|
|
|
Vabadusristi päeva puhul välja
pandud relvanäitust uudistab Riigikogu liige Koit Prants.
|
Tõupuhtal ansiplusel
on jänese kõrvad
tekst: margit-mariann
koppel
foto: aare leinpere
XXVI
Vabadusristi päeval 20. augustil korraldas Haaslava vald
Tartu endisele linnapeale kindralmajor Aleksander
Tõnissonile 130.
sünniaastapäeva peo.
On tervitatav, et lisaks "vabaduse toojatele" peetakse
taasiseseisvumispäeval meeles ka neid võitlejaid,
tänu kellele oli meil üldse midagi taastada. Kahju vaid,
et oma suurmehi meenutatakse vargsi, "pimedas ja teki all".
Valitsus dikteerib, keda ja mil moel me mälestada võime
ja kus, et oleks ikka poliitiliselt korrektne. Selle taustal pole
isegi üllatav, et "Taasiseseisvumise võimalikuks
tegijate" ülistamisele pühendunud Eesti päevameedia
ei pööranud Vabadusristi päevale mingit tähelepanu.
Rahvuslik
mälukas?
Huvitav, kas lisaks
lähiajaloole on ka Eesti Vabadussõda ja vabariigi
loomine vaikimisi "poliitiliselt ebakorrektseks ajalooks"
ja seega tabuteemaks arvatud? Kuidas muidu on võimalik,
et vaikiti maha aastal 1942 Arhangelski vangilaagris surnud riigi-
ja majandustegelase, Eesti iseseisvusmanifesti ühe autori
Juhan Kuke 120. sünniaastapäev 13. aprillil. Kuidas
muidu on võimalik, et mingit tähelepanu ei osutatud
kolonelleitnant Jaan Leppa 110. sünniaastapäevale 19.
juulil, mida tema kodukohas Raasiku vallas Peningis asuvas Sanglepa
talus väärikalt tähistati? Oli ta ju kahe Vabadusristi
kavaler, Soomusrongi nr. 2 ülem ja mees, kes viis Eesti FIFA-sse,
rahvusvahelisse jalgpalliorganisatsiooni! Ka tema saatuseks oli
saada mõrvatud vangilaagris, Kirovis 9. detsembril 1941.
Jaan Leppa kõrvaldamise eest kandis isiklikult hoolt Boriss
Kumm, kellele oli pinnuks silmas kolonelleitnandi väljaastumine
Eesti Vabariigi õigusolude kaitseks ja kes lasi ta vahistada
juba 23. juulil 1940. Tema mälestuseks on Sanglepa talus
mälestuskivi, on loodud Jaan Lepa Sõprade Selts. Mullu
ilmunud brošüürist "Kolonelleitnant Jaan Lepp"
lugesin esmakordselt koostajate seast vallavanema ametit pidanud
mehe nime: Toivo Veenre. Tõesti meeldiv, et Eestis on ka
vallavanemaid, kes ei pea rahvusliku mälu väärtustamist
tarbetuks või suisa riigivastaseks tegevuseks.
Ka kindralmajor Aleksander Tõnissoni auks tänavu 19.
juunil püstitatud monument Jõhvis, mille graniitaluselt
kunagine Viru rinde juht ja Vabadussõja võidu sepistajaid
söakalt itta vaatab, sündis kodanikualgatuse korras.
Selle tähtpäeva puhul oleks olnud enesestmõistetav,
et tänavune Vabadusristi päev olnuks Tartus, mille linnapea
kindralmajor Aleksander Tõnisson aastatel 1934-39 oli,
kuid paraku on ürituse korraldaja Enn Voika hinnangul meie
riigis "tõupuhtale ansiplusele kasvanud jänese
kõrvad".
Õnneks sattus talle tol nukral ajal esimesena vastu tulema
Haaslava vallavanem Jüri Raudseping, kes oli varmalt nõus
peoplatsi pakkuma. Nii oligi kaunil suvepäeval 20. augustil
Kurepalus vaasides 130 eestimaist "Laheroosi" roosi.
Avatud oli relvanäitus. Mängis Rõngu orkester
ja laulis Haaslava meeskoor. Lõõtsa tõmbas
noor lõõtsakuningas Juhan Uppin. Podises hernesupipott
ja särisesid grillvorstid.
Mõistagi asetati lilled ja pärjad Vabadussõjas
langenute ausambale, mille nurgakivi pandi paika 1939. aasta augustis.
