|
|
|
Rakke valla vapp.
Hõbedane teravik tähistab paekivi ja sellest toodetavat
lupja ning nende kasutamist ehitustel. Rukkilille seitse kroonlehte
märgivad Rakke valla moodustanud seitset mõisat.
Hõbedased veepiisad osutavad valla maade paiknemisele
Pandivere veemaardealal. |
Rakke vald loob oma identiteeti
tekst: Margit-Mariann
Koppel
Lääne-Virumaal
kolme maakonna kokkupuutekohas, metsade taga ja suurtest magistraalidest
kõrval asuv Rakke
vald naudib iseolemist,
väärtustab ajalugu, investeerib noortesse ja loob elamisväärset
keskkonda.
Kohtusin
Tallinnast 130 km kaugusel asuva Rakke vallavanema Andrus Blokiga
Tartu Rahu 85. aastapäeva tähistamisel Vanemuise teatrisaalis,
kuhu ta oli tulnud koos hulga Rakke koolinoortega. Rakke vald
on üks neist omavalitsustest, kes toetavad meie ajakirja
lugejatele hästi tuntud mehe Enn Voika isamaalisi ettevõtmisi.
Põgusal jutuajamisel teatrikohvikus küsisin vallavanemalt,
mis motiveerib teda sellistes üritustes kaasa lööma?
“See on ju investeering noortesse. Nad peavad Eesti ajalugu
teadma,” vastas vallavanem Blok, kes ka ise on põline
rakkelane. See ootamatult eluterve vastus tekitaski lähema
huvi kandi vastu, kus alustas “Kevade” kirjutamist Oskar
Luts, kust on pärit muistne vanem Tabellinus, loodus- ja
arstiteadlane Karl-Ernst von Baer, kirjanik ja arst Fr. R. Faehlmann,
Eesti iseseisvusmanifesti autoreid riigitegelane Juhan Kukk ning
õhuväe looja kindral Richard Tomberg; kus edendatakse
Eesti elu, andes selles osas silmad ette suurematele ning jõukamatele
paikadele.
Provintsistumise
lõpp
Endine rahvaliitlane
Mart Helme ütles mulle kord, et Rahvaliidus on palju rahvuslike
vaadetega inimesi ja sellepärast ta sinna astus. Tegin tema
jutu peale siiralt imestunud näo, kuni kohtasin Andrus Blokki,
kes just selline tegusa loomuga mees ongi. Maamehena on Rahvaliidu
programmilised seisukohad talle lähedased, kuid kompartei
liikmeksoleku luukeret tema kapis ei ole. Enne poliitikasse tulekut
olid tema kireks hoopis autod ja autosport. Poliitikasse tõi
autohuvilise mehe soov teha lõpp minnalaskmisele ja Rakke
valla provintsistumisele. Vallavanema ametis on saatjaks talle
isa poolt eluteele kaasaantud sõnad, et kui oled midagi
lubanud, siis tuleb seda ka täita.
Kirgi kütva võimuvõitluse jaoks pole eluliste,
lahendamist vajavate probleemide kõrval mahtigi. Suuremad
projektid saavad teoks valdade vahelises koostöös ja
nende elluviimiseks ei pea kuuluma ühte suurde kolhoosi,
on vabadust ja iseolemist eelistav vallavanem Blok veendunud ning
meenutab, et omal ajal oli just Rakke vald see, kes maavanema
kui riigi esindaja sunniviisilise haldusreformi pärast kohtusse
kaebas. Kohus otsustas, maavanem küll rikkus seadust aga
süüdi jääb ikkagi Rakke vald. Aga ega kaua
aega ei läinudki kui tõmmati sund haldusreformile
pidurid peale, lõpuks me ikkagi võitsime.
Nagu kõikjal, on ka Lääne-Virumaa keskmise suurusega
Rakke valla (elanikke 2050) peamisteks probleemideks tööpuudus
ja iive. Valla keskuseks on Rakke alevik (1190 elanikku), suurimad
külad on Salla (146), Liigvalla (125), Tammiku (84) ja Piibe
(68). Suurimaks tööandjaks on Simuna kõrtsmiku
ja ärimehe Karl Kaddaka poolt 1910. aastal loodud lubjatehas,
mille uhke 67-meetrine punastest tellistest korsten tema nime
ning aastaarvuga on Rakke sümboliks. Tööl käimist
ja töö leidmist raskendab kaugus keskustest. Tallinna
suunast on sinna võimalik liikuda vaid hirmvarajaseks tõstetud
rongiga või sõita üle Tartu, Paide, Rakvere
või Jõgeva. Et inimestel oleks näiteks võimalik
Koeru tööle sõita, lõi vald bussiliini,
mida doteerib. Kui paljudele meist on pangaautomaat tavaline asi,
siis Rakke inimestele ja vallavanemale on see helesinine unistus.
Raha saamiseks tuleb võtta teekond nt Väike-Maarjasse.
Sunnismaisestav bussiühendus on ka põhjuseks, miks
võib Rakke vallas euroajastul näha liikvel külainimestele
eluliselt vajalikku uunikumi nagu autokauplus ehk rahvakeeles
lavka.
Selleks, et inimesed Rakke vallas elaksid, tuleb vallavanema sõnul
neile luua motivatsioon ja elamisväärne keskkond, kus
on oma koht ka ajalool ning kultuuril. Sellelt aluselt saab hakata
kujunema ja kujundama ka oma kodukandi identiteeti.
|
Unikaalne jäädvustus Rakke koolimajast aastal 1903.
Foto: Rakke muuseumi kogudest. |
Väärtushinnangutest
algab kõik
Identiteedi teema on
Rakke jaoks väga oluline, sest tänu Tapa-Tartu raudteeliini
ehitamisele raudteejaama ümber 19. sajandi lõpul kujunenud
keskalevisse koondusid inimesed elama eri paikadest ja vaatamata
ümbruskonna rikkale ajaloo-ning kultuuriloole, ei ole nad
sisserändajatele tüüpiliselt osanud seda eriti
väärtustada. Päris mitmed kultuuritöötajad
on siit ka kohalike inimeste liigse passiivsuse ja ükskõiksuse
tõttu lahkunud. Olgugi, et Rakke vald oli taasiseseisvunud
Eestis esimene, kus pandi uuesti jalad alla Laulu ja Mängu
Seltsile, mis oli asutatud möödunud sajandi algul kooliõpetaja
Hans Jürgensi poolt.
Päratu töö Rakke vaimu- ja tarbevara talletamisel
tegi kooliõpetaja ning kultuuriloolane, koolimuuseumi looja
Helmut Joonuks, kes oma kirgliku harrastusega ka kooliõpilased
nakatas, kuid kelle pärand jäi pärast tema lahkumist
unustusse ning jõuti vanavarakrattide poolt osaliselt laialigi
tassida, kuni tuntud ajaloolase Tullio Ilometsa vend Antti Ilomets
selle üles korjas, arhiivi korrastas, koduloomuuseumi rajas
ning Joonuksi elutööd jätkab.
Koduloomuuseumi omanikuks on Haridusselts, mille tegevust ja seeläbi
ka muuseumit toetab rahaliselt vald. Mittetulundusühingute
toetuseks on valla eelarves lausa eraldi rida. Rakkes tegutseb
ka kultuurikeskus ja hiljuti said oma vahva paiga noored. Vaevalt,
et kuskil noortekeskuses leidub nii kadedakstegevalt lahedaid
graffitistiilis seina- ja põrandamaalinguid kui Rakkes.
Noortekeskuse ruumid leidis ja remontis vald, kulutades selleks
80 000 krooni. Arvutid, teleri ja sporditarbed aitasid muretseda
lahked sponsorid, majale elu sisse puhumine on noorte endi ülesanne.
Tingimused sisukaks tegevuseks on loodud ja auvõlg valimislubaduse
näol on noorte ees vallavanema sõnul täidetud.
Juba selline suhtumine näitab, et vallavanema sõnad
noortesse investeerimise olulisusest pole poliitiku retoorika.
Selle tõestuseks on ka tõik, et Rakke vald on teadaolevalt
väheseid, kui mitte ainus, kus makstakse valla poolt kinni
koolitoit kuni gümnaasiumi lõpuni. Ees ootab gümnaasiumihoone
kapitaalremont. Rakke vallas on kokku kolm kooli ja kolm raamatukogu
ning ühe vahva eripärana selline koht nagu Külakodu,
mis asub Lahus. Kokku viit küla: Nõmmküla, Lahu,
Kõpsta, Piibe ja Koluvere hõlmava mittetulundusühingu
Kodukülad algatusel loodud külakodus on olemas koosolekusaal,
söökla ja külaelanike jaoks tähtsaimast tähtsaim
– külasaun. Külakodu ehitamiseks saadi toetust
SAPARDilt ning omafinantseeringu 300 000 krooni ulatuses kattis
vald. Järgmise üritusena on Lahusse kerkimas uus kõlakoda.
Rakke kultuuriradadel
Endla looduskaitseala
kirdepiiril ja Pandivere kõrgustiku lõunaserval
asuv Rakke vald pakub silmailu ka loodusenautijatele, sest kõigi
turistide, matkajate ja jalgrattakrossi sõitjate rajad
viivad magnetina üksmeelselt 166,5 m kõrgusel merepinnast
asuvale Emumäele. Selle 115-astmelisest ja 21,5 meetri kõrgusest
vaatetornist võib heita pilgu Lääne-Virumaale,
Järvamaale ja Jõgevamaale ning naabritele Avanduse,
Väike-Maarja, Koeru, Jõgeva ja Torma vallale. Emumäe
jalamil on ka mõnusad telkimiskohad ning vahvad puujuurikatest
ehitatud matkamajad, igaüks ise kuju ja nimega. Mäe
tipus olev onn meenutab välimuselt mongoli jurtat. Emumäe
nimi ei tulene muide mitte linnunimest, vaid sõnast ema
ja muistse pärimuse järgi sündis see mägi
Kalevipoja hobuse tagumiste kapjade alt lennanud mullakamakatest,
kui see parajasti ründavate huntidega võitles, sellal
kui vägilane soos õiglase und magas.
Käies Rakke kultuuriloo radadel, tuleb kindlasti teha juttu
tänapäevalgi elujõulisest ürgsest Tammiku
külast, mis oli muistse Lammu kihelkonna Pudiviru keskus
ja virulaste vanema Tabellinuse koduküla. Muistsel linnamäel
on säilinud kultusekivid.
Tuntud inimestest on lisaks juba mainitud kuulsustele selle kandiga
ühel või teisel moel olnud seotud helilooja Ferdinand
Mühlhausen, stratonaut Ernst Birnbaum, kirjanik Marta Sillaots
ja tema vend, hüdrobioloog Heinrich Riikoja, näitekirjanik
Hugo Raudsepp, filmioperaator Theodor Luts, kirjanik Riho Lahi,
poksija Aleksander Kõluvere, kirjanik Heino Väli,
kunstnik Georgi Markelov, ooperilaulja Kalju Karask, tõlkija
Mati Sirkel ja suusataja Õnne Kurg.
Ajaloo ja kultuuri väärtustamisel ning rahvuslike ürituste
tähtsustamisel on vallavanem Andrus Blok oma nõu ja
jõuga isiklikuks eeskujuks. Paar aastat tagasi püstitati
valla eestvõttel Eesti õhuväe loojale ning
pikaaegsele Õhukaitseülemale kindralmajor Richard
Tombergile (6.09.1897 – 25.05.1982) tema sünnikohta
toonases Simuna kihelkonnas Salla vallas mälestuskivi.
|
Eesti õhuväe looja kindralmajor Richard Tomberg
peale Siberist naasmist. |
Rakke valla
kindral – Richard Tomberg
Saatuse irooniana aastal
1940 Eesti Vabariigi viimasel sünnipäeval koos Aleksander
Jaaksoni ja August Kasekampiga kindralmajoriks ülendatud
Richard Tomberg oli a i n u s Eesti sõjaväe kõrgemast
juhtkonnast, kes punapõrgus ellu jäi. Ta arreteeriti
Venemaal, 1944. aasta veebruari viimasel päeval, süüdistatuna
Eesti ettevalmistamises inglastele kallaletungiks Venemaale. Peale
8 aastat kestnud eeluurimisvangistust üksikkongis mõisteti
talle karistuseks traditsiooniline 25+5, kuid ta vabanes laagrist
lausamnestia korras aastal 1956 kui “alusetult süüdimõistetu”.
Ta tuli tagasi vaimselt muserdatuna, 40 kilo kergemana, piinamisjäljed
ihul.
Koos Tombergiga vabanes laagrist ka major Döring, kes oli
aastal 1940 Tartu lennuväe divisjoni ülem. Döringu
abikaasa elas Rootsis. Ühel korral õnnestus Tombergil
pääseda reisile Rootsi ja ta lubas kaasa aidata Döringi
ümberasumiseks, mis hiljem ka korda läks. Mõned
pagulasajalehed seostasid Tombergi külaskäiku “hingede
püüdmisega”, milles oli tõtt vaid niipalju,
et see “püüdmine” toimus teises suunas, kui
nemad oletasid. Muide, laagris veedetud esimesel päeval kohtas
Tomberg saunas ei kedagi muud kui Ülemnõukogu Presiidiumi
esimeest Nigol Andresenit, kelle ta siiski vaatamata küürus
kehale ja lahjale näole ära tundis. Siberis omandas
Tomberg ka oma hilisema elukutse – ehitaja.
Võib-olla tänu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor
Tomberg ellu jäigi, oletab pojapoeg Herki Tomberg, kellele
on mitmepalgelise elukäiguga Richard Tomberg meelde jäänud
ennekõike vanaisana, väga lahke ja hella südamega
inimesena. Talle meenub, kui vanaisa kirjutuslaua taga istudes
mõnd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupäeval
koos vanaemaga mitut sorti pirukaid küpsetas, aga ka see,
kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud
ordenite ega aumärkidega mängida ning raamaturiiulis
leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. Tol ajal oli see teatavasti
rangelt keelatud kirjandus, mille olemasolustki ei tohtinud iitsatada,
lugemisest rääkimata. Vanaisa unistus näha enne
surma veel kord oma Austraalias elavat tütart ja tütrelapsi,
ei täitunud, sest nõukogude võim ei andnud
talle väljasõiduluba.
Nüüd leiab Herki Tomberg, et ta ei kujutaks ettegi,
et pärast taolisi läbielamisi ning põhjustatud
kannatusi pistetakse pihku mingi paber kirjaga “osvobit kak
neobosnovanno osuzdjonnovo”. Ja kõik!
Mõeldes raugematu hooga kestvale diskussioonile, kummas
mundris võideldi rohkem Eesti iseseisvuse eest, ütleb
Herki, et kui oleks tema teha, oleks ta selle vaenukirve juba
ammu maha matnud, sest sõltumata mundrist, sõltumata
paiknemisest ühel või teisel pool rindejoont, oli
enamiku võidelnute meeles ikkagi soov vabast ja iseseisvast
Eestist.
Kindlasti on kindralmajor Richard Tomberg ka praegustele Rakke
noortele eeskujuks ustava sõduri ja hea inimesena, nagu
oli omal ajal neile, kes teda tundsid.
Et hästi
elada, ei pea olema Viimsi vald
Elu võimalikkus
maal sõltub sellest, millesse investeeritakse. Rakke vallajuhtide
väärtushinnangud peaksid andma mõtlemisainet
teistelegi valdadele ja ka linnadele ning kokkuvõttes meile
kõigile. Heaks näiteks Rakke kõrval on Kambja,
mis oma suurmehe Julius Kuperjanovi mälestuse hoidmisest
rohkem hoolib kui Tartu, kuhu rahvuskangelane maetud on. Samuti
võib esile tõsta Jõhvit, kus avatakse 19.
juunil ausammas kindralmajor Aleksander Tõnissonile, omaaegsele
Viru rinde juhile. Kurb vaid, et nii Tartu kui Tallinn oma kunagise
linnapea 130. sünniaastapäeva sootuks unustasid. Kuid
Tartu heaks kõneleb fakt, et linnavalitsus toetas rahaliselt
Tõnissoni ausamba rajamist ning linnamuuseumis on tuleval
aastal tulemas näitus. Tallinn seevastu keeldus ausamba rajamise
toetamisest.
Investeeringuks noortesse on kindlasti ka Justiitsministeeriumi
toel hiljuti valminud ning kinos Sõprus esilinastunud film
Eestit tabanud okupatsioonidest ja repressioonidest, mis ehk aitab
neil teadvustada toimunut ning õppida hoolima kättevõidetud
vabadusest.
Kui ajalugu ja kultuuri ei väärtustata või neid
teadmisi millekski ei peeta, võib kergesti juhtuda, nagu
hiljaaegu Põlvamaal, kus harimatusest mindi kirvega sajanditepikkuse
ajaloolise ja kogukondliku mälu kallale, mille kandjateks
olid ristipuud. Neisse puudesse lõigatud ristid olid sinna
sajandite jooksul kätkenud mälestuse igast inimesest
ja külast. Need puud olid kohaliku mälu ja inimeste
hingevardjad ning nende kergemeelse ja hoolimatu maharaiumise
läbi kaotasime oma rahvuslikust mälust ja kultuurist
midagi palju enamat, kui arvata oskame. Nii käituvad oma
kultuuriga barbarid.
Perifeerses kohas asuval Rakke vallal on kestmise nimel tulnud
rohkem pingutada. Kaugel metsade taga elades ei jää
ju muud üle. Väiksema eelarve juures on Rakke vald saavutanud
rohkem, kui mõnigi temast suurem, arvukam ja rikkam omavalitsusüksus.
Millest see tuleb? “Aga võib-olla mujal investeeritakse
ametnike palkadesse?” vastab elu võimalikkuses maal
veendunud vallavanem Andrus Blok sellele küsimusele naljatoonil.
|
|
|
