|
|
|
Stsenarist ja rezhissöör
Riina Hein. Foto Mariann Rea. |
10 000 aastat tunni ja 15
minutiga
Filmi vaatas MARGIT-MARIANN
KOPPEL
10 000 aastat tunni
ja 15 minutiga
Film "Minu Eestimaa" on tund ja 15 minutit kestev rännak
meie 10 000 aastasesse ajalukku, mõtisklus eestlase olemuse
üle läbi loodus- ja vaimuväärtuste. Eestit
kui jää-aja muuseumi ning eestlasi kui maa- ja metsarahvast
tutvustab rezhissöör ja stsenarist
Riina Hein.
Riina Hein tegeleb oma firmas "Creare Stuudio OÜ"
videofilmide ja telesaadete tootmisega. Viimase 13 aasta jooksul
on ta teinud 39 filmi. "Minu Eestimaa" puhul kulus filmitegijail
ideest teostuseni kolm aastat. Oma panuse filmi sünniks andsid
kaasstsenaristid Helen Sooväli, Krista Keedus ja Hannes Palang
ning - üllatus! - toimetaja Heli Vahing, keda me teame lauljana.
Kaadritagune hääl kuulub Toomas Lõhmustele. Muusika
lõi filmile Sven Grünberg, laulavad ansambel Noorkuu
ning Tarmo Urb. Haruldase kaadrina võime filmis näha
ka RAM-i koori laulmas kanuusõidul Ahja jõel Taevaskojas.
Et välismaalastele
on niikuinii Eestis kõik huvitav, siis otsustas Riina Hein
teha filmi eelkõige eestlastele endile. See ei olnud kerge
ülesanne, filmitegijatel tuli leida oma vaatenurk, kuidas
meie jaoks tavalised asjad põnevaks muuta. Mille kaudu
seda siis veel teha kui mitte läbi selle, mis Riina Heinale
kõige südamelähedasem on - looduse. Just looduse
abil mõtestab ta lahti meie maad ja rahvast ning uurib,
miks me just sellised oleme. Looduse kaudu juhib rezhissöör
meid vaimuväärtuste juurde. Kauneid loodusvaateid ilmestavad
põnevad faktid, seosed, uskumused ja legendid, mis tegelikult
ongi selle filmi vürtsiks ning hoiavad vaataja põnevil.
Et Eestit näha,
tuleb rezhissööri sõnul Tallinnast välja
minna, sest Tallinn on multikultuurne linn, kuhu on jätnud
jälje kõik rahvad, kes meid on valitsenud. Iseenesest
see küll rikastab meie kultuuripilti, kuid pole veel Eesti.
Riina Hein viib vaataja oma armsatesse paikadesse, oma Eestisse,
kuhu kuuluvad meri, pankrannik, keskaegne Tallinn, hiied, kalmud,
rändrahnud, rannaniidud ja kadakad, suvituslinn Pärnu,
Hiiumaa, Lõuna-Eesti kõrguvad kuplid ning sinised
järvesilmad; voogavad voored, Lõuna-Eesti ristipuud,
looduslik kõlakoda - Taevaskoda, salapärased puutumatud
sood ja rabad, ülikoolilinn Tartu…
Filmi kulminatsiooniks on läbilõige meie laulupidude
ajaloost. Tallinna lauluväljakul seisev ühendkoor laulab
"Mu isamaa on minu arm" ja eestlase hing saalis laulab
kaasa. Kogu see film on ju tegelikult armastusavaldus Eestile.
Paljudele skeptilistele eestlastele saab see ilmselt Eesti avastamise
filmiks, sest kindlasti leiab igaüks mõne fakti, mida
ta Eesti kohta enne ei teadnud. Lõpmata vahva on uuesti
näha ja avastada, et elame tõesti õnnistatud
maal. Kui palju on sellele väikesele maalapile mahtunud erinevaid
maastikuvorme, mille tõttu võib Eestit nimetada
jää-aja muuseumiks. Näiteks sellised voored, nagu
Vooremaal, on Euroopas vaid Iirimaal.
Riina Heinale on hingelähedane
Lõuna-Eesti loodus, eriti armastab ta metsa. Järgmised
kaks teoksil olevat filmi on pühendatud metsateemale. Esimene
film "Las jääda ükski mets" räägib
metsaistutustalgute üle 75-aastasest ajaloost, koolimetskondadest
ning nende seosest laulupidude ja eesti rahva austusega metsa
vastu. Teine film jutustab metsaülematest, kellelt on ta
oma sõnul palju õppinud.
Me oleme üks vanemaid Euroopa põlisrahvaid, kes on
paikselt ühel alal elanud. Kui see film aitab meil neid väärtusi
mõista ja näha ilu enese ümber, siis on ta oma
ülesande täitnud.
Mõistagi on film saadaval nii videol kui ka DVD-l, oivaline
kink jõulutaadi kingikotis.
|
|
|
