Kultuur ja Elu 4/2005


Kultuur ja Elu 3/2005

 

 

 

 



Marju koos emaga1954. aastal.

Aastaring Siberis

tekst: MARJU TOOM
(Marju Kaselaid, 10-aastane isata tüdrukuke muukeelsete
tulnukate küüdivagunis 1949)

29. august 1949 ja 12. august 1953. Nendel kuupäevadel lõhati N Liidu esimene aatompomm ja esimene vesiniku ehk termotuumaseadeldis. N Liit astus väljakuulutamata 12-aastasesse tuumasõtta oma rahvaga. Kirjutab küüditatu Marju Toom.

1949. aasta kevadel leidsid Kremli kommunistid, et neil on ühes kauges kandis puudu mitmed kümned tuhanded katsejänesed. Kohe suundusid kümned küüdirongid Eestist, Lätist, Leedust Suure Surma Väravale - Novosibirski ja Omski oblastitesse, Altai kraisse, s.o Semipalatinski polügooniga piirnevatele aladele.Mõni aeg varem olid polügoonist veidi lõunasse jäävatele aladele jõudnud Volga-sakslased, tšetšeenid, Krimmi-tatarlased. Polügoonist läände jäävad alad aga kuulusid kuulsale STEPLAG-ile, kuhu peale II Maailmasõja lõppu püüti koondada enamust N Liidu poliitvangidest, ka eestlasi. Kõiki, kes olid GULAG-is hingekirjas § 58 järgi.

Kevad I

1949. aasta väikestel tüdrukutel, kes toodi küüdivagunitesse, polnud kuskilt võtta päästvaid isasid, sest enamuse isad olid selleks ajaks juba tapetud. Neil olid kaitseks ainult emad ja mõnedel ka vanemad vennad. Et säästa lapsi kohutavast olevikuhetkest, et mitte kogu vaguniga nutta, hulluks minna, otsustasid emad (paljud neist kooliõpetajad) lastele tegevust leida. Üks vanem vend oli vagunisse kaasa võtnud oma kõige kallima vara - Herbert George Wellsi maailmakuulsa romaani "Maailmade sõda". Nii otsustati, et seda vaguni peale ainsat raamatut antakse käest kätte ja iga laps loeb järjest kõva häälega ühe lehekülje ette. Ja nii alustasid vägevad Marsi sõja-kolmjalad Londoni ja ümbruskonna linnakeste ründamist-hävitamist ühes 1949. aasta kevadise küüdirongi loomavagunis, loetuna väikeste tüdrukute helekurbade häälekestega või suurte vendade poolbaritonidega, mida ilustas häälemurde kukelaul...

Kevad II

Mõte Harriet Beecer-Stowe raamatust "Onu Tomi onnike" ei too mu silme ette sugugi pildikesi neegerorjadest, vaid hoopis ühe lumelagunemisaegse aprillihommiku suures vene külas, mis osutus rajoonikeskuseks, porisel ja lumelobjakasel kultuurimajaesisel (mis tegelikult oli hale jäänuk kunagisest uhkest kirikust) platsil.
Õhtul veoautode kastis kohale jõudnud ja öö kultuuri(?)maja põrandal põhujääkidel maganud küüditatud pered olid koos oma kimpsude-kompsudega paigutatud kantis ümber platsi (servades oli plats veidi kuivem) ja ümberkaudsete sovhooside või kolhooside esindajad käisid mööda platsi ja näitasid NKVD-lastele, et see ja see perekond sinna ja sinna. Ikka enne sovhooside esindajad, kes valisid endale kobedamad perekonnad, ja siis auväärsemad kolhoosnikud. Lõpuks oli järele jäänud kaks kolme väikse lapsega mammat, kaks ühe lapsega mammat, üks väikse lapsega vanaema, kaks vanapaari, nii 70-sed, ning üks 17-aastane lapseliku olemisega noormees. Meie ootasime õhtupoolikuni, kuni ärkas viinauimast viimase, kõige vaesema kolhoosi esindaja ja kamandas meid suurele ree moodi asjandusele, mida roomiktraktor trossi otsas mööda lumesulpi meie uue elukoha poole Petropavlovskoje külla lohistas.
Sellel hallil hommikul oli tollel platsil suur turg, kõige õigem orjaturg. Istusin seal kompsude otsas ja... tuletasin meelde "Onu Tomi onnikest", (kui soe seal oli…), mida kodus viimasena just lugenud olin.

