|
|
|
Linna poolt pakutud projekt näeks
Admiral Pitka mälestusmärgi asukohta Eesti Kaitseliidu
hoone esisel haljasalal, Wismari ja Toompea tänavate
ristumiskohas. Arhitekt Mart Kadariku kavand. |
Kättemaks admiral Pitkale
jätkub?
tekst: KE
Admiral
Johan Pitka sünnist möödus kolm aastat tagasi 125
aastat. Rahvaalgatuse korras, Ants Vooremaa visal eestvedamisel
avati Kaitseliidu Peastaabi kõrval 19. veebruaril mälestussammas.
Sedagi ajutiselt. Praegu on selle koha hõivanud Okupatsioonimuuseum.
Kolm aastat on kulunud kemplemisele ausamba püsiasukoha ümber,
kuid saaga lõppu näha ei ole.
Saatuslikul
sügisel 1944 oli 10-aastane Aleksander Suur juunior oma perega
teel Tallinnast Läänemaale, et pääseda Läände.
Poolel teel Haapsallu konfiskeerisid Politseipataljoni kuuluvad
eestlased nende veoauto koos sellel oleva paadiga. Edasi jätkus
teekond kahehobusevankril Uuemõisani, kust keerati Martnasse
ja sealt omakorda Paadremaale. Seal algas paadi otsimine. Ühe
paadikuuri juures vestles rühm mehi. Aleksander oli neist
paarikümne meetri kaugusel, kui nägi tuttavlike näojoontega
vanemat härrat. Et admiral Pitka oli ajalehes ilmunud fotode
järgi üle Eesti tuntud, siis arvas Aleksander ta ära
tundvat. Aleksandri isa oli võitlejate seas ning tuli ütlema,
et Pitka otsib meeleheitlikult võimalust ülesõiduks.
Olukord oli väga ärev ning närvid viimseni pingul.
Kui Aleksander Suur seenior astus välja majast, kus rühm
peatus, nägi ta, kuidas tulevane professor ja akadeemik Paul
Ariste (kelle sünnist on möödas sajand) oli meeleheite
piiril ning hoidis käes relva – sihiga, milles ei olnud
kahtlust. Ainult tänu Aleksander Suur seeniori vahelesegamisele
jäi kohutav kavatsus täitmata.
Toimida ausa tahtega isamaa heaks – oli admiral Johan Pitka
ning tema kaasvõitlejate elupõhimõte. Teda
on nimetatud ka meie Vabadussõja isaks, kes vaba Eesti
eest pani kõhklemata kaalule oma vara ja elu. Tema ja teised
temasugused kompromissitud võitlejad olid 1918. aastal
esimesed enamlastega sõdijad ning 1944. aastal viimased
vastupanijad, kes sõdisid riigi eest lõpuni.
Kestev raev
Pitka vastu
Vastutasuks on need
isetud, aatelised patrioodid saanud tõrjutuse, mõistmatuse
ja ükskõiksuse. Seda nii selles Eesti Vabariigis,
mida nad oli aidanud luua, kui paraku ka taasiseseisvunud Eestis.
Tundub, et Pitkale ja tema mälestusele ei olnud ega olegi
Eesti Vabariigis paika. Ka ilmselt selle eest, et Pitka end kommunistidele
tapmiseks kätte ei andnud, ei elusalt ega surnult.
Pöördvõrdelise kiirusega ausamba taaspüstitamise
venimisele käis selle mahavõtmine. Kestev raev Pitka
vastu valati välja ajutiselt paigaldatud kujule, mis sai
üleval olla vaid kolm kuud ja ühe päeva. 20. mail
2002 toimunud demonteerimist iseloomustab Ants Vooremaa sõnul
kõige paremini sõnapaar “barbaarne lõhkumine”
– ja millise mõnuga vene keelt kõnekeelena
pruukinud töölised seda tegid! Esimesena raiuti meisli
ja vasaraga lahti postamendi alust katnud graniitplaadid, mis
asetati veoauto kastis olevatele lauajuppidele. Ühes lauajupis
turritanud nael tekitas plaadis tarbetuid pingeid ja üks
plaatidest pudenes neljaks tükiks. Järgmisena võeti
ette admirali pronkspea. Selle eraldamiseks betoonaluselt kasutati
suruõhuhaamrit. Üks jõristas sellega betoonalust,
samal ajal kangutas kraanajuht troppidesse köidetud pead.
Tagajärjeks oli see, et pronkspea kinnituspoldid ja neid
ühendav kinnitusrist olid suure kangutamise ja jõristamise
mõjul deformeerunud ehk maakeeli öeldes kõverad.
Pronksbüst asetati nn euroalusele, millesse kõverad
poldid on kinni kiilunud. Eemaldades kuju ümbritsenud graniitplaadiga
kaetud betoonplaate, lõhuti neist kangiga eemaldades vähemalt
üks. Mälestusmärgi ümber asetsenud sillutuskivid,
mis olid eelnevalt ladustatud, leidsid omale uue koha uue sissekäigu
katmisel. 100 000 krooni rahva poolt annetatud raha, hulk tööd
ja aega oli hoolimatult tuulde visatud. Toimunu oli hiilgav näide
üldisest suhtumisest ja lugupidamatusest admirali ja tema
mälestuse vastu üldse. Kuid endiselt on hr Vooremaa
huulil küsimus: mis saab monumendi vundamendist, mis ehitati
teisaldatavana liivapadjale?
Kolm aastat
kartsas
Kolm aastat on Pitka
piltlikult öeldes mitte millegi eest taasiseseisvunud Eesti
Vabariigis kartsas istunud. Mullu sügisel möödus
märkamatult 60 aastat tema viimasest võitlusest, mille
legendid püsivad rahva suus tänini.
Ausambale tehtud annetused kaotavad väärtust, annetajad
(soomlased sealhulgas) küsivad tulemust, aga kord juba püstitatud
sammast taaspüstitada ei suudeta. Ilmselt puudub selleks
meie linnavalitsuse hübriidredistel (pealt valged, seest
punased) sisuline tahe ja toimunud on teine Lihula. Oma süü
on siin ka Kaitseliidul, kes ei ole suutnud oma loojale ausamba
rajamisel hoida vajalikku initsiatiivi ning on laskunud linnavalitsusega
konstruktiivse tegutsemise asemel isiklikel vastuoludel baseeruvatesse
mõttetutesse liivakastimängudesse.
Tuntud sõjaajaloolase Mati Õuna hinnangul on kestev
tants Pitka ausamba ümber Eesti Vabariigi praegune olemus.
Otsi kohta,
kus sa saad…
Kui mul oleks särav
följetonistisulg nagu Oskar Lutsul, siis kirjeldaksin seda
saginat, mis läks linna asjapulkade seas lahti üheainsa
süütu küsimuse peale, miks on ausamba taastamine
veninud? Oh armas aeg, milline mängu ilu! Linnavalitsus püüdis
tõestada, et Kaitseliit on süüdi, Kaitseliit
aga, et linnavalitsus. Hämamise ja mustamise vahelt tilkus
õnneks ka asjalikku infot.
2002. aasta jaanuaris sõlmisid Tallinna linn ja Kaitseliit
kokkuleppe, mille kohaselt Pitka ausammas Okupatsioonimuuseumi
ehitamise ajaks ajutiselt eemaldati ja kavandati taaspüstitada
pärast muuseumi valmimist. Detailplaneeringus nähti
selleks ette koht muuseumi ja kõnnitee vahelisel haljasribal.
Linn kohustus katma monumendi taaspüstitamisega seotud kulud.
Aastal 2004 (!) pöördus Kaitseliit Tallinna Kultuuriväärtuste
Ameti poole sooviga Pitka monument taaspüstitada.
Kultuuriväärtuste Amet andis nõusoleku rahastada
monumendi projekti uues asukohas ja palus selleks kahte hinnapakkumist.
Odavama pakkumise tegi arhitekt Mart Kadarik, kes oli monumendi
arhitektuurse osa autor ka eelmises asukohas. Vastavalt pakkumistele
eraldati Kaitseliidule projekti teostamiseks 41 300 krooni.
Linna poolt on korduvalt soovitud paigaldada ausammas Toompea
ja Wismari tänava nurgale Kaitseliidu maja esisele haljasalale.
Selleks telliti Kultuuriväärtuste Ameti poolt 2001.
aastal eskiis (maksumusega 14 868 krooni). Paraku Kaitseliit sellest
keeldus, viitega vajadusele parkida seal oma autosid. Kuid tõtt
öelda ka praegu ettenähtud asukoht Kaarli puiesteel
kõnnitee ja Okupatsioonimuuseumi vahel ei võimalda
kunstiliselt ja linnaruumiliselt kvaliteetse lahenduse loomist.
Surutuna kõnniteele, muuseumi ja suure puu vahele jääks
kujust mulje, nagu seisvast postimiilitsast, kellega inimestel
ei teki mingit suhet. Samuti tekiks visuaalne hõõrumine
muuseumi fasaadi ja monumendi vahel. Ümbritsevad elemendid
nagu foori kandev post ja konsool on tugevaks visuaalseks müraks,
risustades vaateid mälestusmärgile ja vähendades
viimase esteetilist ja sisulist väärtust.
3. märtsil 2005 kokku tulnud Linnakujunduskomisjon abilinnapea
Ülle Rajasalu juhtimisel leidis, et eeltoodud põhjustel
ei saa nad nõustuda monumendi paigaldamisega Kaitseliidu
poolt soovitud asukohale, muuseumi nurgale. Leiti, et monumendi
peaks paigutama Hirvepargi nurka ehk Wismari ja Toompea tn nurgal
olevale haljasalale, mis on ilma konkreetse juhtfunktsioonita
ala. Muinsuskaitse on antud kohta monumendi paigaldamise ideed
aktsepteerinud. Jääb üle saada ideele heakskiit
Harju Keskkonnaametilt ning seejärel teha monumendi arhitektuurne
lahendus. Viimane aga neelab järjekordsed 15-20 000 krooni.
Linn on omalt poolt eraldanud ausamba rajamiseks kokku 256 388
krooni. Admiral Pitka ausamba saaga aga kestab ning kipub võtma
juba eepose mõõtmeid.
Ükskõikne
suhtumine ajaloosse
Kuid mõistagi
pole asi vaid admiral Pitka ausambas, vaid üldises ükskõikses
suhtumises oma ajaloosse. Julius Kuperjanovi haud Tartus Raadil
on räämas ning tema hauatähist pole võetud
muinsuskaitse alla, sest seda ei olnud vastavas nimekirjas nõukogude
ajal. Kuna kalmistu tervikuna on kaitse all, siis ei ole pealtnäha
põhjust hauatähise eraldi kaitse alla võtmiseks.
Selle väite taha ametnikud poevadki.
Samas kaitseb aga näiteks Tartu Linnavalitsus Raadi pargis
okupantidele püstitatud memoriaalansamblile raiutud tekste,
milles neid nimetatakse kaitsjateks ja vabastajateks. Enn Tarto
arupärimisele, kas Tartu Linnavalitsus on kaalunud meetmeid,
et kõiki II maailmasõjas langenuid oleks võimalik
mälestada küllaldase delikaatsusega, leinajate vahelisi
suhteid pingestamata, vastas abilinnapea Hannes Astok, et selliseid
meetmeid ei ole kaalutud.
Praegusel ajal, mil pukis on mugandujate põlvkond, kellele
on tähtis isiklik kasu ja heaolu, ei olegi ime, et erinevalt
Läti presidendist on meil suu vett täis, et meil ei
ole jagada oma ajalugu tutvustavaid trükiseid. Neid ei ole
lihtsalt vajalikuks peetud. Pika vinnaga valminud Valge Raamat
loodetavasti siiski aprillis ilmub. Riigikogu väliskomisjoni
esimehel Marko Mihkelsonil on kurb, et sel kevadel, kui ajalooküsimused
on teravalt üleval, ei ole Eesti suutnud põhimõttelistes
ajaloo-alastes küsimustes luua väga selget koostööd
kolme Balti riigi vahel, aga miks mitte ka Poolaga ja võib-olla
veel mõne riigiga. Aga see koostöö puudumine
ongi paraku meie endi passiivsuse ja soovimatuse tulemus ning
praegu on sellega juba hiljaks jäädud.
Algatuse eestvedajal Ants Vooremaal on aga tekkinud võllahuumorist
kantud ettepanek: kujunenud olukorras ja markeerimaks paralleeli
admirali kodutuksjäämisega eelmise iseseisvuse alguses,
tuleb ausammas püstitada lafetile, mida veetaks siia-sinna
– kus iganes juhtub mõni tänulik isik või
omavalitsus kohta pakkuma. Kui Pitkale lõpuks ei leidugi
Eestis väärilist alalist kohta, siis kolitaks tuttavasse
paika Kanadasse Stuarti järve äärde, kus admiral
kuus aastat elas. Või ehk lubab Pitkale baronetitiitli
andnud Briti monarhi pojatütar kodutul suurmehel mõnda
aega peatuda ka Londoni Trafalgar Square’il, ametivend Nelsoni
kõrval.
Ei meenu küll, et soomlased oma Mannerheimiga nii käituksid.
Piinlik on. Tõesti.
|
|
|
