|
|
|
Kunstitudengid Lubjassaarel Köleri
vaimu tabamas. |
Kohtumine 40 aastat hiljem
tekst: Margit-Mariann
Koppel
foto: ain merirand
Kunstnik
Johan Köleri 179. sünniaastapäeva tähistamiseks
peetud Köleri Päevi kroonis Viljandi Kunstisaalis avatud
ühisnäitus Tartu Kujutava Kunsti Kooli IV lennust.
Köleri Päevade
avamisel 16. juulil kunstniku ausamba juures kõneles Riigikogu
liige, isamaaliitlane Helir-Valdor Seeder sellest, et lüües
labida maasse, ei ei leia me oma maapõuest mitte naftat,
vaid ajalugu.
Ajalugu on meie elujõu allikas. Tänavusel Hirvepargi
miitingul olid samuti kõne all eestlaste sümbolid
ja märgid ning nende tähendused. Andres Herkel rääkis
vaimse ruumi hõivamisest oma märkidega. Paraku tuleb
tõdeda, et meie vaimse ruumi on hõivanud pigem võõrad
sümbolid kui omad. Omade peale kehitatakse võõristades
õlgu. Meie identiteedi taasloomisel on aga eluliselt oluline,
et kunagised rahvuslikud sümbolid, nende seas ka Köler,
meie teadvuses oma staatuse tagasi saaksid. Köler on praegugi,
21. sajandil isiksus, kelle najal midagi kestvat korda saata.
Pallase vaimus
Kahtlemata on meie kultuuriloos sümbolväärtus
omaaegsel kunstikoolil Pallas, kus õppimine ja mille lõpetamine
oli samasugune kvaliteedimärk nagu nt Harvardi ülikool.
Võim muutus, aga eesti aeg ja Pallas elas kunstiõpetjates
edasi. Seda ei saanud kommunistid amputeerida ega Siberisse küüditada.
Pallase vaimsusest ja traditsioonidest kantuna õpiti ka
Tartu Kujutava Kunsti Koolis. Tegusatest õppeaastatest
on Aate-Heli Õun pärinud oma sebiva vaimu, mis kajastub
ka Köleri Päevade motos: need on mõtte- ja teopäevad.
Põhjala kultuuriruum ja Pallase vaim tegi võimalikuks,
et meie kunstiloos on koos ühes lennus sellised loovisiksused
nagu Elvi Gailit (maal), Tiiu Aru (metallikunst), Heiki Halla
(filmikunst), Helve Halla (filmikunst), Maia Juhkam (keraamik),
Mare-Eha Koitjärv (maal), Ilme Kuld (skulptuur), Riho Kuld
(skulptuur), Luule Maar (nahkehistöö), Ruuda Maarand
(nahkehistöö), Tõnu Maarand (skulptuur), Ell-Maaja
Randküla (moekunst), Leo Rohlin (keraamik), Evi Sepp (graafika),
Ell Väärtnõu (arhitektuur) ja Aate-Heli Õun
(sisearhitektuur). Kahjuks ei ole kolme neist (Elvi Gailit, Tiiu
Aru, Heiki Halla) enam meie seas, kuid nende looming on meiega.
Elvi Gailiti Siberi küüdiaastate irooniliselt humoorikad
pliiatsijoonistused sealsetest troostitutest oludest on värvikamad
ja kõnekamad mistahes romaanist.
Põnevaks tegid näituse vanad must-valged fotod kunstikooli
päevilt, millelt vaatasid vastu verinoored, tehatahtmisest
pakatavad näod. Ei suutnud neid kuidagi kokku viia saalis
ringi jalutavate stoiliste kunstnikega. Mõistmaks, kuhu
on 40 aasta vältel jõutud, oli ääretult
huvitav vaadata ka kunagist Algust, kunstikoolis tehtud joonistusi,
mis Aate-Heli Õunal olid imekombel alles hoitud.
Kullakambri visioonid
Et täpselt nädal hiljem oli
tõsise talgutöö korras kavas Köleri-Kõõbrale
ihuhädade rahuldamiseks hädavajalik "kullakamber"
püsti lüüa, siis oli näituse vürtsiks
36 fotot käimlatest Eesti Vabaõhumuuseumi fotofondist.
Need oli välja valinud teadur Maret Tammjärv. Fotode
põhjal leidis taas tõestust inimese fantaasia piiritus
ja et käimla-arhitektuur on Eestis omaette nähtus. Kõõbra
"kullakambri" kunstnik on tisler Erik Subi.
Loomulikult ei saadud sellelgi korral läbi ilma käiguta
Lubjassaarele - meie rahvuskunsti Mekasse. Parajasti olid seal
Köleri vaimu tabamas noored kunstitudengid. Vaal galerii
poolt ellu kutsutud kunstilaager toimus seal juba kolmandat aastat.
Kahjuks jäi tolli formaalsuste tõttu saabumata esitleda
lubatud Köleri originaalmaal.
Järgmisel laupäeval, 23. juulil vihmasabinatega vahelduvas
rütmis kestnud talgutel Köleri-Kõõbral
aga läks töö nii libedalt, et võsast jõuti
välja puhastada ka maakividest keldrisuu. "Kullakamber"
sai kenasti püsti ja "õnnistati sisse".
Polli endise metsaülema ja metsanduse asjatundja Jaak Põldma
käes on juba palkmaja palkide vajalikud mõõdud,
et talvisest tormimurrust need välja valida. Palkmaja ehitamine
on loodussäästliku ja maale ainuomase arhitektuurivormi
taasloomine. Köleri-Kõõbra on üks meie
sümboleid, mis väärib elu ka 21. sajandi globaliseeruvas,
euroopastuvas Eestis. Et Eesti alles jääks.
|
|
|