Ajalooratas pöörles aga omasoodu ja vabadussammas avati
57 aastat hiljem, 23. juunil 1996.
Reola ime
Haaslava naabervalla
Ülenurme maadel asuvatel Reola väljadel peeti 16.-17.
jaanuaril 1919 maha otsustava tähtsusega madin, milles murti,
nagu kirigi mälestusmärgil ütleb, vaenlase ülivõim.
Ajaloolase Agu Pajuri hinnangul polnud Reolas toimunu vähem
tähtis kui Paju lahing. Oli võib-olla tähtsamgi,
sest just Reolas õnnestus tõrjuda oht Tartule ja
läks korda haarata lõplikult initsiatiiv Eesti rahvaväe
kätte. Reolas sai oma esimesed lahinguristsed Vabadussõjas
ainulaadne üksus - kooliõpetajate rood, mille koosseisus
ristasid punastega mõõgad nt omanimelise gümnaasiumi
looja Jakob Westholm, Eesti Vabariigi esimene haridusminister,
eestikeelse Tartu Ülikooli looja Peeter Põld ja arhitekt
Eugen Habermann. Olles ilma lahingukogemuseta, löödi
nad küll algul vaenlaste poolt taganema, kuid 17. jaanuaril
tehtud vasturünnak korvas kõik. Võeti tagasi
Reola mõis ja Vana Kuuste, ka punaste kätte jäänud
Vene-Türgi sõjast pärit igivana suurtüki
ning jätkati pealetungi lõunasuunal.
Neid oli neli
Haaslava vallast pärit Vabadussõja
sangareid tutvustas Sillaotsa Põhikooli õpetaja
Taivo Kirm, kellel meeldib lastele ajaloost rääkida
metsas, taastatud punkris.
Eesti Vabadusristi anti kokku välja 3215 korral. 2078 risti
anti välja Eesti Vabariigi kodanikele. Nende seas oli ka
neli Haaslava valla meest: Eduard Luha, Eduard Tamm, Aleksander
Häelme ja Arnold Manglus. Kõik nad said ülesnäidatud
vapruse eest II liigi 3 järgu ristid. Tutvume nendega lähemalt:
Eduard Luha sündis 28. märtsil 1901 Haaslava vallas.
Läks 18 .detsembril 1918 vabatahtlikuna sõtta, võitles
2. jalaväepolgus, sai kolm korda haavata. Oli hiljem Tartus
vangivalvur ja suri 3. aprillil 1972.
Eduard Tamm sündis 22. oktoobril 1897 Vana Kuuste vallas.
Astus 14. jaanuaril 1919, kui Eesti väed Kriimani vabastasid,
vabatahtlikuna sõjaväkke. Hiljem asundustalu pidaja
Vana Kuuste vallas. Võitles ka järgnevas suures sõjas
ja langes lahingus 23. augustil 1944 Haki küla all.
Aleksander Häelme sündis 18. märtsil 1891 Ahjal.
Lõpetas Vilno sõjakooli. Vabadussõjas kompaniiülem,
sai haavata. Kolonelleitnant Häelme suri Venemaal Norilski
vangilaagris 20. juulil 1942.
Arnold Johannes Manglus sündis 7. veebruaril 1897 Haaslava
vallas. Vabadussõjas oli 2. jalaväepolgus kapral.
Tema on ainus, kes sündis, elas ja suri Haaslava vallas,
Unikülas 3. detsembril 1948.
Erinevatel aegadel elasid Haaslaval veel ristivennad Juhan Reinot,
Jaan Murde ja August Voitk. Haaslava vallas pidas Ahjametsa talu
Tartu ärimees Jaan Maim. Tema pojad Richard ja Hermann olid
mõlemad Vabadusristi kavalerid.
Kõige tuntum siin elanud Vabadusristi kavaler oli sanitaar-kindralmajor
Aleksander Paldrock, kes sai Vabadussõjas ülesnäidatud
teenete eest Kriimani mõisasüdame ja elas aastatel
1921-1934 suviti siin. Ta oli 1920-1934 Eesti sõjaväe
dermatoloog-konsultant ja samal ajal ka Tartu Ülikooli professor.
Enn Voika ei lase end kestvast ansiplusest heidutada, sest külakorras
peetav Vabadusristi Päev pälvib uusi sõpru, näiteks
oli oma toetusest juba teatanud Emmaste vald Hiiumaalt.
|
|
|
