|
|
|
Agnes Lepalaan omakootud kampsunis. |
Ood käsitööle
tekst: Agnes Lepalaan
Eesti naiste käsitöö
on osa meie talupojakultuurist. Kudumid, mida nüüd muuseumis
ja käsiraamatutes imetleme, on tavaliste talunaiste sõrmede
vahelt tulnud; neis on säilinud veel puudutuste jälgi,
tegijate mõtteid ja tundeid.
Eestis pole palju naisi,
kes poleks kudumisvardaid peos hoidnud. Esiemad kudusid perele
kõik ise käsitsi kedratud lambavillast. Talvel, kui
pere veel magas, vurises kambrinurgas vokk. Hetkeks kukkusid käed
rüppe, voki vurisemine soikus ja magamata uni kippus peale.
Hommik immitses ahtast aknast sisse. Käsitöö tuli
pooleli jätta - muud talutoimetused olid tähtsamad.
Milline jõud seda kurnatud naisterahvast töötama
pani, pole täpselt teada, kuid kõik sallid, kindad,
sokid, kampsunid said kootud teiste tööde kõrvalt
ja keegi perest ilma ei jäänud. Eesti naiste käsitöö
on osa meie talupojakultuurist. Kudumid, mida nüüd muuseumis
ja käsiraamatutes imetleme, on tavaliste talunaiste sõrmede
vahelt tulnud; neis on säilinud veel puudutuste jälgi,
tegijate mõtteid ja tundeid.
Käsitöö on tihedalt seotud kunstiga. Paljud kunstiliigid,
näiteks maalikunst ja muusika, leiavad väljundi ainult
käte maagilise tegevuse tulemusena. Vahetult inimkätega
valmistatud asjad mõjutavad maailma, nad on kontrastiks
kõledale masstoodangule ja nõudlus nende järele
kasvab. Lummav on, et lihtsate vahenditega - kudumisvarrastega
saab lõngakerast teostada keerulisi pinna- ja vormilahendusi,
mis annavad nii palju erinevaid tarbeesemeid!
Varrastel kudumise eeliseks
on see, et eset saab kududa tervikuna, vältides õmblusi.
Pole vaja kududa eraldi tükke ja neid siis kokku õmmelda.
Õmblused on kui haavaarmid, nad vähendavad elastsust,
nende ümbruses kudumil tekkivad pinged, mis soodustavad kulumist
ja mõjutavad negatiivselt kandja nahapinda. Vajaduse korral
võib muuta ka kudumise suunda - korjata silmad servalt
vardale ja jätkata kudumist ristsuunas. Sissekootud dekoratiivelemendid
tekitavad ruumilise efekti. Siin on küllalt palju huvitavaid
disainivõimalusi. Iga kord, kui uut asja alustan, tuleb
ka uus lahendus, mitte ei saa ennast kordamisele häälestada.
Olen hakanud neid kudumisvõtteid TERVIL-tehnikaks nimetama.
Etnograafilise kudumi kõrvale peaks juba tärkama kaasaegne
suund: uued ja põnevad materjalid, huvitavad vahendid soodustavad
seda. Kaua me ikka esiemade varasalve tühjendame, midagi
sinna lisamata, aga…
Kauplustes, mille siltidel
on selgelt kirjas "Eesti käsitöö", müüakse
vaid kudumismasinatel tehtud ühetaolise lõike ja kirbumustriga
kampsuneid. Mõned ilmetud varrastel kootud esemed on nii
perspektiivitud, et nad seisavad riiulitel virnas. Müüja
ütleb, et pole mõtet neid välja riputada, ei
osteta. Kauplused on tühjad ja hämarad.
Küllap on veel neid, kes mäletavad Uku kauplust Pikal
tänaval. Kolmes maitsekalt kujundatud müügisaalis
pakuti erinevaid kõrgekvaliteetseid käsitööesemeid
- kudumeid, nahkehistöid, tikandit, puidust ehteid ja palju
muud. Mäletan, et vahel komandeeringutes (nüüd
on selle jaoks teine sõna - lähetus) Moskvas või
Leningradis ministeeriumi daamid küsisid minult, et kas ei
saaks sellest kauplusest midagi tuua, "teil seal on nii ilusad
asjad". Eesti käsitöö oli hinnas. Muidugi
läks ka see kauplus innuka erastamise nahka ja kuulub nüüd
vene päritolu omanikule, kes müüb selles masinal
kootud kampsuneid, mis originaalsusega just silma ei hakka. Eesti
käsitöötegijal sinna asja pole, sest juurdehindlus
on nii üüratult kõrge (kuni 500%), et tegijale
jääb tegemise rõõm ja tilluke osa müügihinnast.
Kui oma töö tulemust pole võimalik näidata
ega sellega elatist teenida, siis paraku kahaneb ka huvi selle
tegevuse vastu. Muidugi neid, kes tunnevad kudumisest rõõmu,
pole nii lihtne veenda, et sellel tegevusel pole enam mõtet.
Mul on üks tuttav, kes ütleb, et on haige, kui mõni
päev kududa ei saa.
Inimesele on loominguvajadus
sama loomulik kui iga teine tema vajadustest.Arvatakse, et just
see eristab inimest teistest elusolenditest. Kudumine on üks
lihtsamatest viisidest selle rahuldamiseks. Kuid selleks, et see
tõesti looming oleks, pole vaja ajakirju lapata ja sõrmega
järge vedada. Enne, kui kampsunit või vesti kuduma
hakata, võiks pisut lõngadega "mängida"
- teha mõned proovilapid, katsetada värve. TERVIL-tehnikas
võib kududa lausa graafilist lehte - mitte just Viiralti
tasemel, aga olen kudunud jaapani hieroglüüfe ja palju
muudki. Loobuge harjumuspärasest, laske kõrvust mööda
ämma "ei meil pole nii olnd", ja vaadake, mis välja
tuleb. Keeruline on kirjeldada tunnet, mis tekib siis, kui hakkab
kuju võtma omaenda kavand, mingi sügavalt intiimne
nägemus, soov teha üks enneolematu asi. Muidugi on see
töö aeganõudev, lihtsam on osta poest või
"kaltsukast" üks kobe ihukate. Kuid kõik
need kudumisel mitu korda sõrmede vahelt läbikäinud
lõngad ja silmused omandavad mingi väe, nad mõjutavad
ja kaitsevad kampsuni kandjat. Inimese käed ja eriti sõrmed
on imelised, ega muidu poleks nad igaühel nii erinevad.
Minu põlvkonnal tuli elada absurdses ja vägivaldses
riigis. Absurd oli enamasti primitiivne, ta ei saanud sügavalt
mõjutada inimese vaimsust, aga nüristav oli ta küll.
Enne lõplikku kokkukukkumist jõudis see oma haripunkti
ja sellest jäid üsna koomilised mälestused.
Meenub, kuidas rahvas tormas vihaselt ostma, kui vene rubladest
said "lepalehed". Hommikuti seisti kaubamaja ukse ees
tihedas kobaras ja jälgiti pingsalt, mis kaup seal liigub.
Näe, külmikuid toovad! Ei tea, kas saapaid tuleb? Eile
vist oli… Need on küll saksa kombineed! Vahi, täna
toovad jalgrattaid. Atleetlik noormees nahas ja plekkneetides
tammus üsna ukse ees soojendusrezhiimis. Tagumised rõhusid
peale, küsisid, mis näha on. Näha oli, kuidas miilitsavormis
naisterahvas, kumminui pihus, sealpool ust edasi-tagasi kõndis
ja rahvale aeg-ajalt vihaselt direktiive jagas. Ja kui siis uks
avanes, algas tõeline rahvajooks; kahju, et aega ei võetud.
Nii mõnigi rekord jäi ametlikult registreerimata.
Ei mingit reklaami, letid tõmmati tühjaks. Järele
jäi ainult see, mis müüjatel õnnestus leti
alla torgata. See kaup läks tuttavatele lisatasude eest mesiste
naeratuste saatel.
Linnas võis vastu tulla eduka ostu teinud kodanik, pool
searümpa kaenla all ja tualettpaberikee (nööri
otsa lükitud rullid) kaelas. Häda ei andnud häbeneda.
Neile, kes seda tagasi igatsevad, soovitan oma mälu värskendada
ja mõni absurdihetk mõttes uuesti läbi elada.
Näiteks nn "Brezhnevi pakikesed", mida jagati piiratud
koguses tööinimestele kord nädalas. Need olid toiduainete
komplektid tõelisest rämpstoidust, mille hulgas oli
mõni ihaldatud kaup - näiteks viinerid. Nende viinerite
pärast kähmeldi ja vahel valati ka pisaraid, sest jällegi
kõigile ei jätkunud. Noh, olgu need viinerid, aga
sotsialism jagas partei ustavate seltsimeeste abiga ja nende äranägemisel
kõike: kortereid, mööblikomplekte, televiisoreid,
autosid, olmetehnikat ja kõike muud, mida poest osta ei
saanud. Sealjuures kõigepealt pidid nad endale jagama.
Kentsakas näha, et need samad ustavad seltsimehed peitsid
oma parteilised pintsakud koos aumärkidega kapipõhja
ja kipuvad nüüd iga hinna eest eesti rahvast juhtima.
Mõni põletas oma parteipileti ja punase passi ära
siis, kui kindel võis olla, et selle eest enam Siberisse
minekut ei ole. Osa neist tegi seda demonstratiivselt Raekoja
platsil, et kaasmaalased võiksid imetleda nende julgust
ja põhimõttekindlust. Absurdimaailm on visa kaduma.
Ega muidu oleks Mooses oma nurisevat rahvast kõrbes vintsutanud
tervelt 40 aastat, et tõotatud maale võiks värskete
jõududega sisse marssida. Meie oleme vaevalt 15 aastat
vabadust tunda saanud ja inimesed ei saa nii kiiresti teiseneda.
Kevadel kõndis abilinnapea hr Promm vanalinna poed läbi,
otsis Tallinnna suveniiri, aga leidis hulgaliselt vene matrjoškasid.
Neid oli raske Tallinna temaatikaga seostada. Ideed oleks võimalik
rakendada mõnes valimiseelses propagandas, kus lubaduste
särava pinna alla võib nii, nagu matrjoška sisse,
edukalt ära paigutada tegelikud kavatsused, aga siis sellele
veel ei mõeldud, valimisteni oli veel aega. Tallinna suveniiri
kampaania lõppes ühe lahjavõitu konkursi korraldamisega,
aga huvitavat suveniiri kauplustesse ikka ei saadud.
Kuuldused eesti käsitöö surmast on siiski veel
ennatlikud. Sageli võib näha üsna vapustavaid
omakootud kampsuneid või veste. Tegemise lust pole sõrmedest
kadunud. Oleks vaid vaja ühiselt leida sellele väljund.
Kudujad peaksid oma ühingu looma, mille eesmärgiks saaks
olla eesti käsitöö väärtustamine, uue
originaalse disaini väljatöötamine.
TERVIL-tehnika võiks olla üks selle osa.
Kudujad, kellele see huvi pakub, võiksid
ühendust võtta telefonil 64 62 812, kontaktisik Agnes
Lepalaan.
|
|
|
