Kultuur ja Elu 3/2005


Kultuur ja Elu 2/2005

 

 

 

 



Õnnelik perepilt. Maria koos mehe ja poeg Michaeliga Eesti Vabariigi aastatel. Foto Laidoneri muuseum.

Maria Laidoner:
"Ma vist ei kuulu kuhugi..."

tekst: KE

Tänavu juulis möödus 65 aastat Laidoneride ja president Pätsi perekonna küüditamisest. Piret Tarto algatusel ja Kindral Johan Laidoneri Seltsi eestvõttel pandi Haapsalus majale Jaama tänav 7, kus Maria Skarbek-Kruszewska Laidoner aastatel 1963-1975 elas, eesti- ja poolakeelse tekstiga mälestustahvel.

Olgugi rahvuselt poolatar, oli Maria Laidoner (1888-1978) hingelt rohkem eestlane kui mõnigi meist. Kahtlemata väärib ta tähelepanu mitte ainult seepärast, et oli kindral Johan Laidoneri abikaasa, vaid ka naisena, isiksusena.
Saatuslikul 19. juulil 1940, kui kommunistlik siseminister Maksim Unt tuli Viimsisse tema meest vahistama, otsustas ta vabatahtlikult jagada oma mehe ja eesti rahva saatust. Neil tuli taluda talumatut, sest nagu oli neile öelnud Kirovi vangla uurija: "Nad lubasid endale taktitundetust mitte surra õigel ajal."
Kuidas see kõik haritud naisele mõjus, saame teada Vladimiri vanglast 17.07.1953 saadetud palvekirjas NSVL siseministrile Lavrenti Beriale. Enda sõnul hullumeelsest kurjusest ja mõttetust julmusest surmväsinud Maria Laidoner kirjutas muuhulgas (vt Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2003, lk 135-141): "Ma ei ole õppinud vihkama ja tahaksin veel kord näha oma sõprade nägusid, kuid tunda ennast ohvrina julmuse küüsis, olla üksikkongis, lootusetuses, teadmises, et ükskord tapetakse mind niikuinii - ei, parem juba kiiremini surra - ja seepärast oleks inimlikum lihtsalt teha mulle lõpp, mida varem, seda parem." (M. Laidoneri allakriipsutused - toim.)
Pärast kuus ja pool aastat asumist Melenki linnas, kuhu Maria Laidoneri algatusel loodi muusikakool, tuli ta hoolimata kohaliku julgeolekuülema keelitustest, et siin ei oota teda midagi head, tagasi Eestisse, sest ta lihtsalt ei saanud teisiti. Oma sõnul oli ta eestiaegne inimene ja sai elada ainult siin.

Eestiaegsed inimesed Eesti Vabariiki ei kuulu

Maria Laidoneri viimased eluaastad olid üksildased. Vähesed söandasid temaga suhelda, iga sammu jälgiti. Võõrvõim tegi kõik, et Laidoneride nimi rahvuslikust mälust kustutada. Tuleb tunnistada, et võrreldes Poolaga, tegid Eesti kommunistid tõeliselt head tööd. Eestiaegsed inimesed praegusesse vabariiki ei kuulu. Suured päevalehed vaikisid Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Haapsalu linnavalitsuse toel valminud mälestustahvli avamise olematuks, valitsuse ja riigikogu esindust kohale ei ilmunud. Sama ignorantselt käituti ka 30. juulil, kui Tallinnas Metsakalmistul mälestati 65 aasta möödumist Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi ja tema perekonna küüditamisest Siberisse.
Haapsalus pidasid päevakohased kõned Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, Poola Vabariigi suursaadik Wojciech Wroblewski ja Haapsalu linnavolikogu esimees Andres Ammas. Kohal olid korporatsiooni värvides naisüliõpilased "Amicitiast" - proua Laidoner oli nende auvilistlane. Pidulikule avatalitusele järgnes meeleolukas koosviibimine ajaloolise jaamahoone keisripaviljonis, kus Eesti esimese riigipea pojapoeg Matti Päts jt meenutasid oma isiklikke kokkupuuteid Maria Laidoneriga.

Täielik tõde on kaugel

Ajaloolasel Kaupo Deemantil oli 1968. aastal julgust külastada proua Laidoneri Haapsalus, Jaama tänav 7, kus vanaproua väga tagasihoidlikes oludes elas. Ja kindrali lesel jätkus usaldust noormehe küsimustele vastata.
Kirjapandud "Maria Laidoneri lugu" (koguteoses "Kindral Johan Laidoner", Tallinn 1999) sisaldab järgmise lõigu: "Kõiki üksikasju ta mulle ilmselt ei rääkinud. Jäi meelde üks ütlus:" Kallis külaline! Täielik tõde mu elust vanglas on kaugel, umbes nii kaugel kui see roos vaasis, mille te mulle tõite.""
Täit tõtt ei saa me paraku enam kunagi teada. Ometi teame sellest tähelepanuväärsest abielupaarist, kelle loos on ühtlasi läbipõimunud kahe väikerahva ja riigi saatus II Maailmasõjas, mõndagi.
Teame, et Maria Laidoner pärines oma vanaisa poolt põlisest Poola aadlisuguvõsast, kellest kirjandusklassik Sienkiewicz on kirjutanud romaanis "Tule ja mõõgaga". Ta tutvus oma tulevase abikaasaga 15-aastaselt Vilniuses, kus tulevane ülemjuhataja käis sõjakoolis. On meeldiv, et Vilniuse eestlased tahavad paigaldada sõjakooli kunagisele hoonele kindral Laidoneri mälestustahvli.
Teame, et nii USA, Rootsi kui ka Saksamaa pakkusid 1940. aasta suvel Laidoneridele Eestist põgenemise võimalust. Sellest keeldumise põhjuse on Johan Laidoner kirja pannud oma poliitilises testamendis: "Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegude eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riikline iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusam paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka, teiste kõrval, veikene osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile - ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees - ei häbene oma tegevuse eest." (vt "Kindral Johan Laidoner", Tallinn 1999, lk 107)
Aastaid hiljem, Venemaa vanglas, kahetses kindral oma naise ees, et ta enne Viimsist lahkumist end maha ei lasknud.
Teame, et kaks oma riigi patriooti ning saatusekaaslast, Johan Laidoner ja Poola asepeaminister Jan Stanislaw Jankowski, puhkavad Vladimiri vangla kalmistul ühishauas.


Maria Laidoner pärast Venemaalt naasmist Haapsalus 1964. Foto Laidoneri muuseum.

"Ma vist ei kuulu kuhugi"

Maria Laidoneri Haapsalus veedetud aastatest on avalikkusele teada vähe. Üht-teist võib välja lugeda säilinud kirjadest. Esitame siin Laidoneri Muuseumi töötaja pr Irene Lääne poolt valitud katked:

30. IX 70
Justkui haiglast tuli mulle järele punase risti auto - mulle toodi puid, puutööstusest, kuivad ja peened. Visati need keset hoovi vihma kätte. Pidin need "päästma" ja hakkasin puid kuuri "loopima". Muidugi, minu radikuliit sellest paremaks ei läinud.

10. I 71.
Nüüd olen nagu vana katkine kell ning kedagi ei ole seda kella parandada ja üles keerata… See on nüüd minu elusümbol. Tahaksin lugeda midagi huvitavat! Teile soovitan muretseda endale "Kaasaegse filosoofia uued suunad." Minule meeldib "existenalisme". Aga Jean-Paul Sartre on vastik.

12. IV 71
Küll tahaksin kloostrisse minna, aga sinna ei lasta. Tahaksin katoliiklaste kloostrisse.

23. IV 71
Mina sain jälle mitu huvitavat raamatut! "Bütsantsi ajalugu" ning hulk poolakeelseid ajakirju. Ma tegin pasha valmis ja see õnnestus hästi. Olen nüüd enda üle uhke ja tänan saatust, et keegi tuleb ootamatult mulle külla.

3. VI 71
Jalad valutavad rohkem kui enne. Pean tugevasti toetuma kepile ja veel millestki hoidma kui käin. Täna külastas mind Ellen Laidoner ja rääkida ju haritud inimestel leidub ikka. Selle jaoks ei ole "moodi", elu ise annab jutulõnga. Siin loodus on nii ilus, et ei karda mõelda Haapsalu peale. Olen edev, armastan kirju hilbusid. Mul on palve: tooge mu pross ja käevõru. Need sobivad hästi mu halli kleidi juurde.
Sain paar huvitavat raamatut "Dünastia", tõlgitud inglise keelest ja "Die Briefe, die ihn nie erreichten". Seda kirjutas krahv Keyserlingi sugulane. Olete lugenud? Kui Te tulete lähemal ajal, palun tooge mulle kulmuvärvi.

19.III 72
Endisel ajal mul oli väga palju lilli ülestõusmise pühade puhul: sirel, maikellukesed. Abikaasa rääkis:"Sul on lilli nagu peanäitlejal esietenduse puhul!" Ahh, need ilusad, magusad mälestused…Ma olen nii tänulik oma kallidele surnutele, et nad jätsid mulle neid mälestusi.

13. IV 73
Kui teravmeelne on Teie küsimus: miks ma üldse siia tulin? Ma vist ei kuulu kuhugi. Aga tol ajal (Melenkis - toim.) olin häire seisukorras ja seletamata kombel justkui kutsusid mind armsamate hauad.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv