|
|
|
Haapsalus, Troi Välja ühishauast leiti 11 inimese
surnuks piinatud laibad, nende hulgas ka vaike isa Aleksander
Aava. Fotod: V. Pinni raamatust “punane terror ja läänemaa” |
Troi metsa verised mälestused
tekst: Margit-Mariann
Koppel
9.
juulil 1941 mõrvasid punased elajalikult Troi metsas 11
meest. Üks neist, kes kommunistide halastamatu viha alla
langes, oli toona 10-aastase Vaike Kupperi isa Aleksander Aava.
Toimunu
oli haapsallastele esimene tõeline kohtumine stalinliku
kommunismiga ja esimest korda nähti homo soveticust
tegutsemas. Seoses selle julmuse ja vägivallaga sai Vaikest
metsavendade parem käsi. Selle eest piinati ta Pagari tänava
“lämbumiskambris” invaliidiks ja saadeti 10 aastaks
Siberisse. Ellu aitasid teda jääda head inimesed ja
optimism, et homne päev on tänasest parem.
Vaike Kupper soovib, et tänased ja tulevased põlvkonnad
ei unustaks kommunismikuritegusid. Hakatuseks avaldame katke tema
emotsionaalsest kirjast:
“Olen üks vähestest tunnistajatest, kes on vahetult
kaasa tõmmatud meie rahvast tabanud õudustesse,
tunnen end kohustatuna kirja panema oma mälestusi läbielatust.
Olgu see ühtlasi ka minu isa Aleksander Aava mälestuseks,
kes langes kõige julmema punase terrori ohvriks.
See juhtus Läänemaal Vigala vallas 1941. a. juuniküüditamise
aegu. Olin siis 10-aastane ega suuda siiani unustada seda massimõrva,
mis toimus Haapsalus Troi väljal. Avastatud ühishauast
leiti 11 inimese surnuks piinatud laibad, nende hulgas minu isa
Aleksander Aava, kes töötas sel ajal Vigala täitevkomitee
esimehena ja tema kaastöötajad Vigala vallavalitsusest.
Kes avastas ja kuidas see ühishaud avastati, seda ma ei tea.
See oli septembris 1941. Mäletan, et venelased olid lahkunud
ja Eestis olid sakslased. Minu ema käis ühe tuttava
mehega Haapsalus minu isa ära toomas. Milline pilt meile,
lastele, avanes, oli nagu õudusunenägu.
See roiskumislõhn on veel siiani mu mälus. Ma ainult
raputasin end ja minu lapsemõistus ei suutnud uskuda, et
seda olid teinud inimesed.
Isal olid käed koos pintsakuvarrukatega otsast ära väänatud.
Säärelihased olid lahtirebitud ja ripakil. Kõht
oli lahti lõigatud ja okastraadiga kokku tõmmatud.
Tal ei olnud kõrvu ega nina. Rinda oli kõrvetatud
auk, kust oli valge rasv voolanud pintsaku põuetaskus olevatele
dokumentidele. Ainult dokumentide järgi tundsime ära
oma isa.
Ja see kõik juhtus sellepärast, et minu isa töötas
koos oma kaastöötajatega suurküüditamise vastu.
Nad saatsid taluinimesed metsa varjule küüditamise eest
ja jagasid ka relvad neile kaasa.
Kuna sündmus oli aktuaalne üle poole sajandi tagasi
ja oleks nagu Eesti rahva poolt unustuse hõlma vajunud
ja ohvrite isikud on nagu tundmatuks ja teadmatuks jäänud,
pole see päris nii. Kõik 11 mõrvaohvrit identifitseeriti.
Mõni aasta tagasi avati Haapsalus Lihula mnt. ääres
nende ohvrite mälestussammas, kus käisin ka ise. Kahjuks
olid mõnede mõrvatute nimed ausambalt välja
jäetud, sealhulgas ka minu isa. Lisan siia kõikide
mõrvatute nimed: August Vaarma, Aleksander Männa,
Paul Raigna, Aleksander Aava, Eduard Rooste, Johannes Rõõmus,
Jaan Lobja, Konstantin Põld, Endel Särm, Jaan Sheller
ja Jakob Spuul.”
Mis oli ohvrite
“süü”?
Ühishaud avastati
13. septembril, kirjutab ajaleht Lääne Sõna 9.
juulil 1942. Voldemar Pinn oma raamatus “Punane terror ja
Läänemaa” kirjutab, et mees nimega Mang oli juhuslikult
lähedal viibinud. Tahtmatult sai temast poolsurnuks piinatud
inimeste tragöödia viimase vaatuse tunnistaja. Kuuldes
laske ja karjeid Mang põgenes, kuid läks järgmisel
hommikul vaatama ning leidis õhukese mullakorra alt paistva
riidesiilu…
Sakslaste ajal kaevati hukatud välja, tuvastati, pandi kirstudesse
ning 7 ohvrit sängitati 16. septembril suure rahvahulga saatel
mulda ja kalmule püstitati rist. Hiljem viidi kaks Märjamaa
meest ära Märjamaale.
Ajakirjanik Venda Sõelsepp käis samuti laipu vaatamas.
Avanenud pilt oli nii verdtarretavalt jube, et ta ei mäleta,
kuidas koju tagasi sai. Ema öelnud talle, et tol päeval
koju jõudes ei olnud ta enam oma nägu.
Esimesena avastati tapetuist Jaan Sheller, kes militsionääride
poolt vahistati Haapsalus juulikuu algul. Vahistamise juures võeti
temalt ära 2 kulduuri, hõbeportsigar ja 1500 rubla
raha. Sheller oli reservohvitser ja Vabadusristi kavaler.
Umbes 50 m eemal asetsevast kraavist kaevati välja 10 tapetu
laibad. Nende seas olid noored haapsalulased Konstantin Põld
ja Endel Särm, kes end üheskoos varjasid enamlaste mobilisatsiooni
eest Haapsalu lähedal metsas. Meie ajakirja lugejatele peaks
olema nende nimed tuttavad haapsalulase Heino Noore mälestustest
mulluses sügisnumbris. Tegu oli tema parimate sõpradega,
võitlus- ja aatekaaslaste ning koolivendadega. Vähe
puudus, et see kole saatus oleks tabanud ka Heinot ennast.
Konstantini venna Lembitu naine Vilma Põld meenutab fotodele
kaasapandud kirjas, et Kostja sõna otseses mõttes
piinati surnuks. Tema kehal ei olnud ühtki kuulihaava, küll
oli tal jalg leeklambiga põletatud, keel välja lõigatud,
rääkimata ränkadest peksmisjälgedest.
Selle perekonna saatus oli üldse traagiline. Vilma sõnul
peab imetlema ema kannatusi. Ta esimene poeg uppus meremehena.
Teine poeg piinati surnuks ja kolmas poeg Lembit arreteeriti seoses
vennaga, sest leidus pealekaebaja, kes teadis, et ta oli ähvardanud
verist kättemaksu venna eest. Peale selle ei allunud ta julgeoleku
nõudele astuda komsomoli ja asuda nende tennistusse. Tagajärjeks
11 aastat Siberit. Oma kirja lõpetab Vilma sõnadega,
et on kahju, et see kõik ei kerkinud päevakorda siis,
kui elas veel Lembit, s.o kaks aastat tagasi.
Armastava naisena ei hüljanud Vilma oma meest, vaid käitus
“dekabristi naisena”, minnes talle vabatahtlikult Siberisse
järele.
Voldemar Pinn kirjutab oma raamatus “Täiendusi ja täpsustusi
seniavaldatule”, et Kostja isa oli juures, kui poja laip
välja kaevati. Väljakaevajate hulgas oli ka miilitsaülem
Sarapuu. Kostja isa haaranud haua kõrvalt labida ja tahtnud
sellega Sarapuule virutada, kuid üks kõrvalseisja
takistas teda ja omakohus jäi ära.
Jaan Lobjat olid punased võimumehed kuuldavasti süüdistanud
selles, et ta oli teadnud, kus varjab end Eesti uus valitsus.
Ridala vallas elutsenud Johannes Rõõmus arreteeriti
kodutalus 4. juulil, samas lasti maha tema isa Villem Rõõmus,
kes Voldemar Pinni andmetel läinud karjamaale lambaid vaatama.
Samuti 4. juulil arreteeriti Jakob Spuul Ridala vallas.
Tänu vabadusvõitleja
August Hattole saame pikemalt peatuda Vigala valla talupidaja
Eduard Rooste saatusel, kes arreteeriti kodutalus 7. juulil. August
Hatto, kes tõi ära Rooste surnukeha, meenutab:
“Minu koolivend Hans Rooste kutsus mind abiks Haapsallu oma
isa otsima. Isa oli vahistatud kommunistide poolt sellepärast,
et poeg oli kutsealune ja varjas end.
Haapsalus nägime kohutavat pilti. Osa surnuid oli juba haudadest
välja kaevatud. Omaksed otsisid nende hulgast lähedasi.
Oli palju nuttu ja karjeid. Tuvastatud laipu viidi ära hobuvankritega.
Haudade lahtikaevajateks olid sakslaste poolt vangivõetud
tšekistid. Nemad püüdsid selgeks teha, et nemad
ei tapnud, vaid teised, kes põgenesid Hiiumaale. Alguses
kaevasid labidatega. Kui surnu hakkas paistma, tõstsid
mulda kätega. Pesid ka mõrvatute nägusid, et
näidata oma kaastunnet. Kohal oli mees, kes koostas mõrvatute
kohta akti, märkides ära vigastused. Haua põhjast
viimaseid laipu oli raske leida, olid vere ja mullaga koos. Väljakaevamist
juhtisid Omakaitse mehed.
Mõrvatud olid haudadesse visatud, kuidas juhtus. Käed
olid okastraadiga selja taha kokku seotud. Täiesti haljas
traat, vist uuest kerast võetud. Üks meetrine tükk
traati oli maas sidumata.
Minu koolivend Rooste leidis isa üles käsitsi kootud
mustrilise kampsuni ning pikkade valgete juuste järgi. Kui
surnukeha oli puhtaks pestud, siis selgus, et pea oli puruks pekstud
ja jalgadesse oli torgatud täägiauke.
Teine mees, keda tundsin, oli Aleksander Männa. Tema oli
Martna mees, kes tuli Vigalasse miilitsaks ( ja Lääne
Elu andmetel varjas end koos ümbruskonna talumeestega metsas.
– Toim.). Temal oli kõige rohkem piinamise jälgi.
Keel oli suust lõigatud, jäsemed välja väänatud.
Männa oli Roosi saunas korteris. Seal oli tütar Hilda
Roosi, komnoor, kes oligi ta äraandja. Kui Männa koju
tuli, oli julgeolek ees ja arreteeris ta.
Kolmas mees, Aleksander Aava, oli Täitevkomitee esimees.
Nende süü seisis selles, et nad ei täitnud kõiki
käske. Äravõetud jahipüssid andsid inimestele
tagasi. Hobuste võtmisel sõjaväele lasksid
kergemini läbi, ei saanud arvu kätte, mis tuli võtta.
Haapsalus käik jättis mulle sünge mälestuse.
Kodused ütlesid, et olen muutunud. Aastate jooksul pole need
pildid ununenud.“
Ohvritest on veel nimetada Vigala valla kantseleiametnik Paul
Raigna, kellele pandi sama süü, mis Aavalegi. Samuti
Velise valla täitevkomitee esimees August Vaarma, kes juulikuu
algul hävituspataljoni poolt teostatud haarangul tabati metsast.
Mees oli astunud metsavendade leeri, kuna ei tahtnud enam olla
täitevkomitee esimeheks.
Vaike Kupper meenutab, et ka tema isa Aleksander Aava, kes oli
varem vallavanem, sunniti täitevkomitee esimeheks hakkama
relva ähvardusel. Samuti mäletab ta hästi seda
päeva, kui isa viimast korda kodus käis. Isa käis
vannis ja toonitas emale, et peab tööle minema. Hiljem
juhtus ema juhuslikult nägema, kui auto mööda sõitis
ja mehed seotud kätega sees istusid. Pärast kuulis ema,
et kui isa poleks sel päeval tööle läinud,
oleks terve nende pere ära tapetud.
Ei tea, kui suur oli Vigala valla juuniküüditamise nimekiri,
kuid vaadates nimesid, keda kätte saadi, tundub, et saak
jäi õnneks nadiks. Nimekirjas on 18 inimest, neist
8 jäid Siberi mulda.
Kes olid
Troi metsa veretöö toimepanijad?
Selle selgitamisel on
suure töö ära teinud Voldemar Pinn ja tänu
talle on meil nende sadistide nimed teada.
22. oktoobril 1940 luuakse Läänemaal NKVD. Selle ülemaks
saab Kasahstanis sündinud ja Tartust siia saadetud Adolf
Vaaks. 5. märtsil 1941 eraldus NKVD-st Eesti Riikliku Julgeoleku
Rahvakomissariaat eesotsas Boriss Kummiga. Selle Läänemaa
osakonna ülemaks määratakse Vassili Vits, kes oli
sündinud Tõstamaal ja elukutselt kingsepp. Parteisse
astus 1924. Kuus aastat hiljem vahistati riigivastase tegevuse
pärast ja sai kümme aastat vanglat. Oli B. Kummi kongikaaslane
ja ühekandimees. Vabanes vanglast amnestia korras 1938. Riigipöörde
järel 4. juulil sai temast Pärnus poliitilise politsei
assistent. Peatselt aga viis tee NKVD-sse. Nagu Pinn kirjutab,
oli Vits kruvike suuremate kurjategijate käes. Läänemaa
kõikvõimas “hall kardinal” oli Matvei
Veinberg, sündinud Ukrainas, rahvuselt juut, emakeel vene,
parteilane aastast 1931. 1938 asus õppima NKVD kooli. 1.
septembril 1940 suunati ta Eestisse “praktikale”. Veinbergist
sai Vitsi asetäitja.
26. märtsil komplekteeriti julgeolekuorganisatsioon täielikult.
Vanemoperatiivvolinikuks sai Makarov, operatiivvolinikeks August
Tõkke, A. Murre ja Ringo, sekretäriks Laido, asjaajajaks
Ganz, ametnikuks Kaljak, autojuhiks Arkadi Koris (kes juuniküüditamise
ajal deserteerus).
4. juunil saadi Kummilt käsk “troika” moodustamiseks
ja tegevusplaan pidi olema valmis 7. juuniks.
See, mis Troi väljal toimus, oli Pinni hinnagul kahe organisatsiooni
koostöö. Vanglas möllas “Smersh” oma
julmuritega, üle tee aga Vassili Vits oma meestega. Räägitakse
tema pahandamisest, et “Smersh” ei laskvat tapatalgutele
ligigi, nagu oleks piinamine üksnes nende monopol.
Kokku mõrvati Läänemaal 1941. aastal 242 inimest,
kellest 15 isikut jäi tuvastamata.
Milliseks kujunes aga mõrtsukate saatus, kui sakslased
31. augustil 1941 Haapsallu tulid? Vägivald sünnitas
omakorda vägivalda. 7 kommunisti lasi sakslased sealsamas
Troi väljal maha. Paljud punased plagasid Hiiumaale, mis
oli veel punaste võimu all. Ööl vastu 1. septembrit
suundus Hiiumaa poole kaks okupantide laeva. Üks, mida juhtis
punane linnapea Evald Kaar, mees kes juhtis Läänemaa
Vabadussamba hävitamist, läks plagajate hooletuse tõttu
merel põlema. Tulesurma surnute seas olid ka Vits ja Veinberg,
kelle surnukehad meri Rohuküla taha loksutas. Tõkke
jõudis Leningradi, Ringo Sverdlovskisse.
Kui nõukogude väed Eestisse tagasi tulid, hävitasid
punased mõrvatute hauatähised ning asemele ehitati
majad. Ohvrid maeti ümber Metsakalmistule ühishauda.
Maetuid ei lubatud mäletadagi.
“Muuta Te mind ei suutnud,
ainult sandiks teha!”
Koos sõbranna ja võitluskaaslase
Laine Kasega sai Vaikest metsavendade käepikendus. Vaike
peale kaebas külanõukogu esinaine Alla Vinger ning
Vaike arreteeriti 10. okt. 1948. Pagari vanglas sai temast selle
maja vägivalla ja julmuse ohver ja ta invaliidistus “lämbumiskapis”
olemise tagajärjel. Süda ei pidanud vastu. Kohus määras
talle 10 aastat vanglat ja et ta oli alaealine, saadeti ta Harku
laagrisse, millele järgnesid Arhangelski oblasti vangilaagrid.
