|
|
|
Hans Ruubel ja rekordpurilennuk
“Sinilind”. |
Sinilindu püüdmas
tekst ja fotod: ÜLO
RUUBEL
Eesti
esimesse eestikeelsete tehnikateadlaste põlvkonda kuuluvale
insenerile Hans
Ruubelile oli elada antud
üürikesed 38 eluaastat, kuid selle ajaga jõudis
ta end jäädvustada nii Eesti tehnikakultuuri kui spordiajalukku.
Ta oli üks Eesti esimeste purilennukite konstrueerijatest
ja ehitajatest. 1934. aastal püstitati purilennukiga “Sinilind”
kauglennu maailmarekord üle vee Tallinnast Helsingisse. Mõlema,
nii Hansu kui ka “Sinilinnu” elukaare katkestas sõda,
võõras võim ja vägivald. Oma lelle meenutab
Ülo Ruubel (74).
“Palju
aastaid tundsin nagu ülekohtuna, et nemad kolm pidid surema
ning minu üksik elu sai päästetud nii imelisel
viisil. Iga kord kui sellele mõtlesin, hakkasid mul käed
ja hääl värisema, kui magama läksin, elasin
seda igal õhtul jälle nagu kinos olles üle.
Kui paat sleppi võeti ning jälle Triigi sadamasse
tiriti…järgmisel päeval viidi meid Kuressaarde…järgmisel
hommikul meid viimasele laevale pandi. Sõitsime konvois,
meie laev ees. Järgmise päeva lõunaks jõudsime
Libau sadamasse. Järgmise öö jooksul olime oma
reisiga umbes Meemeli kohale jõudnud ning oli ka 6. oktoober
kätte saanud. Meie sõsarlaev, kus Hans, Aino ja väike
Tarmo peal olid, sõitis nüüd meie ees. Umbes
kella 10 - 11 ajal korraga käis nagu maa värisemine
läbi laeva. Kuulsin, kuidas kapten hüüdis, et “Nordstern”
sai pihta. Nägin…oli keskelt murdunud, hakkas just lainete
alla kaduma, propellergi veel töötas kui taeva poole
tõusis. Nägin kuidas reisijad laeval laelt merre hüppasid
ning ära ujuda proovisid. 2 minuti pärast oli kõik
möödas ning merel ujusid ainult mõned inimesed,
puutükid ning lahtised päästevestid ilma inimesteta.
Ka meie laeva peale lasti kaks torpeedot, aga et me kohe pöördusime
ning kogu aeg sik-sak sõitsime, läks üks laeva
ninast ja teine tagast, vesi vahutades mööda. Sõitsime
õnnetuse kohal kaks tundi, päästeti vaid 56 või
57 reisijat ning laeva kapten, vanem härra.
Päästetute hulgas oli ka üks 10-aastane poisike,
kes mõlemad vanemad kaotanud oli ning ma näen seda
veel praegu, kuidas ta ennast jääkülmas vees meeleheitlikult
vee peal hoidis, pea oli ainult veest väljas, kuni paat ta
juurde saabus ja ta päästeti.
Päästetute hulgas oli ka see Hansu sõbra abikaasa,
kes meiega kogu aeg teel oli olnud, ka tema mees uppus. Ma ei
usu, et osa inimesi arugi sai, mis nendega juhtus, või
aega oli surmahirmu tunda, mis ka hea oli.”
Nii kirjutas Hansu naise õde Evi Poots 3. märtsil
1972 kodumaale oma vanematele kaugest Kanadast. Evi arvates oli
hukkunud laeval umbes 350 inimest, lisaks meeskond. Evi ise oli
aga Libau sadamas laevade peatuse ajal pidanud ümber istuma
sõsarlaevale “Nautic”, et oma põletikus
ja mädanevat, juba paadireisil Saaremaale viga saanud rannet
seal puhastada ja siduda lasta ning sellega pääses,
kuid süütunne jäi.
Per aspera
ad astra
Nii nagu kauguslennu
maailmarekordi püstitanud purilennuki “Sinilind”
eluiga, pidi ka tema konstruktori Hans Ruubeli enda tehniline
loomeiga mahtuma ülilühikesse ajaperioodi ja piirdus
ainult 38 eluaastaga. Hukk oli mõlemal analoogne –
Balti mere sügistormistes lainetes.
Kooliteed alustas Hans Ruubel tsaariaja Saarepeedi vallakoolis,
jätkas Viljandis, edasi aga juba noore Eesti Vabariigi tingimustes
selleks spetsiaalselt loodud esimeses tehnilise õppekallakuga
koolis – Riigi Tehnikagümnaasiumis (nn Nurmiste koolis,
hilisema nimega Tallinna Tehnikum), mille esimese tehnilise lennu
(1927) 22 lõpetaja hulgas ta oli.
Vahemärkusena peab mainima, et see tollal loodud kool ja
eestikeelne tehnikaalane õpe oli see, mis lõi laialdase
praktilise baasi kogu meie järgneva sajandi tehnilisele eneseteostusele,
tehnilise harituse ja mõtte rakendamisele meie noores majanduselus.
“Just Nurmiste oli Eestis tehnilise keskhariduse loomise
algatajaid, tulihingeline hõimutegelane ja rahvuslane.
Tundsime tema heatahtlikkust, pedagoogioskust ning hoolt ja saime
temalt eeskuju, kuidas ellu viia uusi mõtteid,” kirjutab
kolmanda lennu vilistlane Armas Luige kooli mälestuste raamatus.
Loomulik oli, et ka meie üks tulevane “Sinilinnu”
looja jätkas õpinguid riiklikult loodud Tallinna Kõrgemas
Tehnikumis (praegu Tallinna Tehnikaülikool), mille üks
asutajaid oli 1921. a kodumaale naasnud Ottomar Maddison (1879-1959),
kelle suured teoreetilised ja praktilised teadmised ning kogu
särava isiksuse energia leidsid rakendust meie eesti tehnikateadlaste
esimese põlvkonna ja koolkonna kujundamisel.
Rekordpurilennuk
“Sinilind” tõusis taevasse
Hans Ruubel (kelle diplomitööks
oli Tallinna-Pääsküla elektriraudtee kuni Keilani
koos moodsale liiklemisele vajalike ehitistega) kirjutab ise tagasivaatavalt
tagasihoidlikult õpingute aegsest miljööst, tegemisi
soosivast üldolustikust ning Eestis konstrueeritud ja ehitatud
esimeste purilennukite ja rekordlennuki saamisloost 1936. a Üliõpilasleht
nr 9 Korp! Tehnola 15-nda aastapäeva erinumbris järgnevalt:
“Eesti purilend on elanud üle juba asutamisaastad ja
jõudnud võita omale tunnustatud seisukoha. 1932.
a. tekkis kaks lennugruppi, üks Viljandis, teine Tallinnas,
Kõrgema Tehnikumi üliõpilaskonnas, kus luuakse
Akadeemiline Lennuklubi. Tehnikumi töökodades algas
varsti lennuki ehitustöö. Lennuk valmis lõplikult
1933. aastal peamiselt 3-4 Korp! Tehnola ning Lennuklubi liikme
töö tulemusena. Soodus juhus avalikkuse tutvustamiseks
purilennukiga avanes Tallinna Põllumajanduslikul Näitusel.
Need olid esimesed purilennu propagandapäevad Eestis ja andsid
ka tagajärgi uute lennuringide tekkimise näol. Ühe
lennuki valmisehitamine tiivustas ehitajaid ja suutis veenda ka
tolleaegseid Õhu- ja Gaasikaitse Liidu juhte purilennuasjanduse
arenemisvõimalustes Eestis. Viimase toetusel alati rekordlennuki
ehitamisega. Ja 1933. a. lennupäeval võidi näha
“Sinilindu” juba taeva all. Mõned päevad
hiljem toimus sama lennukiga maailmarekordlend üle Soome
lahe ühes esimese purilennupostisaadetisega.”
Siis nii lihtne see oligi? Ja seda tollal äsja lõppema
hakkava ülemaailmse majanduskriisi olukorras, mis vapustas
kogu maailma ja noort Eesti majandust eriti, lisaks riigi kui
terviku huvisid eirav siseriiklikult (omavalitsused, Riigikogu)
erakondlik lehmakauplemine raskeis majanduslikes tingimustes,
mil üks ülipopulistlik demokraatliku ning õiglase
siseriikliku rahvaliikumisena näiv liikumine (vapsid) hakkas
võtma omale eeskujusid piiri tagant (Soomest Laapua liikumine,
Saksamaal rahvussotsialistid)? Kas ikka oli? Me ei tea seda.
Hans Ruubel oli tegev vilistlaskogus “Tehnika Koondis”,
jõudis olla õppejõuna tööl Tallinna
Tehnikumis, mille uuele hoonele Pärnu maanteel haridusminister
prof Paul Kogermann veel 11. novembril 1939 jõudis nurgakivi
panna. Teame ka, et oma õpingukaaslastega jõuti
rajada kodumaine raadiotööstus “ARE” (Reimanni
tn 11, hiljem kerkisid sinna ümber “Punase Reti”
hooned), mille tehniliseks juhatajaks ta oli lõpuni. Tehnilise
ideena viidi ellu ka raadiopatarei “IKA” rajamine Kopli
tn algusse. Õpingute ajal õppekulude katmiseks pandi
käima kodumaine kvaliteetsuuskade tegemine, samuti pandi
kokku osadena tellitud ja jalgrattaid. Nii kodumaiste suuskade
kui ka jalgrataste järele oli nõudlus suur.
Purilennusport
kui kasvatusvahend
“Sinilinnu”
loomise tulemuslikkus on aga edasi antav jällegi autori enda
sõnadega:
“Edasi purilend arenes hoogsamalt. Tekkisid mitmed huvigrupid
kursuste näol, algul Õhtu- ja Gaasikaitse Liidu, hiljem
Kaitseliidu juures, kusjuures praeguseni on jõutud valmis
ehitada terve rida lennukeid ja jõutud välja õpetada
rida purilendureid.” Hans Ruubeli sõnul võis
purilendu spordialana julgesti kõrvutada ja isegi kõrgemale
seada toonastest “eliitspordi” aladest nagu purje- ja
motosport. Purilennuspordis arendatakse füüsiliselt
terve isiku vaimseid omadusi, nõutakse kiiret otsustusvõimet
ja tasakaalu. Ta kirjutab: “Siin peab iga osavõtja
alistuma distsipliinile ja olema täpne, pingutades end, et
purilennukil püsida õhus, kasutades märkamatuid
õhuvoole, tõusta kõrgemale ja seda kõik
tänu oma võimetele ja oskusele täielikult kasutada
õhuvooludes leiduvat looduse energiat. Siin tunneb inimene
ennast tõesti looduse valitsejana ja teab, et selleks võib
saada ainult püsivusega, arendades kindla kava järgi
oma vaimseid omadusi. Seepärast võib nimetada purilennusporti
ka võimsaks kasvatusvahendiks.”
See oli vaid üks
üliväike episood meie oma tehnikakultuuri ajaloost meie
iseseisvumise alguspäevilt ja näitab järjekordselt,
kui tihedalt on omavahel läbipõimitud meie riigi ja
rahva kultuur ja elu. Loodusseaduslikele täppisteaduslikele
reaalainetele baseeruv tehniline kultuur on ja peaks olema meie
rahvuskultuuri lahutamatu koostisosa.
Nii et Sinilinde tasub ehk ikkagi püüda. Ka siinne esmane
kogemus näitab, et on vaja ainult seada siht ning tulemus
tuleb, kui siht on õige (seda ka vaatamata vahepealsete
kaotuste hinnale). Tänaseks on teatepulk antud juba meie
neljanda-viienda põlvkonna kaasaegse tehnilise eriharidusega
noorte kätte. Ja ega Sinilinnudki jää püüdmata.
Igaühel oma ja meil kõigil koos.
|
|
|