Suvi I

Jälle kolime. Steppi ca 15 km kaugusele külast, kus kolhoosil olid põllumaad-karjamaad ja 30 lehmaga karjafarm. Seekord sai meie elukohaks karjanaiste toa esik - vitstest punutud seintega sara, mis kahelt poolt saviga tuultpidavaks pätsitud. Aga siia me talveks jääda ei saa. Ja brigadir, ühe käega umbes 50-aastane endine sapöör, otsustas, et tuleb ehitada muldonn. Varsti oli varjuline sobiv koht (karjalaudast umbes 100 m kaugusel) leitud ja vaiakestega 3 x 4 m nelinurk välja mõõdetud. Üks karjanaistest, Sonja, otsustas, et ka tema tahab "oma tuba". Mõõdeti ka temale nelinurk välja. Meie ja tema elamise vahele jäi nii 1 meeter maad.
Kuulanud ära brigadiri õpetuse, näitas Sonja ette, kuidas tuleb mättad (ca 20 x 70 x 10 cm) labidaga välja lõigata ja mööda auguserva (rohukamar allapoole) seinaks laduda. Ema (35, endine "Vanemuise" balletistuudio ja "Pallase" III kursuse pisikest kasvu ja piitsavarspeenike üliõpilane) proovis, aga tema jõud ei käinud labidast ja iidsest stepikamarast üle. Õhtul tulid kõik kolm karjanaist appi. Lisamätaste saamiseks kooriti ka lapike metsaserva paljaks. Sellest sai hiljem meie aiamaa. Nii see majasein kerkis, nii umbes 60 cm kõrguseks. Musta mulla sisse kuni savini, umbes meetrisügavuse augu kaevamine jäi siiski ainult ema ja minu (10) hooleks. Nii me seal kuu või poolteist igal vabal minutil kaevasime. Vahel tuldi appi ka... Sonja "maja" edenes sama jõudsalt, kuid siis ta tüdines ära. Meie seinatagusteks uuteks naabriteks tuli setude vanapaar (70).
Kui auk valmis sai, kamandas brigadir kõik naised koos härjarakendiga lähedasse kasesallu ja lubas lüpsitüdrukutel langetada mõned puud: ühe kummagi katuseharja emapuuks ja neli tugipostideks mõlemale majapoolele. Koormasse laoti veel hunnik sarikateks ettenähtud roikaid ning ka kõik mahalaasitud oksad. Tüvedest, mis olid postideks mõeldud, tehti mõlema maja jaoks kaks suurt 2 m kõrgust vene ? tähte, mille põikpuu keskkohale sätiti veel üks jupp palki postijätkuks püsti. Need ?-d pandi otsapidi maase (maja sissepoole) vastu mätastest laotud otsaseinu, mis pärast tuli ülevalt kolmnurkseks laduda. Nendele ?-del asuvatele postijuppidele upitati peale katuse emapuud.
Stepist, lagunenud maja juurest, toodi härjarakendiga nelja ruuduga (20 x 20 cm klaasidega) aknaraamid, mõned laua(plangu)jupid, uksekarbid ja uksed, telliseid. Toodud aknaraamid said oma koha vastu maad jäetud mätastest külgseinte augukohtadesse. Toodud plangujuppid kulusid aknaaukude ja otsaseinas oleva ukseaugu sildamiseks ära. Edasi laoti külgseintele kõrguseks veel kaks kihti mättaid ja siis sai sarikaroikad emapuule ja külgseina mätastele paika panna. Sarikatele laotati oksad ning okstele jälle mättad muruga allapoole. Mätastele omakorda august väljakaevatud muld. Katuse pealmiseks kihiks pandi mulla ja savi segu, et katus vettpidavam saaks. Nüüd jäi veel mätastest kasvatada otsaseinad kolmnurkselt katuseni üles ja toppida seestpoolt praod väiksemate mätastega kinni, et seina ja kaldus katuse vahele tühemikke ei jääks.
Augusti lõpuks olid meie muldonnid nii valmis, et meie ja ka naabrid kolisime oma tubadesse, kus maksis oma luba. Frau Valja (1941. sinna küüditatud Volga-sakslanna) oskas pottsepatööd. Tema abiga saime omale soojamüüriga pliidid. Korstnateks telliskive ei jätkunud. Lõõr sai jätkatud traktorite remondiplatsilt leitud raudtorujupiga (diameeter ca 10 tolli), mis ulatus läbi muldkatuse õue. Kuni tänaseni tuleb mul keelele: "Pane korsten kinni!", selle asemel, et ütelda: "Pane siiber kinni!" Siibriks oli tükk kultivaatori kettast, mida tuli õues korstna otsa tõsmas käia.
