Kultuur ja Elu 4/2005


Kultuur ja Elu 3/2005

 

 

 

 



Filmi alguskaader: Aino Paju Patarei vanglas.

Tõrjutud mälestused mürgitavad tuleviku

Filmi vaatas MARGIT-MARIANN KOPPEL

Ajaloolis-psühholoogilise dokumentaalfilmi "Tõrjutud mälestused" autor ajakirjanik Imbi Paju näitab, kuidas lahtirääkimata minevik kandub läbi põlvkondade. Minevikust rääkimine on ikka veel valuline. Kuid kogukondliku tervenemise pärast on vaja see teekond läbi käia.

Istudes hingedepäeval, 2. novembril kinos "Sõprus" filmi "Tõrjutud mälestused" Eesti esilinastusel, oli minu ja küllap mitte ainult minu esmane emotsioon: kui tuttav, kui neetulttavaline see kõik on! Mõelgem, kas pole see traagiline - öelda terrori kohta "tavaline"? Sellest tavalisusest algabki meie rahva traagika, sest sarnaseid lugusid, nagu nende kahe naise oma, on sadade tuhandete kaupa. Kui palju olen neid arhiivitoimikutest lugenud, tundes end arhiivist väljudes iga kord sandisti ja kurjusest määrituna. Seda varjatud elu, valutamata hingevalu, leinamata leina, teadmatuses vaevlemist on üüratult palju. Sestap polegi nende naiste mälutõkete taha surutud intiimne valu, mis tegelikult on meil ühine, pealtnäha justkui midagi erilist. Ja ehk on ka see üks põhjus, miks inimesed ei soovi oma üleelamistest avalikult pajatada. Ei ole ju olemuselt tagasihoidlikul eestlasel sünnis oma isiklikku valu teiste valude seast esile tõsta. Nii jäävadki inimesed oma painavate mälestustega üksi, viies kild killu haaval osa rahvuslikust ajaloost endaga hauda, jäädavalt, jättes järeltuleva põlve mineviku ahistuse lõksu.

Et hoomaksite meid tabanud kurjuse mastaape ja rahvusliku trauma ulatust, toon siinkohal arvud, mida esitas oma kõnes Helsingis päev varem toimunud filmi esilinastusel ajaloolane Toomas Hiio: "1940-1941 vangistati Eestis üle 7000 inimese, nendest lasti üle 300 maha Eestis ja enamik ülejäänutest suri Siberis. 1941. a juunis küüditati Venemaale veel veidi üle 10 000 inimese. 1939-1941 lahkus enamik baltisakslasi, see on umbes 14 000 inimest. 1941. a suvel, Eesti lahingute ajal, tapeti üle 2000 inimese. Saksa okupatsiooni ajal hukati umbes 8000 Eesti elanikku, lisaks need kümmekond tuhat, kes said surma sõduritena Saksa armees, Punaarmees ja Soome armees. 1944. a põgenes Eestist umbes 70 000 inimest. Pärast sõda viidi vangi veel rohkem kui 20 000 inimest ning 1949. a märtsis küüditati üle 20 000. Eesti kaotas umbes viiendiku elanikkonnast, mis Soomes teeks veidi alla miljoni inimese."
Kahel naisel poleks vaja olnud filmis tegelikult üldse suud lahti teha. Pilk ja kehahoiak ütlesid kõik. Valu oli nii füüsiliselt tuntav, et kindlasti mõnigi saalisolija tundis end rahvuskaaslaste kannatuste ees võrdlemisi ebamugavalt. Kuid kuigi valu on selle filmi läbiv teema, on see samas lugu inimeseks jäämisest. Seda vaatamata sellele, et ka vabas Eestis peeti neid naisi kurjategijateks. Olles metsavendade abistamise tõttu 17-aastaselt mõistetud süüdi banditismiparagrahvi alusel, jäeti nad seetõttu rehabiliteerimata. Alles mõne aasta eest, pärast võitlust bürokraatiaveskitega, suutis Imbi Paju saavutada nende "bandiidi" sildist vabastamise.

Kõigi füüsiliste ja vaimsete muserduste ja tagakiusamise kiuste on need kaks naist säilitanud sisemise tugevuse ja väärikuse. Vaadake nende pilku, sirgeselgsust ja püstipäisust! Nendel naistel pole vaja käsi murda, sobivaid sõnu otsida ega iga öeldavat sõna kaalutleda, nagu sisemises põrgutules põleval kommunistil Arnold Meril, kes esindab filmis vastaspoolt - represseerijaid. Tema ja temasuguste võim on otsas, nende riik, ENSV, on minevik. Need naised on aga täna siin, vabas Eestis, võitjatena. Mis aitas neil pärast kõike veel inimeseks jääda? Seda pole keegi nende ega nende saatusekaaslaste käest küsinud. Filmis osaleva saatusekaaslase Hilja Rüütli relvaks on olnud võrratu must huumor, aga teistel? Võib-olla tasuks minevikust rääkimise poliitiliseks provokatsiooniks tembeldamise asemel sellele küsimusele tähelepanu pöörata.
Sellel filmil on hariv, ajalugu tasakaalustav ja omamoodi teraapiline, puhastav toime, see aitab mõista, mis meie rahvaga on tehtud, miks elame Priit Uringu sõnul nagu vanglarahvas ning miks valitseb Eestis pigem metslastele omane vihkamise õhkkond. Jätkuv vaikimine, sügavasse alateadvusse tõrjutud alandus ja häbi, hirm ja kättemaksuiha toimivad ühiskondliku mädapaisena, mis meid kõiki lõpuks mürgitab. Varjates ja vassides edasi ei saa, sest kes valitseb minevikku, see valitseb ka tulevikku. 60 aastat on rääkinud kommunistid. Ajaloo tasakaalu ja õigluse nimel on aeg rääkida nende ohvritel. Soome televisioonis jookseb dokumentaalsari "Sõjaaja lapsed", samuti "Välissoomlase lugu". Analoogilisi saateid oleks vaja ka meil, sest eestlaste elulood on vaatamata traagilisusele haruldaselt huvitavad ja põnevad.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv