|
|
|
Helju Mikkel koos sõbra
Timmuga. |
Rahvatantsumemm Helju Mikkel:
”Oma maa armastus peab olema!”
tekst: KE intervjuu
fotod: M. koppel
Tänavu
kevadel täitus meie tantsumemmel Helju
Mikkelil kaheksa aastakümmet.
Tema elus on olnud kaks missiooni: ülikooli rahvakunstiansambel
ja Haldja talu, kus igal asjal on oma nimi ja lugu. Kõik
tema tantsud on siin ja siit võetakse ka tantsupidude tuli.
Maa-, puu- ja tuleusku Helju Mikkel ei oska elada ilma ideeta.
Ta loodab, et tema nägu läheb sama kortsuliseks nagu
Helmi Tohvelmannil, sest noorest ilusast siledast näost pole
ju midagi vaadata.
Miks Te tunnete ennast Eesti
kultuuri ematalana?
Te ütlesite seda. Mulle ei ole keegi mitte kunagi nõndamoodi
ütelnud. Arvan, et mõtelnudki mitte. Herbert Tampere,
Anna Raudkats ja Ullo Toomi – nemad, nii vaimu- kui jaksutalad,
on vana rahvatantsuvara üle Eestimaa kokku kogunud ja pärandanud
selle raamatutena tulevastele põlvkondadele. Rohkemat kui
üks vaimne oksaharu ma endast küll mõtelda ei
söanda.
Palun jutustage,
kuidas Neue-Rebbase talust Haldja talu sai.
Minu isapoolsed vanavanemad olid Järiste kõrtsi rentnikud.
Piisavalt raha kogunud, ostsid nad Luke külla Rebase talu.
Talus kasvasid viis venda ja kolm õde. Külast 2 km
eemal oli lahustükk suurest talust, kus alguses oli rentnik,
hiljem tulid siia vanavanemad koos kõige noorema pojaga.
Sauna räästa all oleval sindlilaastul seisis kirjas:
Neue-Rebbase.
Emale ei meeldinud rebaste kanalaudas käimised. Ju seepärast
ka talu nimi. Nimede eestistamise aegu sai ka talu nime muuta.
Peaaegu ümberringi oli soo, seepärast mõeldi
kahest variandist – “Udusoo” või “Haldja”.
Haldjad emale meeldisid. Tal olid oma mõttehaldjad, toa-ja
õuehaldjad, lindude-loomade, puude-ja lilledehaldjad. Ka
tädidele meeldis “Haldja”. On ainuõige,
et talu sai nime, kuhu sobivad nii mõnedki tänased
toimetused.
Mis ajast Teie
mälu peale hakkab?
Aastaid ei oskagi ütelda, aga meie vana elamut mäletan
väga hästi. Põhja-lõuna suunalisel pikal
hoonel oli sammaldunud õlgkatus. Missugune sammal! Pehme,
tihe ja nii roheline nagu kevadine oras. Vitsahirm keelas sinna
ronimast. Välisseinad olid savist, mille kumalased tegid
auguliseks nagu meekärje ja need sumisesid kumalaste laulust.
Mäletan üht kevadist päeva. Kuulasin ja vaatasin
kumalasi. Hakkas väga soe. Võtsin kõik riided
seljast ära ja riputasin akna all oleva adrakure otsa. Ma
tahtsin olla kumalane. Teine, vist varasemgi mälu. Vaatasin
aknast välja. Kooguga kaevu juures olevas künas jõi-puristas
hobune Ada. Kuulsin seda sõna tihti. Ütlesin: “Ada!”
Millisena on Eesti aeg Teie
mällu jäänud?
Ustav. Südantligi. Lapsemeeli rõõmus, neiulikult
unistav, terve ja töökas. Kõike, mis talus võimalik,
oskasid ema ja isa ise teha. Poest osteti vaid petrooleumi, suhkrut,
soola, heeringat, rattamääret, pastlanahka ja kingad
või säärikud. Leiva, saia, suitsusingi, suitsusauna,
kaseviha ja jaheda linase palaka lõhnad – need jäävad
põliselt üksikhetkede hingekaaslasteks. Neiuna oli
ema nii ahne lugeja, et peitis lüpsile minnes raamatu põlle
alla – luges ja lüpsis korraga. Küllap seepärast
pandigi ristimise ajal mu rinnale rüüside alla “Postimees”.
Ilmselt polnud “Postimehel” kirjanikuks tegemise võlujõudu.
Haldja helises ka tööd tehes lauludest – ema, isa
ja lindude omast. Meil õega olid jalas ema heegeldatud
pitssokid. Uued kleidid saime jõuludeks ja jaanipäevaks.
Tore oli see, et lapsi võeti igale poole kaasa. Pidime
käima ema ees. Hoidma end sirgena, lõug natuke tõstetud.
Varbad ei tohtinud olla sissepoole, käimine linta-lönta
ega tagumikku hööritada – see on ropp. Pidime paluma,
tänama, head ööd ja ilusaid unenägusid soovima,
tere hommikust ja rõõmsat päeva ütlema,
vastutulijaid teretama ja kniksu tegema. Kui poes käies mingi
kaotatud asja leidsime, pidime selle samasse kohta tagasi viima,
sest kaotaja võis otsima tulla ja ei leiagi. Oma küla
inimesed tundsid ja teadsid kõiki. Kellel mingi näpuviga
juures, nende lastele ja lastelastelegi vaatasid põliselanikud
viltu veel tänapäevalgi.
Millal tuli Teie
ellu tants, millest sai Teie elu sisu?
Hilja. Meie peres ei tantsitud. Kui peole lubatigi minna, pidid
kingad minnes ja tulles näpuotsas olema, sest need ei tohtinud
märjaks saada. Ei tihanud peole jäädagi, sest kuidas
sa tuled paljajalu poisi kõrval koju!
Ema õpetas mind ilmekalt lugema. Koolis olin ilulugeja
ning osaline näitemängudes. Igapäevane koolitee
oli 4 kilomeetrit pikk – imeliselt ilusa loodusega ja värske
õhuga. Minus paljude mõtete looja, milledest nii
mõnedki teoks tehtud. Võimlemistunnid olid, aga
nendes õpetati ringmänge – laule, päkapikkude,
lumehelbekeste, karude, oravate, seente jne. tantse. Saksa okupatsiooni
ajal oli Nõos rahvatantsuring. Seal õppisin oma
esimese rahvatantsu - “Kiigadi-kaagadi”.
Isa astus kolhoosi
selleks, et tütar ülikooli pääseks?
Jah. Õde Ehaleid lõpetas keskkooli ja tahtis ülikooli
minna. Ta eksamihinded olid kõik viied, aga vastu ei võetud,
sest isa polnud kolhoosnik. Mäletan, isa istus ühel
pool, Ehaleid teisel pool söögilauda. Kui isa kuulis,
miks tütart ülikooli ei lubatud, pani isa käed
kokku ja ütles: “Tütreke, ma lähen homme ja
panen ennast kolhoosi kirja.”. Lõpuks pääses
Ehaleid ülikooli ja lõpetas selle arstina.
Kas Teid ähvardas
ka reis küüdivagunis külmale maale?
Siber meid ei ähvardanud, sest meil ei olnud niipalju maad.
Aga mina olin saksaaegsete käimiste ja olemiste tõttu
halvas nimekirjas. Kord viidi mind Tartus “Halli majja”
ülekuulamisele, mida on veel praegugi vastik tunne meenutada.
Enne seda oli meil olnud klassiõhtu, kus olime teinud iga
tüdruku jaoks eesti luulest pärit ilusa reaga kutse
ja ka sini-must-valge oli sinna tehtud. Minul oli see muhvis ja
kui mind pisteti kongi, siis tegin nagu sööks biskviiti
ja tükikaupa sõin selle kutse ära.
Tartu Õpetajate Seminar õnnestus lõpetada
komsomoli astumata. Ainult parteiajaloo eksamihinde võttis
direktor kaks astet allapoole komisjoni hinnet. Ütles, et
mis sellest, et teab, komsomoli ei astunud, tõrges. Olles
Tartu Õpetajate Instituudis rahvatantsu õpetajaks,
algas pärast vabariikliku ülevaatusel I koha saamist
komsomoli sund uuesti. Seekord päästis mind rahvatantsuringi
klaverisaatja, kes oli määratud minu ettevalmistajaks.
See aus tüdruk küsis otse – tahad või ei?
Ma ei tahtnud. Ütles, hea küll ja kui tuli minu kohta
aru anda, oli ta öelnud, et seda inimest ei soovita ta üleüldse
organisatsiooni võtta. Temast ei ole ju mitte mingit kasu.
On rumal, ei oska peale rahvatantsu mitte midagi. Aitäh talle,
vaprale klaverisaatjale!
|
Helju Mikkel ja Margit-Mariann
Koppel, Haldjal Volbriöö lõkke ääres
mõttelõnga veeretamas. |
Just rahvatantsuga
Te hoidsitegi ülal eesti vaimu ja tegite ülikooli rahvakunstiansamblist
rahvusluse kantsi?
Jah, tegin küll. Ülikooli rahvakunstiansambli sain ma
1953. a. Neid oli vaid neli segapaari. Ester Prinits läks
lapseootele, mina teda niikauaks asendama. Ester ei tulnudki tagasi
ja nii ma jäin. Ansambel kasvas arvuliselt, tantsutehniliselt
ja aateliselt üheks Eesti esiansambliks, keda esimese katsekivina
saadeti kapitalistlikku riiki. Tantsijate ja minu vaheline usaldus
oli nii suur, et teadsime ka, kellele on tehtud ettepanek nuuskida
ning aruande teksti arutasime enne esitamist koos läbi.
Sügaval vene ajal oli rahvakunstiansambli vilistlaste esimene
kokkutulek. Tiigi taha, varjulisse kohta istutasime tamme. Lootuste
sõnad ütles jurist Uno Vetner: “Me istutame siia
vabaduse, tõe ja õiguse tamme.”. Tänaseks
on tamm paras peiupoiss, kauni kasvu ja kahara võraga.
Mida tants Teie
jaoks tähendab?
Minu jaoks on rahvatants vestlus liigutuste kaudu. Liigutus saab
öelda rohkem kui sõna, nii heas kui halvas, just niisama
nagu tuul paitab hilju puulehti või lilli, niisama nagu
torm räsib, tõukab ja murrab. Liigutuse kaudu elab
tantsus rahulolu ja rõõm. Rahvatants on kaunim riietumisviis
– eesti rahvarõivas, eriti kui kantakse oma paikkonna
rahvarõivaid. Rahvatants on mõtteviis olla täna
parem kui olin eile, olla homme parem kui olin täna –
seda sõprusringis, käed parem üle vasaku, ühenduses
üksteisega, tundes üksteise südametukseid, rütmiliselt
korrastatud elu. Rahvatants on aatehoidmine, mis kõlab
ka meie sünnipäeva õnnesoovis - “Jää
Lindana julgeks ja kangeks kui Kalev, nii kõlab sulle me
tervituslaul!”.
Olete öelnud,
et maa on Teile kõik. Kuid olete ka tule- ja pajuusku?
Mina saan energia maast, mitte inimestelt. Maa nägu on aus,
avali, otsekohene, omane. Maa kannab palju ja annab palju, olles
ühtaegu pungade kasvujõud ja juurte hoiukamber. Ma
palun maalt, et ta kasvataks “Sõleseppade” kaasikualuse
üleni täis ülaseid, sinililli, lõosilmi,
kikkapükse ja kullerkuppe – kooks kaskedele iluvaiba.
Puid mina istutan. Lindudele see meeldib, mulle jälle nende
laul ja vilkad pesapunumised. Kõige rohkem on südantligi
paju – visa, vähenõudlik, lihtne, varane pehme
pai tegija kui põsed on veel aprillist kõhedad,
urvad kui nokatsit kergitav kevad. Aga põõsana on
paju käänu-väänuline seda-ja teistpidi, kus
istudes võisin end suureks prouaks mõelda. Aga ei
saanud. Minu lapsepõlve sõbranna, kes elab praegu
Austraalias, sai.
Vaata nüüd kui soojalt ja sõbralikult tuli meiega
vestleb. Küllap jutustab sellest, kuidas laotakse loitsuhalgude
riit, kuidas äsjasündinud säde kasvab leegiks,
halud põlevad söeks ja söest lahvatab uus leegisööst,
uus tulelaps – järjepidevuse sümbol. Valgus ja
tuli on minuga sinasõbrad. Kui astun Maasõõrist
Kõiksuse kotta, palun, et Haldjal põleks palju küünlaid
– et oleks valge ja tee jääks hästi meelde.
Aga lilled jäägu kõik kasvama, õitsema.
Aga küünlad põlegu, et Suur Vanker näeks,
kust ma tulen.
Mis Te arvate, mis sai minu juubelilillede sületäitest?
Ei oska arvata,
palun jutustage!
Kuivatasin kõik ära. Võtsin üles Viruskundra
kivipõranda ja asetasin nad teiste, kogu elu jooksul kogutud
ja siia pandud lillede kõrvale, katteks kivide värviline
mosaiik. Miks ma nii tegin? Sellepärast, et oleme koos elanud.
Rahvatantsu pärast on nad mulle toodud. Viruskundra on siin
olnud rahvatantsu tule sütehoidja. Järelikult on minu
lillede õige koht just siin, rahvatantsu märkide juures.
|
Pirnipuu oksast sündinud
tulealtari valvur Viruskundra Volbriöö ehtes. |
Ajame juttu tulevardja
Viruskundra juures. Kuidas Viruskundra sündis?
Laulu- ja tantsupeokomisjon koos Mait Aguga läkitasid mulle
küsimuse - kas rahvatantsupeo tule võiks võtta
minu koduõuelt? See üllatas. Aga mõtlesin,
et õigem on tõesti tuli võtta taluõuelt
kui selle pronkssõduri juurest. Mis õigustaks Haldja
valikut? Mõtlesin – ülikooli rahvakunstiansambli
igakevadised lahkulennu (Karikakra päev) päevad ja vilistlaste
istutatud kaseallee, Õpetajate Instituudi “Sõleseppade
kaasik”, Saaremaa kadakad ja kiviaia näidis, Kalendrilaulude
kadakad, Hobupea värav, Aravete kiik, Tõrva püstkoda,
Puhja kividiivan, vilistlaste tamm ja rahvatantsijaist abiellujate
tammed, üha pikenev kiviaed, maamuru täis põlvpüksi-
ja torukübaraealiste jälgi, siin sündinud traditsioonide
jälgi....
Süda tundis, tantsupeotuli tahab siin sündida. Kodune,
samblaeas pärna alune oli liiga väike. Valisin praeguse
koha. Suur kohustus. Suur mõtlemine. Hiidlased panid paika
neli esimest kivi: Põhi. Lõuna, Ida, Lääs.
Põllumajandusakadeemia “Tarbatu” seadis kompassi
järgi õigesse kohta suuremad kivid: Kirre, Kagu, Edel,
Loe. Kui sõõr sai seest täidetud, tuli välja
Põhja-Eesti preesi kujund ja preesilt ometi tuld võtta
ei saa. Tegin uue kavandi nõnda, et tulekolle jääks
idapoolsesse osasse. Ladusin maha suure sõõri laiuse,
väikestest kividest. Põhja täitsid väikesed
rahvatantsijad väikeste kividega. Nõo vald aitas kohale
vedada kõige suuremad kivid. Kirjekorjes (Haldja külalisraamat)
on tegijate-abimeeste nimesid üle kogu Eestimaa. Kui tulealtar
peaaegu valmis sai, ütles Mait Agu: “Memm, see on ju
nagu kirikus, eeskoda – preesiõu ja tulesüüte
altar.”. Puudu jäi veel tulehoidja – jõuamegi
Viruskundra sünnilooni.
Meie õunaaias kasvab vana pirnipuu, mille isa poisikesepõlves
metsast aeda tõi – nüüdseks kõrge,
jäme ja hästi haruline puu. Ühel pühapäevahommikul
jäin pirnipuu juurde seisatama ja tundsin äkki, et ta
pakub mulle üht suurt oksa. Poeg Mehis vaatas ka ja arvas,
et oks on huvitav. Kui Mehis kõik ülearused raod ära
lõikas ja tüvi vajalikku asendisse tõstis,
sai temast Viruskundra, kelle puusale toetab oma pea varsake.
Kummaline sõnum! Isa, suure hobusesõbrana, kasvatas
ka varssu. Kummaline looduse ja inimese seose märk. Varsakese
tolmuka jättis Mehis alles.
Viruskundra on Lõuna-Eesti nimi ja tähendab tule-
ja koduvalvurit. Etnograaf Anu Vissel tuletas seda meelde ja oligi
nimi käes. Viruskundra näo vormis keraamik Piret Veski.
Juuksed ja patsid tehti lugastest, hundinuiadest, utevillast,
koerakarvadest ning väikestest vilgukividest. Ja kui ta siis
Jaanipäeval sündis, kätel Nõo tantsijate
kingitud leegimärkidega pikk kirivöö, auväärne
kauge metsa ja südasuve sinise taeva taustal – vapustavalt
kaunis! Vööle võivad tantsijad kinnitada omapoolseid
märke.
Mida Te oma vanematelt olete ellu
kaasa võtnud?
Aususe, sõbralikkuse, ühtehoiu ja mõistmise,
talurahva tarkused ja tähelepanekud, looduse austuse, mõtlemisvajaduse
ja vaitolemise vajaduse, teadmise, et vanemate õnnistus
ehitab lastele koja ja minu vanemate õnnistus on mulle
ehitanud minus endas oleva ja minu ümber oleva. Mitte mingi
materiaalse lossi, vaid kõik selle, mis Haldjal on. Ja
Haldjale ei tulda halbade mõtetega.
Maad peab tundma, kündma ja külvama. Inimest peab tundma,
et terekäed seisaksid soojad. Ühtsus peab olema ja oma
maa armastus. Pole ilusamat lippu kui Eestimaa sini-must-valge.
Kui maa on valge ja taevas sinine või taevas sinine ja
maa roheline, kinnitab ta sulle, et sinise taeva all, musta mulla
pinnal, kõnnib puhtasüdameline eestlane.
* * *
Eesti rahvatantsija
aatetunnistus
Olen iva Su
algusest, Eestimaa.
Olen kild su paesest pinnast
ja suutäis Su leivakäärust,
olen tõru Su hiietammest
ja sulg Su pääsutiivast,
sinihebe Su rukkilillest
ja Su aadete narmasjuur, Eestimaa.
Olen kummelimuru
Su õuel
ja pihlakobar Su väravapuul,
nestepiisk Su kurekella kambris
ja tahiniit Su Koidu-Hämariku lambis.
Olen pisar
Su nutus
ja rõõm Sinu naerus,
kõla Su keeles ja õnnistuspalve
ja usk Su lootustes, Eestimaa.
Olen kestmise
läkitus Sinust ja Sulle,
tulen ja tantsin Sinust ja Sulle.
Olen iva Su algusest, Eestimaa.
|
|
|