Põldudel käis juba lõikus. Ja nüüd tuli brigadir uue ehitusplaaniga välja. Talvel suure tuisuga ei pääsevat me uksest välja, kui "maja" ees tuulekoda ei ole. Praegu olevat paras aeg selle ehitamiseks. Jälle mindi metsa ja toodi mõned postipuud ja roikaid sarikateks ning oksi. Jälle näitas endine sapöör ette, kuhu postide jaoks augud kaevata. Kui emapuu üles tõstetud sai ja sarikaroikad paigale, laotati roigastele oksad. Iga sarikaroika juurest sai ka toigas otsaga maasse torgatud. Nii said seinad markeeritud ja tuulekoja sõrestik valmis.
Järgmisel õhtul tõime härgadega põllult paar koormat põhku. Osast sai okstele laotatuna katus. Et seinad tuulevarju annaks, tuli ka toigaste vahed põhku tihedalt täis toppida. Tuulekoja ukseks sai karjavärava moodi moodustis (selle tegi valmis setu taat, kellel oli oherdi kodust kaasa võetud), mille roigastevahed said vitstega punutud. Et ka tuulekoja uks tuult peaks, tegi ema pikkadest stepirohtudest mati, mis eesriidena ukseava ees rippus.
Nüüd oli meie "maja" valmis ja me emaga hakkasime tegelema möbleerimisega. Soojamüüri taha sai meie armsast ehitusmaterjalist - roigastest - lavats. Neli harali vaia põrandasse taguda, vaiadele põikipulk peale ja nendele juba tihedalt üksteise kõrvale roikad. Roigastele põhk, ning maailma parim ja soojem ase pikaks Siberi talveks saigi valmis.
Külgseina tegime teise samasuguse lavatsi. Akna alla otsustasime teha laua. Tehnoloogia oli jälle sama, kuid katteks kasutasime roigaste asemel lagunenud maja juurest toodud kolme plangujuppi. Ka pink laua juures istumiseks sai samasugune. Teiseks isteks oli otsati püstipandud kodust kaasavõetud puust kohver (kunagi isa tehtud). Meie mööbli ainus viga oli, et see tikkus asju vastu taevast lennutama, kui käega liiga tugevalt plangu otsale toetasid. Setu taat tegi oma mööbli muidugi palju püsivama. Meie jõud emaga teistsugusest olmest aga üle ei käinud, meile sobisid meie asjad küll ja küll. Ja kui lauale sai laotatud lina ja pandud vaas põllulilledega, oli tuba juba päris õdus. Oli, kuhu taldrik ja klaas panna, kuhu tattnina toetada. Aknast ukse poole sai seina sisse taotud kaks puupulka ja nendele lauajupp riiuliks. Edaspidi olid sellel riiulil minu kooliõpikud (kui ma karjaku ja lüpsitüdruku ameti kõrval kooli 3.- 6. klassi tarkusi ise ja mõnes aines ka ema abiga raamatutest taga ajasin) ja kirjatarbed. Viimastest lauajuppidest, pakikastidest ja klaasitükkidest tegime ka pliidi juurde nõude jaoks riiulid.
Ega sellega meie ehitustöö veel otsa saanud. Brigadir oli ema palvet kuulda võtnud ja tõi külast 4 kanapoega: musta, valge, kollase ja hallikirju. Nüüd tuli ka nende elamine ära korraldada. Jälle roikad appi. Eraldasime neile osa toast teise akna juures. Põrandasse auk, auku post. Postisse naabritaadi oherdiga augud põiklattide-roigaste jaoks. Roigaste teised otsad sai mätastest seina sisse torgatud ja roikad ise pajuvitstega läbipunutud. Nii sai tihe sein. Selline oli meie kanade elupaik kogu seal muldonnis elamise aja. Et meil edasiseks eluks oli oma tuba, mis osutus ka kõige külmema Siberi talvepakasega (kuni -45 kraadi) ainult põhu ja hagudega soojaks köetavaks, tulenes suuresti meie brigadiri sõjas omandatud sapöörioskustest ja kõigi karjatallitööliste üldisest heasoovlikkusest meie vastu.

