi
austavatele kodanikele.
Soome on tulevast suvest
alates Euroopa Liidu esimees-riik. Riigijuhtidel on seega sobiv
võimalus esile tõsta koostööd segavad
asjaolud. On ainumõistetav, et näiteks sundloovutatud
alade tagastamise esiletoomine annab Venemaale võimaluse
teostada täiesti uut, siirast rahupoliitikat. See käsitlus
on ka Euroopa Liidu normide kohane eeldus Venemaa ja Euroopa Liidu
suhete arendamisel.
Vabatahtlik alade tagastamine tõstab tunduvalt Venemaa
poliitilist mainet. See on mõlemale osapoolele majanduslikult
väga soodus ja teeb võimalikuks Venemaa loodepiirkonna
täiesti uudse arengu, mis omakorda loob täiesti uue
aluse Euroopa Liidu tasemel koostööle, Vene loodusvarade
ühisele vääristamisele ja Venemaa positiivsele
arengule.
Tartu rahu leping on
85 aastat vana. Umbes 65 aastat ehk üle 75 % rahulepingu
east on Soome aladest puudu olnud 12 %. Seda tähtsat rahulepingut
ei ole sõdade järel ametlikult tähistatud. Toetan
soojalt ettepanekut, et rahulepingu auks hakataks ametlikult heiskama
lippe.
Samas tuletame otsustajatele meelde seda, et meie rahva ühtsuse
ja seaduslike õiguste kaitsele tuleb asuda tegusalt. Selleks
kohustavad meid ka põlised soome väärtused, kultuur
ja õigluse mõiste.
Professor Arto Lahti
pürib presidendikandidaadiks
|
|
|
