|
|
|
On alust arvata, et geneetilised
eestlased jõudsid oma praegusele kodumaale koos mannerjää
taandumisega 10000 aastat tagasi lõuna poolt, aga eesti
keel oma algsel kujul 5000 aastat hiljem hoopis ida poolt. |
Pärandus tuulde?
tekst: Valdeko Potisep
Mida
vastata, kui Narva venelane eestikeelset juttu kuuldes küsib:
”Otkuda võ sjuda popaali – na našu stranuu?”
(Kustkandist te siia meie maale sattusite?) Ega oskagi selle küsimuse
peale midagi kosta, sest mida edasi teadlased eestlaste päritolu
uurivad, seda segasemaks lugu läheb.
Alates
juba XVII sajandist, mil M. Fogel avastas soome-ugri keelte suguluse,
on püütud nende põlvnemise ja kujunemise probleemi
lahendada. Ja kui siis paljude uurijate mitusada aastat kestnud
töö viljana sai püsti pandud soome-ugri “keelepuu”,
näis, et meie uurali päritolu on lõplikult tuvastatud.
aga siis tulid geneetikud ja kuulutasid, et nende andmetel on
eestlase tüüpiline geenipärand 18000 aastat vana.
(A. Künnap, “Akadeemia” 1996/10). Kuna jääaeg
taganes meie aladelt ca 10 000 aastat tagasi, siis geneetiline
eestlane järelikult eksisteeris kuskil mannerjää
piirist lõuna pool vähemalt kaheksa tuhat aastat,
enne kui ta meie praegusele kodumaale saabus. Ta ei saanud kuidagi
tulla Uuralidest. See ala oli tookord veel jääkatte
all. (Vt skeemilt). Loogiline, et Eestisse liiguti taganevat jääd
seirates just lõuna poolt, sest teekond Uurali kandist
oli palju pikem ja vabanes jää alt tuhandeid aastaid
hiljem. Mis keelt need muinaseestlased rääkisid, see
on ajaloo saladus. Koomiline tundub mõne eriteadlase väide,
justkui oleks minevikus uuralikeelne elanikkond asustanud kogu
maa-ala Siberist kuni Briti saarteni. See jutt on võetud
ilmselt Piiblisse sattunud müüdist, mille järgi
enne Paabeli torni ehitamist kõik maailma asukad olevat
rääkinud üht ja sama keelt.
Ometi ei sarnane meie arhailine sõnavara mitte eurooplaste,
vaid hoopis kaugete idapoolsete rahvaste sõnavaraga. Üsna
mitmed iidsed mõisted on eesti ja mari (tšeremissi)
keele sarnased. Näiteks jumal on mari keeli jumo. Raske kujutleda,
et vaid üksikuid sõnu kanti teatepulgana läbi
kiviaegse ürgmetsa Uuralist Eestisse või vastupidi.
Järelikult üks osa meie kaugetest esivanematest elas
mingil ajaperioodil koos maridega ühel ja samal geograafilisel
keelesaarel või olid vähemalt naabrid. Eraldumine
on aga toimunud ca 5000 aastat tagasi, mis on piisavalt tõestatud
nii keelealaste kui ka arheoloogiliste uuringutega.
Niisiis on meie ees mõistatus – geneetilised eestlased
jõudsid oma praegusele kodumaale koos mannerjää
taandumisega 10000 aastat tagasi lõuna poolt, aga eesti
keel oma algsel kujul 5000 aastat hiljem hoopis ida poolt. Mõtlemapanev
on seegi, et just emaliinipidi oleme sugulased Euroopa rahvastega.
Isaliinide analüüsimisel Oxfordi Ülikoolis on aga
leitud mutatsioonivariant, mis Euroopas puudub, kuid Siberis on
see olemas ja umbes 50% ulatuses esineb ka soome meestel (Künnap,
“Akadeemia” 1996). Küllap siis ka eestlastel. Kuidas
seda seletada?
Üldjoontes võiks neid kaugeid sündmusi kujutleda
nii, et eesti keele saabumisega praegusele asualale ei olnud tegemist
mitte rahvaste rändega, vaid vallutusretkega, milles osalesid
peamiselt mehed. Eluruum Uurali kandis muutus mingil põhjusel
sobimatuks ja nii asus mõni suurem salkkond agaramaid mehi
paremate jahimaade ja kalastusvõimaluste otsingule. Tõenäoliselt
võis see retk kesta aastaid. Võibolla üritati
ka korduvalt. Teekond oli ju ettearvamatu nagu Kolumbuse merereis,
ohtlik ja raske. Nii jõudsid Peipsi äärde vaid
kõige visamad ja vastupidavamad. Kuid Eesti oli juba asustatud
(nagu oli eespool jutuks) ja võib arvata, et kohalikud
neid lillede ja soolaleivaga ei tervitanud. Pigem tekkisid konfliktid.
Kahtlemata piisas tulnukate väikesearvulisest, kuid karastunud
ja hästiorganiseeritud “eriüksusest”, et suuremate
raskusteta hõivata hõredalt paiknevate kalurite
ja küttide kindlustamata külakesed. Mismoodi vanasti
vallutusretki peeti, see on teada. XIII sajandil toimunud Eestimaa
järjekordse vallutamise pealtnägija Läti Henrik
pajatab oma kroonikas, et “tapeti kõik, kes iganes
meessugu…” Niisugune lause kordub kroonikas kümneid
ja kümneid kordi. Pole alust arvata, et meie kiviaegsed Uuralist
ilmunud esiisad olnuks leebemad.
Pärast jõudude vahekorra klaarimist oli silmnähtav,
et vallutajatel siit edasi lääne poole minna polnud
võimalik – meri oli ees. Meresõidu kogemused
aga veel puudusid. Mis edasi teha? Kutsuda sugulasi ja tuttavaid
järele, nagu seda praktiseerisid venelased pärast Eesti
okupeerimist möödunud sajandi neljakümnendatel
aastatel või pöörduda luuresõnumitega
lähtekodusse tagasi? Aga milleks, kui siinsed elutingimused
olid lahedamad ja naised nägusamad kui kodukandis.
Viimase väite tõestuseks võib märkida,
et Virumaal 4000 aastat tagasi maetud nn “Sope naine”
oli klassikaline kreeka iludus, nagu näitab foto Gerassimovi
poolt tehtud rekonstruktsioonist (vt Lõugas & Selirand
– “Arheoloogiga Eestimaa teedel”). Ju oli ka eelnev
rännak olnud ränk. Ega’s ilmaasjata Jumalat (Jumo)
meeles oleks peetud. Ja nii nad siia jäid. Oletamisi sel
viisil toodi Eestisse meie tänase keele pookoks (poogend),
kui kasutada aianduse terminoloogiat. Uute peremeeste keel aga
kujunes siin “riigikeeleks”, nagu see hiljemgi tavaks
olnud nii Venemaal kui Ameerikas.
Oletamisi on sellest keelelisest pookoksast ja geneetilisest eurokännust
võrsunud praegune eesti rahvas. Segavereline nii geneetiliselt
kui keeleliselt. Aga milles küsimus, milleks pead põõsasse
peita – paljud euroopa rahvad, kui mitte kõik, on
segaverelised, Ameerikast rääkimata. Võibolla
just tänu oma keele ja geenide sümbioosile olemegi suutnud
ajaloo karmides tõmbtuultes püsti jääda.
Olgu see oletus geneetilisest
päritolust vaid kõrvalepõikeks. Selle teadmisega
pole tavaeestlasel suut midagi peale hakata. Vaevalt et Narva
venelaselgi. Oma minevikku ja geene me muuta ei saa. Hoopis olulisem
oleks see, et eesti keel säiliks ka tulevikus. Kultuuri ja
kombeid ei hoia elavana mitte geenid, vaid keel. Kui tohutu võib
olla emakeele ja keskkonna mõju inimese käitumisele
ja kui tähtsusetu osa on sealjuures geenidel, selle näiteks
üks huvitav lugu lähiminevikust.
Pisut enne N. Liidu lagunemist näitas Moskva Kesktelevisioon
saatesarjas Krasnõi Kvadrat dokumentaalkaadreid reaalsest
kaasaegsest mowglist. (Mowgli oli ühe R. Kiplingi teose peategelane).
Kasahstanis oli üks kaheaastane vene poisike sattunud huntide
hulka ja elanud nende keskel kümme aastat, kuni kord geoloogid
oma helikopterilt teda hundikarja keskel silmasid. Hundid tulistati
surnuks, poiss võeti kinni ja viidi inimeste sekka. Ühes
hooldekodus õpetati teda kahel jalal kõndima ja
vene keeles rääkima. Filmi “väntamise”
ajaks oli teda juba kaheksa aastat dresseeritud, ent meie mõistes
inimest temast enam ei saanud. Kõndis kuidagi kummargil
ja komberdades ning tönkas väga vaevaliselt üksikuid
sõnu. Kui teda kästi midagi kaamerasse rääkida,
siis silpe kokku veerides võttis ta oma ilmavaate kokku
ühteainsasse lausesse:” Ja ne-na-vii-zhu tsheloveka”.
(Ma vihkan inimest.)
Meie oleme olnud viiskümmend aastat teistmoodi kultuuri kasvandikud.
Õnneks suurem osa eestlasi ei lähtunud põhimõttest,
et huntidega tuleb ühes ulguda. Tänu oma keele säilitamisele
nii kaugemas minevikus kui ka venestamise ajal, on meil nüüd
oma riik ja võimalused normaalseks arenguks. Säilinud
on meie kultuuriruum. Kuid selle lammutamist üritavad nii
vene kolonistid kui ka meie oma anglofiilid. Midagi peaks ju Eesti
riik ja rahvas tegema oma keelelise pärandi hoidmiseks. Midagi
ju tehakse, aga vähevõitu tehakse. Paljud küsivad
– milleks ja kellele on vaja eesti keelt? Okupatsiooni ajal
seda mõtet üritati ka teoks teha. Igal pool, kus iganes
võimalik, anti vene keelele eelisseisund, et hõlbustada
maa koloniseerimist venelastega ja põlisrahva venestamist.
Ei räägitud sellest siis ega tihata praegugi rääkida,
et niisuguse okupatsioonipoliitika tulemusena tungis Eestisse
koos vene keelega ka massiline kuritegevus. See on fakt. Allilm
on praegugi, peale okupatsioonivägede lahkumist, põhiliselt
venekeelne. Mis juhtuks, kui neil nüüd õnnestuks
kuulutada vene keel siin teiseks riigikeeleks? Kardetavasti ei
lähe siis palju aega, kui vene keel muutub Eesti linnades
valitsevaks. Seoses sellega suureneb kriminogeensus veelgi ja
ühinemine “emakese” Venemaaga toimuks nii või
teisiti. Euroopa kontekstis tähendaks see, et koos eesti
keele ja eestlase kadumisega on vene “eripära”
Euroopa südamikule sammukese lähemale jõudnud.
Peeter Esimese ja Jossif Stalini unistused võimsast impeeriumist
pole ju veel maha maetud. Seepärast oleks ka demokraatlike
lähinaabrite huvides, et Eesti püsiks eestikeelsena
kui sanitaarkordon kahe kultuuri vahel. See on üks põhjusi,
miks on eesti keele säilimine oluline ka muule maailmale.
Aga praegu on inglise
keele rünnakud meie keelele isegi ohtlikumad. Sest paraku
on eestlastel orjaaja pärandusena jäänud alateadvusesse
sakste kummardamine (mache ein knicks, Marichen). Nüüd
on see koogutamismaania kandunud üle inglise keelele. Midagi
ei saa olla võõrkeelte oskuse vastu, kuid inimeseks
kujuneme eelkõige emakeele toel. Lapsena kuuldud-õpitud
esimesed laused määravad tulevase eluhoiaku ja nii sõltub
emakeelest olulisel määral ühe või teise
rahva iseloom ja kultuur. Kas rahvaste paabelis isiksus areneb
või hoopis mandub, tont seda teab. Vanad eestlased arvasid,
et moonakast saab inimene alles kolmandas põlves. Aga kui
Georg Ots oli (Moskva) moonakas, kas siis Blacky on nüüd
rohkem inimene kui Ots – laulab ähkides-puhkides inglise
keelt ja ajab sealjuures oma keelt pikalt suust välja?
Just nooremal põlvkonnal oleks nagu mingi häda kedagi
või midagi kummardada ja järgi ahvida. Vaimse moonakluse
tundemärk. Kui meil kniks-mariihenluse soosimiseks ja välismaalaste
ees pugemiseks püütakse järjest rohkem ameeriklasi
ahvida, siis mõne aja möödudes võib siin
kohalikuks suhtlemisvahendiks kujuneda hoopis pidþin. Ja
olemegi jõudnud rahvusena Kesk-Ameerika tasemele. Kas me
niisugust Eestit tahtsime?
Globaalselt võttes – ega maailm sellega palju ei kaota,
kui eesti keel kaoks. Või siiski, mine sa tea. Kui mingi
kõrgema programmiga (või iseenesest?) on kehtestatud
mitmekesisus nii elus- kui ka eluta looduses, nii taimedele kui
loomadele, miks peaks see rahvuste puhul teisiti olema. Kui kõik
lilled oleks ühte värvi, kõik majad ühesuurused,
kõik inimesed võrdsed, siis oleks meie maailm üsna
näotu. Mitmekesisus ongi see tegur, mis muudab maailma võluvamaks
ja annab valikuvõimalusi arenguks. Kes enda omapära
ei hoia, seda pole maailmale tarvis. Liivlased ei hoidnud oma
keelt ja nad on ajaloo areenilt välja tõugatud. Aga
eestlased, elades samades tingimustes liivlastega, suutsid läbi
sõdade, nälja ja katkude oma keele säilitada.
Just tänu oma keelele on üle elatud paljud suurrahvad,
loodud oma riik ja omakeelne ülikool. Ka maailma asjadesse
on antud omapoolne panus. Seda kuluks välismaalastelgi teada,
et üks väikeriik, mida gloobuselt ilma luubita on raske
leida, sundis Vabadussõjas (1919) oma pasteldes sõjaväega
enda ette põlvili sajakordselt suurema riigi metsistunud
punahordid. Sundis ülbe vastase nõustuma rahuga, alla
kirjutama Tartu rahulepingule. Aga Tartu rahuleping oli tollases
ilmas esimene kirjalik kriips Lenini-Stalini maailmavallutusplaanidele.
Praegu ei taha Moskva seda meenutada. Piinlik muidugi.
Veel ühe panuse maailma sündmustesse andsid eestlased
oma võiduga Võnnu (Cesise) lahingus. Oleks sakslased
tookord võitnud ja suutnud Eesti aladele tungida, siis
selleks juhuks oli neil juba olemas plaan moodustada Balti aladel
Saksamaa satelliidina Balti hertsogiriik. (Lätis oli juba
olemas saksameelne valitsus). Nii oleks kakskümmend kaks
aastat hiljem, “Suure Isamaasõja” esimestel päevadel
saksa väed alustanud marssi Leningradi peale juba Narva lähistelt.
Ilmselgelt teisiti oleks siis lõppenud Teine maailmasõda.
Aga Laidoneri mehed rikkusid sakslastel selle võimaluse
ära. Kas eeltoodud sündmused siis polegi panus maailma
arengusse? Meie tegelased võiks seda maailmas selgitada,
mis päev on kalendris 23. juuni, juhul kui nad ise seda teavad.
Eks komsomoliaegadel sellest ju vaikiti.
Üleolev suhtumine eesti asjadesse
on sovetiaegse kasvatuse umbrohi. Rahvusvahelises suhtlemises
pole teadagi eesti keelega midagi teha tema vähese leviala
tõttu. Selle eest on tal teisi väärtusi. Tihtipeale
hinnatakse asju just selle järgi kui vähe või
palju on seda saadaval. Näiteks puhast õhku on praegu
küllaga ja me ei maksa (veel) selle eest punast krossigi.
Aga mõne vana kirjamargi, haruldase putuka või inkunaabli
eest makstakse oksjonil hingehinda, sest niisugust kraami on vähe.
Sellise hindamistava puhul võib ka eesti keelt lugeda harulduste
hulka. Kuigi esemetega võrreldes on keelel vaid sümboolne
väärtus, välismaalastele seda maha müüa
ei saa, kõhutäiteks ka ei kõlba, aga normaalne
inimene rariteeti prügimäele ei tassi. Teiseks on eesti
keel oma kõla poolest suurepärane. Ning kolmandaks
– ei taha ju eesti valitsus ka töötuks jääda.
Sest kui pole eesti keelt, siis pole eestlast, siis pole vaja
ka eesti valitsust. Niisiis peaks olema just valitsuse mure teha
eesti keele heaks midagi rohkemat kui seni. Seda enam, et valitsuse
käes on rahakotirauad.
Eesti keele miinuseks peetakse tema keerulist grammatikat, kuid
kas pole see omadus meie jaoks hoopis vastupidise märgiga.
Just tänu oma keele keerulisele struktuurile saavad eesti
lapsed juba maast-madalast, esimeste sõnade õppimisel
teha oma ajudele gümnastikat. Õppustel raske, lahingus
kerge. Nii on seaduspärane, et eestlased muukeelsetega võrreldes
omandavad võõrkeeli palju hõlpsamini.
Arvatavasti on nüüd juba piisavalt tehtud sõnu
eesti keele kiituseks. Muidugi mõista on igal keelel oma
väärtused, aga subjektiivselt võttes on eesti
keel parim. Kergemeelne oleks tuulde lasta seda varandust, mida
nagu Looja kingitust on meie esivanemad hoidnud ja arendanud ligi
kahesaja inimpõlve kestel.
|
|
|
