|
|
|
Kaljukotka lend Illaste raba kohal. Kauaks veel ?
|
Loomine või häving?
tekst: MARGIT-MARIANN
KOPPEL
Kas olukorras, kus Eestis toimub turba liigkaevandamine ja ressursi
raiskamine, on mõttekas anda välja üha uusi lubasid
ning hävitada uusi rabasid? Või tuleks mõelda
sobivate alternatiivsete elatusvõimaluste peale nagu ökoturism,
mis üha trendikamaks muutub?
Küllap on paljud
meist mõelnud, kas Eestil on midagi sellist, mida mujal
Euroopas ei ole. Jah, naftat meil ei purska, kuid üks rikkus
meil tõesti on, mida Euroopas enam ei ole - see on meie
puhas puutumatu loodus, meie metsad, meie lagendikud, meie rannaniidud,
meie sood ja rabad. Neid on meil palju ja see on meie jaoks nii
tavaline, et esmapilgul on raske neis näha sellist väärtust,
mis välismaist turisti võiks huvitada. Eriti neile
inimestele, kes pole reisinud, on väga keeruline selgitada,
et taoline loodus on hoidmist väärt. Kuid välismaalasele
on haruldane näha isegi rohu sees hüppavat konna, näiteks
Saksamaal enam konni ei ela. Konna pilti võivad nad imetleda
põllul oleval stendil, mille juures on auk, kuhu kogutakse
vihmavett lootuses, et ehk kunagi tuleb sinna elama konn. Uskumatult
kurioosne värk, eks ole. Nii et olgem rõõmsad,
et meil veel konnad elavad. Väärtus turismiobjektina
on isegi meie tasasel maal, Soomes on olemas isegi selline turismiharu
nagu lagendikuturism. Hõimuvelled teenivad juba meie loodusväärtuste
pealt raha, tuues Matsallu jaapanlastest linnuvaatlejaid.
Kahjuks on meie roheline rikkus, mis võiks Eesti Nokiaks
kujuneda ning külad jalule aidata, langenud saamameestest
kinnisvaraarendajate, metsaärikate, põlevkivi- ja
paekivikaevandajate ning turbatöösturite sedavõrd
tugeva surve alla, et tundub, nagu oleksime oma looduse ja maavarade
hävitamisega hiljaks jäänud. Kihk Euroopale järele
jõuda ei pea tingimata ju tähendama neile järele
jõudmist oma looduse hävitamises. Liiati veel näiteks
olukorras, kus väljastatud turbakaevanduslubade hulga ja
tööstuslike varude juures jätkub turvast meile
900ks aastaks. Praegu aga käib turba liigkaevandamine, kus
vajadused ületatakse 16-kordselt. Samas koorivad turbakaevandajad
rabast vaid selle pealmise, kõige heledama ja väärtuslikuma
kihi, jättes ülejäänu sinnapaika ning hops!
pillid kotti, raha taskusse ja järgmise raba kallale. Raba
ja tema turbavarud aga iseenesest ei taastu. Seadusesätet,
mis kohustab turbatöösturit raba veevarustust taastama,
selleks et taas saaks tekkida ka turvas, pole Eestis veel täidetud.
Nii tekitatakse meie loodusele pöördumatut ja korvamatut
kahju. Küsimus pole selles, kas turvast on tarvis toota,
vaid selles, kas seda peab just tootma stiilis "pärast
mind tulgu või veeuputus"? Liigkaevandamise ning turbavarude
raiskamise eest on hoiatanud ka Riigikontroll. Kes antud teema
vastu põhjalikumat huvi tunneb, sellele soovitan lugeda
ajakirja Eesti Loodus nr 2/3 aastast 2003, kus käimasolevat
turbasõda käsitletakse mitmes artiklis.
Turbatöösturite röövellikku käitumist
looduses sobib ilmestama üks anekdoot, mis kõlab nii:
"Ehitajalt maja tellinud mees saabub objektile ja ehmub,
nähes imeõhukeste seintega maja. Ehitaja ruttab klienti
lohutama: "Tapeet tuleb ka ju veel!""
Loojad
Tänavuses Kultuuri
ja Elu suvenumbris kirjutas Jüri Vaidla kahesugustest inimestest:
loojatest ning materialistidest. Loojad olid kindlasti need mehed,
kes omal ajal võitlesid välja vabaduse ja lõid
Eesti riigi. Looja oli legendaarne metsa- ja aatemees Vello Denks,
kelle jääva väärtusega tegemised vaatavad
Pähnis vastu igalt poolt. See on elav mälestus. Tänavu
suvel talle püstitatud mälestuskivi taga on endisesse
metskonnahoonesse loodud metsa- ja koduloomuuseum, otse üle
tee jõe kaldal asub loodusmaja, taamal rohetab mets, milles
sirguvad tema istutatud puud ja nende järglased ning kus
looklevad tema rajatud õppe- ja matkarajad. Kogu see loodud
rikkus ning väärtustatud keskkond on meie ja tulevaste
põlvede päralt.
Looja on kindlasti ka Rõuge vallavanem Kalvi Kõva,
kes teab oma vallas olevaid väärtusi ning oskab näha
võimalusi, kuidas luua tavaturismile lisaväärtust.
Ta innustab isiklikult külainimesi ettevõtlusega tegelema,
eriti loodus- ja ökoturismiga, mis on tõusev trend.
Ökoturism on vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus-
ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu.
Vallavanema arvates sobib see valdkond meile omase maalähedase
elustiiliga ja hoiab samas eemale massiturismi. Rõuge vald
investeerib taastuvenergeetikasse ja reklaamib end kui energiaparki,
kus edendatakse ja tutvustatakse alternatiivenergia võimalusi.
Põhikoolis on loodud energiaklass ning vallas tegutseb
ka energiatalu, kus kõike praktikas näha saab. Aletrnatiivenergiaalastest
teadmistest on kasu maamajapidamistel, õppuritel, ettevõtjatel,
inseneridel, keskkonnakaitsjatel ja ka turistidel. Hiljuti pandi
Võrumaal alus rahvusvahelisele ökoturismi õppele.
Võrumaa Kutsehariduskeskuses avati kaheaastane pilootprojekt
"Ökoturismi arengu elukestev õppimine",
mis tõi kokku 14 erinevat koostööpartnerit neljast
riigist - Eestist, Soomest, Itaaliast ja Poolast. Eesmärgiks
on välja töötada ökoturismialane õppekava
ja koolitusprogramm.
Vigalas täidetakse
staliniaegseid otsuseid
Kui Võrumaal
nähakse taluloodusturismi edendamises perspektiivi, siis
Raplamaal Vigala vallas ei peeta loodusturismi kui maal elamise
viisi ja elatusvahendit millekski. Vigala vallas Tiduvere külas
Pärna talus elav ettevõtja Reemet Kasekampi ideed
kohaliku keskkonna väärtustamiseks valda Rohelise Energiakeskuse
loomise ning loodus- ja ökoturismi arendamise näol on
põrganud vastu ükskõiksuse, kadeduse ja mõistmatuse
müüri. Hiljuti päästeti kutsekooli algatusel
turbatööstuse küüsist ära Pilkuse raba.
Praegu võitleb Reemet Kasekamp koos mõttekaaslastega
valla keskpunktis Euroopa suurima märgala Matsalu väravas
asuva 300 ha suuruse Illaste raba eest, mis lubati turbatöösturitele
juba aastal 1947. Staliniaegsed otsused, nagu selgub, kehtivad
ka Eesti vabariigis, sest just sellele otsusele tugineb oma hinnangus
keskkonna mõjude hindamise ekspert Rein Kallas.
Kahe kilomeetri kaugusel Via Balticast asuv Illaste raba, mille
põhjaosa on arvatud Natura 2000 alade hulka, on oma olemuselt
suur looduslik joogiveemahuti ja veepuhastustehas, mille kadumisel
lakkavad tõenäoliselt olemast kohalikud unikaalsed
looduslikud arteesiakaevud. Kui kuulsa kettaheitja Gert Kanteri
isa Jaan viis kaevuvee huvi pärast laborisse analüüsimiseks,
et teada saada, kui puhas see vesi on, keelduti laboris uskumast,
et niivõrd puhast vett võib olemas olla. Nagu ei
tohikski? Illaste rabas elavad hundid ja karud, seal on metsiste
mängupaigad ning litsentseeritud kotkauurijate kinnitusel
elab seal kaljukotkas. On ütlus, et seal, kus elab kaljukotkas,
on kõik korras. See oleks kõigiti suurepärane
paik loodusturismi tarvis. Ometi on see raba Rapla keskkonnateenistuse
poolt turbatöösturile ära lubatud sellele vaatamata,
et Illaste rabale hammast ihuva Aivar Jõgiste kasutuses
on juba Tõnumaa raba, kus on ka uued laiendused tehtud.
Tõnumaa raba kaevandamise mõju ei lasknud end kaua
oodata. Peagi muutus Päärdu jõe vesi kuivenduse
tulemusel kohvipruuniks. Tõenäoliselt tabab sama saatus
ka Konuvere jõge, kui Illaste raba kasutusele võetakse.
Reemet Kasekamp on veendunud, et kahte kõrvuti asetsevat
turbakaevandust, mille vahemaa linnulennult on ca 2 km, ei kannata
väike Vigala vald välja. Miks? Tiduvere külavanema
Jaan Kuusiku ja külakogu poolt Rapla keskkonnateenistusele
saadetud avalikus kirjas, milles nõutakse Euroopa mageveeprogrammi
ja vee raamdirektiivi rakendamist Vigala vallas Tiduvere külas,
loetletakse üles järgmised vastuargumendid senistele
ja tulevastele Illaste turbamaardla keskkonnamõju hindamise
aruannetele:
- Enamus erinevaid
teemasid keskkonnamõjude hindamise aruandes lõppevad
fraasidega: ei ole täheldatud, ei tohiks mõjutada
jne. See tähendab aga seda, et puudub konkreetsus.
- Oleme mures, sest
koos tööstusliku turbarabaga hävineb või
muutub tundmatuseni ka siirdesoo, hõlmates ümber
raba asetsevat pohlade ja jõhvikate kasvuala.
- Illastet ümbritsevate
külade elanikelt (Tiduvere, Olli, Paeküla, Konuvere,
Päärdu, Kurevere, Araste) võetakse ära
võimalus tegeleda taluloodusturismiga.
- Hävib ürgne
metsloomade läbirände- ja elupaik.
- Hävib vahetult
Illastega külgnev Natura 2000 ala metsiste kaitsealana
müra tõttu, mis kostub ca 3 km kaugusele, lisaks
tõusevad üles tolmupilved, mis on sarnased suurmetsa
põlengule (paks valge tolm).
- Vesi Konuvere jões
muutub kohvipruuniks nii, nagu see juhtus Päärdu jõega
Tõnumaa raba kasutusele võtmisel (kuivendamine).
- Majanduslik rahaline
kasu valla eelarves oleks väga väike, ca 1%.
- Hävib looduslik puhta joogivee mahuti
ja veepuhastustehas võimsusega 900 000 m3.
Lisaks juhitakse kirjas
tähelepanu märgalade osatähtsusele vee hea seisundi
saavutamisel. Märgalade toime ja väärtus avaldub:
vee varumises ja loovutamises, üleujutuste vähendamises,
toitainete kinnipidamises, mis aitab vähendada veekogude
eutrofeerumist, uhtainete kinnipüüdmises, rannajoone
stabiliseerumises, suures bioproduktiivsuses, suures bioloogilises
mitmekesisuses, toimimises joogiveemahutina, toimimises põllumajandusvee
mahutina, toimimises toiduallikana, toimimises ehitusmaterjaliallikana,
virgestusvõimaluste andmises (ujumine, paadisõit,
kalastamine jne).
Illaste rabasse turbamaardla rajamise vastu on ka Vigala Maameeste
Selts, kuhu kuuluvad ettevõtjad Harmo Rukki, Hillar Aiaots,
Jaan Kuusik, Kalju Väinto, Leili Seisonen, Veljo Asperk ja
Meelis Harlamov ning mõistagi Reemet Kasekamp, kes oma
kirjas 15. nov. 2004 kirjutavad nii: "Peame vajalikuks säilitada
bioloogiline ja maastikuline mitmekesisus vallas, vältida
loodusväärtuste kahjustamist ja tõsta avalikkuse
teadlikkust loodushoiust."