Ta vabanes 29. juulil 1954 nn “alaealiste määruse”
põhjal I grupi invaliidina ning suunati Abakani eluaegsele
asumisele. Konvoid ei peetud vajalikuks kaasa anda, arvates, et
küll kärvab tee peal ära. Vaike olek ja riietus
äratas Jertsevo jaamas kodumaale sõitvate eestlaste
tähelepanu, kes teda kaasa kutsusid. Vaike sõitiski
salaja Eestisse ja täna võib öelda, et see julgustükk
päästis ta elu. Asumisel ei oleks ta ellu jäänud.
Tänu mõnede arstide julgusele õnnestus tal
end algul varjata nakkushaiglas. Alalise elamisloa sai ta alles
sama aasta lõpus. Kuni aastani 1967 oli ta miilitsa järelvalve
all. Ta abiellus, sündis poeg Toomas, kes on emalt pärinud
kunstiande. Ka Vaike tegeleb jõudumööda kunstkäsitööga.
Pojal on viis last, kellest Vaike loodab sirguvat Eesti riigi
väärilisi kodanikke. Vaike rehabiliteeriti 13. juulil
1991.
Poola rahvusest ema Ekaterina, õde Laine, noorem vend Mihkel
ja võõrasisa küüditati Siberisse märtsis
1949. Nad küll põgenesid Rägaverre ja ainsast
mehest, kes teadis, sai nende reetur. Praegu elab ta oma naisega
perekond Aava kunagises kodus Veimaris. Vaike vanem vend Kalju
pages Kukruse põlevkivikaevandusse.
Vaike sõnul ei ole piinajatel ja vangistajatel õnnestunud
teda muuta, ainult sandiks teha. Kuigi ka taasiseseisvunud, kuid
sisult sovjetlik Eesti Vabariik “laagriinvaliidide”
olemasolu tunnistada ei taha, ei kahetse ta ühtegi hetke
sellest ajast, mil ta metsavendade eest vangis istus ja kannatas.
Erinevalt praegustest poliitikutest olid need mehed seda väärt.
Oma isale mõeldes leiab Vaike, et isa vääriks
postuumselt Kotkaristi. Mõni posti ümberlükkaja
on selle saanud, kuid tema arvates on inimeste päästmine
eluga riskides midagi muud kui postide ümberlükkamine.
Vaike Kupperi südamesoov on, et meie rahvas hoiaks ühte
ja üksteisest hooliks. Et enam kunagi ei juhtuks nii koletuid
kuritegusid.
Reetjat Alla Vingerit tabas reeturi palk. Ta vajus oma kuritegude
all küüru nii, et nina oli vastu maad. Tema saatuseks
oli surra janusse ja nälga. Õiglus on ikkagi olemas.
Ka selles ilmas.
* * *
Vaike Kupper on mälestusi möödunust
ja noorusest luulevormis talletanud:
1954.a
Üle 6 pika sunnitöö aasta
sain kõndida taas koduõues.
Mõte vaikselt noorusaegu taastas
ja süda lõi ärevalt põues.
Ma käisin läbi majade read
Kus elasid nüüd vaid võõrad.
Kõik sugulased ja sõbradki head
olid selja kodule pöörand.
Mu kodu Veimari nii lähedane ja tuttav
Oli nüüd tühjust täis.
Et inimenegi möödaruttav
Mingi uustulnukana näis.
Lossi taha oli kerkinud uusigi maju
silm uut märkas mitmelgi teel
ning äkki sääl mu süda tajus
on jäänud midagi alles veel!
Meist isa jäi Eestimaa mulda siia,
Ema, vennad ja õde ellu jäid
Ja ise ma elavana ringi käin
et isa kalmule saaks lilli viia.
Äkki tänutunne mul täitis rinda,
et oleksin end mullale visand
ja suudelnud Eestimaa püha pinda
ja tänanud Taeva Isa.
|
|
|
