|
|
|
Endel Lippmaa. |
Endel Lippmaa:
"Eeskujuks on olnud elu ise."
tekst: KE intervjuu
15.
septembril eluringi 75. verstapostini jõudnud teadlasel
Endel Lippmaal
on läbi- ja ettenägelik pilk ning riigimehelik väärikus,
mida Eestil on väga vaja. "Minevikku tuleb tõsiselt
võtta," kõlab tema elutark nõuanne tuleviku
jaoks.
Härra Endel
Lippmaa, Te olete mees, kes kasutab ära iga sekundi antud
päevast, kel on kogu aeg midagi käsil. Milline on olnud
Teie elu moto elatud 75 aasta jooksul?
Elada aktiivset elu ja teha kõiki asju, mis minu valitud
eluviisi juurde kuuluvad. See on teadlase elu ja seda olen ma
kogu aeg aktiivselt elanud. Aga muidugi, see on olnud teadlane
laiemas mõttes, sest neidsamu põhimõtteid
olen ma rakendanud ka poliitikas, rakendusteadustes, kuhu kuulub
ka keskkonnakaitse, ja nii edasi.
Paljud inimesed
tunnevad vananemise ees hirmu, kuidas Teiega on?
Ei, miks? Vastupidi. Mulle tundub, et igal inimese elu ajal on
midagi erinevat, mis võib olla nii meeldiv kui ebameeldiv.
Tuleb valida meeldivad võimalused, mis selle vanusega kaasnevad,
ja mitte takerduda minevikku ega tulevikku. Inimesed takerduvad
nii sellesse kui teise. Sel pole mõtet. Tuleb arvestada
vanust sellisena, nagu ta parajasti tegelikult on.
Loodan, et nõustute
väitega, et kõik algab kodust. Mida olete Teie oma
kodust ellu kaasa saanud?
Kõik, mis ühest heast kodust võtta on. Hea
eeskuju vanemate poolt, hea elu seal kodus niikaua, kui ta olemas
oli, hariduse ja kõik muu.
Ka rahvusliku maailmavaate?
Igal rahval on rahvuslik maailmavaade, muidu ta pole rahvas. Ma
arvan, et see on päris loomulik.
Millisena on Eesti
aeg Teile meelde jäänud?
Praegu on ka Eesti aeg. Mis seal vahet on siis? Mitte mingit.
Eesti Vabariik oli siis ja on praegu ka. Ta oli igati kena, väike
Euroopa riik. Päris edukas, oma probleemidega, nagu kõigil
Euroopa riikidel tol ajal olid. Ütleksin, et väga positiivse
riigina ja eluna on see aeg mulle meelde jäänud. Minul
oli seal väga hea olla. Muidugi oli näha, et sõda
on tulemas. Aga sõjad on ikka vahel tulemas, see ei ole
midagi erilist.
Kahjuks osutus
see sõda ja võimuvahetus Teie perele traagiliseks.
Olite noor poiss, kui kaotasite oma vanemad.
Iga sõja juurde kuuluvad okupatsioonid. Tõepoolest
toimus kokku kolm okupatsiooni, aga niisugused asjad olid tol
perioodil Euroopas täiesti tavalised. Nii et selles mõttes
ei ole Eesti ajalugu midagi erakordset. Kaotasin oma vanemad ja
õe, kuid seda juhtus sõja ajal paljude Eesti perekondadega.
Muidugi on see traagiline, arusaadav.
Mis aitas Teil
sellest kaotusest üle saada?
Elus juhtub meeldivaid ja ebameeldivaid asju, rõõmustavaid
ja traagilisi asju, aga nendest ei ole mitte vaja kuidagi üle
saada, vaid tuleb arvestada, et nad kuuluvad elu juurde. See on
elu normaalne osa. Selles pole midagi ebaharilikku. Elu koosnebki
sellistest komponentidest.
Kes on Teile eeskujudeks
olnud?
Ma ei tegele selliste asjadega nagu eeskujude matkimised. Ütleksin,
et eeskujuks on olnud elu ise. Lapsepõlves kindlasti vanemad,
mis on ka loomulik. Täiskasvanuna arvan, et kogu meie ühiskond
on eeskujuks, nii heas kui halvas mõttes. Loomulikult ma
jälgin, mis toimub ja sellest võib koguda informatsiooni
oma käitumiseks, igas mõttes.
Ütlesite,
et minevikku ei tohi kinni jääda. On see üleskutse
unustamisele ja oma ajaloo vaikima sundimisele, nagu kommunistid
teevad?
Ei, mitte sugugi. Kes minevikku ei mäleta, sellel ei ole
tulevikku. Minevikku peabki teadma selleks, et suuta ennustada
suurema tõesusega kui lausa huupi, tulevikku. Selle tõttu
ei saa olla niisugust asja, et minevikku ei võeta tõsiselt.
Minevikku tuleb võtta sama tõsiselt kui tulevikku.
Minevikku ei tohi kunagi unustada. On üks väga tuntud
lause, mida paljud poliitikud on korranud, ja see on: "Andesta,
kuid ära iialgi unusta." See käib kõigi
asjade kohta. Asju võib andestada. Mitte midagi ei tohi
unustada.
Kuidas suhtute
Teie käimasolevasse ajalooliste sümbolite sõtta?
Ajalugu ongi sümbolite peale üles ehitatud. Kui ei oleks
sümboleid ja neid ei võetaks piisavalt tõsiselt,
ei oleks ka ajalugu. Ja sel juhul ei oleks ka tulevikku, sest
ilma ajaloota ja ajaloolise mäluta ei ole võimalik
mõista, mis juhtub edasi. Seda on tingimata vaja. See ei
ole midagi negatiivset, see on hädavajalik. Iga edukalt oma
elu elav rahvas on väga pika mäluga. Tagasi tuleb vaadata
mitte üht sajandit, vaid aastatuhandeid, rääkimata
siis sajanditest. Ainult selline pilk tagab protsesside mõistmise.
Ja sümboleid tuleb tunda igasuguseid. Peab teadma, miks nad
olemas on ja mida nad erinevatele rahvastele tähendavad.
Sümboleid tuleb tõsiselt võtta.
Ja ajaloolise tõe
eest peab seisma?
Jah, mitte sellepärast, et ta on tõde, vaid sellepärast,
et temast tuleneb midagi olulist tuleviku jaoks. Mineviku faktid
võivad kergesti ennustada tulevasi fakte ja sellepärast
on neid kasulik teada ja meeles pidada. Erandina võib mõni
harv kord andestada, kuid absoluutselt mitte midagi ei tohi unustada.
Milline on Teie
hinnang endiste kommunistide valitsemisele Eestis?
Aga miks arvatakse, et nad on endised? Ei, täiskasvanud inimesed
ei muutu. Kes oli varem kommunist, on seda ka praegu. Kes oli
varem antikommunist, on seda ka praegu. Arvan, et Soomes ja eriti
Rootsis on kommunistide protsent rahva hulgas palju suurem kui
Eestis, mis on täitsa loomulik, sest neil pole selle režiimiga
otsest kokkupuudet. Aga rääkida, et midagi on endine,
on minu arvates ekslik. See ei ole võimalik. Asi on selles,
et väga paljud neist, kes esinesid kommunistidena, ei pruukinud
tegelikult väga head kommunistid üldse olla. Täpselt
nagu paljud, kes esinesid natsionaalsotsialistidena, ei pruukinud
tegelikkuses olla väga head natsionaalsotsialistid. Inimesed
tihtipeale väidavad mingitel põhjustel niisuguseid
asju, mis antud hetkel riigitruudust tähendavad, see on ajaloos
väga tavaline. Tegelikult ma arvan, et veendunud kommuniste
oli Eestis väga vähe ja on ka praegu väga vähe.
Aga endisi kollaboratsioniste on muidugi palju rohkem ja ka tulevasi
kollaboratsioniste on palju rohkem. Peame ikkagi eristama ideoloogilised
kommunistid ja kollaborandid üksteisest. Need on kaks ise
asja.
Millised on Teie
hinnangul Eesti valupunktid?
Probleem on harjumine Lääne-Euroopale omase ühiskonna
käitumisvormide ja -normidega. Harjumine niisuguste asjadega,
et vabadus tähendab ka vastutust. Ja vabadus kõiki
asju otsustada ja teha tähendab, et ei ole riiki tingimata
toetamas iga inimest, kes oma vigade tõttu on raskesse
olukorda sattunud. Nõukogude korra ajal oli väga vähe
vabadust, väga vähe võimalust ise oma asju otsustada,
kuid samal ajal riik käsitles kodanikku nagu oma kodulooma
ja mingil määral hoolitses tema eest igas olukorras.
Nüüd paljud inimesed tahaksid ühest küljest
omada täielikku vabadust, aga teisest küljest omada
nõukogude korrale iseloomulikku riiklikku tegelemist kõigi
inimeste käekäiguga. See kaart ei käi. Vabadusega
käib koos vajadus ise oma asjadega hakkama saada, ilma välise
abita.
Mis on Teie arvates
Eesti välispoliitikas vajaka?
Arvan, et kõige ohtlikum punkt on see, et me ei ole üle
läinud eurole ja et meil ei ole lennuväge, nii et võõrad
lennukid saavad lennata mööda Eesti õhuruumi
täiesti karistamatult. Kui üks riik ei suuda oma õhuruumi
kontrollida, siis ta ikka tõsiseltvõetav riik ei
ole. See on esiteks. Ja siis raha. Vaadake, kui pisike riik on
Valuutakomitee põhimõttel töötava rahandusega,
siis on see väga ohtlik kombinatsioon sellepärast, et
Valuutakomitee kaudu toimiv rahandus on nagu digitaalne signaal,
mis on kas nivool 1 või nivool 0. Oleme ära harjunud
sellega, et ta on nivool 1, see tähendab, et suhe euroga
on konstantne. Kuid see ei ole millegagi garanteeritud. Mõni
vähegi rikkam rahvusvaheline spekulatsiooniorganisatsioon
võib Eesti krooni täiesti tuntud finantsiliste võtetega
kukutada nulli ja saada kogu tema valuutaväärtuse endale.
See oleks täielik ja totaalne katastroof, kui ühel hetkel
kroon enam midagi ei maksa, kaasa arvatud pangaarvel olevad kroonid.
See on täiesti võimalik. Ja et niisugust asja ei juhtuks,
on kindlasti vaja olla mingi suurema valuutasüsteemi osa,
nagu euro. Mitte sellepärast, et ma ei hindaks eesti krooni.
Aga sedavõrd, kuidas Eesti heaolu paraneb, Eesti majandus
kasvab, suureneb oht, et mingil valuutaspekulatsiooni organisatsioonil
osutub juba mõttekaks hakata Eesti krooni kukutama. Sest
tegelikult selliseid ülevõtmiskandidaate on vähe,
kuna väga vähestes riikides on Valuutakomitee süsteem.
Kus on Teie arvates
väljapääs suhetes Venemaaga?
Suhted Venemaaga on täiesti normaalsed. Nad on umbes niisugused,
nagu nad on ajalooliselt kujunenud. Mis siis viga on? Kaubandus
ju käib, poliitilised kontaktid on ka, turism toimub. Mis
puutub piirilepingusse, siis see on Eesti poolt sõlmitud
ja ratifitseeritud. Kui teine pool ei taha seda ratifitseerida,
siis see on juba tema asi. Niisuguseid lepinguid, mida üks
pool on ratifitseerinud ja teine mitte, on väga palju. Ka
Venemaal on terve hulk väga tähtsaid lepinguid, mida
ta ei ole ratifitseerinud, ehkki teised pooled on. No ja mis siis?
Miks me peaksime nende üle nutma? Seda piirilepingut ei ole
ju meil ekstra millekski vaja. Või mida me temaga teeks,
kui ta oleks mõlemalt poolt sõlmitud? Mis siis muutuks?
Rahvusvaheliselt ei heida meile keegi ette, et leping on sõlmimata.
Eesti poolt ei takista miski seda piiri markeerimast. Järelikult
leian, et kõik on kõige paremas korras. Kui Venemaa
sisepoliitilistel põhjustel ei taha seda Riigiduumas ratifitseerida,
siis see on Venemaa probleem, mitte Eesti oma.
Teie põlvkonnakaaslase
Ülo Vooglaiu hinnangul on olukord Eesti teaduses veel hullem
kui hariduses. Milline on Teie arvamus?
Ülo Vooglaiul on ilmselt teadlase mõiste laiem. Mina
lähtun anglosaksi definitsioonist, kus on olemas sciences
ja humanities. Humanities ei ole teadus.
Probleem on minu arvates selles, et Eestis on kaugelt liiga palju
teadlasi. Eestis saab enamik inimesi aru sellest, et tippsportlasi
saab iga rahvas produtseerida antud ajahetkel võrdlemisi
piiratud arvu. Mille tõttu olümpiavõitjate
arvu ei saa suurendada kuidagi mingi käskkirjaga. Kuid samal
ajal on meil arutult paisutatud doktorantide ja doktorite arvu.
Meie doktorantide arv ületab mitmekümnekordselt vajalike
eeldustega inimeste arvu. Meil ei ole nii palju teadlasi kuskilt
võtta, järelikult on väga palju ebateadlasi,
nad ei ole tõsiseltvõetavad. Tõsiseltvõetavatel
teadlastel pole häda midagi oma asjade tegemisega. Nad ei
kannata uurimisvõimaluste ega ka erilise rahapuuduse all.
Liigne rahastamine võib teha teaduse hoopis võimatuks.
Rahastamine peab olema, aga see peab olema sihipärane ja
kontrollitud, et selget lollust ei finantseeritaks. Ka seda juhtub
üsna palju.
Olite omal ajal fosforiidisõja
üks algatajaid. Nüüd on Virumaal puhkenud uus kaevandussõda
ja väidetavalt on Pandivere taas ohus?
Ei, ei ole. Meil tuleb arvestada, et põlevkivi on fosforiidi
peal, aga mitte vastupidi. Just need sügavad fosforiidikaevandused
ohustasid vee olukorda. Milles on asi? Ma arvan, et põlevkivi
kasutamine on hädavajalik, kui Eesti tahab olla energeetiliselt
iseseisev. Ma ei ütle, et peame kuskilt Pandivere keskelt
kaevama, aga seda ei soovigi keegi teha, on palju ohutumaid kohti.
Kuid seda tuleb teha kahtlemata nii, et kogu infrastruktuur on
riiklik ülesanne ja riigi poolt tagatud kohalikele elanikele.
Mitte nii, et seda peab omavalitsus oma pisikesest eelarvest tegema.
Üldiselt ma arvan, et põlevkivitööstuse
pisikeste tükkidena erastamine oli poliitiline viga. Praegu
vajaks põlevkivitööstus arendamist riiklikuna,
nagu see oli 1920-1930-ndatel aastatel. Põhjus on väga
lihtne. Põlevkiviõli ulatuslik tootmine on majanduslikult
väga õige, kui sellest loobuksime, kaotaksime tõsise
riikliku tuluallika maksutulu näol. Tahaksin teada, kui inimesed
vaidlevad põlevkivi kasutamise vastu, millist energiat
nad eelistaksid tarbida? Nn roheline energia on tegelikult kümme
korda kallim, kui kõik kulud kokku arvata. Seda elektriarvet
ei suudaks enamik inimesi mitte iialgi maksta, nii et rohelisest
energiast võib unistada ainult väga rikas inimene.
Selletõttu on vajalik säilitada põlevkivitootmine,
seda enam, et 50 aasta pärast on selle energeetilised ja
keemilised kasutamisvõimalused ammendatud. Praegu on õige
aeg seda kasutada, mitte kunagi hiljem. Inimeste protestid on
põhjendatud sellepärast, et riik katsub asja enda
pealt ära raputada. Nii ei saa. Siis ei tule sellest mitte
midagi peale kisa ja protesti.
Oma rohelist mõtteviisi pole ma kuidagi muutnud. Ka fosforiidisõja
ajal ei sõdinud me põlevkivi vastu, seda pidasime
täiesti normaalseks. Ka praegu olen ma endiselt fosforiidikaevanduste
vastu. Praegu katsutakse aga õiget asja teha valel viisil,
mis on sama rumal, nagu valet asja teha õigel viisil.
|
|
|