Kõik need argumendid on kõlanud kurtidele kõrvadele
vallavalitsuses, maavalitsuses ja keskkonnateenistuses, kus neid
on tõlgendatud vaid kui emotsioone ja arvamusi, mis mitte
midagi ei maksa. Maksab vaid turbatöösturi huvi. Ehkki
luba keskkonnateenistuse poolt veel välja antud ei ole, kinnitas
Rapla keskkonnateenistuse juhataja Hetti Kask, et asi on otsustatud
ja luba väljastatakse. Ehkki ka keskkonnamõjude hindamise
aruandes tõdetakse, et: "Illaste turbamaardla hõlmab
heas looduslikus seisundis raba, mis kaevandamisel tahes tahtmata
hävib. Turbamaardla kasutuselevõtuga kaasneb looduslike
sookoosluste hävimine antud soos ning selle sooga seotud
liikide elupaikade kahjustamine." Tegelikult puudub igasugune
garantii, et suudetakse vältida mõjude kandumist põhjapoolsele
Natura 2000 alale või viimase hävimist. Kaitsetsoonid
ei kaitse metsist ja kaljukotkast kaevandamisega kaasneva müra
ega tolmu eest. Seadus on nii veidralt tehtud, et 500 m kaugusel
kotka pesast tohib töötada ka traktor. Kotka jaoks on
see sama hea, nagu toimuks kõrva ääres nonstop
heavyansambli kontsert. Eks katsuge sellistes tingimustes elada!
Loomulikult lehvitab kotkas tiibadega ja - hüvasti! Kotkalennust
Illaste raba kohal jääb vaid kaunis mälestus. Aga
vaevalt, et see turbakaevandajat häirib. Teda huvitab vaid
kiire kasum.
Tekib õigustatud küsimus, kuidas sai võimalikuks
mõistusevastane lugu, et Natura alade hulka arvati vaid
pool rabast? Matsalu looduskaitseala loodusseire spetsialist Aleksei
Lotmani sõnul oli algul ka raba lõunaosa arvatud
Natura ala sisse, kuid Rapla keskkonnateenistusest öeldi
talle, et see on juba turbatööstusele ära lubatud.
Seetõttu tegi Lotman järeleandmise ja võttis
raba lõunaosa Natura alade nimekirjast maha. Kuid Rapla
keskkonnateenistus jättis Lotmani kohalike elanike vastuseisust
turbamaardlale informeerimata. Lotmani sõnul poleks ta
nii leplik olnud, kui ta oleks seda teadnud. Tema hinnangul keerab
turbakaevandamine raba tuksi igal juhul ning kogu see lugu on
talle äärmiselt ebameeldiv.
Vigala vallavalitsuse
vaikelu
Turbatööstuse
ERA Turvas käes olev Tõnumaa kaevandus toob vallale
koos tööliste maksude ja maavarade maksuga tulu kokku
sama palju, kui saab vallalt puhkpillipuhujate harrastusring bensiiniraha
oma ürituste tarvis, see on ca 22000 krooni. Tõsi
- kohe, kui see summa avalikuks sai, kerkis see paberil 50 000-le
kroonile.
Vallavalitsus on Kasekampi sõnul vait nagu kala, ei kostu
sealt ühtegi arvamust. Vallavalitsuses puudub Kasekampi sõnul
palgaline vedur, kes ettevõtluse asju ajaks. Vaikus on
seda kummalisem, et Vigala Rohelise Energiakeskuse loomise plaan
on valla arengukavas sees. Aga mida tahtagi, kui vallavalitsuses
istuvad sinna põlistunud ülekoolitatud külanõukogudeaegsed
inimesed, nagu seda on nt majandus- ja keskkonnaspetsialist Risto
Konnapere. Konnapere ei osanudki telefonis vastata toimetuse küsimusele,
kas kaevandusluba on väljastatud või mitte, sest tema
sõnul oli vastav kaust minu jaoks arusaamatul põhjusel
hoopis vallavanema respublikaan Priit Kärsna laual.
Täpselt sama pilt, mis vallavalitsuses, avaneb Kasekampi
sõnul ka Rapla keskkonnateenistuses ja Rapla maavalitsuses.
"Ei ole neil seda vaimu ja nad ei viitsi asjadega tegeleda.
Inimestele ei tutvustata taluturismi võimalusi ega seda,
mida raba hävinguga kaotatakse," kommenteerib olukorda
Reemet Kasekamp. Kuid loomulikult ei saa vallavanem Priit Kärsna
seda tehagi, sest ta istub vallavalitsuses sõbra ja Tõnumaa
turbatöösturi Aivar Jõgistega ühe laua taga.
Ka Rapla keskkonnateenistuse ja maavalitsuse töötajad
on turbatöösturitega sõbrad juba täitevkomitee
ajast saadik. Samuti on üks keskkonnamõju hindamise
eksperte Erki Niitlaan ise Eesti Turbaliidu tegevdirektor. Loomulikult
kirjutab ta muusika endale sobivaks. Esimese keskkonna mõjude
hindamise aruande tunnistas Eestimaa Looduse Fond nõuetele
mitte vastavaks. Seoses Natura 2000 aladega kirjutas Niitlaan
aruandele täienduse.
Kasekamp ütleb, et Vigala vald saab oma hävitava ükskõiksuse
abil auga välja teenitud häbi, sest võõrad
eksperdid on siin rohkem otsustajad kui omad. Vallavanem Priit
Kärsna meenutas oma suhtumistega seda materialistist vallavanemat,
kes laskis Põlvamaal tee ehitusele ette jäänud
ristipuud maha raiuda, väites, et ta ei teadnudki, et need
seal on ja milline on nende tähendus. Esmalt üritas
vallavanem Kärsna end seisukoha võtmisest päästa
väitega, et lubade andmisega tegeleb keskkonnateenistus.
Siis kurtis vallavanem Kärsna, et vallas pole ühtki
inimest, kes korraldaks Illaste rabasse loodusretki, tooks sinna
turiste ja saaks sellest sissetulekut. Ta kurtis, et keegi vallaelanikest
pole vallavalitsuse poole pöördunud ideega teha Illaste
rabast turismiobjekt. (Kasekamp on sellest talle suuliselt korduvalt
rääkinud. - Toim.) Lõpuks palus vallavanem Vigala
Rohelise Energiakeskuse idee elluviimiseks loodud MTÜ-l Põrgupõhja
teha asjakohane kiri. (Ühesõnaga: MTÜ ajagu valla
asju! - Toim.) Samas tõlgendatakse Kasekampi võitlust
Illaste raba eest ametnike poolt kui tema isiklikku huvi, sest
kuidas muidu tõlgendada turbaarendaja öeldud sõnu:
"Me teame küll, mis sul südamel on. Me ajame selle
korda." Kasekampil aga oli südamel seesama eelmainitud
rahvusvahelise tähtsusega Vigala Rohelise Energiakeskuse
loomise projekt, mis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse
salajase eksperdi Alar Kanguri poolt kinnisvara arendamise projektiks
tituleeriti ja seetõttu rahastamata jäeti. Kasekampile
on Raplas öeldud koguni, et sul on ju kompenseeriv ala -
Pilkuse. Justkui oleks see tema omand!
Vallavalitsuse hävitavast ükskõiksusest oma inimeste
ja loodusväärtuste suhtes on kordi hullem see, et kohalikud
inimesed on jäetud täielikku infosulgu, andmata neile
teavet kohalikku elu puudutavate keskkonnaotsuste kohta ning jättes
tutvustamata alternatiivsed võimalused. Sellega rikub Vigala
vald Arhusi konventsiooni, mille kohaselt on igaühel õigus
puhtale elukeskkonnale ja teabele selle seisundi kohta. Selle
konventsiooni kohaselt peavad ametiasutused keskkonnaalast teavet
koguma ja seda üldsusele edastama. (Täpsemat infot konventsiooni
kohta vt Keskkonnajuht 7/2000.) Vigala valla lehes aga pole sel
teemal ilmunud ühtegi artiklit. "Millal algab Vigala
vallas asja üle avalik arutelu?" küsib Reemet Kasekamp.
"Ja millal hakatakse lisaks loodusele ning loomadele kaitsma
inimeseloomi?"
Loomine või häving?
Kui Rõuge valla vallavanem Kalvi
Kõva käitub nagu peremees, on oma valla väärtused
üles leidnud ning nende abil loonud vallale energiapargi
imago, siis moonakaliku suhtumisega Vigala vald kaotab Illaste
raba hävitamisega oma eripära ja võimaluse luua
endale imago Matsalu väravana. Ja ka edaspidi vuravad turistid
Vigalast mööda - Matsallu. Raba hävitamise hinnaga
saab rikkaks vaid turbatööstur Jõgiste. Inimestel
aga tuleb lagastatud keskkonnas edasi elada. Kaotajaks ning vaesemaks
ei jää lõppkokkuvõttes ainult Vigala vald,
vaid meie kõik ning Euroopa tervikuna.
|
|
|