Suvi II

Mööda taevaalust kihutavad sünkmustad mitmekihilised pilveräbalad, mille vahelt aeg-ajal vilksatab mingit õudusünnitavat kollakasrohelist valgust. Maapealse ja taevase märuli liidavad tervikuks alt üles ja ülevalt alla sähvatavad välgud… Maad mööda läheneb taevaniulatuv tolmu-, mulla-, liivalaviin, mis võisteldes kiiruses taevas tormlevate pilvedega, toob hävingut kõigele ettejäävale…
Just nii algab vanameister Steven Spielbergi võimsalt tehtud katastrooffilm - Herbert George Wellsi maailmakuulsa romaani "Maailmade sõda" uusim ekraniseering. Just nii on mulle sööbinud mällu üks kauni päikesetõusuga alanud kauge suvepäev, 12. august 1953, mis keskhommikuks pöördus kohutavaks äikesetormiks taevast allakallava valge vee ja lapserusika või kanamuna suuruste raheteradega ning jalustrabavate tuuleiilidega. Sel päeval toimus N Liidu esimese vesiniku- ehk termotuumapommi lõhkamine. See plahvatus oli üks võimsamaid, mida N Liidus üldse korraldati. Ja see oli kõige ökoloogia- ja inimvaenulikum, sest seadeldis lõhati otse peene liiva ning savitolmuga kaetud poolkõrbe lauskjal pinnal. Plahvatus viis pinnase kogu pealmise kihi atmosfääri, mis sealt koos stepikuumust leevendanud tormise paduvihmaga alla sadades saastas kõrge radiatsiooniga 600 km raadiusega ulatusliku maa-ala, kandes haigusi ja hävingut kõigele elavale. Kõrgele õhku tõstetud peenim ollus aga levis atmosfääri kõrgkihtides isegi üle terve põhjapoolkera, olles niimoodi ohtlik kõigile sealsetele elanikele.
Olin lagedal stepis koos meie lehma Ziinaga. Lehm sõi isukalt hommikust veel kasteniisket rohtu, mina korjasin muulukaid, et neid talvevarudeks kuivatada. Äkktormi saabudes heitis lehm maha ja mina pugesin tema kõhuküüru varju. Lehm küünitas oma pea minu seelikusaba alla varju, mina aga püüdsin ennast nii kössi tõmmata kui vähegi võimalik…

Sügis I

Hilissügis. Tööpäevade eest saadud kaks kotti nisu on käes. On veel kanad, kellega tuleb saadut jagada. On veel lehm oma asemel tuulekojas, kes kevadel tuleb jälle lüpsma ning hoiab meid kindlamalt hinges. Nisusepik, jahupudru - see on süsivesikud; sügisel harvad, aga kevadel arvestatavas koguses munad - need on valgud. Aga kogu sügis ja talv on meil puudu rasvainest. Otsustame emaga, et tuleb riskida ja öösel minna endisele päevalillepõllule pärast kombainiga koristamist mahalangenud "päevalillerattaid" korjama. Tuligi kuupaistene öö. Külma nii ca 10 kraadi, kuid lund polnud veel ollagi. Läksime. Paari tunniga saime oma kotid pilgeni täis. Nüüd jäi see varandus veel kõigi nägemata koduni tarida. Viisime kahevahel ühe koti mõnikümmend sammu edasi ja puhates läksime teisele järele. Jõudsime oma kandamiga hommiku eel õnnelikult koju, keegi meid ei näinud.
Põllule jäänud saagiosa keegi koristada ei kavatsenud ja see oli nüüd hiirte, suslikute ja muude näriliste oma. Aga enda jaoks keegi seda avalikult koristama minna ka ei tohtinud. Nüüd oli mul talvine õhtusöök hooletu - klaas pruunistatud päevalilleseemneid mõlemasse jopetaskusse, kui pikkadel talveõhtutel lüpsitüdrukute juurde nende jutuveeretamisi kuulama läksin.

Sügis II

Täna (1954) on viimnepäev, täna lähen laia ilma, alustan oma teed tagasi Eestisse. Nii sai otsustatud. Nikita laskis lapsed vabaks.
On üsna varajane sügishommik. Lüpsan hüvastijätuks meie lehma Ziina. Siis mõni suutäis, isa vana seljakott toidumoonaga selga ja isa vana puukohver käeotsa, kus on sees need vähesed riidehilbud, mis mul on, ja Nikolai Gogoli raamat, mida ei raatsi maha jätta.
Kõigepealt jätan nuttes hüvasti emaga. Alustan jalg jala ette oma rännaku esimest etappi, 15-kilomeetrist jalgsikäiku. Kolm esimest kilomeetrit saadab mind truu koerana meie lehm… Ta saab aru, et käsil on tema jaoks midagi väga kurba ja tagasipöördumatut. Iga natukese aja tagant kallistan teda, räägin temaga ja palun tal tagasi pöörata ning ema juurde minna, et ema ootab teda, et ema on nii üksi… Ta ei kuula mind ning me astume ja astume ikka edasi ja kaugemale. Kuni tuleb vastu põllupiir, millest me varem kaugemal karjas käinud ei ole. Nüüd, pärast järjekordseid kallistusi ja veenmist, nõustub ta tagasi pöörduma. Kuigi iga natukese aja tagant ammub, vaatab ja omakorda kutsub mind tagasi… Nii me aeg-ajalt tagasi vaadates lähme kumbki oma teed. Edasises elus näen teda veel ainult unes. Emaga kohtume kahe aasta pärast.
Gogol oma raamatuga on mulle andnud ukrainakeelses (praktiliselt) keskkonnas suhu vene keele. Vene keel ja oskus mitte midagi karta, vaid rühkida edasi kõikide raskuste kiuste - see on see varandus, mis mul on edaspidiseks eluks Siberist kaasa võtta.

Talv I

Pikkadel talveõhtutel käisin, õhtusöök kahe klaasi pruunistatud päevalilleseemnete näol jopetaskus, lüpsitüdrukute juures nende jutuveeretamisi kuulamas. Üsna tihti sellistel õhtustel istumistel jutustas oma sõjajutte ühekäeline brigadir. Üks õudsematest ja õõvastavamatest juttudest, mida ta rääkis, oli meenutus sellest, kuidas nende rood õhtul Saksa külla öömajale jõudes otsis omale öömaja. Tavaliselt saadetud majutajate rühm küla või linnakese maju läbi kammima. Majutusrühm leidis eest maja, kus oli 4-6-kuuse lapsega noor mamma. Pärast õhtusööki alanudki siis "trall". Noor mamma viidud hoovile sobivasse katusealusesse, üks soldat hoidnud kätest, kaks jalgadest ning ülejäänud seisnud sabas, kuni kõik oma soovitud korrad kätte said. Haruharva juhtus, et noorik hommikul veel hinges oli...

Talv II

Jõululaupäev. Tuleme emaga lehmade ja mullikate õhtuselt söötmiselt. Oleme tööga üsna varakult lõpetanud. Ka meie Ziina, kes on sellel talvel juba meie tuulekojas omal asemel, saab mul üsna ruttu talitatud. Kui toaukse lahti teen, jääb mul nähtust hing kinni.
Ema oli jõudnud meie lauale pidulina laotada, tattnina põles kuidagi eriti soojalt ja selle kõrval seisis paberist väljalõigatud ja roheliseks värvitud jõulukuusk. Pidulikuks õhtusöögiks oli laual kummagi jaoks kolm ahjus sütel küpsetatud kartulit ning mõned hapukurgid. Ziina lüpsiajast veel alles olnud võiga ja paarist vanaema saadetud õunast oli ema teinud tõelise lehttaignast piruka.
Ning minu jaoks oli laual isegi kingitus - ema oli ohverdanud paar joonistusploki lehte ja teinud mulle kaardipaki, mida olin unistanud saada pasjansside ladumiseks. Ulatasin oma "peidikust" emale tema kingituse - kotikese suvel kuivatatud kibuvitsamarjadega. Et oleks, millest teed teha.

* * *


Mustad täpid tähistavad tuumapommi katsetuste asukohti endise NLiidu territooriumil.

N Liidu tuumasõda Maa Põhjapoolkera tsiviilelanikega

N Liit lõhkas 37 aasta jooksul (29.08.1949-31.12.1987) 618 tuumaseadeldist, millest 126 plahvatuse kohta teavitati maailma kui "rahumeelse aatomi" rakendamisest rahvamajanduse vajadusteks:

  • 179 korda katsetati tuumapommi maapealset või õhus lõhatavat varianti;
  • 3 korda lõhati veealune pomm;
  • 436 korda oli kasutusel maa-aluse seadeldise variant.

Seega tuleb kokkuvõtlikult 1 plahvatus iga 22 päeva kohta ning lõhatud seadeldiste koguvõimsuse trotüüliekvivalent on üle 600 megatonni, mis on võrdne 30 000 ameeriklaste poolt Hiroshimale visatud pommi summaarse võimsusega.

A. Semipalatinski polügoonil (kuni rahvusvaheliste lepingute alusel sulgemiseni:

29.08.1949 - 27.08.1991 toimus 468 lõhkamist ning nendest (kuni 1963. aastani) 150 maapinnal või õhus.
Veel 38 plahvatust toimus kuni moratooriumi alguseni 31.12.1987 Kasahstani teiste oblastite Semipalatinski polügooniga külgnevatel aladel.
Värske radiatsioonikahjustuse tõttu surevatele inimestele ja loomadele pandi diagnoosiks brutselloos. Hilisema avaldumisega vähk ja muud haigused niidavad kahjustatuid ka praegu loogu.

B. Novaja Zemlja polügoonil kuni moratooriumi alguseni 31.12.1987:

Kokku 118 (teistel andmetel 132) lõhkamist ning nendest 87 atmosfääris.
Praeguseks on polügooni kogu ümbrus üle külvatud radioaktiivse jääkainega. Sellise ökoloogilise õuduse tõttu põevad ümbruskonna põhjarahvad kaks korda sagedamini vähki. Nende organismis on strontsium-90-t 20-40 korda rohkem lubatust ning tseesium-137-t 100 ja enam korda rohkem lubatust.
Põhjarahvaste keskmine eluiga on langenud 45 aastani. Isegi N Liidu ja Venemaa jaoks on see number negatiivseks rekordiks.

C. Azgiri ja Orenburgi polügoonid:

Aastatel 1966-1980 pandi Azgiri lähistel maa all plahvatama 16 seadeldist ja pärast 1980. aastat juba Orenburgi polügoonil veel 25 maa-alust pommi.

D. Mujal hajusalt aastatel 1966-1980 lõhatud seadeldisi:

Jakuutia 17
Baškiiria 5
Volga jõgikonna aladel 27
Kasahstan 25
Donbass 1
Permi oblast 8

1954 - toimusid kurikuulsad Totski tuumamanöövrid.

Nendel sõjalistel õppustel osalesid kümned tuhanded sõdurid ja ohvitserid. Inimestele ei halastatud. Kohe pärast tuumapommi lõhkamist suunati manöövritel osalejad ründama plahvatuse epitsentrit. Lennukid saadeti tuumapilve, et sealt õhuproove võtta. Enamus osvõtnutest sai üledoosi ja on tänaseks surnud. Ka naabruses olnud külasid ei evakueeritud: need pühiti koos elanikega maapinnalt lihtsalt minema.

Akadeemik Andrei Sahharovi järgi on selles sõjas hukkunuid ca 6 000 000 - 10 000 000 inimest!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv