|
|
|
Sajanditrikk: Karl Siimon ja põlev
vesi Tapa lennuvälja angaaride juures. Foto Kaarel Aluoja. |
Kultuur ja Elu Järvamaal
tekst: margit-mariann
koppel
Ka 14
aastat pärast taasiseseisvumist on Eesti ikka punase udu
lummuses. Endiselt on kasutusel ENSV-aegsed moonutatud ja võltsitud
andmetega teatme- ja koguteosed ning ajaloobrošüürid.
On aeg hakata sealt levivat punast udu hajutama. Türil elava
Karl Siimoni
kutsel alustasime Järvamaalt.
Sõit algas Türilt
Ambla suunas, esimeseks sihtkohaks Reinevere küla, kus asub
Järvamaa kõrgeim tipp. Tõus 60 meetrilt 128
meetri kõrgusele kulgeb aeglaselt ja on vaevu aimatav.
Keerame võsavahelisele rajakesele, mille lõpus paistavad
mahajäetud raketibaasi angaaride tontlikud avaused. Oleme
Pandivere kõrgustiku nõlval.
Kõikides brošüürides, mida punasel ajal
kirjutati, näiteks "Kas tunned maad?" ja "Siin
ja sealpool maanteed. Paide rajoon", on Järvamaa kõrgeimate
tippudena märgitud küll Valgehobusemägi, küll
Järva-Jaani lähedal asuv Paistevälja, isegi Reinevere
küla, aga mitte see koht. "Punasel ajal arvasime, et
ju siis mõni neist ikka õige on," jutustab
Karl Siimon, "aga kui asi läks uuesti sini-must-valgeks,
siis leidsime vene sõjaväe täppiskaartidelt,
et see ranges saladuses hoitud koht on 128 m kõrge. Arvestades
siin olevat radari- ja raketibaasi ehitist, on see üle 130
meetri."
Esmapilgul ei saa arugi, et siin oleks midagi, mida kannataks
mäeks pidada. Võsa varjab künka hoopiski. Kuid
selle petlikult väiksena tunduva künkakese otsast avaneb
imeilus vaade 10-15 kilomeetri taha. Kunagi keerlesid siin radarid.
Et raketibaasi asukoht oli rangelt salastatud, ei tohtinud sellest
paigast suud paotada ega kirjutada. See oli koht, mida polnud
olemas ja pole tänini olemas. Maantee ääres ei
ole ühtegi Järvamaa kõrgeima tipuni juhatavat
viita, üles vaadet imetlema ei vii ainumastki korralikku
rada. Paik jätab mahajäetud, võsastunud ja unustatud
mulje. Mahajäetus aga soosib lagastamist ja meelitab ligi
neid, kes kasutavad meie isamaad prügikastina.
Tapa linna
atraktsioon: põlev vesi
Järvamaa ja Lääne-Virumaa
piirilt kiviviske kaugusel on kurikuulsa Tapa sõjaväelennuvälja
angaarid. Nõukogude aeg on läbi ja okupantide kirsasaabas
lahkunud, kuid mahakallatud lennukikütuse tonnid on põhjustanud
korvamatu keskkonnakahjustuse - põhjavee reostuse. See
on nihestunud võimukorralduse pärand Eestile vähemalt
sajandiks.
Mäletan, kui käisime aastaid tagasi Looduskaitse Seltsi
liikmetega samuti Tapal. Senini on silme ees pilt, kui ühe
elumaja perenaine võttis kaevust ämbriga vett ja pistis
sellele tikuga tule otsa. Ega aastal 2005 pole pilt muutunud.
Vee asemel loksub kaevudes endiselt lennukipetrool, millele lisavad
vägevust ümberkaudsetelt põldudelt ja raudtee
ümberlaadimisplatsidelt alles nüüd kaevuvette jõudma
hakkavad nitraadid ja väetised. Omal ajal kütsid Tapa
elanikud kaevuveega koguni saunu ja kasvuhooneid, mis on ilmselt
pretsedent maailma ajaloos ning aegumatu tunnistus eestlaste nutikusest.
Ehk võiks see olla Eesti Nokia?
Täpselt Järvamaa ja Lääne-Virumaa piiril asuv
kuivenduskraav on paik, kus põhjavesi surub end suurvete
ajal maa seest allikana välja. Siis on maapind liigvee niiskusest
sedavõrd küllastunud, et põhjavesi hakkab üles
pressima sinna ladestunud kütust, mis on nii rammus, et selle
võib koos kraavis voolava veega põlema panna ning
imetleda, kuis sünge tulekeel ja taevasse tõusev ronkmust
suits mööda õlist läikivat veepinda lippab.
Karl Siimoni sõnul püsib alumistesse geoloogilistesse
kihtidesse jooksnud õli seal nagu konserv. Looduslik isepuhastus
toimib, aga selleks kulub sajand. Lääne-Virumaa kütus
jõuab Järvamaale, jookseb siit aga jälle Virumaale
tagasi ning voolab Valgejõe poole. Palju teda jõkke
jõuab, ei ole selge, sest vahepeal imbub osa maasse. "Tapa
linn võib läheneva kütusekriisi ees oma varude
üle uhke olla," ütleb Karl Siimon mõru muigega.
Kes laskis
alla Vargamäe jõe?
Selgus, et kõige
süngem punane loor on kirjanik Tammsaare mail, Vargamäel.
Üheks meie reisi ettevõtmise peapõhjuseks oli
40 aasta möödumine Vargamäe (tegelikult Jägala)
jõe allalaskmisest. Vaadates kuulsalt Simisalu soosillalt
juppi Vargamäe jõest sellisena, nagu see enne allalaskmist
välja nägi, purustab Siimon järjekordselt punase
müüdi, avalikustades, mis oli jõe allalaskmise
tegelik põhjus.
Jõe allalaskmise projekteerimist alustati juba enne Teist
maailmasõda ning seda tegi melioraator-projekteerija Oskar
Kents. Paraku ei jõudnud ta oma tööga veel kuhugi,
kui tuli punane kord ja sinnapaika see jäi. Aastal 1950 võeti
aga asi jälle päevakorda, kuid vaadati, et see on siiski
hirmkallis töö. 1958 oli vene sõjaväe tippaeg
Tapa linnas, kus oli siis ka hästi palju hobuseid, ent sööta
polnud kuskilt saada. Sõjaväe ülemused pöördusid
palvega toonase Tapa rajooni TK esimehe Erich Elevanti poole ja
palusid vähemalt 1000 hektarit heinamaad. Leitigi, et siin
Jägala jõe ääres on kõige parem paik,
kuhu teha 3000-hektariline hiidheinamaa.
Otsustati kõigepealt lasta alla Jägala jõgi,
aga alates juba kümmekond kilomeetrit altpoolt Vargamäed,
sest ka seal olid suured heinamaa ressursid. Aastal 1964-1965
käis tegelik töö. Jõge oli kaevamas Oskar
Eensoo oma abilistega. Aasta-pooleteise pärast jõutigi
Vargamäe alla välja. Ajakirjanikud olid kohe jaol, et
vohh!, Vargamäe Andrese unistused täituvad!
Aga ajalugu mängis neile unistustele ninanipsu ning tegi
väga järsu pöörde. Poliitilise olukorra teravnemise
tõttu maailmas kiirendati NSVL-s sõjalist ettevalmistust.
Sõjatehnikat tuli nii palju peale, et hobuseid ja heina
polnud järsku enam kellelegi vaja. Jõgi lasti alla,
Tammsaare-nimelisele kolhoosile tehti paarsada hektarit uudismaad
ka, ja oligi kõik.
Kuid müüt, nagu oleks nõukogude võim tahtnud
talumeestele põllu- ja heinamaad teha, püsib. Tegelikult
tahtis seda nõukogude sõjavägi.
Moonaklus
versus peremehelikkus
Vargamäe Muuseumi
järelevaataja, Oru Pearu prototüübi Jakob Sikenbergi
pojatütar Liivi Vaaderpall teab öelda, et kunagise Vetepere
küla 40-st suitsust on alles jäänud 12. Ellujäänute
seas on ka Tammsaare Lõuna- ehk Oru Pearu talu, kus täeverelist
taluelu elatakse. Alles on vanad laudad, küünid, aidad,
elumaja, meeait ja ka kurikuulus kaev, meenutamas ammuseid vägitegusid
ja naabritevahelist jõukatsumist. Saatuse tahtel on Oru
veri kangemaks osutunud kui Vargamäe (ehk Hansenite) oma.
Talu peab praegu proua Vaaderpalli poeg.
Kui olid küüditamised, siis oli kõne all ka Tammsaare
Põhja-talu peremees, kirjaniku vend August Hansen, kuid
keegi julge inimene oli tema kaitseks välja astunud. Eessaare
omad pääsesid Siberisõidu eest põgenema,
ent Kassiaru pere viidi külmale maale ja nad puhkavad seal
külmas hauas. Kassiaru asustati võõrastega.
Praegugi elavad Kassiarul üürilised. Kuulsa hobuseparisniku
võimsa lauda katus on sisse varisenud. Vaid suur ja uhke,
ehkki räämas häärber meenutab Kassiarul kunagist
jõukust ja peremehetunnet. Aia taga vohav kõrge
hein ei paista kedagi morjendavat. Üürilised on eht
moonakamentaliteediga. Saan teada, et heinaniitmine on teemeistri
asi. "Kui tihti teemeister siis käib?" uurisin.
"Noh, paar korda aastas!", teatati vastuseks. Hiljem
vaikselt tunnistades ja justkui mõttesse jäädes,
et jah, eks ta ilusam oleks, kui aiatagune oleks puhas.
Aga moonakamentaliteet ei voha üksnes Kassiarul. Väga
hea võrdluse valdade vahel saab, kui külastada kordatehtud
Albu mõisa Albu vallas ning kuritegelikult laguneda lastavat
Käravete mõisa Ambla vallas. Käravete mõisaansambel
ei jää oma suurejoonelisuselt Albule sugugi alla ja
võiks olla Käravete pärliks ning magnetiks. Selle
asemel aga park võsastub ja mõisa omanikfirma AS
LTT laseb arhitektuuriväärtusega hoonetel kuritegelikult
laguneda. Ambla vallavalitsus on olukorra pärast samuti mures.
AS LTT, asukohaga Tallinn, Peterburi tee 63, tegevusalaks on toiduainete
ja alkohoolsete jookide import. Jääb mõistatuseks,
milleks neile mõis, millega nad nagunii midagi mõistlikku
peale hakata ei oska, pealegi veel nii kaugel? Firma veebil võib
lugeda, et ta on stabiilne partner rahvusvaheliselt tuntud tootjatele.
Igatahes on selle firma, mille juhatusse kuulub ka kuulus purjetaja
Tõnu Tõniste, "partnerlus" mõjumas
hävitavalt ühele Järvamaa kaunimatest ja terviklikumatest
mõisaansamblitest. Ei võida sellest vald, ei võida
firma, ei võida inimesed. Kaotajaks ja vaesemaks jääme
aga kõik.
Viljakuivati
ja kelder mälestavad julma veretööd
Kohas, kus romaanis
"Tõde ja Õigus" elas Hundipalu Tiit, on
praegu Simisalu matkakodu. Siit algab 7,5 kilomeetrine matkarada
mööda soid ja väljamägesid. Kautlasse viiva
tee ääres olevatel stendidel pole talu varasemast ajaloost
ridagi, nagu oleks siin olnud tühi plats. Kuigi tegu on meie
kirjanduslooliselt tähendusrikka paigaga. Selle talu kunagisi
omanikke nimega Grossthal meenutab vaid graniidist hauakivi Järva-Madise
vanal surnuaial, juhul kui see õnnestub üles leida.
Kivil olev kiri on loetav vaid nurga alt ülespoole vaadates,
nii et valgus peale langeb. Muidu tuleb pimeda inimese kombel
sõrmedega mööda sisseraiutud tähti kombata.
Järva-Madise vana surnuaed on kõnekas paik, mis jutustab
omal kombel meie rahvaga juhtunust. Minge ja vaadake, kui palju
on seal väärikaid, kuid roostes raudriste ja mahajäetud
kalme. See on laialipillutud kodude, hävitatud elude, sündimata
sugupõlvede ning lõhutud järjepidevuse tagajärg.
Grossthalid aga ei olnud talu kõige viimased omanikud.
Nad müüsid talu ära ja 1941. aasta traagilisel
suvel elasid siin Rosalie ja Gustav Viljamaa, kes stalinlikku
"põletatud maa" taktikat rakendava hävituspataljoni
poolt tapeti, et nad ei saaks pealetungil olevat ERNA pataljoni
aidata. Talu põletati vundamendini maha. See toimepandud
õudus on kirjas 1996. aastal välja antud raamatus
"Punane terror". Karjapoiss ja sulane, kel õnnestus
lõikama panna, rääkisid hiljem, et peremees olevat
tapetud kuivati juures ja perenaine keldris. Tummad tunnistajad,
maakividest ehitatud kuivati ja kartulikelder on alles. Ehkki
mõrvatute mälestus on jäädvustamata, ei
takistanud see kasutada matkakodu ehitamiseks üht mahapõletatud
vundamenti.
Matkakodu juhataja Rein Arjukese ei osanudki öelda, miks
mõrvatute mälestust jäädvustatud ei ole.
Keegi pole selle mõtte peale tulnud. Ilmselt pole seda
vajalikuks peetud, sest taolisi talusid on tema sõnul ümbruskonnas
ridamisi ning Kautla memoriaalil on juba nimed peal. Maja sees
olevatel stendidel on siiski teave talu ajaloo kohta ning külalistele
jagatakse suusõnaliselt infot sellest, mis siin 1941. aastal
juhtus. Simisalu matkakodu omanik on Kõrvemaa Maastikukaitseala
ning Eesti kultuurilukku kuuluva "Hundipalu Tiidu" talu
ajaloo jäädvustamine või minema pühkimine
sõltub nende suvast. "Mina olen ainult ametnik,"
ütles sm Arjukese.
Punane udu
varjutab 1941. aastat
Jõudsimegi ringiga
Türile tagasi. Linna, mis sündis samal aastal koos Eesti
Ringhäälinguga, 1926. Türit ja ringhäälingut
seob omaaegne Baltimaade kõrgeim (koos tugijalgade pikkusega
196,6 m) ja Euroopa moodsaim raadiosaatejaama antennimast, mis
oli ühtlasi Põhjamaade kõrgeim ehitis. Selle
põnevast ehitamis-ja barbaarsest õhkulaskmisloost
saab põhjalikult lugeda ajaloolase Ago Pajuri sulest raamatus
"Kilde Türi linna ja kihelkonna ajaloost" (Kuma,
1996). Üldiselt on teada, et antennimasti ja saatejaama hoone
lasid 11. juulil 1941 õhku taganevad punaväed. Õhkijate
lootus, et langev mast purustab kukkudes ka generaatorite hoone
ning diiselkütuse tsisterni, ei täitunud, sest üks
laengutest "streikis" ja mast langes "valele"
poolele.
Käimas oli Suvesõda, milles juba enne saksa vägede
tulekut osalesid aktiivselt ka eestlased ja Türi kuulub sel
esimesel sõjasuvel enimkannatanud Eesti linnade hulka.
Selle kuulsa antennimasti kunagistel varemetel on ainult asukohale
suunav viit. Ei mingit lisainfot, mis paigaga täpselt tegemist
on. Türil asuvas Eesti Ringhäälingumuuseumis on
raadiosaatejaama ajalugu adekvaatselt kajastatud. Et Eesti Ringhäälingute
Liit on kõnealuse eramuuseumi rahastaja, siis seda kummalisem
on leida Eesti Ringhäälingute Liidu veebilt Ajaloo Kroonika
rubriigi alt küll antennimasti püstitamise aastaarvu
1937, kuid mitte selle õhkulaskmise oma. Väidetavalt
on kroonika pelgalt illustratiivne ning andmeid antennimasti õhkulaskmise
kohta kroonika tegemiseks antud allikmaterjalide seas ei olnud.
Igatahes on siinkohal kõnekas ka tõik, et Eesti
Ringhäälingute Liidu esimees Urmas Loit keeldus küsimust
ametlikult kommenteerimast.
Järvamaal nähtu andis veel kord kinnitust kahele veendumusele.
Esiteks, et oleme okupatsiooniaja ideoloogia vangid. Teiseks -
et meil ei osata näha ega atraktiivselt ära kasutada
seda väärtuslikku ja unikaalset, mis asub otse meie
nina all. Justkui oodatakse kedagi, kes tuleks ja teeks korda,
taipamata, et see saladuslik keegi siin Eestimaal oleme me ise.
|
|
|
