|
|
|
Major Kurg
Ratsarügemendi mundris. Foto Laidoneri Muuseumi kogust.
Major Fr. Kure
teenistuskäik
Fr. Kurg sündis 10.01.1898 Sangaste vallas Tartumaal
(praegune Valgamaa). Õppis Peterburi reaalkoolis.
Lõpetas 29.10.1917 kiirendatud korras Vladimiri kooli
lipnike kursuse. Vabatahtlikult astus 30. novembril 1918
1. Ratsapolgu 2. eskadroni. Vabadussõjas Munamäe
lahingus paistis silma isikliku vahvusega, mille eest annetati
talle Vabadusrist II/3 ja 25 ha talumaad Hummuli lähedale,
samuti Vabadussõja mälestusmärk. 1919.
a novembris suunati Kurg Sõjakooli. Aasta hiljem
suunati ta teenistust jätkama 7., kuu hiljem 2. jalaväepolku.
Pool aastat hiljem suunati tagasi 7. jalaväepolku ja
siit määrati Maalennuväe rühma nooremaks
ohvitseriks. Temast sai lendur-õpilane. Kuid tõsisele
ratsanikule lennumasin ei sobinud ja ta suunati tagasi Ratsarügementi.
21. mail 1923 abiellus ta Marta Inniga. 30.08.1923 jätkas
uuesti õpinguid sõjakooli juures alalisväe
ohvitseride täienduskursustel. Ta ülendati nooremleitnandiks.
Pärast kursuste lõppu suunati tagasi ratsarügementi.
Ta ülendati leitnandiks ning 1933 kapteniks. Ta osales
Ohvitseride Keskkogu tegevuses, oli Ratsarügemendi
Ohvitseride Kasiino vanemaks ning aktiivne Vabadussõja
mälestusmärkide rajamisel. 24.02.1940 ülendati
ta majoriks. Kaitseliit hindas tema teeneid Valgeristi III
kl-ga. 14.07.1941 määrati ta vabastatud Eesti
alade partisanide üldjuhiks. Novembris sai temast Eesti
vabatahtlikest koosneva tagalapataljoni ülem. Juhtides
37. politseipataljoni, autasustati teda Saksa väejuhatuse
poolt kuldse, hõbedase ja pronksist vahvusmedaliga
ja I ja II kl Raudristi ja jalaväe rünnakmärgiga.
Juulis 1944 määrati ta 20. Eesti SS-Diviisi 46.
Rügemendi II pataljoni ülemaks. 22. septembril
1944 sai major Fr. Kurest metsavend.
Ta langes NKVD-lase Uno Lahe juhitud haarangul 31. juulil
1945. Eesti patrioodi major Fr. Kure haud on teadmata.
|
Major Friedrich Kurg pidas
sõna
tekst: M-M. Koppel
Nii
Vabadussõjas kui II Maailmasõjas Eesti eest võidelnud
Vabadusristi kavaler major Friedrich
Kurg tegi aegsasti kaks
otsust. Esimene neist oli, et kui Jumal on surma määranud,
sureb ta Eestimaal. Teine: venelastele ta end elusalt kätte
ei anna. Major pidas sõna. Tema perest sai 31. juulil 60
aastat tagasi okupantide ja nende käsilase, punafašisti
Uno Lahe ohver.
Oma isapoolset
suguvõsa teab majori tütar Juta Sepper (1929) küllaltki
hästi ja on isa täditütre abiga ühtteist järeltulijate
jaoks ka üles tähendanud.
Tammiku talu
lugu
Kurgede suguvõsa
on pärit Valgamaalt. Vanavanematel oli Sangastes suurem Laose
talu, mida pidas rentnikuna juba vanavanaisa ja mille nad päriseks
ostsid. Aga et lastest tallu tulijat ei olnud, sest tütar
Erna (1902) oli abielus ja elas Tallinnas ning poeg Friedrich
(1898) oli sõjaväelane, otsustati talu maha müüa
ning oma tütre nimele osteti Sangaste lossipargi taga asuv
Tammiku asunikutalu. See oli varem kuulunud kirjanik Richard Rohtile,
kes oli saanud selle Vabadussõja teenete eest, kuid jäänud
võlgadesse. Maja ei olnud veel päris valmis ja päris
valmis üldse ei saanudki.
Vanaisa oli väga range ja tööde suhtes nõudlik.
Vanaema oli kuldne hing, haruldaselt töökas ja hea taluperenaine.
Mõni aasta tagasi Laatre surnuaial haudu korrastamas käies
tuli Juta juurde üks väga vana inimene ja tundis huvi,
et kes Juta neile on? Kuuldes, et pojatütar, rääkis
ta, et oli väga ammu olnud vanaema juures teenija ning et
teist nii head perenaist, kes nii hästi teenijatesse suhtus
ja talu, kus nii hästi anti süüa, ei olnud ümbruskonnas.
Juta ütleb, et on mõelnud seda, miks vanaema märtsis
1949 ei küüditatud, sest viidi ju ka päris rauku.
Ja on jõudnud järeldusele, et küllap polnud kaebajat.
Talu oli ajaks, kui vanaema peale aastast Pagari tänaval
olekut sinna tagasi sai, juba rüüstatud ja punaväelase
poolt okupeeritud. Kui vanaema talust välja aeti ja ta alevist
läbi sõitis, juhtus üks sugulane seda nägema
ja päris, et kuhu ta sedasi rändab? Vanaema vastuse
peale, et vist viiakse vaestemajja (?!), ajas sugulane silmad
suureks ja viis vanaema elama metsade tagusesse Kakulaane külla.
Kui tädi Erna vangilaagrist tagasi tuli, oli punaväelase
pere Tammiku talust lahkunud. Tädi hakkas asja ajama ja saigi
niikaugele, et oma viimased eluaastad oli vanaemal õnn
jälle oma talus elada. Kuigi talu ei olnud ametlikult natsionaliseeritud,
müüs kolhoosi esimees selle vargsi maha ning tädi
sunniti teist korda Tammikult lahkuma. Tema linnakodu oli hävinud
juba märtsipommitamise ajal. Ehkki tädi püüdis
hiljem oma seaduslikku omanikuseisust maksma panna, jäeti
talu tagastamata.
Eesti aeg
seostub vabadusega
“Eriti, kui ma
nüüd vanas eas tagasi mõtlen nooruspõlve
peale,” meenutab majori tütar Juta oma hubases Tartu
Annelinna korteris, “siis kõik need probleemid mis
tänapäeval lastega on, see kõik on oma lapsepõlvest
väga võõras. Ema oli kodune ja lapsed lasteaias
ei käinud. Kodune elu käis olevikus, minevikust palju
ei räägitud. Isa ja ema olid mõlemad väga
rahulikud inimesed. Olen mõelnud sellele, et üks asi
on see, kui noor inimene kukub kinni. Kuid mu ema Marta kaotas
ju mehe, kaotas tütre Viia, kes sai haarangul surma ja mina
sain näkku haavata ning kõik läksime koos tädi
Ernaga veel kinni! Vanaisa suri õnneks enne ära. Vanaema
sai natuke aega talus elada, enne kui välja visati. Ema oli
8 aastat vanglas ja laagris! Kui ta tagasi tuli, siis ta tööle
enam ei läinud, vaid läks sünnipaika Maarja-Magdaleenasse
oma noorema õe juurde. Emal tekkisid viimasel eluaastal
hallutsinatsioonid. Esimene kord oli väga õudne ja
ehmatasin väga ära, kui minu töölt koju jõudes
tundus emale, et talle tuldi järele ja ta karjus, et laske
mind kohe maha, ma ei lähe enam kuskile poole!”
Juta isal oli kaks suurt kirge: jahilkäimine ja ratsutamine.
Ta oli võistlusratsutaja. Juta arvates oli isal ainsana
ratsarügemendis alati oma isiklik ratsahobune. Eesti aja
lõpul ostis isa noore hobuse, kelle venelased endaga 1941.
aastal kaasa viisid. Siis sai ta endale Vorbuse hobusekasvatusest
uue hobuse, kes oli tal ka sõjas kaasas. Kui isa juulis
1944 politseipataljonist Eesti Diviisi üle viidi, tõi
ta hobuse Sangastesse. See oli väga ilus must hobune. Isa
tegeles muidugi lastega vähem kui ema, aga nagu öeldud,
oli ta väga suur jahimees ja võttis lapsed (peres
oli veel 4 ja pool aastat vanem tütar Viia) tihti pardijahile
kaasa. Talvel uisutati, maal vanaema-vanaisa juures ka suusatati.
Värskas oli ratsarügemendi suvelaager, ohvitseride suvemajad
olid järve ääres. Igal majal oli oma paadisild,
paat, süsta, supelmajakene. Lastel lubati omapäi järves
ujuda ja paadiga sõuda. Kapten Raamat, kes oli kunagi olnud
tuntud ujuja, tegi suvel lastele ujumiskursusi. “Lapsepõlvest
ongi eelkõige meelde jäänud need kaunid suved,”
võtab Juta jutulõnga kokku, mainides, et viimati
oli ta Värskas suve nautimas 11-aastasena. Saatuslik aasta
1940 tähendas talle ja õele lapsepõlve lõppu
ning kannatuste algust.
Kui rääkida isamaalisest kasvatusest, siis Juta ei mäleta,
et neid oleks niiväga kasvatatud. See kasvas sisse nagu iseenesest.
Kuid ta mäletab üht seika vanas Mauruse majas asuvas
6. algkoolis 4. klassis, kui koolis käis juba mingi punane
värbamine. Avalduse andmiseni asi siiski ei läinud,
kuid kui Juta kodus sellest loost lapseliku õhinaga rääkis,
siis sellest on talle mällu sööbinud, millise irooniaga
vanem õde Viia sellesse suhtus. Jutal oli väga piinlik.
See kool põles maha juba 1941. aasta sõjasuvel.
Juta jätkas õppimist 5. algkoolis, kus käis kaks
aastat. Õde Viia õppis tütarlaste gümnaasiumis
ja lõpetas selle 1944.
Esimene karikas
läks napilt mööda
Eesti sõjavägi
oli laiali saadetud ja Punaarmeesse ümber formeeritud. Ratsarügement,
mille eskadroni ülem major Kurg oli, viidi Ülenurmele
ja arvati Balti erisõjaväeringkonna 22. Territoriaalkorpuse
182. Diviisi koosseisu. Isal tuli jätkata teenistust 162.
üksikus luurepataljonis. Major Kurele ei istunud uus võim
ega kord algusest peale. Meeltes mõlkus vastuhakk. Oodati
sõda, arvati, et ega see enam palju aega ei võta.
Sel ajal, kui Värska põhjalaagrist ja Petseri Lõunalaagrist
ohvitserid vangistati ja Venemaale viidi, oli major Kurg väheseid
ohvitsere, kes oli puhkusel.
Traagilisel 14. juunil 1941 õnnestus majoril peituda. Kurge
otsiti kõikjalt. Ka Hummulis asunud Vabadussõja
teenete eest saadud 25 ha suurusest Lütteni talust, mille
ta ise välja ehitas ning mida pidas rentnik. Püüdjate
kurvastuseks oli Kurg rentniku käest küüditamisest
kuuldes samal ööl jalgsi läbi metsade Sangastesse
vanematekoju läinud. Õnneks oli pere alles. Kurg võttis
kaasa ema ja õe ning nad tulid Tartusse. Varahommikul olid
arreteerijad ukse taga. Uks jäi suletuks. Õde hiilis
pärast lähedal asuvasse poodi, mille kaupmees teatas,
et teate, teid otsitakse juba teist nädalat! Seda kuuldes
pani isa erariided selga ja läks läbi õue minema.
Ema ja õde läksid järele. Aga kuidas sa jätad
absoluutselt kõik!? Õde võttis sõbrannad
ja auto ning hakkasid asju ära tooma – pildid, hõbeasjad
ja riided.
Tädile, kes oma venna eest oleks nõus olnud tulest
ja veest läbi minema, anti korraldus minna lastega Tallinnasse
ja esimese okupatsiooni lõpp ning sakslaste tulek elati
seal üle. Isa saatis auto järele ja tagasi Tartusse
sõideti sini-must-valge lipu all. Kodumaja põles
1941. aastal maha.
Ka Saksa
armees jäi major Kurg eestlaseks
16. juuni öösel
Tartu külje alla Ropka metsa põgenedes teadis Kurg,
et tema väeosa peab Eestist lahkuma 27. juunil. Temaga üheaegselt
pagesid veel kaptenid R. Tammemägi, R. Piirsalu, V. Rikand,
K. Nortmaa, K. Edor jt. Metsa tulnute seas oli veel Tartu 3. algkooli
juht reservlipnik V. Jürissaar, raamatu “Kahe rinde
vahel” autor. Major Kure juhtimisel moodustus Kurelaane metsades
suur vägi, mis osales aktiivselt Tartu suvesõjas ning
Kurg ise oli esimesi Tartu vabastajaid. Metsavendi abistas ja
varustas toiduga üks julge medõde, kes praegu elab
Austrias ja kellega Juta kohtus perestroika ajal.
14. juulil määrasid Saksa sõjaväevõimud
Kure vabastatud Eesti alade partisanide üldjuhiks. Esimese
Tartu komandandina organiseeris Kurg Omakaitse ning linna haldusorganite
tegevust. Sügisel, Omakaitse ümberformeerimise käigus
sai majorist tagalapataljoni ülem. Eestis alustati vabatahtlike
pataljonide formeerimist ja Kurg sai iseseisva viiekompaniilise
pataljoni ülemaks rügemendiülema õigustes.
Tegemist oli 37. Politseipataljoniga, mida Kurg juhtis 1942. aasta
aprillist 1944. aasta juulini. Kuid vaatamata sellele, et sakslased
hindasid Kurge kõrgelt, eriti taktika, osavuse ja isikliku
julguse poolest ning lisaks muudele autasudele sai ta esimese
eestlasena I klassi Raudristi, oli ta neile pinnuks silmas oma
eestimeelsete vaadete ja hoiakute tõttu. Major Kurg hoidis
vääramatult kinni Eesti sõjaväe tõekspidamistest
ning lasi end majoriks kutsuda ka Saksa armees. Major Kurg ei
kandnud vormil Saksa riigi tunnuseid ning nõudis endale
eestlasest adjutanti, lubades vastasel korral lahkuda, teatades,
et on vabatahtlikult sõdima tulnud. Tema saksavastasusega
on seletatav, et teda sakslaste poolt aukraadis ei ülendatud.
Võitlus
jätkub metsades. Major Kurest saab Jüri Raudkivi
Juulis 1944 palus major
Kurg ennast üle viia rindele kodumaad ähvardava uue
nõukogude okupatsiooni vastu kaitsma. Ta määrati
20. Eesti SS-Diviisi 46. rügemendi II pataljoni ülemaks
Narva rindel. Narva alt peale Krivasoo, Putki ja Kontsu ägedaid
lahinguid taanduti Nõo alla, kus, nagu mehed ütlesid:
”Kuulipilduja hõikas kuulipildujat ettevalmistamata
alal.” Siit mindi Tartu alla, kust ägedate lahingutega
taganeti üle Jõgeva, Põltsamaa,Viljandi Abja
ja Riia suunas. Oli selge, et Saksa väejuhatus oli otsustanud
Eesti maha jätta. Major Kurg andis oma meestele valida, kuhu
minna. Sakslastega liitujaid ei olnud. Tema ise otsustas jätkata
poolelijäänud võitlust metsavennana. Rimmu teeristil
22. septembril 1944 löödi sakslastest lahku. Lahkuti
koju või sinna, kus sinetasid metsad, mille hõlmas
sood ja rabad. Sõja lõpp ei saanud olla enam kaugel.
Mehed olid kursis Atlandi Harta tekstiga ja lootsid, et Eesti
saab jälle vabaks riigiks. Metsavendluse mõtte valas
üks luuleanniga metsaveli riimi:
Koduks mul nüüd põllurada,
sois ja metsis varjan end;
et kord üles ehitada Eestit –
selleks olen metsavend!
Teel Valgamaale jäi
majoriga lõpuks kolm meest. Üheks nendest oli naabrimees
ja hea sõber, adjutant Olaf Tammark (1921), kes sellest
kirjutab põhjalikult raamatu “Eesti saatuseaastad
1945-1960” II köites, mis on pealkirjastatud “Ahastuses
Eesti”.
Metsades oli tol ajal palju inimesi ja eesti sõdureid.
Rannad olid põgenikke täis, kuid paadid olid viimseni
läinud. Mõned meestest jätkasid siiski rännakut
läände. Teised aitasid Öördi külas inimesi
kartulivõtmisel ja vahetasid asju erariiete vastu. Ühe
metsatalu perenaine ütles, et võiks talle jäetud
tagavaradest terve rühma sõdureid vormi panna. Naised
õmblesid vorme erariiete sarnaseks. Sõjaväetekkidest
said treeningülikonnad. Rohekashallid vormiriided muutusid
värvikateldes kiiresti mustadeks “maavillasteks”
ülikondadeks. Kuue nädala pärast oli enamik mehi
Öördi metsadest läinud. Ööd olid külmad,
mets muutus hõredaks. Päeval liikumine ei olnud soovitav.
Kohalikke oli täitevkomitees süüdistatud bandiitide
ja fašistide varjamises. Öö varjus teele asudes,
juhiks sõjaväekaardid ja kompassid, oli üks meestest
küsinud “On see nüüd meie võitluste
lõpp?” O. Tammark vastas: “Ei, see on alles meie
oma võitluste algus!”
Algas aeg, kus öösel valitses “Eesti vabariik”,
päeval toimis nõukogude võim. Major asus varjuma
Jüri Raudkivi nime all.
Must surmatooja
Uno Laht
31. juuli 1945 kujunes
major Kure perele traagiliseks. Major oli tulnud Tammikule haiget
isa vaatama ja varahommikul ründas talu NKVD operatiivgrupp
operatiivvoliniku Uno Lahe juhtimisel. Kui Juta majast välja
tormas, seisis nurga juures must vihmamantlis mees, mõlemas
käes revolver ja tulistas mõne sammu kaugusel seisvat
majorit, kes vastu tulistas. Laskja taandus hetkeks nurga taha
ja major, Viia ning Juta panid metsa poole jooksu. Ema jäi
koos tädiga tallu. Laht ja 4-5 sõdurid jätsid
talu valveta ning tormasid põgenejaid jälitama. Korraks
peatusid jälitatavad heinarõugu taga ja Juta nägi,
et isa oli käest haavatud. Edasi joostes kadus õde
Viia silmist. Pärast selgus, et ta oli kukkunud kaitsekraavi
ja püüdjad jooksid mööda. Teda ei tabatud.
Ema ja tädi hiilisid talust minema ja pääsesid
samuti. Selleks korraks.
Isa jooksis metsateele ja kukkus teadvuseta maha. Tütar langes
hingetuna isa kõrvale istuma. Kohe oli Laht kohal, kamandas
ühe mehe valvesse ja jooksis Viiat otsima. Püssimehel
oli laskmisvalmis relv sihitud Jutale oimukohta. Ja äkki
ta tulistas 15-aastast tüdrukut, kuul tabas nägu. Juta
karjatas: ”Isa, isa vaata, nad lasid mind näkku!”
Juta märkas väikest haava isa paremal meelekohal ja
mõistis, et isa oli end ise maha lasknud. Pidades antud
tõotust, et kommunistide kätte elusalt ta end iialgi
ei anna.
Arsti juurde jõudes röökis Laht, et selle mehe
elu tuleb igal juhul päästa, meil on teda vaja! Arst
vastas talle, et see pole enam võimalik. Kui Juta sidumistuppa
viidi, tuli doktor juurde ja ütles, et isa on surnud ja lisas,
et nii on kõige parem, major Kurge ei saa enam keegi piinata.
Sel päeval kaotas Juta isa, perekonna, kodu, ilu, vabaduse
ja varsti ka kodumaa. Major Kure tütreks olemise eest mõisteti
Jutale 5 aastat vabadusekaotust.
Uno Laht jätkas oma räpast inimjahti Kure perele ning
abilistele ega põlanud ka ohvrite füüsilist mõjutamist.
Peagi arreteeris ta Podrala vallas Kure abikaasa Marta ning Võru
vallast Kure õe Erna ning veel mitmeid Sangaste inimesi,
keda piinati Sangaste lossis ligi kuu aega. Rooni talu vana peremees
Peeter Tamm ütles kohtuistungil, et Sangaste lossis peksti
inimesi, nagu mõisa ajal reht. Näiteks Ernat, väikest
ja kõhetut naist, tagus Laht teda õlgadest kinni
hoides peaga vastu seina, naise nägu oli peksust sinine ja
paistes.
Major Fr. Kure adjutandi Olaf Tammarki tabas Laht Tõlliste
vallas sama aasta 8. detsembril. Ka tema sai tunda Lahe rasket
kätt ning piinelda Pagari keldri “lämbumiskapis”.
Marta Kurele ja Erna Leistele mõisteti 8, Olaf Tammarkile
10 laagriaastat.
Kuid juba 25. septembril oli Soontaga ümbruses asuvas Saviaugu
talus arvatavasti seda rüüstama tulnud punaväelaste
eest joostes langenud Juta õde Viia, kes haavatuna oli
oma isa eeskuju järgides endale ise meelekohta tulistanud.
Ema hoiatusele, et ära jookse, hõiganud Viia vastuseks,
et elusalt ta end mingil juhul kätte ei anna! Viia Kurg maeti
talu peremehe poolt Saviaugu õunaaeda ning ta puhkab ristita
hauas.
Juta poolt emale vangilaagrist saadetud kirjas oli esimene lause:
“Terror Eesti noorust ei murra!” Ei murdnud. Kurb vaid,
et ka tänases Eestis on sellised mõrtsukad nagu punafašist
Uno Laht riiklikult au sees ja neil jääb vaata et õigust
veel ülegi. Kuid vaba Eesti eest võidelnud ohvitseri
tütrena peab Juta millegipärast häbenema ja end
milleski süüdi tundma. Milles?
19. juunil avatakse Jõhvis ausammas Vabadussõja
Viru rinde juhile kindralmajor Aleksander Tõnissonile.
Ajaloolane, Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak arvab, et ka
major Fr. Kure mälestus väärib jäädvustamist
monumendiga. Tähenduslik oleks see rajada Tartusse Riia mäel
asuva Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse esisele
väljakule, kus kunagi asus Lenin.
Autor tänab lahke abi
eest: Juta Sepper, Olaf Tammark, Laidoneri Muuseum, kpt. Meelis
Kivi, Jaak Pihlak.
|
|
|
