Kultuur ja Elu 3/2005


Kultuur ja Elu 2/2005

 

 

 

 



Uno Raudkivi ja teised 20. Eesti Diviisi veteranid USA sõjaväe abiteenistuses "Berliini õhusilla" ajastul Lääne-Saksamaal.

Nüüd üles, keda mundrineedus rõhub...

tekst: Uno Raudkivi

Artikli autori Uno Raudkivi hinnangul on nõukogude ideoloogiast puretud tänapäeva Eesti üks patriootlikkust pelgavam riik maailmas.

Olen üks neist tuhandeist esimese Eesti Vabariigi kodanikest, kes Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) oli antud sõdurivande alusel kohustatud/õigustatud osalema ainult bolševistlike jõudude (Stalini Punaarmee) vastases võitluses. Teenimine 20. Eesti Diviisis oli võrreldav samaga teistes organiseeritud sõjaväeüksustes. Enne sõjalist väljaõpet, sõjaväeteenistusse astumise alguses, anti sõdurimunder selga. Enne tegevteenistusse astumist tuli anda sõdurivanne. Kuna meil omariiklust tol ajal enam ei olnud, siis sõdurite mundrid ja muu sõjavarustus tuli Saksa armeelt. Sõjaväeline väljaõpe toimus täielikult eesti rahvuslikus vaimus, eesti ohvitseride ja allohvitseride juhendusel. Sõdurivande tekst oli 20. Eesti Diviisis radikaalselt erinev Saksamaa ja N-Liidu kodanikelt nõutud versioonidest. Saksa Riigi ja N-Liidu kui Teises maailmasõjas osalenud riikide sõdurid vandusid truudust sellele poliitilisele riigivõimule, kelle kodanikud nad olid. Järelikult, kui arvestame ENSV-ga kui annekteeritud N-Liidu osaga, siis Punaarmees teeninud eestlasi võiks formaalselt kutsuda Teises maailmasõjas osalenuiks, 20. Eesti Diviisis või muudes eestlaste üksustes teeninuid aga mitte, kuna need eesti sõdalased ei vandunud truudust ühelegi Teises maailmasõjas osalenud riigivõimule. See tuleb sellest, et Saksamaa kunagi ei annekteerinud Eestit, vaid ainult okupeeris seda ajutiselt Teise maailmasõja käigus. USA valitsus tunnistas juba 1950. aastal seda küllaldaseks tõendiks, et kuulutada 20. Eesti Diviisi veteranid natsiseotusest vabaks selle riigi silmis. USA ja Eesti topeltkodanikuna olen väga pettunud, et Eesti riigivõim, vaatamata minu aastatepikkusele teabenõuete saatmistele ja selgitustõõle, ei ole leidnud aega, et 20. Eesti Diviisis teeninuid vabastada natsiseotuse presumptsiooni nõiaseaduslikust haardest. Kui meie riigivõim ei leia otsustavust ega vahendeid selle probleemiga tegelemiseks, siis võib see varsti hakata Eesti kui õigusriigi aluseid kõigutama.

Mundrineedus - kas välissurve?

Missugusest nõiakäsiraamatust alltoodud reegel on maha kopeeritud?:
"Ojuland: Saksa armee munder seostub natsismiga" (Postimees PM Online, 3.09. 2004). NATO liikmesriigi välisminister, kes on selle absurdse väljenduse autor, kaotas oma ministrikoha, aga see, mida ta ütles, on kirjutamata seadusena püsima jäänud Eesti Vabariigis. Selle seaduse mõjuvõimu võis näha domineerimas 02.09.2004 aset leidnud (stalinistlik vari?) kabinetiistungil. Jaanus Piirsalu kirjeldas Eesti Päevalehes (08.09.2004) seal toimunut järgmiselt: "Siseminister Leivo ja peaminister Parts teatasid, et valitsus peab kiiresti midagi otsustama, sest välispartnerid ootavad konkreetseid otsuseid". Villu Reiljani sõnadest: "koeral tuleb kohe saba maha raiuda" sai lühikokkuvõte kabineti otsusest. Kuna olen üks nendest Lihula monumendiga mälestatud sõdur-"koertest", siis tundsin vajadust selle stalinistliku vaimusähvatuse ainetel kirjutada kommentaari vastuseks Piirsalu artiklile:

Uno Raudkivi, 18:23 08.09.2004

Kabinetimiiting 02.09.2004: "Me elame gangsterlikus õigusvaakumis. Kõik, kellele me võlgneme oma elu ütlevad, et meie rahvuslikud mälestusrajatised "kujutavad julgeolekuriski" ja "kahjustavad Eesti mainet".
"Kust te seda teate?"
"Kogu maailm on juttu täis, isegi USA pressiatashee vihjas sinnapoole".
"Miks te ei kasuta diplomaatilisi kanaleid, et teada saada missugused need riigid on, kes nii pahasti meie kohta räägivad ja miks?"
"Ei julge otsesõnu küsida, siis ei saa ehk enam nii palju toetust. Mõtlesime, et ega neid veterane ka enam kauaks ole, keda siis veel mälestada? Niimoodi saame ehk varsti sõrme liigutamata sellest "väikese natsiriigi" nimetusest lahti. Seniks andsime ju neile juba prii pileti muuseumidesse ja muudki nipet-näpet."

Eesti riigivõim ei ole seni veel avalikkusele selgitanud, miks Saksa armee sõdurimundri selgatõmbamine sõjaväeteenistuse alguses seostas sõdurit natsismi kuritegudega, sellele vaatamata, et sõdurivande kohane käitumine pärast tegevteenistuse algust tegi sellise seotuse võimatuks? Ainuke sõjapidamise reegel sõdurimundri kasutamise kohta, millega mina tuttav olen, on vaenupoole sõdurimundri kandmise keeld segaduse tekitamisest hoidumiseks lahingu olukorras. Kui see ei olnud sõdurimunder, mis ajendas riigivõimu Lihula mälestusmärgi röövimisele, mis see siis oli?
Kui "Parts lükkas kuju mahavõtmise otsuse puhtalt välispoliitiliste mõjude kaela". (Eesti Päevaleht, 9. september 2004), siis esitan küsimuse, milliste välismõjude? Kas oli veel kedagi peale Venemaa? Ajalehed vihjasid Euroopa Liidule ja USA-le kui tõenäolistele välissurve allikatele. Neil oletustel ma ei leidnud tõejalgu all olevat.
Lihula ausamba paikapanekut ja hilisemat mahavõtmist pole tõstatatud Euroopa Komisjonis. "See on liikmesriigi siseasi," ütles üks komisjoni ametnik Eesti Päevalehele. Euroopa Komisjon eelistab mitte sekkuda liikmesriikide siseasjadesse. (Eesti Päevaleht, 9.09.2004) .
USA "surve" näib samuti olevat kuulujutu tasandil õhust kinni püütud või sihiliku tõe väänamise tulemus.

Võltsitud antisemitismi raport

USA riigidepartemangu 5. jaanuaril 2005 avaldatud "Globaalse antisemitismi raportis" oli Eesti kohta sissekanne tehtud. Priit Hõbemägi kirjutas Eesti Päevalehes 7. jaanuaril 2005 selle kohta järgmist:
Eesti kohta see raport algas alapealkirjaga "Estonia", mis oli tõlgitud eesti keelde kui "Eestis kogunevad Saksa sõjaveteranid". Esimene paragrahv seejärel algas sõnadega "During the reporting period", mis oli tõlgitud kui "Eesti miinusena märgib raport, et".
Ülejäänud osa sellest paragrahvist - Eestis mälestasid mitmed Teises maailmasõjas Saksa mundris võidelnud veteranide rühmad (s.h ka Waffen-SS-i kuulunud) nõukogude võimu vastu võidelnuid. Ühel juhul püstitati mälestusmärk, millel oli Waffen-SS-i mundris sõdur, kuid ilma natslike sümboliteta. Valitsus kõrvaldas monumendi septembris, - oli tõlgitud õigesti.
Ajaleht väärtõlgendas seda sündmust Saksa sõjaveteranide kogunemiseks ja Eesti miinuseks.
Kelle poolt ja kelle mälestuseks see monument oli püstitatud, oli raportis võrdlemisi tõetruult kirjeldatud. Selles polnud midagi vastandlikku USA valitsuse poolt 1950. aastal kirjalikult fikseeritud hinnangust meie 20. Eesti Diviisi sõdalaste kohta. Nii USA valitsuse poolt varem (1950) võetud seisukoht kui ka selle hiljutine Globaalse antisemitismi raport kumbki ei süüdista Lihula monumendil mälestajaid ega sellel mälestatuid antisemitismis. Küll aga märkis raport ära hiljem esinenud antisemiitlikke ilminguid Eestis. Neis aga ei leitud mingit otsest seotust oma relvavendi mälestavate veteranidega.
Tõenäoliselt oli siin tegemist poliitilise segadusega, mida see nõukogulikult riigiülimuslik tegu ühiskonnas esile kutsus. Riigipoliitikast sõltumatu ajakirjandus (Eestis kahjuks on raske seda leida) oleks kindlasti pidanud hoopis sellist poliitilist väärtegu "Eesti miinusena" hindama. Kuidas Eesti Vabariik suudab selliste lahendamata ja selgitamata vastuoksuste taustal veel riigi valitsemisega toime tulla? Tulevik näitab, kas ikka suudab.

Mundrineedus ammu enne Lihulat

Bolševike vastases võitluses osalemine N Liidus oli 25-aastase sunnitõõga karistatav, praeguses Eesti Vabariigis - stalinistide õhutusel, riigivõimu poolt ülesässitatav "nõuka" koolitusega ühiskond määrab karistuse. Päevavalgust pelgavad kirjutamata seadused Eesti riigipoliitikas legitimeerivad nõukogude ajast päritud õigusmõistete ja -vahendite kasutamist tänapäeva Eestis. Tegelikult hakkati seda tegema juba ammu enne "Lihula sõda". Siin üks näide sellest: 23.11.2003 avati Pärnus mälestusmärk nende punavõimu vastu võidelnute mälestuseks, keda Eesti riigiseadus nimetab Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud isikuteks. Sama seaduse alusel on EV valitsus kohustatud selliste veteranide mälestamist korraldama. Pärnu mälestusmärk sai valitsuse toetusel püstitatud ja vastab täpselt seaduses sätestatud nõuetele. Olen 20. Eesti Diviisi veteran ja ametlikult väljastatud tunnistuse alusel üks sel mälestusmärgil mälestatud veteranidest. Sellest kõigest hoolimata EV president kehtestas keelu oma alamatele (Kaitseliit jt) selle mälestusmärgi avamisel osaleda. Minule isiklikult tähendab selline keeld riigivõimu rünnakut minu eneseväärikusele EV põhiseaduse §17 (Kellegi au ega head nime ei tohi teotada) alusel. Ootan riigivõimudelt juriidilist selgitust.

Miks Riigikogu kardab menetleda?

Eesti Vabariigi valduses on kõik tõendid 20. Eesti Diviisis teeninute kohta: millist mundrit nad kandsid, millises meelsuses neid välja õpetati, millise sõdurivande alusel nad ENSV-d taastamist üritavate stalinlike punajõudude vastu 1944. aastal sõtta läksid. Eestis ja mitte kuskil mujal on kõik tõendmaterjalid olemas 20. Eesti Diviisi natsiseotuse küsimuse vaagimiseks. Miks meie riigivõim keeldub seda tegemast ja eelistab näidata Eesti orjameelset palet maailmale, küsides teistelt, mis siin juhtus?
Esitasin "Otsedemokraatia" TOM vahendusel kolm ettepanekut selle küsimusega tegelemiseks Riigikogus.
• Jätkuvabadussõja(laste)le Riigikogu tunnustus
• Vabadussammas Vabadusväljakule
• Okupatsioonide mälestusobjektid kõrvaldada

Kõik need ettepanekud jõudsid Riigikantseleisse ja sealt suunati arhiivi tolmu koguma. Minu arusaamise järgi need ettepanekud esindasid 20. Eesti Diviisi kaitset natsismiseotuse vastu. Eesti riigivõim on seni keeldunud (või kartnud) Eesti ja maailma avalikkuse ees vastaspoole (stalinistide) argumentide kaalu Riigikogus vaagida.

Kirjutamata seadustesse suletud NÕIARING

On ju alati teada olnud, et 20. Eesti Diviis ja teised eestlastest bolševismivastased väeüksused kandsid 1944. aastal Saksa armee mundrit. Tänapäevase Eesti riigivõimu ja ajakirjanduse eelistus näib olevat maalida 20. Eesti Diviisi veteranidest rahvale pilti, kui radikaalseist äärmuslastest. Natsiseotuse tõendite puudumisest saadi üle meile juba tuttava Saksa armee munder seostub natsismiga ("mundrineedus") kirjutamata seaduse ja seda rahvale "tsirkust ja leiba - mitte natsismi" loosungi vaimus väljamängitud lollituskampaaniaga.. Kuidas seletada õigusriiki defineerivast vajadusest mõõdahiilimist, mis nõuab, et riigi õigussüsteem peab tuginema kirjutatud seadustele? Eestis aga lahendas selle küsimuse veel teise kirjutamata seaduse kasutuselevõtmisega:
Rüütel: "...eriti väikeriikidel tuleb välis- ja sisepoliitika teineteisest lahus hoida. Seni on Eesti olnud selles võrdlemisi edukas" (Postimees, 24.05,2005). Kui Rüütli "mundrineeduse"-seaduse kasutussageduse järgi otsustada, siis kindlasti oli edukas.

Süütuse presumptsioon

Minu õigusmõistete kohaselt stalinlike punarezhiimi barbaarsed kuriteod on aegumatud, nagu ka õigus neis osalenud stalinistlike jõudude vastu võidelda. Samuti usun, et õigusriigis saab sõdurit süüdistada ainult sõdurivande või inimsusvastastes tegudes, mitte aga võtta talt süütuse presumpstioonile tuginev õigusemõistmise kaitse natsiseotuses süüdistuste vastu. Kui Eesti riigivõimul on seni edukalt õnnestunud Euroopa Liidu ees ringkaitsesse tõmbuda, keelates sellel nina toppida Eesti "siseasjadesse", nagu kirjutamata mundrineeduse jõustamine, siis hakkasin mõtisklema, kuidas Euroopa Liit selle peale vaatab, kui üks tema liikmesriikidest hakkab inimõiguste ühele alustalale, süütuse presumptsioonile, samuti keelt näitama. Saatsin 1. juunil. 2005 EL Komisjoni Asepresident Franco Frattini-le teabenõude selle kohta. Ei ole sellele seni vastust veel saanud. Siis tuli "Brüsseli uus nägu Eestisse" (Postimees 30 juuli 2005), Toivo Klaar. Saatsin temalegi kui Euroopa Komisjoni esindajale Eestis e-kirjaga koopia Frattini kirjast, lootuses temalt midagi enamat kuulda. Vaikus siiamaale. Näis, kas varem juba mainitud seisukohavõtt, et "Euroopa Komisjon eelistab mitte sekkuda liikmesriikide siseasjadesse" sulgeb nõiaringi minu ümber ka selles küsimuses.

Võltsmotiivid staliniste teenimas

1944 oli raskeim ja ohvriterikkaim sõja-aasta eesti rahva ajaloos. Keegi ei saa salata, et 20. Eesti Diviis oli tsentraalse tähtsusega eestlaste osalusele selles sõjas. Selle üksuses teeninute sõduriseisuslik väärikus on aga saanud peamiseks rünnakuobjektiks stalinistlikele jõududele Eestis. Eestlased osalesid tuhandetena arvukates organiseeritud rindeüksustes selles sõjas. Eesti tänapäevases ühiskonnas on riigipoliitikute ja ajakirjanduse jälestaval eestvedamisel paljusid teotavaid müüte ja väljendeid tolleaegsete sõdalaste kohta leiutatud ja rahva seas lendu lastud. Vahel tundub, et nõukogude ideoloogiast puretud tänapäeva Eesti on üks patriootlikkustpelgavam riik maailmas. Võimatu on meid võrrelda oma NATO liikmesriigiga, Ameerika Ühendriikidega, kus sõduriseisuse austamine on üks alustaladest selle riigi moraalses tugevuses. Sõduri tegevusele seab poliitilistest või isiklikest motiividest vääramatud piirid sõdurivanne. See on meie riigipoliitikute rängim viga, et nad peavad end õigustatuks valitud üksuste või neis teeninud sõdurite sõduriseisust omaenda poliitilisi motiive teenides meelevaldselt kahjustada. Arenenud riigikorraldustes hoitakse sõduriseisus riigipoliitikute haardeulatusest väljas.
20. Eesti Diviisi ja teiste Punaarmee vastu võidelnute mälestuseks on Maarjamäele püstitatud mälestusmärk. 8. juulil 2005 ilmus mälestajate hulka Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip. Eesti riiki esindavas sõnavõtus tarvitas ta järgmisi oma ametikohale ja sündmusele kohatuid väljendusi:
«Leppimine tähendab seda, et suudame austada ka teiste ohvrite mälestust ja et me ei sõdi surnutega,» sõnas Ansip. «Sõda on läbi ja andestagem südames neile, kes olid sunnitud selles osalema ning kes tihtipeale pidid võitlema lihtsalt selleks, et ise ellu jääda, jõuda tagasi koju ja rahuaega,» lisas ta.
See oli siis see sõnum, millega Andrus Ansip riigivõimu esindajana Arnold Rüütli poolt "mundrineeduse" alla pandud eestlastest sõdalasi "mälestama" (või nende sõduriseisust mõnitama) tuli. Võibolla selles polnudki midagi väga hullu, et Ansip külastas veteranide mälestamiskogunemist, ignoreerides stalinistide hoiatusi. See sundis teda selgelt väljendama oma sisemist tunnetust kogunenud sõjaveteranide kohta - kas nad ikka mälestasid oma langenud relvavendi või pidasid andestamatut "võitlust surnutega". Tähelepanu väärib ka Andrus Ansipi kui NATO liikmesriigi peaministri õigustamine kasutada isiklikke, ennastteenivaid motiive sõjaväe teenistusse astumiseks (minna punaarmeelasena sõtta selleks, et koju saada). Palju see siis erineb õigustavate motiivide otsimisest sõjaväest jalga laskmiseks (Iraagist näiteks)? Mitmed praeguse Eesti võimumätta otsas istuvad riigipoliitikud on motiivide leiutamise oma mineviku ilustamiseks arendanud kasulikuks pettekunstivormiks. Selle kunstivormi kasutamine meie Stalini Punaarmee vastu võidelnute sõduriau teotamiseks on palju jälestavam tegu kui ükski neist, mis nende endi minevikku võiks kummitada.
Võtame näiteks stalinistide poolt Eestis laialt levitatud ja ühiskonna meeli mürgitava vada: "Hirm sundmobilisatsioonist hoidumisel elu ohtu panemine oli see motiiv, mis eestlasi 1944. aastal nii suurel hulgal sakslastele kahurilihaks minema sundis." Kas olete kunagi tähele pannud, et meie riigipoliitikud ja ajakirjandus ei ole kunagi maininud meie riigis kergesti tõestatavat fakti, et 20. Eesti Diviis teeninud läksid sõtta "ainult bolševike vastu" võitlemist tõotava sõdurivande alusel, mis välistab kõik teised motiivid (kaasa arvatud hirm elu ohtupanemise eest).

Lisamaterjalid Sõltumatu Infokeskuse arhiivis:
http://www.hot.ee/teadmiseks/


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv